Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Siim Veskimees ·

Pilvelinnuste ajastu langus

(romaan aastast 2004)
https://veskimees.eu/pilvelinnuste-ajastu-langus

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2004

Sarjad:
  • Trükiteavik wõrgus
Hinne
Hindajaid
8
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.176
Arvustused (17)
Kristjan Sander

Esiteks, PAL on eesti meelelahutuskirjanduses igatahes väga kõva sõna. Võibolla koguni uus tase.

Üldiselt olin romaani lugedes meeldivalt üllatunud... Olgugi, et teosest leiab mõningaid kiirustamise märke, on Veskimees enamvähem üle saanud talle omasest puisest ja kuivast jutustamisstiilist. Romaan on hoogne, kuid samas ei teki tegevuse jälgimisel erilisi raskusi, nagu näiteks "Vesivõsu" puhul. See ilmselt ongi antud teose poolt märgitud kõige olulisem edasiminek.

Autor rakendab õnnestunult põnevike kuldreeglit: iga järgmine situatsioon olgu eelmisest kangem ning iga järgmine malakas, millega peategelane vehib, eelmisest pikem ja jämedam. Kuni lausa kanooniliselt kollivuudiliku lõpplahenduseni. Samas jääb peategelane lõpuni primitiivse tsivilisatsiooni esindajaks, kes mängib jõududega, millest tal endal on vaid väga hägune ettekujutus - episood kvantpommiga oli ses osas üks paremaid.

Loomulikult kuulub teos meelelahutuskirjanduse hulka, siit ei leia "Solarise" või "Inetute luikede" väge. Kuid selliseid pretensioone autor ei esitagi. Enda poolt määratletud piirides on Veskimees vähemalt minu meelest väga hästi hakkama saanud.

On naljakas lugeda tagakaanelt "tõsiteaduslikest seletustest", mida autor väidetavalt pakub. Jah, Veskimees oskab suvalisest humanitaarist oluliselt paremini pseudoteaduslikku pula ajada ning teeb seda nauditavalt, aga see kõik on ikkagi vaid fantastika. Hoolimata mõne kriitiku või arvustaja väidetest, ei ole Veskimees vähemalt minu teada veel Hard SF-i zhanri kuuluvat asja kirjutanud.

Nii pikast tekstist annab kindlasti leida hunniku marginaalseid loogikavigu, kuid üldmulje on siiski sidus. Vahest osutab jutustaja mõnele purjus keskkoolinoorele rohkem tähelepanu, kui oodata võiks ning jätab samas mõne tunduvalt olulisema tüübi (näiteks Alia) olemuse avamata. Samas vabandab autorit asjaolu, et suur osa jutustusest on edasi antud minategelase silme läbi, kellele too keskkoolinoor oli kindlasti oluliselt mõistetavam suurus. Siiski oleks romaan ilmselt oluliselt võitnud, kui eelajaloolisse maailma sattunud bussiseltskonna tegemiste asemel oleks näiteks legendide abil rohkem avatud supertsivilisatsiooni telgitaguseid.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Üks paremaid raamatuid, mida olen viimasel ajal lugenud. Ette heita pole midagi, eesti ulmes tervikuna täiesti uus tase. Episood bussiseltskonnaga mulle vastumeelne ei olnud, tegelikult oli see kohati päris naljakas( " Iik! Sarvedega ninasarvik! " ) . Huvitav metaulmeline leid oli ka palgasõdurite pealiku Villardi sissetoomine. Jään Veskimehe järgmisi raamatuid ootama! P. S. Mina küll ei märganud, et romaani mingigi osa tegevus toimuks eelajaloolisel Maal, nagu tagakaanel seisab.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Tahaks patsutada autorile õlale ja öelda, et "Tubli, lase samas vaimus edasi, aga minust su fänni küll kunagi ei saa."

Erinevalt K.Sanderist pean nõustuma raamatu tagakaanel öelduga, et toimuva jälgimisega on lugejal tükk tegemist. Maa, vahemaailmad, mullid, muud maailmad, suur hulk tegelasi (kelle nimed pole meeldejäävad ja kellest hulk episoodilisi) erinevatest kultuuridest, kelle seisukohad ja seos toimuvaga kipuvad suhteliselt kiire tempo tõttu meelest minema. Saan aru, et autoril on kirjutades üldpilt silme ees, aga keskmise kiirusega lugeja peaks tegema märkmeid või pidevalt tagasi lappama.

Peategelasest macho on see pidepunkt, mis aitab mingit sidet sündmustega pidada. Teen siin võrdluse Lew R. Bergi kasuks, kelle napisõnalised ja karmid tegelaskujud mulle oma veel teravamas kontrastsuses sümpaatsemad on. Aga Bergi väljamõeldud Alf on ka päris lahe: mees armastab relvi, džiipe, tegevust, ei mõtle pikalt ja ei küsi endalt, miks ta pidevalt rabeleb. Ja miskipärast vaevab teda pidevalt pissihäda (Prostamol Uno?). Elus on Alf mahuka romaani lõppedes ainult seetõttu, et tegu on kirjandusliku tegelaskujuga – reaalses elus nii madala enesealalhoiuinstinktiga inimene vanaks ei elaks.

Umbes esimesed 50 lehekülge, kui sündmused veel tormama ei hakanud olid mulle päris meelepärased. Tundus, et tuleb suisa midagi Baturini-laadset, siis sujus asi action´iks. Avaldan veel tunnustust kaanekujundusele ja panen nelja miinuse.
Teksti loeti eesti keeles
4.2005
Krafinna de Kraax

Veskimees, Alf ja muud machod.

Siim Veskimehe järjekorras viies romaan «Pilvelinnade ajastu langus» on kindlasti märk eestikeelse SF-kirjanduse teistsugusest kvaliteedist. Veskimehele on omane raskepärane stiil ning märulistseeenid, obstsöösne kõnepruuk ning naturalistlik lähenemine keha funktsioonidele. Ka ei karda ta öelda asju välja nii, nagu need tema meelest on. Juba see on lugupidamist vääriv. Tõsi, esimene kogemus Siim Veskimehega oli mulle hirmutav. Konarlik, üle kivide ja kändude lauseehitus, militaristlik sõnavara ning sinna juurde kuuluv indiferentsidesse kalduvad mõtisklused ei ole just kõige lihtsam tee lugeja meeltesse jõudmiseks. Seda enam, et esimene romaan «Operatsioon «Ogaline päike»» ei hiilanud just oma lugejasõbraliku küljendusega. Pärast paari lehte kipitasid silmad ning read läksid sassi. Nii jäigi esimene Veskimehe pikem teos minu poolt lugemata.

Omamoodi kummastav on noppida pärleid keset raskepärast teksti, nautida tabavaid ja täpseid ütlemisi. Tundub, et kes vähegi viitsib Siim Veskimehe kirjutatusse süveneda, leiab sealt ütlemislusti ning tabavaid keelendeid nii palju, et suudab andestada autorile hüpleva väljendamislaadi. Muutub nn. immuunseks kõikide stilistiliste ning keeleliste apsude suhtes ning unustab natukeks ajaks pesemata nõud ja poriseva abikaasa. Nõnda kaasakiskuvaks muutub lehtedelt lahtirulluv maailm. Veskimees on eelkõige ideekirjanik, range loogika nimel ei tee ta mööndusi humanitaarile, kelle vaene pea võib lõhki minna teoreetiliste ebamäärasuste ning siinuste jadast.

Romaanile «Pilvelinnuste ajastu langus» ei saa enam ette heita kaelamurdavat teekonda üle lausete räga. Pigem võib nimetada seda kergelt jalga nikastavaks retkeks. Ma ei saa öelda, et ta on easy reading. Võõrast maailmast pärinev enesest teadlik tehismõistus otsustab abi paluda erakliku eluviisiga noormehelt, keda ei hirmuta seiklused ning kellel on kadestamisväärselt terve mõistus ning refleksid. Suundubki see noormees zelaznylikku maailma, avastab endas amberi printsi võime liikuda varjudes. Need varjud on küll teistsugusemad, õigemini on olemas ainult üks suur vari, mis on liigendunud maailmade vahele. Nagu SF-le kohane, annab Veskimees seletuse varju olemusest täppisteaduslikke vahendeid kasutades ning seletab ka lahti nende maailmade teistsugususe, mõistagi läbi peategelase mõtete ning vastuvõtuvõime, mis kindlasti on suurem kui tavalisel itimehel. Siinkohal tekkis küsimus, kas alati peabki nii täpselt seletama asjade olemust? Kas peab selgitama, kuidas suunduvad infovood, ja mis kujundeid ja määramatusi need tekitavad. Siinkohal tuletasin hea sõnaga meelde Indrek Harglat, kes ka mõnikord ei vaevu ära korjama eeltööst jäänud traagelniite. Taustinfo on hea, kuid kui palju ja mismoodi seda serveerida? Kui Veskimees hammustaks ka selle pähkli katki, saaks ta minu näol kindlasti ühe suure fänni juurde.

Sisuliselt on tegu ulmepõnevikuga, täpsemalt märuliga. Tegevus jookseb hoogsalt sündmusest sündmusse, noormees Alf seikleb mürtsatuste ning seksi saatel maailmast maailma. Mõnikord näib kirjandusüldsus arvavat, et kui keegi kuseb seina najal ning näitab vänta ning kirjeldab seda metatasandilt ning kasutab bravuurset tänavapoisislängi, et see on uudne ja tore ning nauditav lugemiselamus, mida tuleb premeerida tohutute autasude ning autosignaalidega. Hästi, aga see, kuidas Veskimees nagu muuseas tarvitab suhteliselt vulgaarset dialoogi ning mehe ja naise bullshitta, näib nii loomulik ja konteksti sobiv, et igasugused muud ütlemised ei tule kõne alla, mõjuksid võõrikuna selle maailmade vahel seikleva itimehest macho suust. Tavaliselt paneb selline väljenduslaad kergelt väljendudes õlgu kehitama.

