Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Indrek Hargla ·

Baiita needus

(romaan aastast 2001)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 2001 (F-sari)

  • F-sari
Hinne
Hindajaid
6
20
10
0
0
Keskmine hinne
3.889
Arvustused (36)
Silver Sära

Nii et siis Hargla esimene normaalset mõõtu romaan ja teine ilmunud raamat seitsme kuu jooksul. Arvestades ka mujal avaldatut ja kuuldusi, et veel sel aastal saab miski raamatu kuju - kadestamisväärne produktiivsus.

"Baiita" puhul torkab muidugi silma stiilne kaanekujundus: seda teost pole piinlik ka iluasjana riiulis hoida. Loodetavasti lõpetab "Varrak" sellega oma pikaleveninud eksperimendi f-sarja suhtes. Nimelt on mulle hakanud tunduma, et kirjastus teeb uurimust, kui palju mõjutab kehv kaanepilt (kui "Asustet saar" ehk välja arvata) heade raamatute läbimüüki.

Vormist tähtsam on muidugi sisu. Üldiselt ma ei imesta, et romaanivõistluse zhürii, kellele ulmezhanrid tõenäoliselt kaugeks jäävad, "Baiita" ikkagi viienda koha vääriliseks arvas. Hargla pole pingutanud hard-sf-iga, vaid pannud paberile kakssada lehekülge kerges ja hoogsas stiilis fantaasiat. Isegi kahju, et teksti, mille valmimise ajaks on autor märkinud kuuekuulise perioodi, sai alla neelata vähem kui kuue tunniga. Mis omakorda tähendab, et raskeid filosoofilisi konstruktsioone ei ole ning tekst on sujuv ja tõrgeteta - nagu enamasti Hargla puhul.

Falkoonia ja Zembori riikide vahel puhkeb sõda. Sõja puhkemise hetkel on Zembori valitsejanna kojarüütel Savo - raamatu peategelane - naaberriigis missioonil. Ühes külakõrtsis päästab ta sinnasattunud põgeneva neiu vägistajate küüsist. Nagu selgub hiljem, on see tundmatu neiu äravahetamiseni sarnane Falkoonia printsessi Roksanaga. Savo armub kõrvuni tüdrukusse ning põhiosa sündmustest seisnebki Savo meeletutes üritustes oma kire objekti leida ning teda ilmselt ähvardavate ohtude eest päästa. Samas on Savo ka ise tagaaetav, kahtlustatuna spionaazhis ja muudes asjades.

Peategelane on kõrge moraali ja rüütlite aukoodeksi järgi tegutsev macho, kelle peamiseks silmatorkavaks omaduseks on siiski käsitsivõitluse hea valdamine, mida ta romaani jooksul ka korduvalt demonstreerib. Assistendiks on IH valinud talle koomilise kannupoisi (ja sõbra) Kimmo, kelle endine isand - ameti poolest rändrüütel - hukkub Savo eest võideldes. Savo ja Kimmo suhe ongi selline Don Quijote ja Sancho Pansa suhe; ma küll pole kindel, kas need viimased on olnud autorile prototüüpideks. Savo on rohkem Chuck Norrise või Steaven Seagali tüüpi idealistlik (aga emotsionaalsem) võitleja, kui tuua näiteid kinolinalt.

Nagu ikka fabuleerib Hargla keerulisi tegevuskäike ja suhteid, pillub teksti vihjeid, mis loo lõpus küll selgeks saavad. Lugemise käigus pole nendega kahjuks midagi peale hakata. Nagu ikka, laseb Hargla ühel oma tegelasel teksti lõpus pika tiraadi pidada, kes kõik saladused ära seletab. Ma ei ole pehmelt öeldes fantasy sõber, aga plusse saab autor mult selle eest, et lohed-draakonid, haldjad, kääbikud jms. olevused on "Baiitast" eemale hoitud. Kartsin kuni lõpuni, et kuskilt nurga tagant need ikkagi välja hüppavad. Paari nõia-võlurita pole Hargla siiski hakkama saanud.

Aga lõpp on läila. Häppi lõpp. Ja moraalilugemist ka veel viimasesse lausesse: armastus on kõige tähtsam. Savo kakssada lehekülge pidevalt rikkunud oma rüütliau reegleid, et tüdrukuni jõuda, nii et üldiselt sai lugeja tema väärtuste hierarhiast niigi aru. Läila.

