Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Pierre Boulle

20.02.1912–30.01.1994

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Pierre Boulle ·

La planete des singes

(romaan aastast 1963)

eesti keeles: «Ahvide planeet»
Tallinn «Eesti Raamat» 1973 (Mirabilia)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
15
18
6
1
0
Keskmine hinne
4.175
Arvustused (40)
Jüri Kallas

"Ahvide planeet" oli (minu teada) "Mirabilia" sarja esimene raamat. Romaan on mõneti tüüpiline näide mitteulmekirjaniku ulmekast. Ebatüüpiline on ta seetõttu, et ta on hea, seda ei juhtu just sageli. Igal juhul tasub lugeda. Seda enam, et romaanist on tehtud USAs müriaad filme (tervelt 5), kuigi romaan oli aluseks vaid esimesele ja kõige paremale. Sisu on lihtne: mis oleks kui ahvid ja inimesed koha ära vahetavad. Ning eriti rabav on veel romaani topeltpuänt. Valus!!! Raamatu on nauditavalt eesti keelde tõlkinud meie praegune president! PS: Nagu ma suurest hulgast alljärgnevatest arvustest teada saan on sedavõrd kristallselget lugu võimalik totaalselt "mööda lugeda"... kurb!
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Kunagi sai seda raamatut huviga loetud, ent tagasivaates tundub ta kuidagi lihtsakoeline ja etteaimatava süzheega olevat. Kuigi kirjutamisaasta on 1963, tundub raamat vajuvat sinna pulp-ulme sohu.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Raamatu sisu oli võrdlemisi OK, aga toimuvate protsesside põhjendatus jäi nõrgaks. Millegipärast imponeerib mulle ulmekate juures tihti just see, kui tegevus on mõnusalt integreeritud tänapäeva teaduse saavutustega ja toimuvale on üritatud mingitki teaduslikku tagamaad anda. antud juhul on aga vorm rohkem ulme ja sisu rohkem fantasy - pisut imelik lugeda..
Teksti loeti eesti keeles
Killu

Raamat näib sajandialgusest pärit olevat... Lapsik kuidagi :) Mitte midagi uut ei pakuta, selgusetuks jääb, miks inimesed ikkagi degenereerusid. Ja see et kuskil Betelgeusel on samasugune planeet nagu Maa... No ei, ei usu, ei saa uskuda. Oleks võinud vähemalt tegevuse Maa peale jättta, kui meie ühiskonda oli vaja kritiseerida.
Kirjanikul on fantaasiat vähevõitu. Igav. Ja puänt või asi... Algusest peale oli selge, et mingi värk lõpus ootamas on, ja raamatut edasi lugedes võis teda juba ära arvata...
Lisaks häirib veel autori tõsine shovinism: kujutage ette, äkki võtavad ahvid kunagi üle, mingid loomad... Ei, ei ega nad väga areneda ei saa, kõnelema saavad ehk õppida, aga mõtlema ja arutama, ei, ei jäljendama ainult... Ning ega nad inimestest kunagi paremaks ei saagi saada... Tõenäoliselt kui mingisugune mutatsioon ka tekiks, siis areneks bioloogiline liik märgatavalt kaugemale. Autori arvates on inimene looduse tipp ja kroon ning kui midagi teisiti läheb on meeletu katastroof. Seda, et igal liigil on teatav bioloogiline eluiga, seda ta ei arvesta. Inimesed on ju tema jutus kuidagi uinuvas seisundis, aga valmis kohe jälle kõnelema, vaidlema, kosmoses lendama ja veel mida iganes tegema.