Romaanis sebib ringi, täpsemalt intrigeerib, ajab riigiasju, tolgendab niisama ning eksleb suur hulk rahvast, enamasti niivõrd võõrapäraste nimedega, et esimest korda nähes ei suuda neid välja hääldadagi. Ka sisaldab romaan hulgaliselt võõraid paiku, tegevuskohti ning -asjandusi. See kõik moodustab esmakordsel lugemisel päris suure segaduse. Tekst on tihe, tegevus vaheldub pikkade pseudoteaduslike kirjeldustega, ning hüppab ühest kohast teise. Iseenesest põnev on läbi ragistada kõik need seletused, siduda ühtseks tervikuks, mõtiskleda ette antud situatsiooni lahendeid otsides peategelasega kaasa. See kõik omakorda tekitas minu kui mängusõltlase ajus tugeva tahtmise mängida RPG-d, mille nimeks «Pilvelinnuste ajastu». Saad valida tegevuskoha, valida erilise isiksuse, kes areneb läbi aastatuhandete, kolib surres uude klooni ümber, ja lahendab mõistatusi, vahelduseks rändab vahemaailma ja notib seal hulga kolle maha. Sõdib kas uue või vana ajastu rahvaste poolel, arenedes saab uusi aju teada jne.

Siim Veskimehe puhul on tegu mu meelest autoriga, kes areneb pidevalt. Ta ei ole sündinud jutustaja nagu on Indrek Hargla, ta ei ole poeet nagu on Veiko Belials, aga tal on ideed. Sisu, kui tahate. Ja see viimane on üsna haruldane nähtus. Viimane romaan aga näiteb kindlaid edusamme jutustamisoskuse lihvimisel, poeetilist väljenduslaadi ning mõnusat ärapanemist ühiskonnale, täpsemalt selle tammumajäänud osale.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Ühel hetkel lugemise ajal arvasin, et hakkan konspekteerima ja kirja panema asjaolusid, mis mind häirivad. Aga siis jälle sain aru, et tegemist on manifestiga ning manifesti ei saa osade kaupa kritiseerida. Mis mulje on mul siis asjast kui tervikust?

Pidevalt tekkis silme ette Ivo Schenkenbergi kuju. Peamiselt see tugevate kunstiliste liialdustega edastatud “Viimse reliikvia” oma, kes teatas, et tema on tegudeinimene, mitte targutaja. Veskimehe peategelasel on muidki ühiseid jooni filmikangelasega – suhtumine naistesse, mitteallumine autoriteedile, tunnetatud (sõjalise)võimu vajadus. Kuigi Veskimehe raamat jättis lõpuks palju lahtiseks, andis viimane osa küll selgesti mõista, et teatavatest progressiivsetest ideedest hoolimata kistakse need võimalikud maailmad ilmselt üsna verisesse ja halastamatusse sõtta.

Kui mõtlema hakata, siis on sarnaseid väärtusi ennegi kõrgel hoitud – Nietzsche manifestid on kohati samalaadse suunitlusega. Eluvajadus, elutahe, mis määrab maailma ning ajaloo ja tuleviku. Loomulikult on Veskimehe peategelane mõtlev olend, ta kritiseerib ja arvustab meie ühiskonda – aga see kui käepärasena ning vormitavana ta maailma näeb, tekitab kohati õudu. Kõik, mis on olnud, on iseenesest väärt hävitamist, sest see on ühel või teisel viisi ebaõiglane. Mida hävitada, seda otsustab elu, see vis vitalis, mis eristab elus loodust surnud mateeriast. Kõik on idee poolest hea, aga ellu – ühiskonda – rakendades tuleb sellisest mõtteviisist vaid verd ja pisaraid ja koonduslaagreid.
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

Vabameelne seks, palju relvadega täristamist ja pikad teaduslikud seletused -- selge, see on ju Veskimees. Pean kohe ära ütlema, et need on kolm asja, mida ma ühest raamatust just tingimata ei nõua. Esimese puhul on mulle alati jäänud arusaamatuks, miks peaks teovõimeline kodanik kirjutama täiesti korralikku süžeearendusse sisse ootamatuid väljendeid a la "minu õnnetõlv tungis tema kireorgu" (tegelikult pole see pärit sellest raamatust, aga minu mäletust mööda mingist ulmekast küll), tulevahetuste käigu jälgimise üritamine paneb mul alati pea valutama ning mis puudutab tõsiteaduslikke seletusi... enne näidake mulle selle värgi töötavat mudelit... või ei, tegelikult paremgi, tooge mulle mõni neist pisikestest ja ohtralt kopuleeruvatest smeetelannadest ning ma sukeldun õhinal neisse "kvantpotentsiaalide vahedest" kubisevatesse lõikudesse. ;-)

Tegelikult on Veskimees ka minu jaoks üsna hästi hakkama saanud -- mainit kirglikke väljendeid suurt ei kohta, teaduslikud seletused olid hajutatud lühematesse lõikudesse, mis said ennem otsa, kui nad väga tüütama oleks hakanud ning kui relvadega vehkimist oleks ka pisut vähem saanud, oleks asi täitsa jonksus. Ehkki tegelaste ja nende nimede virvarr oli kahtlemata liiga kirev.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Veede

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Umbes 180. leheküljeni see romaan mulle kangesti meeldis ja meeles mõlkus kõrgeim hinne. Kogu see maailmade süsteem oli päris huvitav ja viis, kuidas selle kohta tükkhaaval infot anti, tekitas põnevust.

Sealt edasi läks aga kõik miskipärast rappa. Kogu seda köitvat multiversumit hakati käsiltema kui midagi iseenesestmõistetavat ja ta taandus kulissiks mingis tavalises madinas. Peatagelane ja hulk teisi tegelasi seiklesid ühest maailmast teise ja askeldasid muidu ka ringi, nagu oleks neil midagi plaanis. Paraku jõudis romaani lõpp enne kätte, kui minusugune lihtne lugeja taipama hakkas, mida kõik need tegelased õigupoolest taotlevad, miks nad teevad seda mida nad teevad. Ega ma lõpuks ausalt öeldes enam uskunudki, et nad ise seda teavad.
Teksti loeti eesti keeles
Hal Sien

Eesti Hard Core ulmekirjanduse tipptase. Mulle isiklikult tõsiselt meeldis. Isegi see meeldis et raamat oli kohati nii raske tehniliselt ja matemaatiliselt et sellest läbinärimine võttis aega. Aga minu meelest tasus see end ära. Raamatut lugedes tundus mulle koguaeg et autoril on tegelikult seda teemat ja ideed veel sadade lehekülgede kaupa mälus talletunud. Ja salamisi soovin ma ka raamatule järge. Või eellugu.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Veskimees on viimase kümne aasta jooksul avaldanud kaheksa romaanimahus teksti. See on päris muljetavaldav number. Imetlemist väärib ka autori kirjutamiskiirus, kuigi see on mõneti selgitatav asjaoluga, et ilmselt oli tal osa materjali enne valmis kirjutatud. Samuti tuleb kasuks valemi tundmine ning Veskimehel on see üsna käpas, sest enamus tema teoseid on justkui ühe vitsaga löödud. Osaliselt on see ju tore, sest lugeja võib alati üsna kindel selles olla, mida ta sellelt raamatult oodata võib, teisalt on see jällegi mitte, sest ühe ja sama loo, milles ainult koha- ja tegealskujude nimed vahetuvad, korduvtarbmine tüütab lõpuks ära. Ka käesolev romaan järgib juba kindlalt välja kujunenud mustrit. On üks peategelane, keskmisest natuke haritum, võitluskunsti- ja relva huviline ning üsna painduva moraali ning lõdva püksikummiga. Satub ta siis kuidagi pooljuhuslikult võõrastesse maailmadesse seiklema ning lõpuks otsustab ainuisikuliselt ära ka põhimõtteliselt kogu universumi saatuse, ilma erilise vaevata sealjuures. Põhimõtteliselt pole mul selliste tegelaskujude ja teemaarenduste vastu midagi. Vahel on täiesti kosutav natuke vähem keerulisi raamatuid lugeda ning selles suhtes on Veskimees kindla peale minek. See on hea. Halb on aga üheülbalisus ning pidev augu ümber tiirutamine. Esimese probleemi vastu aitaks võib-olla tegelaskujude vastuolulisemaks muutmine, teise vastu juba autori poolse suhtumise muutmine. Ma ei ole pideva naistemurdmise vastu, kui see ei muutu eesmärgiks omaette või kui seda tehakse sujuvalt, möödaminnes. Võib ju küll väita, et selline käitumine on tegelaskujule tahtlikult omane, kuid milleks siis see pidev ette ja taha vabandamine? Et üks lubas ja teine ise tahtis? Tarbetu. Lisaks häiris veel peategelase lollus. Nii targa mehe kohta, nagu ta end ise väitis olevat, käitus ta kohati väga tobedalt, mitte sugugi paremini kui tema liigikaaslased põlatud Maalt. Positiivse külje pealt tasub jällegi ära mainida huvitavat maailma ning teemaarendust suuremas plaanis. Mikrotasandil jättis see küll kõvasti soovida, kuid makroga olid juba paremad lood ning päris põnev oli jälgida, kuhu välja jõutakse. Kõiki neid asjaolusid silmas pidades kahjuks üle kolme välja ei vea. Lugeda kõlbas, väga vastu ei hakanud, kuid samas ei jätnud ka erilist elamust
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

Vastuoluline raamat. Esimene, mida lugesin ühe kuu jooksul kaks korda. Põhjuseks see, et tegelasi oli minu jaoks nii palju, et hakkasin neid segamini ajama. Aga: ka teist korda oli huvitav lugeda. Eriti meeldisid väljamõeldud maailmad ja ka põnevust oli parasjagu ning põhjendatult. Kuu ordu poolt ärahirmutatuna olen seni Veskimehe raamatutest hoidunud, pärast kogumikku ja seda romaani väldin vaid ”Kuu ordu” sarja raamatuid. Hindeks kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Lühidalt - see raamat on üldistatuna kohe päris hea.