Täistabamust esikromaan minu meelest veel ei andnud, aga ma eelistaksingi, et see "kümme" tuleks pigem horrori suunast.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Et Harglal romaanimahtu teose jaoks piisavalt oskusi ja ideid on, võis tema arengut jälginu juba mõnda aega tagasi oletada. Üldiselt võib Hargla teosed jagada kahte klassi - ühed, mille puhul valdab lugejat siiras imetlus ning teised, mille puhul jääb kummitama küsimus - miks ta nüüd niiviisi? Antud teose puhul tekivad küll mõlemad tunded, kuid imetlust on rohkem kui hämmingut.

Ilmselt on tegu esimese eesti tõupuhta sword&sorcery looga. Zhanri klassiku Howardiga võrreldes, kelle "Draakoni tunniga" paratamatud paralleelid tekivad, on tegu tükk maad põnevama ning elusama jutuga. Hargla hiilgab peamiselt kahe asjaga - esiteks kiire ning lugejat kaasakiskuv süzhee, teiseks õnnestunud olustikuloomine. Maailm elab, õlle meki kirjeldus paneb kurgu kuivama, etc. Hoolimata peategelase keerukast minevikust, ei ole tast antud ülemäära sügav psühholoogiline portree, mis pole antud juhul ka eriti vajalik.

Seda romaani lugedes jäid häirima kaks asja - esiteks on peategelasel seletamatu võime võita enda poole inimesi, kes seejärel tema eest musta töö ära teevad. Iseäranis välguna selgest taevast mõjus Savo päästminevangitornist, kus ta hukkamist ootas. Seletus (ehkki loogiline) järgnes, kuid tagantjärele ning minu meelest oleks omal kohal olnud varasem vihje sellise situatsiooni võimalikkusele. Hea nõia, kes võtab puhtalt enda peale õela maagi taltsutamise, sekkumine sündmustesse on ilmselt juba vana hea deus-ex-machina trikk, mida kasutavad kirjanikud, kes süzhee põnevamaks kruttimisega on vindi üle keeranud - peategelasele lavastatud väljapääsmatust olukorrast pole lihtsalt enam muud väljapääsu kui loogika eiramine.Või oli kiire romaani lõpetamisega ja midagi originaalsemat ei viitsinud välja mõelda. Veel on imestamisväärseks olukord, kus vastabiellunud näitsik neab surres ära vajalikul momendil puudunud abikaasa. Sellisel juhul oli Savo vaat et õnnega koos, et varakult elukaaslasest vabanes? Needuse olemus, mis on romaani sõlmküsimuseks, oli samas aga üsna andekas.

Antud tähelepanekud on muidugi arvustajale spetsiifilised esmamuljed ning ei pretendeeri ainuõigsusele. "Baiita needus" on sobiv teos debüütromaaniks. Tulevikus ootaks midagi enamat, kuid eriline õnnetus pole ka see kui Hargla samatasemelisi teoseid kirjutama jääkski. Mina sain teose läbi kolme-nelja tunniga ja pole just palju autoreid, kes mind samaks sunniksid. Teos tähistab autori teatud tasemele jõudmist.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Ma enne lugemist ausaltöelda pisut kartsin Indreku pärast, et kuidas ta pika vormiga.. Asjata! Igati hea, kompetentne ja korralik maailmatasemel fantasy. Nõustun eelarvustajatega selles, et täistabamusest (5+ eufooriast) jäi sedapuhku yht-teist puudu. Nõustun Andriga veel selleski, et kui Indrek ka samal tasemel romaanide kirjutamist jätkaks, siis mina igal juhul ”olen käsi”, st. lähen ja ostan nad kõik ära ja loen. Samas puudub mul vähimgi põhjus arvata, et lagi on saavutatud.. Hindeks viis kerge miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

Üldiselt mulle meeldivadki lood, kus mitte kõik pole üksipulgi lahti seletatud. Ulmes on seda suht raskem saavutada. No mis viga, kui kõrval oleks võtta ajalooõpik Falkoonia ja Zembori sõdade ajalooga või laiemgi regionaalpoliitiline ülevaade. Aga sellises otsast lõpuni väljamõeldud maailmas peab autor üksikasjaliselt ette valmistama ka need asjad, mida ta otse välja ei ütle. Ja sellega saab Hargla hakkama.