Seda raamatut ei soovita ma isegi üleookeanilennule kaasa võtta. Ega halva kirjanduse näitena lugeda. Selleks pole ta piisavalt särav.
Teksti loeti eesti keeles
Andres Niklus

Kuule Killu, ma ei saa aru, miks sa üldse ulmekaid loed?! Muidugi ei saa uskuda , et kuskil on selline planeet nagu Maa ja degenereerumise oht on meilgi. Aga hinne on natuke subjektiivne, kuna see oli minu esimene ulmekas. Köik kiidavad kuulsat puänti, eks minagi. PS. Aga filmid raamatust on jamad.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Päris normaalse tasemega seiklusjutt, aga nondest paremate lugudega võrreldes jääb ikka mingi grammike puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Urmas Muinasmaa

Kui kunagi lugesin, tundus küll hea. Ju ta ikka päris paha siis pole. Kuigi raamat on kirjutatud sellepärast, et oleks vahva raamat, mitte sellepärast, et midagi tõsist sellega öelda. Või kui seda on tahetudki öelda, on öeldu mittetõsiseltvõetav. Oeh, sai nüüd küll keeruline jutt...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Lisan eeltoodud kriitikale teadusevähesuse (fiction ilma science''ita) järgmise: kuna ahvidel puudub kõnekeskus, ei saa nad rääkida. Ja mõne tuhande aastaga see juba välja ei arene.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Esimesel lugemisel tabas mind paras pettumus. Olin just ulmekatest unustamatu "Lilled Algernonile" kogumikuga tõelise maigu suhu saanud, aga muidu veel väga noor ja roheline. Raamat paistis õudne ja pisut igavavõitu. Viie aasta pärast lugesin uuesti ja avastasin, kui palju see raamat paremaks on läinud. Fantaasiapuuduses minu arvates autor ei vaevle, pigem väärib kokkuhoidlik suhtumine butafooriasse teatvat heakskiitu. Hoiatusromaan ja väga tige. Ka puant on võrratu. Igaühel on õigus OMA arusaamisele, kuid need filmid (paar tükki) mida ma olen näinud, tekitasid küll tunde, et stsenarist pole seda raamatut isegi eemalt näinud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Siim Espenberg

Julm. Lihtsalt julm, kuidas võib üks kirjanik inimkonnaga käituda. Kui raamatut lugesin, oli veel suhteliselt väike jõnglane ja siis võttis ikka päris kõhedaks. Ei hakka korrutama, kui rabav puänt on sellel meistriteosel. Igaüks saab raamatu ise hankida ja läbi lugeda. Eespool on öeldud, et ilgelt ebateaduslik jura. No ja mis siis. Raamatu mõte ei olegi selles, vaid hoopis hoiatuses, et inimene võtaks ennast kätte ja lõpetaks juba selle logelemise, sest vastasel korral võib see inimesele halvasti lõppeda. Tegelikult olen ma autori peale vihane, et ta sellise inimkonda alavääristava teosega lagedale tuli (tundub, et enamusele eespool kirjutajatele mõjus see samuti päris rusuvalt), aga seda tuleb võtta mõneti ka huumoriga. Ausalt öeldes ootasin ma raamatu lõpuni, et inimesed teevad neile ahvidele lõpuks ära, aga ei midagi. Soovitan igal juhul ja kõigile. Tervendava mõjuga.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Lugeda oli päris mõnus. Aga puändi aimasin ette ära ja see seda kaifi vähe kahandas. Ja ärge neid filme mingil juhul vaadake!!!
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Lugesin seda kunagi teismelisepõlves ja muljetas küll. Ainult et pigem lihtsalt jutuna kui ulmekana. Ahvid ja ümbrus paistsid nii inimlikena, et aeg- ajalt unustasin sootumaks, et raamatu põhitegelased on hoopis muud loomad ja tegevus ei toimu mitte maa peal. Ja lõppu jõudes olin sügavalt veendunud, et kangelane eksis koordinaatideh´ga ja sattus mingile hoopis muule maa- taolisele planeedile, kus ahvid valitsevad..
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

See romaan on üks neist, mis mind sügavalt mõjutanud on. Kunagi ma ei saanud aru, miks on raamatul selline lõpp. Nüüd saan. Ja see on väga hea lõpp.