Ei, ma ei tee nalja, ei ilusta.

Küll aga on nii, et esimene pool on tipp-topp, igati viieline. Teine pool vajub sutsu ära - aga kõigest kohe pikemalt.
 

Loen ja loen ma raamatut, 50 lk on selja taga. Seejärel nõjatan raamatu laua peale ja jään mõtlema - täitsa lõpp, see on ju hea! Isegi väga hea! Jah, vahel kumab läbi seda Veskimeest, kes mulle kirjanikuna väga ei istu - aga seda ainult õrnalt. See raamat siin aga mõtiskleb, kirjeldab, filosofeerib ning kõike seda õrnalt, leebelt ja mõistlikult. Loen edasi ning esimene veerand raamatust ongi selline Väga Hea Raamat ©. Edasi jääb mõtteid veeretavat osa natuke vähemaks, tuleb asemele rohkem tegevusepõhine Veskimees - aga selline hea, lisaks on kogu maailmade vahel seiklemine ning maailmad ise põnevad. Ning vahele pikib autor endiselt meelisklevaid jupikesi seega raamat on ka poole peal endiselt väga tugev karm tõsiulme (minu tõlgendus “hard science fictionist” mida on ka teadusulmeks nimetatud).
 

Ning nii ongi raamatu esimene pool. Põmst kui oleks siis otsad kokku tõmmanud - ma usun, et oleks parima algupärase romaani Stalkeri lõdvalt ära toonud.
 

Raamatu peategelaseks on üliõpilane Alfred Karp, kelle tavaline, ehk tiba nürigi elu paisatakse ühel hetke pea peale kui temaga võtab ühendust üks mõistuslik olevus. Täpsemalt tehismõistus, arvuti, tehisintellekt - heal lapsel mitu nime. Alf paneb talle enda peas nimeks Hackel ning koos hakkabki siit peale Suur Seiklus, kus poiss mehistub käigupealt, varsti on tal juba relvad pihus ning avaneb tee läbi paralleelmaailmade Lõimekera maailmas. Nimelt on erinevaid maailmaid paljud, nad on omavahel seotud ning lisaks on tehtud ka mitmeid katseid mis on seni ebaõnnestunud. Alfred lähebki siis maailmu paika seadma koos teepealt leitud abilistega.
 

Kui raamatu esimene pool on kohati lausa mediteeriv siis teine pool on täis tegevus, maailmaid, tegelasi voolab kogu aeg peale ning enda lugemispilk kippus kohati küll uduseks tõmbuma ja tähelepanu hajuma. Ega ma raamatu lõpuks paljudest seostest ilmselt aru ei saanudki, üldjoontes oli erinevate rasside maailmad küll hoomatavad aga lõpupoole keskendusin rohkem hoogsale tegevusele kuna olin lootusetult eksinud selles, kes on nüüd kes ja mispidi järjekordne niit läbi erinevate maailmade jookseb. Oma osa on kindlasti ka allakirjutanu pealiskaudsuses aga ma natuke kahtlustan, et autor ajas maailma… st maailmad liiga kirjuks, samal ajal detailseks ja pealiskaudseks.
 

Kui rääkida sellest “hard science fiction” poolest siis Veskimees balanseerib enda (eba)pädevuse piiril, pakkudes lugejale kohati vihjeid taustal toimuvate reaalteaduste osas, kohati lembib (minu arvates) bluffimise ja pseudoteadusega. Üldjoontes on see taust ning väga tähelepanu ei tõmba, samas kohati pani natuke mõtisklema, et kas oleks võinud kuidagi teistmoodi ära lahendada. Nimelt enamasti saab lugeja teada teaduslikust poolest läbi peategelase silmade, kes on üsna rumala kuulaja vormis ning kellele üritatakse (paralleel)maailmade olemust seletada. Ning ega see enamasti väga hästi ei õnnestu, sama on ka lugejaga (vähemalt minuga). Endale meeldib rohkem näiteks Arthur C. Clarke lähenemisviis (kes oli muidugi ka reaalteadlane), kus lugejat tingimata ei valata infohunnikuga üle aga samal ajal on tunda kuidas kogu see ulme-värk baseerub tugevatel teadussammastel.
 

Kusjuures ma olen küll natuke kriitiline raamatu teise poole osas aga tegelikult oli see endiselt hooga loetav. Seega kokkuvõttes oli raamat ikka sümpaatne, eks võimalusel eelistanuks ise mõnes kohas teistsugust lähenemist aga noh - ei saa nõuda igale lugejale sobivat rätsepraamatut. Loomulikult leiaks raamatust siit-sealt veel mitmeid vigu aga taas - enda jaoks on üks olulisemaid mõõtmeid loetavus, ladusus. Kui raamat kulgeb kiirelt siis vead ei sega.
 
Raamatut saab täiesti tasuta lugeda siit - http://www.veskimees.eu/node/173
 

Üks jupike ka raamatust, mis iseloomustab teose olemust mitme nurga alt:

"Hele värviline valgus salapärasel lapsepõlvemaal – elav muinasjutt – põnev, salapärane ja lõputu. Tajuda loodust ja kõike ümbritsevat kui suurimat imet. Kuulata, näha, haista täitumatuna, küllastumatuna, alati uue, värske ja kaunimana... Kaaslaste lõbus käratsev summ ja vana õpetaja, tema taga varjudena ta nooremad abilised. Kui selgelt ma näen, kuidas aastate koorma all ägav mees, kelle vaim miilas valusas säras ka siis, kui keha puhkust nõudis, aina uuesti ja uuesti uute küsijate poole pöördus, kuidas ta suunurgad tuksatasid, kui ta endale pisut irooniat lubas, ent sellest hoolimata lahkelt vastas, kuidas kõhnunud sõrmed pigistasid vahtrapuust keppi, mida ta tavatses – rohkem kombe, kui vajaduse pärast – kaasas kanda, et sellele aeg-ajalt toetuda. Tema avas õieti mu silmad maailmale, tema andis asjadele nimed. Pikad tunnid, mil hüpnoinduktoriga täideti mu aju, ei ole jätnud mingit mäletatavat jälge, mõtte omandas maailm siis, kui tasane hääl selle kõik üle rääkis, seletas, näitas, jutustas lugusid või lihtsalt küsimusi esitas. Õpetaja pani varakult tähele mu huvi asjade vastu, mille teised ainult teadmiseks võtsid ja sellele kunagi rohkem tähelepanu ei osutanud. Näiteks et päikesevalgus on elektromagnetlainetus, maksimumiga 555 nanomeetri juures, mis omakorda on roheline valgus. Et tuli on C + O2 = CO2 pluss energia, millest osa on seesama elektromagnetlainetus, ainult pikemate lainepikkuste osas. Võib-olla ta tõesti ei imestanudki, et siis, kui ma, uurides Elu suurt mõistatust, DNA biheeliksit, seal, kus enamik leppis pakutud teadmiste ja praktiliste rakendustega, arvestatav osa tundis huvi meditsiiniliste aspektide vastu, üksikud süvenesid mutatsioonitehnoloogiasse ja veel väiksem osa insenergeneetikasse, tungisin geenimodelleerimisse ja tuhnisin raamatukogus unustatud ja taunitud teostes, mis ei olnud keelatud ja hävitatud ainult sellepärast, et midagi nii pööraselt looma likku lihtsalt ei ole meie rassile pähe tulnud. Õpetaja ei keelanud mind kunagi, andis ainult lisaks ajaloolist tausta, et asjad kohale asetuksid. Mäletan, kuidas lapselik vaimustus lahtus, kui mõistsin, et sellel tasemel, kus ma seda tollal uurisin, olid paljud avastused tehtud juba tsivilisatsiooni koidikul, rohkem kui 50 tuhat aastat tagasi..."
 

(lk 194-195)
 
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Silver Sära

Andrei Beljanin on Astrahani elanik ja see linn on "tegelane" mitmes tema raamatus. Romaanis "Vampiiri maitse" kubiseb Astrahan vampiiridest, libadest, aga ka nendele jahti pidava ordu - Hagijad - liikmetest.
Deniss "Den" Titovski on n-ö värdvampiir, keda "päris" vampiirid omade sekka ei loe. Tema toitub energiast, mida ta saab ilusate vastassoo esindajatega suheldes või seksides. Tema elukaaslane Sabrina on "päris" vampiir. Sabrina on tšellomängija, tal on tumedad juuksed ja kaanepildi järgi otsustades "turgutatud" rinnapartii, mis sunnib vältimatult paralleele tõmbama ühe avalikkusele hästi tuntud Eesti tšellistiga. Nii Deniss kui Sabrina (eriti viimane) on pidevas seksijanus ja tagasi nad ennast ei hoia.
 
Kolmas peategelane Eva on Hagijate ordu noor sõdur, 18-aastane siberlanna, kellele on kõvasti tehtud ajupesu teemal "vampiirid on halvad ja neid tuleb tappa". Aga vähemalt Deniss ja Sabrina on selgelt positiivsed kangelased ja kui Eva rünnaku käigus nende korteris vangi satub, hakkab ta pikapeale oma vaateid ümber hindama. Naiivitarist vampiirikütt jääb justkui kivina vampiiripaari kaela peale, aga viimased ei taha teda ka tappa, sest neil on plikast lihtsalt kahju.
 
Olulisemate tegelastena tuleb märkida veel vampiiripaari sõpra, surnud kaprali kummitust, kes pesitseb linnalähedases kindlussuvilas, libakarust miilitsat ja salapärast Parunit, kes on Astrahani vampiiride juht (aga keda paljud pole näinudki). Teadmata põhjustel on Parun sõlminud salakokkuleppe vastaspoolega - Hagijate orduga - et linnas püsiva rahu ja tasakaalu säilitamiseks tuleb ohverdada üks vampiir, kelleks Parun määrab Sabrina. Nii et peategelaste vastu on korraga nii Hagijad kui ka omad. Järgneb hoogne, seikluslik, koomiline ja erootiline tramburai, mida lugedes igav ei hakka. Supermäni omadustega Deniss, kirglik ja äge vampiir sabrina ning lõpuks nendega mesti löönud Eva panevad tagaajajatele vajvalt vastu ning pidevalt saab igasugu nalja koomikat. Selle viimase osas on kandev roll kaprali kummitusel, kes kipub pidevalt ruumidesse, kus saab näha paljaid naisi, st WC-sse ja vannituppa.
 