Võiks ju mõelda isegi selle üle, kes õigupoolest on romaani tähtsaim tegelane. Kellest kõige rohkem juttu on, see on muidugi selge. Ja lihtsameelsem lugeja ilmselt Savo seiklustest kaugemale ei vaatagi. Kuigi Savo on ju vaid mängukann tiba targemate tegelaste käes. Ja ehkki rüütlikoodeks, millest Savo lähtub, on vägagi meeldiv detail. Aga kui kõrval on tegelane, kelle jaoks nii püssirohi kui kiirkloonimine kuuluvad rubriiki "tooge riistad, teeme ära", siis on tema valikud ilmselt pisut keerukamat - ja tausta arvestades ka huvitavamat - laadi. Ning käivad vaesel Savol kõrgelt üle pea. Muidugi mitte autoril, kes neid kahte ju vastandada on võtnud. Veel täpsemalt: on raamatus ju isegi neli üpris erinevat ellusuhtumist oma valikutega - ning Savo, kelle valikuvõimalused kõige napimad, osutub rohkem nagu käivitavaks elemendiks ja mõõdupuuks.

Tegelt ma tahtsin ainult öelda, et Hargla puhul pole (enam) miski nii lihtne, kui esmapilgul näib.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Mul on ausalt öeldes natuke vastik kiitma kukkuda, aga ei saa sellest patust kuidagi mööda. K6va raamat! Mis salata, algul (u 100 lehekylge) oli mulje pisut nadi, aga siis sain aru, et tegelt käib kulisside taga hoopis-hoopis suurem ja asjalikum mäng, millest ei kojarüütel Savol (kes oli vahava kuju ja k6igest hoolimata lihtne nagu Lenin), saati siis veel kannupoiss Kimmol. Tegelane, kes imo oleks midagi suuremat osanud näha, koksiti ettenägelikult öra (ma m6tlen Predagori). Kuidagi eneselegi märkamatult ja veidi isegi lohaka elegantisga on isand Hargla valmis nikerdanud täisväärtusliku maailma, kus k6igel on oma koht ja k6ik on omavahel tugevas loogilises sidemes. Muuseas, seda on suudetud teha minimaalselt olukirjeldusi kasutades. Suhteliselt l6dvalt on kokku miksitud soome-ugri, germaani ja slaavi maailmad. Pluss veel Oseano, keda ma laksust ei oska kyll kuhugi pista, kui siis ehk sumerite kanti (mitte nime poolest vaid ellusuhtumiselt). Väga vääriline debyyt romaaniga. Ja eriti tahaksin ma esile tuua fakti, et tahtmise korral oleks v6inud teosest kasvatada paar-kolm korda kaalukama tellise (pistes sisse paar vähetähtsamat seiklust ja kamaluga loodus-olukirjeldusi). Seda ei ole Indrek teinud mitte ja kiitus talle selle eest. (mitte et mul midagi looduskirjelduste vastu oleks, aga mida sa ikka kirjutad maistes oludes, et puu on puust ja et hobune on see, kellel kaerad eest sisse käivad). S6naga: viis (ilma plussita, et Indrekul oleks ka tulevikus kuhugi pyyelda ;-) ).
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Igati hea asi. Tundub, et nüüdsest pean lõpetama selle hindamisstiili, et kui on eesti autor siis saab automaatselt ühe palli juurde. Igaks juhuks peab sama autori järgmiste teoste jaoks ka midagi varuks jätma.

Nagu Andrit, nii ka mind jääb natuke siiski häirima see, kuidas Savo kõiksugu keerulistest olukordadest mängeldes kuiva nahaga välja oskas tulla. Samuti ka see, et Oseano kogu sellele Zembori kambale otsa peale ei teinud - võimeid pidanuks tal selleks justkui jätkuma. Oseano jäi üldse suhteliselt mõistatuslikuks - anti küll aimu, kes ta on ja kust pärit, aga seda, et niisugune tegelane tegutseb just nii nagu ta romaanis tegutses, ei taha ma siiski hästi "osta" (<-võeh milline amerikanism).

