Vladislav Krapivin oli armastatud vene-nõukogude lastekirjanik, luuletaja, stsenarist, ajakirjanik ja pedagoog. Viljakat kirjanikku on autasustatud mh leninliku komsomoli auhinnaga.
"Krik Petuhha" (ei teagi, kas tõlkida "Kikerikii" või "Kukeleegu" on neljas raamat sarjast "Suure kristalli sügavuses". Peategelane Vitja Mohov on raamatus 11-13 aastane, mistõttu võib arvata, et kõige paremini samastab end looga teismeline lugeja, kui ta suudab ära taluda mitmed keerulised võõrsõnadest kubisevad lõigud - ikkagi SF-maiguline romaan.
Vitja isa töötab observatooriumis Sfäär, kus poiss suvel järelevaataja puudumisel aega veedab - Sfääri direktor on tema pealegi ta vanaisa. Võib-olla just seetõttu saab poiss muidu nii salajases asutuses nagu suvilas toimetada. Asutus uurib lahendusi, kuidas liikuda üle paralleelmaailmadesse, milliseid on meie kõrval mitmeid - erineva ühiskondliku korra, tehnilise taseme, astronoomia ja geograafiaga. On nn otsene ja kaudne üleminek. Üks neist käib mingi kaubarongiga, mis viib kahe maailma piirile. Otsese ülemineku võimalusi uuritakse. Ühe katse käigus saadetakse kogemata kuhugi paralleelmaailma Sfääri aias elav kukk Kriger. Vitja isa on kolleegidega kerges tülis ja tegeleb uurimistööga ühes teises, düstoopilises maailmas, elades ohtlikku illegaali elu. Vitha käib tal seal aeg-ajalt külas.
Et "Krik petuhha" on sarja neljas raamat, jääb nii mõnigi asi segaseks - sagedasti räägitakse varasematest sündmustest, mida lugeja justkui peaks teadma, aga ei tea, kui pole esimesi asju lugenud; sigineb tegelasi (nt Jožiki), keda justkui peaks tundma jne. Näib siiski, et maailmade vahel saavad n-ö otselendu teha mõningad teismelised, kellel on erilisi üleloomulikke andeid. Näiteks suudab Vitja luua enda ja ründava kuke vahele nähtamatu barjääri ning allutada oma tahtele keravälgu sarnase kera, millel on omadus ravida kehale jäänud arme ja haavasid. Romaani teise osa peategelane on teises maailmas elav poiss Filipp, kes sõbruneb sinna õnnetusekombel sattunud kuke Krigeriga ning saab sõbraks ka Vitjaga, kes hirmu ületades maailmade vahel käib. Teise osa keskne tõmbenumber oh hiiglaslik torn, mille sees tiksub igiliikurina sama hiiglaslik maagiline pendel. Nukra (aga mõnusalt nukra) järelmaigu jätab romaanist toreda kuke Krigeri traagiline surm tulevahetuses.
Raske öelda, kas see raamat oleks mulle meeldinud "omal ajal", sobivas vanuseklassis. Võib-olla oleks. On ju teatavat põnevust ja seiklust, noorte omavahelisi suhteid ja muud sellist. Nelikümmend aastat liiga vanana püüan olla mõistev ja empaatiline. Praegu jääb siiski kriitilise meele vaatevälja sündmuste ebaühtlane kiirus ja täpsus - mingeid episoode on kirjeldatud üksikasjalikult ja pikalt, siis on jälle olulisi asju esitatud üsna skemaatiliselt (näiteks see, kuidas Vitja koos teise sõbraga ühes düstoopilises paralleelilmas kohalikke sunduslikest kiipidest - ehk "indeksitest" vabastab). Ütleks siis nii, et hindel "kolm" on plussmärk järel.
"Krik Petuhha" (ei teagi, kas tõlkida "Kikerikii" või "Kukeleegu" on neljas raamat sarjast "Suure kristalli sügavuses". Peategelane Vitja Mohov on raamatus 11-13 aastane, mistõttu võib arvata, et kõige paremini samastab end looga teismeline lugeja, kui ta suudab ära taluda mitmed keerulised võõrsõnadest kubisevad lõigud - ikkagi SF-maiguline romaan.
Vitja isa töötab observatooriumis Sfäär, kus poiss suvel järelevaataja puudumisel aega veedab - Sfääri direktor on tema pealegi ta vanaisa. Võib-olla just seetõttu saab poiss muidu nii salajases asutuses nagu suvilas toimetada. Asutus uurib lahendusi, kuidas liikuda üle paralleelmaailmadesse, milliseid on meie kõrval mitmeid - erineva ühiskondliku korra, tehnilise taseme, astronoomia ja geograafiaga. On nn otsene ja kaudne üleminek. Üks neist käib mingi kaubarongiga, mis viib kahe maailma piirile. Otsese ülemineku võimalusi uuritakse. Ühe katse käigus saadetakse kogemata kuhugi paralleelmaailma Sfääri aias elav kukk Kriger. Vitja isa on kolleegidega kerges tülis ja tegeleb uurimistööga ühes teises, düstoopilises maailmas, elades ohtlikku illegaali elu. Vitha käib tal seal aeg-ajalt külas.
Et "Krik petuhha" on sarja neljas raamat, jääb nii mõnigi asi segaseks - sagedasti räägitakse varasematest sündmustest, mida lugeja justkui peaks teadma, aga ei tea, kui pole esimesi asju lugenud; sigineb tegelasi (nt Jožiki), keda justkui peaks tundma jne. Näib siiski, et maailmade vahel saavad n-ö otselendu teha mõningad teismelised, kellel on erilisi üleloomulikke andeid. Näiteks suudab Vitja luua enda ja ründava kuke vahele nähtamatu barjääri ning allutada oma tahtele keravälgu sarnase kera, millel on omadus ravida kehale jäänud arme ja haavasid. Romaani teise osa peategelane on teises maailmas elav poiss Filipp, kes sõbruneb sinna õnnetusekombel sattunud kuke Krigeriga ning saab sõbraks ka Vitjaga, kes hirmu ületades maailmade vahel käib. Teise osa keskne tõmbenumber oh hiiglaslik torn, mille sees tiksub igiliikurina sama hiiglaslik maagiline pendel. Nukra (aga mõnusalt nukra) järelmaigu jätab romaanist toreda kuke Krigeri traagiline surm tulevahetuses.
Raske öelda, kas see raamat oleks mulle meeldinud "omal ajal", sobivas vanuseklassis. Võib-olla oleks. On ju teatavat põnevust ja seiklust, noorte omavahelisi suhteid ja muud sellist. Nelikümmend aastat liiga vanana püüan olla mõistev ja empaatiline. Praegu jääb siiski kriitilise meele vaatevälja sündmuste ebaühtlane kiirus ja täpsus - mingeid episoode on kirjeldatud üksikasjalikult ja pikalt, siis on jälle olulisi asju esitatud üsna skemaatiliselt (näiteks see, kuidas Vitja koos teise sõbraga ühes düstoopilises paralleelilmas kohalikke sunduslikest kiipidest - ehk "indeksitest" vabastab). Ütleks siis nii, et hindel "kolm" on plussmärk järel.