Romaani lõpus toimuv kahevõitlus Paruni ja Denissi vahel on aga selge läbikukkumine - näib, et autor ei osanud lihtsalt rahuldavat puänti välja pakkuda. Raamatu lõpus on järelsõna asemel üsna korralik (ja loomulikult positiivne) arvustus "Vampiiri maitsele".
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Armastatud briti põnevuskirjaniku Austin James Smalli eesti keeles ilmunud raamatu kaanel on tema nimeks miskipärast Austen John Small. Raamatu pealkirjaks on "Wõitlus waimuga" ja kaanel on see tituleeritud krimnaalromaaniks. Seda "kriminaalromaani" lugedes hakkas aga tunduma, et kas siin pole mitte hoopis ulmega pistmist. ISFDB-st kontrollides leidsin, et tõepoolest, "The Man They Couldn't Arrest" on koos veel kahe romaaniga arvatud "spekulatiivse" kirjanduse hulka.
 
Pealkirjas mainitud "waim" on üliandekas leidur Valmon Dain (eestikeelses versioonis Walmont Dan". Ta on 30-aastane, aga jõudnud juba palju:  ""Üheks Dani esimeseks leiutiseks oli eriline suhkrunaeri kultuur, mis andis Inglise suhkrutööstuse arenemiseks uue tõuke. Terasewalamiseks tehtud parandused tegid ta nime üle ilma kuulsaks. Tuhandetel Inglismaalt wäljaweetawatel masinatel võib lugeda tema nime. Tema poolt leiutatud kaardisüsteem kärpis Lancanshires kolme wiiendiku wõrra kudumiswabrikute kulusid. Riidewalmistamise tööstuses wäljamõeldud põhimõtted ja nööpide automaatne ettepanek lubasid walmisriiete wabrikantidel East Endis peaaegu täiesti läbi saada halwa ja kallilt makswa käsitööta." (lk 5-6). Jne.
 
Nüüd on mees aga leiutanud midagi, mis võimaldab tal asuda võitlusse Londoni organiseeritud kuritegevusega. Romaani lõpupoole selgub, et see on tehniline lahendus, mis lubab pealt kuulata kõiki ruume,kus asub telefon. Sisuliselt istub leidur om traatidest ja seadmetest küllastatud salakambris ja püüab kinni kurjategijate omavahelisi vestlusi. "Süsteem on äärmiselt lihtne. Ta kasutab Londoni telefoniwõrku. Ma lihtsalt ühendan oma traadid tarwiliku numbriga ja kuulan!" (lk 210. Küsimuse peale, kuidas see täpsemalt käib, tuleb muidugi etteaimatav vastus: "Selle seletus weniks liiga pikale, inspektor, kui teil pole eriteadmisi raadioenergia ja elektritehnika alal." Igal juhul suudab leiutaja tabada just nimelt kurjategijate vestlusi, kuulda nende plaane ja siis saata anonüümkirju Scotland Yardi, informeerides politseid ettevalmistatavatest röövidest. Politsei tituleerib kirjade tundmatu saatja isekeskis Waimuks. Juba on hulk grupeeringuid trellide taha saadetud. Nüüd aga on ta probleemi ees, sest keskseks allilma juhtfiguuriks osutub tema tuttava naise isa, muidu korralik kodanlane-ärimees. Aga selle naisega on tal just äsja midagi kiindumuse moodi tekkinud. Nii et raske seis. Veel raskemaks läheb siis, kui Londoni n-ö Moriartyks osutub tuntud välisdiplomaat. Leidr Dan asub ikkagi võitlusse, püüdes panna politseid uskuma avaliku elu tegelaste salaelus. Tema ühemehe-lahingus aitavad teda relvadena ikka tema keerulised leiutised, tavaliselt midagi elektriga seotut. Rpmaani lõpus ta aga hävitab oma leiutise, öeldes, et maailm pole selleks veel valmis...
 
Nii et selline SF-kriminull, veidi naiivne ja oma aja tehnika standardeid arvestades tolleaegseid lugejaid võib-olla mõnevõrra ahhetama panev.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse, täpsemalt räige õuduse alamžanri - lugu on võetud ka antoloogiasse Year's Best Hardcore Horror, vol 4 (2019).
 
Kui loo keskseks teemaks on imiku ära söömine päise päeva ajal keset tänavat võõra mehe poolt, siis sõna "räige" on ilmselt esimene, mis selle kirjeldamiseks pähe tuleb. Peategelane näeb tänaval, kuidas keegi suurt kasvu mees kõnetab lapsevankriga jalutavat ema, teeb esialgu niisama komplimendi nunnu lapse kohta, aga siis haarab vankrist lapse ja sööb selle enam-vähem ühes tükis ära. Mehe suu muutub söömisakti hetkeks hiiglasuureks. Peategelane ja veel üks mööduja püüavad toimuvat takistada, aga ei suuda. Siis aga olukord muutub - appi karjunud õnnetu ema on justkui ära tehtud - "Mis laps?" küsib ta. "Pole mingit last olnudki." Ka lapsevankrit pole enam. Peategelane arvab, et tal on luulud ja kui politseisse helistada, on tema see, kes ära viiakse. Lapseõgardist jõhkard teeb ettepaneku minna baari ja võtta üks naps - ta lubab selgitada. Selgitus tuleb, aga asi pole siiski nii lihtne. Tung teatavaid imikuid - tulevasi Hitlerid ja muid kurjategijaid - ära süüa pole mingi meeldiv tung ja seda on võimalik nakkuse teel teisele inimesele edasi anda.
 
Üsma mõjuv, karm ja meeldejääv n-ö ideejutt. 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Eric Fomleyl näib olevat tõmmet ülilühikeste juttude vastu - ta on väikekirjastuse Shacklebound Books alt koostanud korraliku p-täie taolisi antoloogiaid. Inglise keeles flash fiction, mida võiks tõlkida näiteks välkkirjanduseks. Mahu piirmääraks on 1000 sõna.
 
"Twisted Trailsi" 20 lugu (pikkusega 3-5 lk) mahuvad ära 90 leheküljele. Teksti pikkuse piirang tingib selle, et keerulist süžeed ja sügavaid karaktereid pole võimalik välja arendada. Antoloogia autorid pole aga seda õnneks püüdnudki. Üldiselt on keskendutud ühele sündmusele ja ülejäänud on puhas õhustik/miljöö, mida on võimalik ka üsna lühikeste vahenditega esile manada. Just see miljöö-värk on see, millega see raamat mind ära võlus. Võib-olla aitas sellele kaasa etteantud teema - Metsik Lääs, mis on filmide ja raamatute abil juba iseenesest meie teadvuses väga reljeefse ja ilmselt klišeeliku kujutlusena. Seetõttu pole selge kujutluspildi loomine lugejas kuigi keeruline.
 
Kogumikus ei ole ühtegi humoorikat lugu, domineerivad Surm, kõledus, nukrus, lein, kadunute hinged, vägivald. Mingil moel on kukkunud välja nii, et kogu raamatu peale ei kasutata mitte ühtegi korda sõnu "lasso" ja "kannused", mis kauboifilmidest justkui selle ajastu ja piirkonnaga seonduvad.
 
Parimaks looks tuleks pidada Deirdre Walkeri juttu "Ghost Town", kus linnakesse ratsutab 6-liikmeline jõuk, ent vastu ootusi ei saa nad seal eriti kedagi kõmmutada, sest ühtegi elavat hinge ei leidu. Ka enamik hooneid (peale kõrtsi, kus klaver mängib ise, otsekui nähtamatute sõrmede jõul) näivad olevat vaid fassaadid, nii et uksest sisse rünnates lendad seinatagusesse tühjusesse. Siiski toimetab selles linnakeses Miski, kes kurjategijate jõugu ükshaaval olematusse saadab. Jutu viimases lõigus on kokku võetud selle miski n-ö mõtted pärast kuue mehe neelamist (või kuidas iganes seda asja nimetada). Võib-olla tasuks see lõpulõik siin ära tuua:
 
"The ghost town belches, and the saloon sign swings and creaks. Six horses, and six men. Slim pickings, and nothing heartier on the horizon. Maybe it's time to uproot, to follow the ever westward migration of trail-weary settlers and chance-your-luck prospectors.
Following the herd."
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud vene ulmekirjaniku Olga Mjahari romaan "Mutantka" on kauges tulevikus toimuv action-kosmosekomöödia.
 
Lugu algab sellega, et pealkirjas nimetatud mutanditar Ilja (see pole mehenimi; tal on ka pikem nimi, mida raamatus on nimetatud vaid ühe korra) saabub töökuulutuse peale gooti stiilis lossi. Otsitakse võitlejat/turvameest kosmoselaeva meeskonda. Lossi väraval istub kõnelev vares, kes seal tembutab ja lõpuks lendab Iljale pähe, küüntega kinni, mispeale kõiksugu peenete relvadega varustatud mutantvõitleja satub paanikasse ja tormab lossi õues ringi nagu hull. See episood annab ette tooni kogu romaanile: totrad koomilised situatsioonid, üks teise järel. Vares ja Ilja saavad aga sõpradeks ja kõnelevast linnust saab üks raamatu peategelane. Pidevalt süüa (eriti tõuke) ihaldav vares pole ainuke, kelle tegevus peab lugejat naerma ajama. Üldiselt on kõik karakterid sellised, et normaalne, tõsine käitumine pole neile omane. Olgu kas või väga tõsine hetk ja surmaoht, ikka tuleb keegi välja mingi opaka ütluse või toiminguga. Nalja pakuvad nii teadvusega loss (mille kiviseintest moodustuvad sõrmed/kombitsad, mis vajalikul hetkel pulli teevad) ja teadvusega kosmoselaev, kes on võimeline juhtpuldis valedele klahvidele vajutamise korral saama orgasmi/nirvaanat. Laeva meeskonda kuulub kolm meest ja mutanditar Ilja. Laeva kaptenil on omadus tunnetada intuitiivselt õigeid valikuid keerulistes olukordades. Üks teine liige on aga kujumuutja - omadus, mis tekib tal alles teatava vanuse saabudes. Et see anne on talle alles uus asi, muutub ta esimesel korral naiseks, suutmata end taas meheks muuta... Sellest tulenevalt ka mitmed homonaljad, aga seksi romaanis ei ole. Meeskond suhtub naisest võitlejasse esialgu irooniaga ("naine laevas, laev põhjas"), aga pikapeale saab ta neile omaseks, mis annab alust mitmelegi heldimist põhjustavale olukorrale.
 