On raamatuid, kus pole range teaduslikkus tähtis. "tHHGttG" kohta ei öelnud keegi, et seda ei saa olla, et see on loodusseaduste vastane. Olgu! Muidugi on mingis mõttes "Ahvide planeet" vananenud, aga see on andeksantav. Aga lõppu ma küll ära ei aimanud.
Teksti loeti eesti keeles
Adrifted

Suurepärane raamat. Üks sellistest, mida päris mudilase-eas lugeda ei tasuks, siis võib palju arusaamatuks jääda.
Teksti loeti eesti keeles
Dragofor

Minu meelest igati hea raamat, taaskord tuleb tunnistada püandi mõjuvust. Minu hinnagul aga ei tahtnudki autor rõhutada teaduslikule aspektile (mõnede eelnevate arvamusavaldajate sõnul on see just olulisim...), sest ta oli eelkõige ju hoiatusromaan. Ja sellena teda tuleks ka võtta...
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Kunagi kirjutasin: "Veel üks raamat, mida tuleb erinevates vanustes üle lugeda, et sisust õigesti aru saada. Ning esimene kord võib olla kasvõi lapseeas." Ja panin maksimumhinde. Nüüd aga tundub, et polnudki ses raamatus peale puändi midagi huvitavat -- ning jutu üle võib ju ka selle järgi otsustada, kuidas hinnang sellele läbi aja muutub. Käesoleval juhul siis halvemuse poole.
Teksti loeti eesti keeles
Antonia

Mõnus inimliku ülbuse rappimine, aga siiski paraku üpris irooniavaba. Kirjutatud veidi moraliseerivas "kui-te-head-lapsed-ei-ole-siis..." stiilis, mis mind ükskõik millises kontekstis meeletult ärritab.Tõsi ta muidugi on, et "looduse krooni" mentaliteet vajaks juba pikemat aega põhjalikumaid korrektuure.Ahjaaa, ega see puänt nüüd ikka NII ootamatu küll ei olnud. Pigem selliselt üles ehitatud tekstidele masendavalt ootuspärane.Terve see jutt kokku peaks nüüd tähendama, et polnud üldse halb raamat, ainult põrmu küll ei paisanud.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Tegemist on taas ühe ulmekaga, mille kohta pean tõdema, et oleks ehk päris hea, aga ma ei usu toimuvast mitte üht sõna. Mäletan, et kirjutasin millalgi 6-7 klassis arvustuse koolikirjandis "Loetud raamat" ja tegin juba seal teose alguse maatasa - kogu maal suudab laeva teha üks misantroop, ta valib sihiks tähe, mille juures juba 1963 aasta teadmiste põhjal mitte mingil juhul ei saanud elamiskõlblikku planeeti olla, ta võtab kaasa kaks kasutut törlönti, ta laskub midagi uurimata võõra planeedi metsa, kohalikud murravad paljakäsi kosmosesõiduki ukse et cetera. Ühesõnaga - tegemist on ajuvaba koomiksiga, mis seekord raamatuks vormunud. Põhjus, miks ma raamatule madalamat hinnet ei pane, on vaid kogu idee tapva iroonia ja tõesti suurepärase lõpu eest. Selle ühe raamatu põhjal - tüüp oskab kirjutada, aga mitte ulmet.

Huvitav on ehk mainida, et kuulsin kunagi igiammu üht intervjuud autoriga - mõneti fantastiline tegelane - ühel päeval, umbes 50 aastasena, ta otsustas, et hakkab kirjanikuks. Lihtsalt hakkab ja kõik. Ja kirjutaski raamatu, sellesama ahviloo. See võeti suhteliselt hästi vastu ja sellest ajast ta ongi kirjanik… Tehke järgi!
Teksti loeti eesti keeles
Karl R.Oven

Teos on mõeldud rohkem hoiatuseks,et kui me kohtleme loomi halvasti võidakse seda kunagi teha ka meiega.Sammuti on hoiatatud katsete tegemise eest.Vaevalt on kunagi mõni hoiatusromaan oma ülesande paremini täitnud.Ma olen näinud ka uut filmi ja soovitan seda vaadata kõigil (kuni see veel kinodes jookseb) kellele "Ahvide planeet" meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Kui tahetakse kolmele p6hjendust luguge lugupeetud Ants Milleri selgitust, millele ma kahe käega (yhega sealjuures ilgelt halvasti( alla kirjutan. Sinna juurde veel rääkivad ahvid - andke kannatust. Mitte, et primaadidi väga juhmid oleks - seda mitte. Olen sygavalt veendunud, et tegelt on maismaal veel yks m6istuslik liik primaate ja nendeks on shimpansid. Tegelt ajendas mind kirjutama hoopiski nende va yankeede see uus film. Ytlen teile mina: ärge uskuge neid, kes ytlevad, et on ikka ilge saast kyll. Saast kyll, kuid olen palju ilgemaid näinud. Veel vihjeks: ma arvan, et SELLE filmi peale kyll raamatu autor hauas väga ei vähkre.
Teksti loeti eesti keeles
Kätlin Traks