Aga meepotti ei suuda need tõrvatilgad kuigivõrd rikkuda. Ise poleks ma paremini kirjutada osanud nii et mis ma siin ikka irisen :-)
Teksti loeti eesti keeles
tess

kui kõik kohe ausalt ära rääkida siis oleks tahtnud panna veel kehvema hinde kui kolm aga kaks tundus jälle liiga madal...nii et las jääb siis kolm.olen ka pisut yllatunud eelmiste arvustajate positiivsusest - päris õudne on tulla ja hakata tõrva mee sisse tilgutama aga mis teha.

hoolimata negatiivsest sissejuhatusest arvan ma et kui selle raamatu kallal natuke tsensuuri rakendada siis kõlbaks see päris hästi sarja 10 pluss s.t eelkõige nooremaealistele mõeldud kirjanduse hulka...hea kerge lugeda, mõtlema ei pane - vahva ajaviitekirjandus teismelistele.

kaks väikest alustassisuurust riiki (millest yhest on ainult serv näha) kus tegevus toimub on lisaks väiksusele veel kohutavalt igavad - kirjeldatul puudus igasugune sügavus ja falkoonia jäi riigiks kus asus yks kõrts, loss ja natuke metsa ning mägesid ...ainukesed elus tegelased tundusid olevat kimmo ja tema skorpionid ning tules põlev baiita. viimane kyll kahjuks ka ainult sinnamaani kus selgus et ta oli oma meest väga armastanud - see fakt muutis kahtlustäratavaks romaani kandva needuseidee...ma arvan et surmahirmus naisterahvas pigem hyyab oma armastatut appi ja viimaste hingetõmmetega kas neab oma tapjat või kinnitab oma armastust kallimale mitte ei sajata teda

noh igal juhul on mul tunne et hargla puhul on kõik just nii lihtne kui näib ja mul on tugev kartus et täide on läinud mu eelmisel aastal vargsi mõeldu - kas mingil hetkel kvantiteet kvaliteeti yletama ei hakka...tuleb ju autorilt jutte nagu vändrast saelaudu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

"Viie" saab ikka kätte...Lugu on hoogne, põnev ja seikluslik, ainult et maagiat võiks veidi rohkem olla. Kohati jääb mulje, et tegu on väljamõeldud maailmas areneva mõõga-ja-mantli looga, mida vürtsitavad kerged müstikaelemendid.Lõpp keerab science-fantasyks. Tegelikult, päris hea raamat, aga lugude "Kõik võimalused maailmas" ja "Sindbadi kaheksas reis" põhjal ootasin midagi muud.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

"Ratsanik Melchiorile" on nüüdsest siis saanud endale tugeva võistleja rähkluses eesti parima algupärase fantasyromaani tiitlile. Omad puudused tal mõistagi on (need on kirjas ka juba eelnevates arvustustes), kuid sellegipoolest hindan lugu hindega 4,4 ehk ümardatult 4. Tõenäoliselt Hargla tipp pole, seega annan veidi arenemisruumi.

Eespool märkasin ma, et mõne retsenseerija arvates on teismelised mingid erilist sugu tühmapead, kellele kõlbab parimaks lugemisvaraks miski võimalikult üheplaaniline F-kategooria filmi ümberjutustus. Jääksin antud juhul eriarvamusele, pole nende tänapäeva noortega midagi nõnda hullu lahti.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Lugesin teist mingid paar kuud tagasi ja proovisin nüüd meelde tuletada, millest seal juttu oli. No tee või tina, aga mitte midagi ei tahtnud meelde tulla peale mingisuguse kloonimise... Võibolla ongi hea, et selline asi olemas on, mõnus lugeda ja aega viita, aga pikemas plaanis ajusid ei kurna.
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Sain kah siis lõpuks läbi. Meeldiv ja kaasakiskuv, minu jaoks vahepeal küll liiga lääge, aga elasin üle. Mõnikord oli küll raske uskuda kuidas Savol vedas ja et ta kohe nii ruttu ära armus ja printsi valgel hobusel mängima läks, aga mõnus sellegipoolest. Ei usuksgi et eesti oma toode on.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Saab viie ainult tänu sellele, et on siiski autori debüütromaan ja minu arust seni eesti kirjanike poolt parim üllitis selles þanris. Siiski häiris veidi see lõpp - peale selle, et see nii "lääge" oli, tundus ta kuidagi veider romaanimõõtu teosele.