Šeff saadab neid baasist (mis ei asu planeedil Maa) järjest igasugustele missioonidele, mille sisu on triviaalne - viia kellelegi postipakk, korjata poolkuu ajal põllult teatavaid lilli ja viia need kuhugi jne. Ühe missiooni ajal satub mutanditar kokku galaktika imperaatori pojaga, kes tuvastab, et Ilja on tegelikult keegi teine, saatusest temale määratud tulevane abikaasa. Imperaatoripoja armumine Iljasse ja katsed teda endaga abielluma sundida moodustavad romaani süžeest olulise osa. Vürtsi lisavad kaks imperaatori kaksikvendadest ihukaitsjat, kellest üks armub samuti tõrksasse ja protestivaimulisse peategelasse ja saab lõpuks Ilja abikaasaks (ka kõik tunnete ja suhetega seotud aspektid on koomilises võtmes).
 
Niisiis, pidev action, pidev koomika. Kirjutada romaanijagu (340 lk) nalja nii, et see ka päriselt vaimukas tundus ei ole lihtne ülesanne ja kes sellega üldse hakkama saaks? Taoline õhustik tagab üldjuhul selle, et tegelastega mida väga halba juhtuda ei saa, ja ühel hetkel taipasin, et see polegi nii paha - võib-olla praeguse närvilise maailmapoliitilise olukorra tõttu ei tahagi mingeid halbu asju täiendavalt teada saada. Õnnelikeks pääsemisteks on abiks kõiksugu deus ex machina tüüpi asjad, mh rasketest haavadest kiire paranemine, desorelvad, varjuks muutumine jms.
 
Panin tähele, et romaani autor oli raamatu ilmumise ajal 24-aastane, nii et üsna õrnas eas. Seda meeles pidades võib "Mutantkasse" ka ehk leebemalt suhtuda. Aga Olga Mjahar on hariduselt meedik-bioloog ja Venemaa Riikliku Meditsiiniülikooli õppejõud bioloogiateaduskonnas. Nii et tõenäoliselt väga tark inimene.
 
Ma arvan, et kui mõnel telekanalil oleks palju raha (kõrgtehnoloogilise tuleviku kujutamine oleks väga kallis), saaks sellest SF ja fantasy hübriidist piisavalt pika ulmekomöödia sarja teha. Ma ise küll ei vaataks.
 
Olga Mjahari raamatuid, sh "Mutantkat" saab võrgust tasuta lugeda: https://loveread.ec/books.php?id_author=467 Võrgust leiab ka huvitavaid andmeid romaani kohta:
1) aktiivne sõnavara - madal (2627 unikaalset sõna 10 000 sõna kohta);
2) lause keskmine pikkus - 52 tähemärki, mis on keskmisest (81) madalam;
3) dialoogi osa tekstis - 34%, mis on lähedane keskmisele (37%).
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Selle romaani algus on paljulubav, umbes esimesed 20-30 lehekülge tõotab nii mõndagi. Aga siis kisub tegevus selliseks, et jääb mulje, nagu püüaks autor lugejat hämmastada võimalikult veidrate nähtustega - et panna ahhetama (märkan praegu, et lühike romaan on esmakordselt avaldatud sobiva pealkirjaga väljaandes - Startling Stories). Poliitilise varjundiga maagide/jumalate võitlus ei ole niikuinii huvitav. Samas ma pean möönma, et loo finaalis pikalt kirjeldatud pompöösne duell võib olla vastava soodumusega inimesele küllaltki muljetavaldav.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Vladislav Krapivin oli armastatud vene-nõukogude lastekirjanik, luuletaja, stsenarist, ajakirjanik ja pedagoog. Viljakat kirjanikku on autasustatud mh leninliku komsomoli auhinnaga.
 
"Krik Petuhha" (ei teagi, kas tõlkida "Kikerikii" või "Kukeleegu" on neljas raamat sarjast "Suure kristalli sügavuses". Peategelane Vitja Mohov on raamatus 11-13 aastane, mistõttu võib arvata, et kõige paremini samastab end looga teismeline lugeja, kui ta suudab ära taluda mitmed keerulised võõrsõnadest kubisevad lõigud - ikkagi SF-maiguline romaan.
 
Vitja isa töötab observatooriumis Sfäär, kus poiss suvel järelevaataja puudumisel aega veedab - Sfääri direktor on tema pealegi ta vanaisa. Võib-olla just seetõttu saab poiss muidu nii salajases asutuses nagu suvilas toimetada. Asutus uurib lahendusi, kuidas liikuda üle paralleelmaailmadesse, milliseid on meie kõrval mitmeid - erineva ühiskondliku korra, tehnilise taseme, astronoomia ja geograafiaga. On nn otsene ja kaudne üleminek. Üks neist käib mingi kaubarongiga, mis viib kahe maailma piirile. Otsese ülemineku võimalusi uuritakse. Ühe katse käigus saadetakse kogemata kuhugi paralleelmaailma Sfääri aias elav kukk Kriger. Vitja isa on kolleegidega kerges tülis ja tegeleb uurimistööga ühes teises, düstoopilises maailmas, elades ohtlikku illegaali elu. Vitha käib tal seal aeg-ajalt külas.
 
Et "Krik petuhha" on sarja neljas raamat, jääb nii mõnigi asi segaseks - sagedasti räägitakse varasematest sündmustest, mida lugeja justkui peaks teadma, aga ei tea, kui pole esimesi asju lugenud; sigineb tegelasi (nt Jožiki), keda justkui peaks tundma jne. Näib siiski, et maailmade vahel saavad n-ö otselendu teha mõningad teismelised, kellel on erilisi üleloomulikke andeid. Näiteks suudab Vitja luua enda ja ründava kuke vahele nähtamatu barjääri ning allutada oma tahtele keravälgu sarnase kera, millel on omadus ravida kehale jäänud arme ja haavasid. Romaani teise osa peategelane on teises maailmas elav poiss Filipp, kes sõbruneb sinna õnnetusekombel sattunud kuke Krigeriga ning saab sõbraks ka Vitjaga, kes hirmu ületades maailmade vahel käib. Teise osa keskne tõmbenumber oh hiiglaslik torn, mille sees tiksub igiliikurina sama hiiglaslik maagiline pendel. Nukra (aga mõnusalt nukra) järelmaigu jätab romaanist toreda kuke Krigeri traagiline surm tulevahetuses.
 
Raske öelda, kas see raamat oleks mulle meeldinud "omal ajal", sobivas vanuseklassis. Võib-olla oleks. On ju teatavat põnevust ja seiklust, noorte omavahelisi suhteid ja muud sellist. Nelikümmend aastat liiga vanana püüan olla mõistev ja empaatiline. Praegu jääb siiski kriitilise meele vaatevälja sündmuste ebaühtlane kiirus ja täpsus - mingeid episoode on kirjeldatud üksikasjalikult ja pikalt, siis on jälle olulisi asju esitatud üsna skemaatiliselt (näiteks see, kuidas Vitja koos teise sõbraga ühes düstoopilises paralleelilmas kohalikke sunduslikest kiipidest - ehk "indeksitest" vabastab). Ütleks siis nii, et hindel "kolm" on plussmärk järel.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Suurepärane jutustus ulme vanimast ja hinnatuimast alamžanrist. Ja stiilipuhas gooti värk.
 
Sündmused kulgevad vanas eraldatud lossis Alpides, kus elab krahv oma tütre ja mitme värvika majulisega. Vana jäägriülem kutsub kohale oma arstist kasupoja, et leida abi krahvi ravimisel - hulk meedikuid on temaga juba varem hädasse jäänud. Vanamees haigestub igal talvel kummalisse haigusesse, kus kehaline nõrkus on ühendatud psüühiliste probleemidega. Paari nädala jooksul tõbi vaibub. Haigusega samaaegselt ilmub lossi lähedusse Must Surm - rääbakas vanamutt, keda nähakse haiguse tugevnedes iga päevaga lossile lähenevat. Kes ta on ja kus elab - keegi ei tea. Arstist peategelane jääb kohale mitmeks nädalaks, et lahendada sünge lugu, kus märksõnaks lükantroopia.
 