Olen täitsa nõus. Uus variant oli lihtsalt raamatust üsna erinev ega üritanudki seda täpselt järgida ning seetõttu polnudki nii halb, kui arvata oleks võinud. Pealegi, Tim Burton ei oskagi tõsiselt halba filmi teha, juba see, millise õhustiku ta oskab kujundada, teeb ta filmid vaatamist väärivaks.

Kuid BAASis arvustame siiski raamatuid, mitte filme. Jah, puänt oli hea, mina seda esimesel lugemiskorral ära ei arvanud. Ma ei usu aga, et "Ahvide planeeti" kunagi teist korda lugema hakkaksin ja seetõttu ka neli.
Teksti loeti eesti keeles
Jaanus Arumaa

Tegemist on raamatuga, mida ei julge lihtsalt teist korda lugeda, kuna olen kindel, et see rikuks ilusa lapsepõlve-mälestuse, et tegemist on millegi haarava ja huvitavaga. Vähemalt ühe korra peaks seda igaüks lugema.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Tuleb tõdeda, et Schaffneri filmi puänt oli oluliselt mõjusam. Puudujääke oli muidugi ka seal, aga et filmi sisuline pool oli minu tagasihoidlikul arvamusel lihtsalt parem, ei taha raamatule üle nelja panna.
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Muidu igati hea romaan, kuid mind häirisid ikkagi liiga palju need ebaloogilisused. Ei tundunud eriti usutav. Näiteks seda asja, et ahvid ja inimesed käitumise osas vahetavad kohad kuid välimuselt jäävad samaks. Ahvid endiselt oma riiete all karvased, inimesed see-eest alasti kuid ilma karvkatteta.Seega siis päris viite ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Tarmo Õuemaa

Lapsepõlvelugemisest on meeles vahvaid detaile, näiteks valgust püüdva purjega kosmosepurjekas, ja viimane puänt, samuti see, et hirmsasti meeldis. Nüüd üle lugedes tuleb kiita ahviplaneediloo dünaamikat. Närvidele käis see peategelase pidev nördimusega seotud imestamine: "Issand jumal, ahv teeb seda või teist!" Ja mulle jäi autori kirjapandust mulje, nagu suhtuks ta ahvidesse väikse hirmu ja põlgusega, mida mina küll ei tea üldisemalt inimestele omase olevat. Huvitav, kas Boulle kirjutas selle raamatusse, et pinget rohkem oleks või oligi tal ahvifoobia, mis ajendas ehk ka raamatut kirjutama? :)
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

"Ahvide planeet" kuulub nende raamatute hulka, mis minu jaoks on ajas oma väärtust kahandanud. Seeläbi, et selliseid lugesin esmakordselt siis, kui midagi muud eriti võtta polnud. (Vastupidine muidugi ei kehti. Ka "Igaviku lõppu" näiteks lugesin siis, kui midagi muud eriti võtta polnud).

Miks "kolm"? Esiteks oli raamatus enam-vähem täpselt üks (1) idee. Teiseks, nagu mitmed eelarvustajad on märkinud, käitus Maa uurimislaeva meeskond nagu idiootide trio, ja ega peategelane kahest kaaslasest ka palju parem polnud.

Miks "kolm"? Esiteks raamatu lõpu pärast (kuigi see mängib ainult esimesel lugemisel). Teiseks meenus mulle lugu nüüd üle lugedes Carsaci "Tulnukad eikusagilt" ja minu sees tekkis kahtlus, et ehk prantslased kirjutavadki niimoodi -- käies määratluse "science fiction" esimese poolega ehtprantslasliku vabadusega ümber.