2005.12.21
Lõpp häirib siiani. Hoogne fantaasiaromaan ja selline... imal ning seletan-nüüd-kõik-lahti kriminaalromaanilik lõpp. Ei lähe mitte. Hinne 4+, teadmises, et hiljem on samast sulest veelgi paremat kirjasõna ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Tegelikult ootasin Harglalt natuke rohkem. Samas ka ei pettunud. Tegu on ju üpriski lihtsakoelise ja sirgejoonelise fantasy`ga. Tegelased on üsna lihtsakoelised, ning tegelevad mägesid liigutava filosoofia asemel oma õnne otsimisega. Kuigi lõpp kiskus läilaks ära, siis ausaltöeldes oli seda ka oodata. Hinnet see igastahes ei riku. Esikromaani kohta igati korralik teos.
Teksti loeti eesti keeles
Krafinna de Kraax

Milline naine neab oma armsama sellise needusega? Tahaks kohe oma silmaga näha.Kuigi miski ei tohiks enam üllatada... eriti tänapäeval ja eriti ulmekirjanduses. A võibolla selles maailmas, kus rüütel Savol ootamatuste kiuste hästi läheb, võibolla tõesti.

Nojah. Esikromaan jne. Sellepärast 3, muidu ei oleks mööndusi teinud.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

Oh, kus oleks tahtnud kohe peale raamatu lõpetamist arvustada. Aga näed... polnud kasutajanime ja läks aega. Siiski siiski. Hargla vääris mu rahakoti õgvendamist ja esimese kommentaari saamist. Ühesõnaga ma veetsin terve nädalavahetuse Harglaga, öösiti. Jagasin temaga üht teist. Pean siin silmas tema debüütromaani, tegelasi ja mõtteterasid. Ja oli meeldiv, kohe väga meeldiv. Nii meeldiv, et kohe mõtlesin, et kus poiss sellise haarava kirjutamisstiili on pärinud. Hinne on 4-, see on Euroopa mastaabis. Eesti tase oleks teosele 4, Globaalne 3+. Pean romaane silmas. Oleks väga meeldiv, kui seda vangla jama pole olnud. Ma mõtlen seda kohta, kus Savo tornis istus ja ajas 10 lk. pikka iba paksu onuga, kelle nime eriti polnudki vaja teada. Ta ju ei olnud tähtis tegelane?! ja nii keerulist dialoogi ajasid nad omavahel (nimed olid raskesti meeldejäävad jne.), et kohe mõtlesin, et see on laast kuskilt kellegi muu sule alt. Need leheküljed olidki rasked mu jaoks. Kui ma raamatut Mattisenis kaalusin ja kaalusin siis vahepeal ka rahakotti, siis kohe mõtlesin, et näed.. kunagi lugesin esimest lahingustseeni, tundub jube Conanlik. Super-mehelik. Aga tegelikult väga ei olnudki. Savo ei kakelnudki väga palju ja see oli hea. Oli rohkem inimlik. See lahingusteen, kus piraatidega möllati ka polnud väga hea. Ei saanud õiget ettekujutlust ja segaseks jäi lahing. Oli küll paari sõnaga mainitud paatide kimamist ja ambude noolte raksumist, ag oleks võinud käsikähmlust ka siis juba rohkem olla. Ja lõpust ei meeldinud mulle see, et panid kõik tegelased omavahel paari. Tekkis häppi end, mis oli liiga häppi, et tunda ennast hääpina. See et mingi teismeline päga kosib ikka kõvasti täiseas oleva läbikäidud hoora Leila, oli natuke üle pakutud. Tuleviku võluri minek oli veel kuidagi mõeldav, sama ka rõugevandi oma, kuid Baiita needus oleks võinud olla teistsugune. See kloon.. ja tema armastamine oli liiga vähe originaalne. Lõpp oleks võinud olla rohkem uudsem. Mis ma siis ikka oskan öelda. Olen rõõmus, et kosisin selle raamatu enda lauale ja vaatan tema hundiseid kaani iga päev. Aga öelde mulle, miks olid selle raamatu kaaned tagant ziletiga lõhestatud. Juba poeraamaturiiulil...
Teksti loeti eesti keeles
Arvo Laarmann

Kahjuks ei avaldanud see teos erilist muljet. Võib-olla on asi lihtsalt selles, et see ei sisaldanud eriti midagi uutset. Selline "fantasy" hakkab vaikselt tüütavaks muutuma.
Teksti loeti eesti keeles
nore