Ingliskeelse pealkirjaga pikem lugu (üle 100 lk) on põnev ja intelligentseslt kirjutatud, kus lugejat ja peategelasi ei peeta lollideks. On mitmeid sarnasusi "Baskerville'ide koeraga" - öine tõrvikuga märguandmine mägedes viibivale "kaasosalisele", seintel rippuvad esiisade/emade maalid, kelle näo järgi tuntakse ära vereliin, palju koeri (lossis on koertekasvandus). Isegi vaatasin korra, et kumb lugu on varem kirjutatud (Doyle'i oma on siiski hilisem). Üldiselt - ootamatu ja huvitav leid vanast gooti kirjandusest. 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Tegevuspaigaks on rohkem kui sajandi tagune Londoni äri- ja börsimaailm. Peategelane Alvo Whetstone on külm ja küüniline ärigeenius, kelle edu ei põhine tavapärasel kalkuleerimisel, vaid intuitsioonil, mille iseloomustamiseks on õigem sõna "üleloomulik". Millal aktsiaid osta, millal müüa, kuidas skeemitada, mis tehinguid teha - kõik õnnestub. Aga siis ühel päeval ei õnnestu. Whetstone neelab aktsionäride koosolekul enne halva uudise ütlemist mürgitableti ja sureb ... teatud mõttes. Tema teadvus hüppab ühe talle kuuluva firma vähetähtsa noore ja saamatu ametniku kehasse. Ametniku nimi on Mordant. Jõhkra ärigeeniuse vaim jätkab sealt, kus eelmine elu pooleli jäi. Raske aru saada, kas mees teadis ette, et ta elu jätkub ja kuidas jätkub, aga alfaisane paneb edasi. Poolelijäänud asjadest olid ärid tegelikult teisejärgulised - peamine on saada ükskõik mis vahenditega endale üks noor naine - Violet, kes talle eelmises elus ära ütles. Saamatu noorametniku muutumine äsjasurnud ärimehe sarnasekks ja kahtlane surmajuhtum jäävad silma teravapilgulisele arstile dr Swabie'le, keda tuleb lugeda romaani positiivsete tegelaste hulka. Teose intelligentsemad mõttekäigud pärinevad just nimelt tema ajust.
Justkui triviaalsest süžeest hoolimata ei ole romaan igav. Tüüpilise määratluse "occult novel" asemel ei ole vale seda liigitada ka psühholoogiliseks romaaniks, kus on arutlusi eetika, religiooni ja meditsiini suhte, teadvuse kahestumise ja mõne muu teema üle. 2020. aasta kordustrükis on ära toodud ka autori väike selgitus oma vaatenurga kohta 1912. aastast (vastuseks arvutsusele). Selgituse sisu on kokku võetud selle pealkirjas "The Problems of Personality and Possession".
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Sattumine tulevikku ja siis, pärast olukorra taipamist, vältimatu tuhaks pudenemine.
Mitte midagi uut ega huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Kaubik transpordib hulka erinevaid madusid suletud loomaaiast uude kohta. Maanteel tekib ahelavarii ja akordioniks pressitud masinast pääsevad roomajad plehku, nende hulgas hiigelsuur püüton. See on väike maakoht. Kuulutatakse välja eriolukord ja hakatakse põgenikke püüdma. Need omakorda osutuvad üle keskmise verejanulisteks ja hakkavad püüdma inimesi, justkui kättemaksuks vangipõlve eest. Miskipärast osutuvad mõned maod väga kiireks, nii et inimesed ei suuda eest äragi joosta, hiigelpüüton neelab aga ühe päeva jooksul kaks täiskasvanud inimest, jäädes samas ikkagi vaid inimese jala jämeduseks... Ei saanudki aru, kas autor on lihtsalt loll või ootas, et lugejad on lollid.
 
Märkan, et raamatu venekeelne väljaanne "Zmei" on trükitud 1991 Eestis - Phantom Press.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Öine kirik maapiirkonnas. Kirikusse astub vana vampiir Edred - tal on oma võti - ja jääb ootama. Ta teab, et kohe peaks tulema keegi, kes tema vastu huvi tunneb. Varsti sisenevadki 18-aastased tudengid, poiss ja tüdruk, paarike. Teevad n-ö siseturismi, nad on kuulnud jutte, et selles kirikus elavat vampiir. Tekib vestlus, mille käigus noored jäävad pikapeale uskuma, et tegu on tõesti tuhande- või mitmetuhande aastase olevusega. Edred lükkab ümber ka igasugu populaarseid veendumusi vampiiride kohta, mis valdavalt pärinevad Bram Stikerilt. Telepaatiat ja hüpnoosi valdav vampiir laseb noortel rääkida õudusunenägudest, mis neid viimasel ajal valdavad. Ta saab aru, et tüdruk on tegelikult Erzsebet Bathory reinkarnatsioon - selle Ungari üliknaise oma, kes oma lossis noori naisi sadistlikult tappis. Ka poisil on mingi vägivaldne ajalooline isik teadvusesse pugenud. Lõpuks teeb vana Edred (kes on üldiselt heatahtlik ja tark vereimeja) tüdruku tolle soovil vampiiriks, et päästa ta elu - noahoobi annab pimeduses tüdruku poiss-sõber.
 
Ilma suurema point'ita lugu, raistaud aeg ei olle, aga läheb varsti muidugui meelest. Näidend ei sobi mu meelest eriti õudusžanriks.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud briti näitleja ja kirjaniku jabur jant (viisakamalt: komöödia), kus kaitseministri esimese sekretäri perre saabub lesbiline vampiir Tamara Fanghorn. Tamara prk nimes kajastuvad nii kihvad kui ka sarved... Vormiliselt on tegu küll sekretäri abikaasa sõbrannaga, kellel on olnud abikaasaga intiimseid hetki. Näidendis on üldse esil omajagu ebahariliku seksi teemat (sado-maso, intsest), mis võis olla põhjuseks, miks selle esitamine esialgu Suurbritannias keelati. Nalja peaks pakkuma veel sekretäri vanapapist äi, kes kogu aeg süüa nõuab, sugudevaheliste suhete ja naise positsiooni ümber jauramine ning küsimus, kas Hiina on kuulutamas Indiale sõda või oli see kõik ainult arusaamatus.
 
Näidend ilmus esimest korda Penguin Modern Playwrightsi teise raamatuna. Kordustrükk kogumikus "The Vampire Trilogy" (Oberon Books, 2011).
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Arvatavasti on nii mõnigi näinud 1973. aasta kultuslikku õudusfilmi "The Wicker Man". Vähesed on aga lugenud David Pinneri romaani "The Ritual" (1967), mille põhjal film tehtud on, sest teadmata põhjusel ei ole romaanist tehtud normaalse tiraaži ja hinnaga kordustrükki. Selle asemel võib proovida Jonesi versiooni, mis on filmi/raamatu teismelistele kirjutatud versioon. See on sarja Dark Paths esimene osa.
 
Neli väikelinna last, kaks poissi ja kaks tüdrukut, vamuses 11-13, lähevad ajlooringi juhendajaga naaberkülasse, kus käib väikest viisi väljakaevamine. Kohaliku kõrtsi seina ääres on avastatud ja lahti kaevatud iidne keltide kaev, mida arvatakse olevat kasutatud ohverdamispaigana. Lapsed jõuavad kaevamiskohta just hetkel, kui kaevust tuuakse välja mumifitseerunud hobusepea. Põnev värk. Juures on ka kohalikke, kellest üks vanahärra tunneb leiu pärast suur rahutust, nõudes, et see tuleb kindlasti kaevu tagasi panna. Arheoloogid ei taha sellest midagi kuulda. Näib, et tegu pole pelgalt ebausuga, sest kaevust pääseb lahti mingi poni-hobuse kujuline vihane jõus, kellega lastel on ebameeldivaid kokkupuuteid. Väikeküla vanemate perekondade liikmed, kelle esiisad on elanud seal iidamast-aadamast, jõuavad veendumusele, et ainuke viis kurjust tagasi luku taha panna, on ohverdada vanade druiidide kombe üks kõrvalküla noorukitest, põletades selle õlgmehe sees maipüha pidustuste käigus. Sobilikul moel on paari päevast saabumas Walpurgi öö (30. aprill) ja üle mitmekümne aasta on taaselustatd iidne Beltane'i festival, kus muuhulgas toimub rongkäik ja õlgmehe põletamine. Nii et põnevust jagub, kuigi noortele suunatud romaani puhul teame ette õnnelikust lõpust. Märkasin, et raamatu autori sünnipäev on ka Walpurgi ööl...
 
Päris hea lugemine, raske midagi ette heita.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Peetri ja Mirjami lugu. Üks on naisest lahutatud, teisel mees urnud. Leitakse teineteist ja hakatakse koos elama. See on 300 lehekülge argielu, tühja dialoogi, aasimist, nunnutamist. Kõik on nii tore ja kena. Mirjam tutvub üge soome vanaprouaga, kes on hiljuti matnud oma tütre Marga. Marga oli välimuselt justkui Mirjami kaksikõde ja seetõttu võtab soome proua Mirjamit justkui oma tütrena. Surnud tütar aga ilmutab ennast aeg-ajalt - sõbralikul moel - oma vanas kodus. Teine kohtumine kummitusega toimub Kaliningradi muuseumis.
 
Aga see kummituse asi on tegelikult üsna kõrvaline, see ei eruta ülemäära kedagi, nagu realistlikus romaanis võiks eeldada. Me loeme lõputuid kordi, kuidas peategelased hakkavad süüa tegema, käivad poes süüa ostmas, söövad, joovad kohvi, jalutavad, ajavad väikest äri, käivad kaubandusvõrgus ja spaas, räägivad "vaimukalt", kui väga nad üksteist ihalevad. Seksistseene naturaalses võtmes ei ole, ent nende algus on alati markeeritud sellega, et üks kahest - kas Peeter või Mirjam - tõmbab teise endale peale... Lõputu small talk, klišeelikud laused. Nõuab kannatlikku, tugeva närvisüsteemiga lugejat.
 
Stiilinäidet (lk 146):
"Aga juba oli ka Peeter köögiuksel, hommikumantel palja ihu peal, ning nähes Mirjamit nende liibuvate riietega pliidi ääres toimetamas, hüüdis vaimustunult "Ossa!"
"Ma olen sulle juba öelnud, et ma ei ole Ossa, ma olen Mirjam!" pomises naine, kuigi sai väga hästi aru, mida Peeter mõtles. Ta pööras end näoga mehe poole ja lausa võpatas, nähes, kuidas Peeter ukse vahel seisab. Siiski kogus ta end kiiresti ja kamandas: "Fuika, vaata, milline sa välja näed! Marss riided selga! Meil ei ole selleks aega, kohe on toit laual."
"Meil?" oli peeter hämmingus.
"Jah, just meil. Vabandust, ma unustasin öelda, et kuna mul oli töö juures nii palju ületunde kogunenud, lubas ülemus mul tänasest puhkusele jääda ja ega sa pole unustanud, et ma ju leppisin tänaseks uue müügikohaga kokku."
"Sa oled ju mul lihtsalt kullatükk," hüüdis Peeter ning ruttas vannituppa.
Mirjam kattis vahepeal laua ja kui Peeter vannitoast väljus,teatas naine häbelikult, et peab mees piirduma pudruga.
"Ma polegi teab mis ajast putru saanud," oli Peeter sellega kohe nõus.
Garaaži jõudes vaatas Mirjam paluvalt Peetri poole ja küsis: "Kas ma võin ise sõita?"
"Muidugi võid," ulatas mees talle bussivõtmed.
 