"Kolm" plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Andres Veer
1975
Kasutaja rollid
Viimased 24 arvustused:
Andres Veer

Imelikud lausekillud ühe-kahe lehe peal. Mõtteid on, aga jäävad õhku. Tahaks miskit tunda ja siis autor lõpetab... nõrk. Mõnest jutust saaks hea luuletuse, keelerütm tuli ka jutustuse sees välja: selle eest kolmekas, küll miinusega :(
Teksti loeti eesti keeles
Andres Veer

Ma armastan lähituleviku nägemusi. Distraction on just selline raamat, mis paneb meid kõiki nautima mõtisklusi lähituleviku üle. Sterling suudab usutavalt kirjutada ja ma ei mõtle keset lugemist, et ohh see nüüd on mingi jama või täielik ulme, saab nautida. Minu jaoks oli Distractioni kandvaks ideeks just pealkiri ise: distraction, miks küll inimesed on nii häiritud ja ei suuda normaalselt elada, miks me peame üksteist segama, teineteisega võistlema ja lihtsalt tünga tegema. Faktiliseks märkuseks Avole laborirotid olid Haiti mitte Jamaika neegrid.

Soovitan!
Teksti loeti inglise keeles
Andres Veer

Raamat, mille kaanel on lugemissoovitusena kirjas `The king of high-concept SF.`

Teose kandvaks ideeks on inimese püüd minna kosmosesse elama. Nii öelda järjekordne kosmosevallutus, mis seekord toimub 21. sajandi keskpaigast kuni 22.sajandi keskpaigani. Tehnika arenedes on osa entusiaste endale hobikorras ehitanud lennukeid, mis suudavad maa orbiidile ronida kasutades ära maa pooluste kohal olevaid magnetvälju. Orbiidile tiritakse ka majad, kus siis rikkamad tegelased saavad elada. Kosmoses elamine pole üleliia kallis aga ka mitte odav, nii et esialgu kolivad sinna vaid entusiastid. Seal kosmosekogukonnas pole makse, politseid ega muid riigile omaseid organeid, käib vaba kauplemine omavahel ja püüd naabreid üle trumbata jne jne. Sellele suht rikkale kogukonnale tahavad käpa peale panna suurriigid ja nii tekibki võitlus oma nationi eest. Raamat on ülesehitatud ühe perekonna loole läbi kolme (nelja) põlvkonna.

Tuleb ka öelda, et kuna autor on inglane, siis kumab läbi ameerikavastalisus ja üldse on suht palju poliitikat sisse topitud ja täiega ameeriklastele sisse sõidetud alates NASA kosmoseprogrammidest kuni praegusele ameerika maailmajuhtimispoliitikale ja tuleb tunnistada, et eurooplasena on seda väga mõnus lugeda.

Väga meeldis ka autori julgus tuua sisse suurel hulgal erinevaid `teadussaavutusti`, mida siis inimesed ka igapäeva elus kasutasid. Põnevamad olid muidugi keemiatööstuse saavutused meditsiini vallas. Toon ka ühe näite paljudest, töötati välja mingi rohi mis muutis heterod homodeks ja vastupidi. Ja selliseid asju oli raamatus tõesti palju.

Mis närvidele käis oli raamatu ülesehitus. Raamat on jaotatud kolmeks suuremaks asümmeetriliseks peatükiks. Esimene on kõige pikem ja on vana naise memuaar tema elust ja tuleb tunnistada, et kohati muutus see nutulauluks või sonimiseks, mida ei viitsind lugeda. Teine osa on sisu poolest parim, see on edasi antud kahe mehe vaatevinklist, kes on erinevatel pooltel. Ja kolmas osa... see võiks ka olemata olla, aga saan autorist aru et raamat tuleb kuidagi kokku võtta. Kuigi ülesehitus on vilets moodustab see siiski piisavalt seotud terviku.

Autori kirjutamisstiil ei ole väga ladus ja ka tegevuste tempo on suht aeglane seetõttu on raske lugeda. Samas ideede küllus ja poliitika sissetoomine kompenseerib need puudujäägid.
Teksti loeti inglise keeles