Nostalgiline ja hea tuju on (aga mitte antud teose süül)....seepärast saabki kolme ära....muidu, oi kuidas annaks (tappa ikka) ja mõnuga.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Seni on Hargla asju lugedes jäänud ikka mulje, et ta enam-vähem teab millest kirjutab, detailid nagu paigas jne aga "Baiita needuses" häriski kõige enam see, et asi ei tundunud eriti keskajalik. Kõige tipp aga oli ammulaskmine laeval, kus ammu kasutamise kirjeldusest tundus nagu oleks tegemist pigem vibu, kindlasti mitte aga ammuga. Muus osas kannatas aga lugeda ehkki tegevus oli veidi LIIGA ladus. Enimmeeldinud tegelane oli Oseano, kuidagi väga muljetavaldav ehkki tema otsese osalusega stseene eriti ei olnudki.Keegi mainis eelpool, et romaan kõlbaks sarja 10+. Nõustun täielikult, sest lugemise ajal tekkisid tahtmatult kogu aeg paraleelid seakarjuse Tarani seiklustega. Nagu oleks sama kirjaniku sulest tulnud. Vahest ainult veidi paremini kirjutatud, sest Tarani järgesid ma eriti ei viitsinud lugeda, Oseanost aga küll.
Teksti loeti eesti keeles
Alo Jõekalda

Oli hinne siin pool aastakest neli, aga nüüd, kus olen asjade üle järele mõelnud langetan kolmele. Tollal ei teadnud veel milleks Hargla võib suuteline olla - ei olnud veel lugenud ühtegi ta lühijuttudest.
Teksti loeti eesti keeles
Lily Tamm

Hea raamat, kuid Hargla on ka tunduvalt paremaid raamatuid kirjutanud, kohati tundus asi väga uimaseks jäävat
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Lindpere

Pan Grpowski taset just ei saavuta, aga muidu päris hea.26.04.2005: Hakkasin uuesti lugema. Olen poole peal ja siiani on üsna kesine. Võib-olla on vahepeal maitse paremaks muutunud, aga ma ei saa aru kuidas ma sellele nelja sain panna, seega langetan kolme peale.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Mulle on seni papril kätte juhtund Hargla sõnaseadmised jätnud kuidagi kriminaalse mulje. Mõrvad & salasepitsused. Vahelduseks päris vahva muidugi, sellises mõnusas stiilis. Kuigi, ja-ah, kusagilt nagu vajuks veidi ning lõpuks läheb üsnagi mesiseks, kui jätta välja üks pisikene kahtluse pipratera, mis veel viimastel selgituslikel külgedel veidi toetab.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Mage. Ma pole kunagi aru saanud, kelle jaoks kirjutatkse sedalaadi teoseid. See, et autor on suutnud mingi maailma luua ja selle elanikud miskit moodi tegutsema panna ei ole iseeneset minu jaoks piisav, et vaimustusest käsi plaksutama hakata. Ilmselt on ka antud kaalukategooria kirjatükkidel oma sihtgrupp, kuid paraku, mina sinna (õnneks või õnnetuseks) ei kuulu.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Minu arust oli see jutt hea ja nagu midagi rohkemat pole selle kohta öelda. Kuna vahel tabasin end millelegi muule mõtlemas ei pane viite välja. A Aga muidu huvitav jutt!
Teksti loeti eesti keeles
Mai Mesilane

Ilmselt oleks raamat teistmoodi mõjunud, kui oleks seda lugenud kohe peale ilmumist, aga nüüd ei saa kuidagi suuremat hinnet anda. Mõned ideed ja lahendused olid päris huvitavad, kuid raamatut läbiv oi-küll-ma-olen-üllas-ja-tahan-kõigile-head-teha-aga-see-on-nii-raske halamine muutus läilaks ja tüütuks. Samuti ei suutnud ma kuidagi leida põhjendust, miks küll üllas noormees ei mäletanud oma needuse kõige olulisamat osa enne kui lõpus? Mainimata, et kogu needus ise oli suht kahtlasevõitu.
Teksti loeti eesti keeles
Karmo Talts