Ja sellises kirjeldavas-lobisevas stiilis kogu romaan, kus sisliselt mitte midagi ei juhtu.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku Teet Kalda 1975. aastal ilmunud kogumikus sisaldub kaks ulmelugu: "Pea" ja "Märgutulede süütamise aegu".
 
"Pea" on pikem tekst (68 lk), mille peategelane on 30-aastane naisterahvas Meelika, raamatukogutöötaja. Näeme tema elu, hõredaid suhteid, sisemaailma. Kord saadab ta pooleldi nalja mõttes mingi küsimuse ajakirjale "Küsimused ja vastused". Seal tema küsimus koos vastusega ilmubki. Vastajaks keegi Priit Arilo. Miskipärast otsustab Meelika teda kirja teel vastuse eest tänada. Tekib pikem kirjavahetus, kus Arilo vastused on harvad ja kummalised, kuidagi ebaisikulised. Ometigi näib see kirjade kirjutamine sellisena, et osapooltel on teineteise vastu mingi isiklikum huvi. Naine märkab, et Arilo artikleid on ilmunud väga erineva valdkonnaga ajakirjades. Ta saab kusagilt teada, et mees töötab Teaduste Akadeemia 21. instituudis - asutuses, mida nagu poleks olemas või siis on väga salajane. Katsed mehega vahetut kontakti saada kipuvad luhtuma. Anonüümne helistaja soovitab tal teemaga mitte tegeleda. Aga Meelika ei jäta ja selgitab välja selle salajase asutuse asukoha ja läheb kohale.
 
Jutustuse ulmeline osa toimubki loo lõpus ja eks pealkirja järgi oli puänt ka kuigivõrd etteaimatav. Lugu oli mulle huvitav psühholoogilise külje poolest.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku Teet Kalda jutt esitab küsimuse, kuidas inimene käitub siis, kui ta kohtub millegi üleloomulikuga, ja kui ta on veendunud skeptik-ratsionalist, kas varasemate vaadete ümberhindamine on võimalik või mitte.
 
Viive Laam on see skeptikust ratsionalist (ja üldse igasuguste tehniliste uuenduste vastane konservatiiv), keda ärritab kunagise koolivenna UFO-uskumine. Viivet on üldiselt kujutatud üle keskmise negatiivselt.  Kursavend on oma temaatiliste loengutega kuulsaks saanud ja Viive jäänud oponendina lolliks, sest ta ei oska oma veendumusi hästi sõnastada. Loengult koos kursavennaga ära sõites küsib UFO-mees, mida Viive teeks, kui ta reaalselt kohtuks UFO-ga, mis on maandunud tee ääres ja rohelised mehikesed toimetavad selle ümber. Pakkudes ise vastuseks, et naine laseks need püstoliga maha, kui tal püstol oleks. Hiljem koju aedlinna poole kõmpides aga Virvega see juhtubki - tee ääres on maandunud UFO (kuigi ilma roheliste mehikestega). Siis saame teada, kuidas naine reageerib ja kas muudab oma uskumust.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud Austraalia ajakirjaniku G. Firth Scotti romaani alapealkiri on "A Westralian Romance", viidates tegevuspaigale Rohelise Mandri asustamata kõrbelises lääneosas. Lugu jutustab meile nooremapoolne mees Dick, kes on farmitöölise kohalt lahti lastud ja kes kohtub rännakul umbes 45-aastase karmi tüübiga, kes nimetab ennast Hatteriks. Kahe mehe vahel tekib usalduslik suhe ja nad otsustavad koos kontrollida aborigeenide legend´i kaugel kõrbes asuvast kummalisest paigast, kust võib leida kulda (on parajasti kullapalaviku-aeg Austraalias).
 
Janu ja surma trotsides jõutaksegi mäeahelikuni, kus ületatakse kõik lootused - nii heas kui halvas mõttes. Mägi varjab hiiglaslikku kausikujulist veerervuaari, kus elab kummaline olevus - bunyip. Koobastes pesitseb aga tuhandeid aastaid hiiglakasvu helendav naine, keda orjavad arvukad kääbuskasvu pügmeed. Meestel õnnestub bunyip tappa ja pettuse teel kätte saada tohutul hulgal kulda, mida leidub seal lausa telliskivide kujul. Pääsetakse eluga.
 
Hatterit hakkab aga kaugel kõrbes elutsev naine vaevama ja aasta pärast tehakse samasse kohta teine reis, Hatteril on eesmärgiks sinna jäädagi. Teise reisiga seonduvalt on autor välja mõelnud mingi kummalise, keerulise ja segase konstruktsiooni, mille keskmeks on kaljukoopas tuhandeid aastaid magav printsess ning iidsed võimu- ja armusuhted, mis viisid selle uinumiseni ja hiidnaise staatuseni selles segases süsteemis. Unest äratatud printsess pudeneb varsti peale ärkamist põrmuks, mis annab sellele loole pigem muinsjutu kui ulmeromaani varjundi.
 
Loo finaal toimub Inglismaal, kus sõlmitakse mitmed niidiotsad kokku, ent ikkagi ei tule sellest koherentset ja huvitavat süžeed. Ma ei liigitaks seda romaani n-ö kadunud rassi looks, sest need nn pügmeed näikse olevat hoopis õnneotsijad, kes aastasadade jooksul on hiidnaise valdusesse sattunud, misjärel too need mehed enertgiavampiirina pisikesteks teenriteks imes. Võib-olla jääb raamatust meelde ehk hoopis vanamoodne sõpruse, ustavuse ja sõnapidamise temaatika, millele autor positiivses mõttes palju rõhku pani.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Richard E. Goddardi eluloolised andmed ei ole teada. Sama isik on teadaolevalt kirjutanud veel õpikulaadse "General Cargo: An Introduction to Salesmanship" (1916).
 
"The Whistling Ancestors" on ajastule omane põnevusromaan, kus peategelasest mees satub ootamatusse seiklusesse, mille käigus tuleb võidelda pahelise okultistiga ja päästa kauni noore naise elu (saades vastutasuks päästetu südame). Inglise keeles: occult novel.
 
Peategelane on seekord asfaldikunstnik (pavement artist) Worthing, kes joonistab sillutisele pilte ja istub siis nende juures karbiga, teeseledes ühtlasi vigast, jättes ühe varruka tühjaks. Päästetavaid naisi on suisa kaks: Ines ja tema sõbranna Bridget, kelle isa on USAs rikas ettevõtja. Worthing satub juhtumisi peale olukorrale, kus sõbrannad tema juurest tänavalt mööda lähevad ja neid näivad jälitavat kaks kummalist kuju - meessoost mulatt ja vanem segavereline naine. Pealt kuuldud vestlusest selgub, et plaanitakse midagi halba. Worthing asub tegevusse.
 
Mulatt on "doktor" Caspar Pettifranc, papaloi, st voodoo-usundi preester, ja naine on mamaloi, tema kaaslane, kellel on võime ühendust võtta memde religiooni jumalustega, kes suhtlevad omapäraste sahistavate-vilistavate helide abil. Caspar ajab Londonis omamoodi koolitusäri, kus peab rikastele rumalatele naistele loenguid igavese nooruse tekitamise võimalustest. Ent tema ruumides "elab" ka mitu zombit... Tema tegelik plaan on hoopis võtta neegrite ja asiaatide abil võim kogu maailmas, milleks on plaanis kasutada ka mingisugust spetsiifilist gaasi. Suurem osa tegevusest toimub aga Cornwallis üüritud kauges gootilikus maamajas, kus "doktori" käe all tegutseb hull teadlane, kes paneb inimestest ja loomadest kokku nümfe, faune ja saatüreid. Sinna maamajja viiakse ka röövitud Bridget, kelle ameerika isa käest loodetakse raha välja pressida.
 
Pöörases tempos ja ootamatute käänakutega keerulises süžees on kõike justkui liiga palju, aga samas on see kõik ka väga lõbus. Hetkekski ei teki kahtlust vilets tänavakunstnik saab koos paari abilisega üleloomulikke võimeid valdavast seltskonnast jagu. N-ö sensatsioonilises stiilis liikuv lugu on minusugusele täpselt paras. Tore, et literaat ja kirjastaja John Pelan selle unustusse vajunud romaani üles leidis ja oma Dancing Tuatara Pressi teise raamatuna 2009. aastal taasavaldas.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud briti nudisti, harrastusarheoloogi ja okultisti (gardnerismi-nimelise wicca voolu rajaja) Gerald B. Gardneri kontole jäi kaks ilukirjanduslikku teost, mõlemad neist üleloomuliku sisuga.
 
Romaani "A Goddess Arrives" märksõnaks on reinkarnatsioon. See reinkarneerunu on üks inglise abielumees Denvers. Vanu losside ja relvade mudeleid valmistaval mehel on esinenud korduvalt kummalisi unenäoreise, kus ta justkui elab kauges minevikus, kuigi nende täpsem sisu talle hiljem ei meenu. Sündmuste alguses võtab ta lõpuks vahele oma naise, kes on petnud teda teise mehega. Puruneva abielu lõppfaasis langeb Denvers aga veidrasse katatoonilisse seisundisse, mis kestab umbes 2 nädalat. Katalüsaatoriks näib olevat üks iidne merikarp, mis talle selleks ajaks kramplikult pihku jääb. Ta "lendab" tagasi oma varasemasse inkarnatsiooni umbes aastasse 1450 e.Kr, Küprosele, kus ta on vapper ja aus palgasõdurite komandör Kinyras. Oma tuleviku reinkarnatsioonist ei tea Kinyras midagi, ent aeg-ajalt kangastuvad talle unes kauged tulevikupildid ja ta oskab ühte-teist tulevikus nähtus ka oma kaasajas ära kasutada.
 