Lugesin romaani selle ilmumise ajal ja vb oleks ilus arvustamiseks ta üle lugeda? Igatahes, mälestuste põhjal tundub tegu olevat nõrga bondi-looga, mis on kantud fantaasiamaailma. Et kodanik Savol on missioon, aga tema kakleb kõrtsis suvaliste tolgustega. Iseenesest oleks põnev teada saada, mida arvab Must Kass Flemingu romaanide pahadest, sest mina küll ei tuvastanud Hargla loo paha ees keerulisemaid dilemmasid, kui ütleme Dr. No romaaniversiooni nimitegelase ees. Kui kaasaega meenutavates keskkondades toimuvates lugudes tekib super-pahadega alati küsimus, et nende ettevõtmiste kulud ei tasu taotletavate eesmärkide valguses ära, siis oleks pidanud ju keskaja taolistes oludes antud romaani kurikaela plaan suisa võimatu olema. Ja sellises märuliloo jaoks hoitakse liiga palju infot lõpuni varjus. Olen kunagi Algernonis teinud jutus "Saatuslik lugu" muuseas antud romaani üle nalja, nüüd aga käivad mulle selle raamatu puhul pinda hoopis teised asjad. Siiski, luua peategelasele trofeeks sõna otseses mõttes siledate ajudega naine ei ole üldse ilus ;) Ja veel tahaks Harglale krüptilisel ilmel ja lause lõpus häält tõstes öelda: "King`s Quest 6?" Nooruses Sierra mänge mänginuna peaks ta aru küll saama millest jutt ;)

7. juuni 2013. Võiks küsida, kas allpool arvustaja stiletti osas mööda ei pane. Selle asemel küsin, kas ilukirjandusteosed ikka peavad olema inseneri-, ajaloo- vms. aruanded?

2. detsember 2013. Hästi viidatud ja usaldusväärsena näiv artikkel inglisekeelsest vikist esitab ühe versiooni stiletti ajaloost, vene viki, tõsi küll, nimetab lahingus halastustapmiseks kasutatavaid relvi, mis inglise viki järgi on juba stilettid, stilettide eelkäijaks. Tähtsam on siiski see, et mingil ajalooperioodil palgamõrvarite poolt kasutamine ei ole sõna tähenduse osa, vaid on pelgalt sõna poolt osutatud relvade ajaloo osa. Pealegi hakkab näima, et isegi siis kui Hargla fantaasiamaailmas kasutasid stilette ainult mõrvarid või antud loo toimumise ajaks on sellest saanud palgamõrvarite relv, siis see ainult vihjab sellele mislaadi "diplomaadiga" on Savo puhul tegemist (on hästi treenitud, kannab palgamõrvarite relva). Kui saan kinnitust, et Hargla mõtles neid detaile vihjena sellele, et Savo on tegelikult spioon, siis pean tunnistama teose detailide teatud peenust ja hinde neljale tõstma.
Teksti loeti eesti keeles
Aasa Tamm

Minu „Baiita needuse“ lugemisel on kaks eellugu.

Esimene eellugu. Viimastel aastakümnetel on mul olnud vaikne põlgus Eesti kirjanike suhtes. Üldiselt ma neid ei loe. Aeg-ajalt pisteliselt midagi, mis juhuslikult näppu sattub või ajakirjanduse kriitikas palju kiita saab. See „aeg-ajalt“ on tavapäraselt kinnitanud minu eelarvamust. Nii olen ma lugenud pool mingit apteekri-raamatut ja otsustanud selle olevat mitte-minu-jaoks ja üldistanud kogu Harglale. Juhuslikult olen sattunud Ulmekirjanduse Baasi (kirjutama ja arvustusi lugema) – sealt tekkis huvi Hargla kirjutatu vastu. Kui siis „Suudlevate vampiiride“ raamatut nägin, võtsin ja lugesin. Kõike ei lugenud. Meeldisid „Raudhammas“ ja Liina-lood (Minu… oli kohe väga hea!) ja tekkis tahtmine veel Harglat lugeda – saamaks aru, mis asja ta ajab ja kujundamaks oma suhtumist. Raamatukogust valitud juhuslik Hargla oli „Baiita needus“.