95 protsenti romaanist liigubki tegevus iidses Küproses, kus Egiptuse (Khem) vaarao on allutanud endale suurema osa saarest ja ähvardab nüüd Karpase riigikest. Selle juhtiv nõukogu on appi palunud palgasõdurite väe, kes võtavad riigi üle ja asuvad kaitsele vaarao hiiglasliku väe vastu.
 
Suur osa romaanist kirjeldab militaarset taktikat, relvi, kaitseehitiste valmistamist ja tolleaegset poliitikat. Kõik see on minule väga igav. Loomulikult ei pääse vapper Kinyras armastusest ja tema väljavalitu on poolmetsik sõdalasprintsess Dayonis. Dayonisel on ka oletatavaid nõiavõimeid, kuigi päris selge ei ole, kas sõjalise edu tagavad Dayonise rituaalid või oskuslik sõjakunst. Armastuslugu seda rasket militaartaktika ja poliitika massi minu jaoks siiski piisavalt huvitavaks ei teinud. Kui palju on sellel ajaloolisel osal pistmist Küprose tegeliku ajalooga, ma ei viitsinud välja selgitada.
 
Ma ei ole väga pirtsakas tüpograafiliste vigade esinemise suhtes, aga see romaan annab selles asjas n-ö silmad ette. Igal leheküljel on midagi. Raamatu (2024) väljaandja selgitab eessõnas, et kuna ta ei tahtnud üliharuldast esmatrükki kopeerida paljundamise teel (sest see oleks laenatud köite katki teinud), siis pidi ta teksti (130 000 sõna) lihtsalt ümber trükkima. See muidugi ei õigusta keeletoimetaja puudumist. Silma jäi eessõnast ka laused "I was pulled into a story that was quite remarkable and extremely well written by today's standards. Geralds vocabulary was immense and he used it masterfully. For someone who had never written a fiction piece before, he did a wonderful job." Ma võin nõustuda, et sõnavara ja lausestus on üsna head, aga sisu tapab need ära.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Deborah Sheldoni koostatud antoloogia sisaldab 23 lühemapoolset juttu armastatud  Austraalia ja Uus-Meremaa autoritelt, kellest umbes pooled mehed ja pooled naised. 20 lugu on esmatrükid. Etteantud teemast - rasedus, sünnitus ja imikud - tulenevalt leiame siit palju body horror'it, naturalistlikke ja valusaid episoode ning muidugi naise psüühika seisundeid. Tasemelt on raamat aga üsna keskpärane, nii et ei suuda esile tuua ühtegi säravat juttu, küll aga hulga viletsaid. Lihtsalt näideteks mõne loo sisust:
 
Matt Tighe ja "A Good Big Brother". Üle keskmise depressiivse ja halvaendelise miljööga lugu. Isa, ema ja poeg, kelle silmade läbi toimuvat näeme. Poisist saab varsti "suur vend", sest ema on viimase vindi peal rase. Isa õpetab poissi püssi laskma, sest "väikevenda tuleb kaitsta". Samas on suur vend ise ka nii väike alles. Selgub, et maja ümber on kõrge kaitsetara, sest vist mingi viirus liigub ja üldse on kõik ümbruskonnas juba surnud. Isa laseb öösel maha nakatunud naabrimehe, kes on samuti selles katkus. "Suur vend" juhtub sünnituse alates emaga kahekesi kodus olema ja peab näitama oma tulistamisoskust, sest keegi kahtlane tüüp tahab hoovi tulla.
 

Tracie McBride ja "Sins of the Mother". Naisterahvas sünnitab mõnenädalaste vahedega. Esimene on kivi, millele tekivad jalad ja pea, teine samuti, siis kolmas on hiidämblik, järjepanu igasugu kimäärid, üks on taime moodi. Eostajat ei ole, naine on neitsi. Pole selge, miks ta kusagilt abi ei otsi. Tööl ta vist ka ei käi. Ta hakkab oma järglasi ämbriga metsa vahele viima, et neist lahti saada. Küllaltki sürreaalne lugu ja halb lugu sealjuures.

 

Paul Mannering ja "The Still Warm". Märksõna: nõia põletamine. Preester teeb salaja ühe tüdruku raskejalgseks. Tüdrukut hakatakse süüdistama suhtes saatanaga ja preester on vait nagu kult rukkis. Esialgse "nõia" põletamise asemel ta siiski puuakse ja kas jääb tüdruk ellu või on see mingi üleloomulik zombiseisund, aga ta sünnitab mahamaetuna kirstus. Mingil telepaatilisel moel sunnib sündinud laps preestrist isa hauale tulema, kaabib end kirstust ja mulla alt välja ning tapab mehe.

 

Geraldine Borella ja "My Sweet Porcupette". Erakliku loomuga üksik naine on lapseootel ja eelnevate arstikonsultatsioonide käigus tutvub ta paariga, kellel samuti laps tulemas, aga temast mõni kuu varem. Temaga sõpradeks saanud paaril sünnib aga laps surnuna. Paarike meelitab lapseootel peategelase maamajasse, kus ta lukustatakse abihoonesse ja pole raske arvata, mis ees ootab: tahetakse see teine sündiv laps enda omaks teha ja selle ema vagaseks. Aga peatgeleasel on kummaline võime muutuda loomaks - näiteks okasseaks. Kust see võime tuleb ja miks, ei tea, aga muundudes loomaks, õnnestub tal end vangistusest välja kraapida ja põgeneda. Laps sünnib siis, kui ta on okassiga (laps samuti, inglise keeles on okassea laps "porcupette"), aga nii ema kui laps suudavad end hiljem tagasi inimesteks muundada ja siis järgneb aastatepikkune otsing, et kurjategijatest paarikesele kätte maksta. Magus kättemaks puändis rehabiliteerib mõnevõrra seda muidu ajuvaba juttu.

 

Kat Pekin ja "The River is Deep". See on kogumiku ainuke lugu, kus sünnitaja ei ole inimene. Ookeani on langenud meteoriit ja plannedil, aga eriti maailmameres on elu segi pööratud. Teaduslaev traalib merepõhja ja sealt püütakse välja miski, mis meenutab suurt muna. Muna sees on elu ja nagu selgub, koorub sealt keegi peajalgse moodi kombitstaega olevus. Olevus oskab teha kummalist häält, mille peale tuleb oma last päästma hiigelsuur koletis. Märksõna: Kraken.

 

Antoloogiale on aastal 2024 tehtud analoogiline järg ja planeerimisel on ka kolmas osa, kus autoritena oleksid kirjanikud väljapoolt Austraaliat ja Okeaaniat. Esimese osa põhjal ma neid soetama siiski ei kipu.

 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud inglise kirjanik ja näitleja Florence Marryat kirjutas elu jooksul umbes 70 raamatut, millest mõned liigituvad ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri. Mõnes nendest avaldub autori huvi spiritismi vastu.
 
"The Blood of the Vampire" ilmus "Draculaga" samal aastal, ent pealkirjast hoolimata on see puhas "psüühilise vampiiri" lugu. Romaani esimene pool kulgeb Belgia kuurortlinnakeses Heystis (Heist-aan-Zee). Hotellid, meri, kõrgseltskonna salongisuhted - küllaltki usutav miljöökirjeldus koos mitme reljeefse ja meeldejääva tegelasega. Sõbranna seltsis saabub hotelli 21-aastane Harriet Brandt - kaunis, siiras ja veidi lihtsameelne neiu, kellel on muidugi mõju vastassoole. Ta on elanud 10 aastat Jamaika nunnakloostris ning täiesti eluvõõras. Tema ongi see psüühiline vampiir, kuigi ta ise seda ei tea. Inimesed, kellega tal on pikemalt füüsilist või emotsionaalset kokkupuudet, hakkavad kuhtuma ja halvemal juhul surevad.
 
Asjast saame täpsemalt aimu siis, kui kohale saabub üks arst, kes on samuti elanud Jamaikal ja tundnud tema vanemaid. Selgub, et Harrieti isa oli sadistist "teadlane", kes tegi Jamaikal kohalikega kummalisi katseid, harrastas vivisektsiooni ja oli üldse halb inimene. Harrieti ema oli aga mulatist orjatar, kelle kohta teati, et temas olevat sünnist saati vampiiri verd. Ka ema oli jõhkard.   Arst on veendunud pärilikkuse needuses - on kass must, on ka tema pojad mustad. Üldiselt on tal õigus, kuigi konkreetsel juhul ei avaldu see Harrieti iseloomus, mis on sõbralik ja siiras, vaid temast sõltumatus hukutavas mõjus lähedastele. Arst püüab kaitsta oma tuttavaid Harrieti kahjuliku mõju eest, mis väliselt võib jätta pigem "susimise" või intrigeerimise mulje.
 
Romaani teises pooles, mis toimub Inglismaal, keskendutakse rohkem eetilistele küsimustele, eelkõige sellele, kas Harriet peaks kannatama oma vere needuse tõttu, omamata lähemaid suhteid teiste inimestega. Üldiselt tekib omajagu kaastunnet noore naise suhtes, kes niigi on piinelnud noorpõlve nunnakloostris ja nüüd, n-ö inimeste hulka sattununa, on ilma jäetud paljudest elurõõmudest, kui ta just ise ei taha - ja ta ei taha - teistele inimestele hukutavalt mõjuda.
 
Veidi enne romaani lõppu näib, et vere needus on murtud ja Harriet elab läbi äsja abellunu rõõmsad mesinädalad, aga paraku - lool on ikkagi õnnetu lõpp. Minule jääb raamatust positiivsena meelde vist ehk 19. sajandi kõrgseltskonna (kodanluse) hästi edasi antud omavaheliste suhete ja arusaamade kujutus.
Teksti loeti inglise keeles