Teine eellugu. Viimane „Täheaeg“ on keskendunud seiklusulmele, erinevad ajastud ja maailmad, aga ikka „jookse(!), hüppa(!), TAPA! Olen siin urisenud juba kolme seiklusulme peale. Mulle seiklusjutud muidu meeldivad. Mulle meeldib ka seiklusulme. Mulle ei meeldi seiklusulme, kus autor kasutab autori õigust loll olla.
Noh umbes nii, et metsas elab põder – metsas on koledad kiskjad – selles ulmejutus on põder kiskja.
Selles ulmejutus on põder kiskja, sest autorile nii meeldib!
Selle järgi, kuidas see põder peategelast varitseb ja ohustab, saab üsna hästi aru, kuivõrd põdra kiskjalikkus on tingitud autori loodusetundmise iseärasustest. Siia peale lugesin siis Hargla „Baiita needust“.
(Muide, meie metsade põder laseb leitud linnu- ja jänesepoegadel hea maitsta, aga see ei tee temast veel kiskjat.)

Arvamus „Baiita needusest“.

Jutt oli täitsa kobe. Peategelase tundeelule pole justkui miskit ette heita – elasin sisse ja kaasa. Ulmelisus oli sisuliselt põhjendatud – needus kui selline ja selle mõju seikluse käivitajana olid loogilised ja nõudsid ulmet.
Peategelase võitlusoskused ja teiste tegelaste suhete sasipundar mulle ka enam-vähem sobisid.

Oli kolm süvenemist takistavat olulist detaili, mis oleksid olnud välditavad autori loll-olemise õiguse jõhkrast demonstratsioonist loobumisega.

Lollus nr 1. Peategelasel oli alguses stilett. Stilett on ruudukujulise (tera) ristlõikega torkerelv, mis tüüpiliselt kuulus salamõrtsukatele. Ajaloolased on rõhutanud selle relva mitte-kuulumist aadlike relvastuse hulka. Pärast esimest suurt kõrtsikaklust selgub tasapisi, et tegemist on kõrgaadlikuga, kel rüütli aumõiste ja koolitus olulised on. No misjaoks siis stilett? Stiletiga oli tekitanud loo ja peategelase olemusega sobimatu kujutluse peategelasest, mida siis lugeja tasapisi teksti arenedes korrigeerima peab hakkama.

Lollus nr 2. Kirjatuvina kasutavad pahad selles jutus kondorit, keda autor kirjeldab merelinnuna. Kondoreid on ainult üks liik, kes elab Andides ja on selgelt ja üheselt maismaalind. Lokaliseerida tegevustik Lõuna-Ameerikasse ja väita … Ilmselt ajas autor kondori albatrossiga segi – konteksti järgi peaks albatross sobima.

Lollus nr 3. Eelnevate arvustuste juures on tähelepanu juhitud autori poolesele võimetusele ammu ja vibu vahel vahet teha. Mind häiris ka!

Ei midagi lihtsamat – sõnadel on olemas tähendused ja kui autor neid ei tea, siis võiks järele vaadata.
Igaks juhuks võiks vaadata ka siis, kui ta arvab, et ta teab. Raamatu eest küsitakse ju raha!

Kui autor arvab, et tal on õigus loll olla, siis … võiks ju olla toimetaja ja kirjastus

„Toimetanud LINDA UUSTALU“ – kirjastuse nimi on Varrak.

12.06.2013.

Tänan eelmist arvustajat märkuse eest! Stileti osas möödapanemisest - kontrollisin enda (varasemat vaike-)teadmist netiallikatest: http://www.dragon.ee/foorum/viewtopic.php?f=107&t=8746 - seal on loetav Tartu Ülikooli ajaloo instituudi loengukonspekt keskaegsetest relvadest ja sõjandusest (leidsin sealt kinnitust).

Üldiselt ma ei arva, et ulme peaks olema ajaloo-, inseneri-, ja loodusteadustega kooskõlas. Aga kuhu tõmmata piir? Minu jaoks on piir tavateadmiste tasemel - tasemel, mis on omandatud (peaks olema omandatud) keskharidusega + üldine kultuurihuvi. See üldine kultuurihuvi võiks olla selline, et loomaaiast läbi jalutades on loetud puuridel olevaid tekste (ja need meelde jäetud).

Probleem on tegelikult selles, et kui arvata ükskõik olevat, kas amb või vibu, siis muudetakse taoliste trükitud tekstidega keele tähendusvälju ja kogu eelneva keeleliselt (ka visuaalselt) väljendatud kultuuri tajumisvõimalusi... Kondor on Kolumbia, Ecuadori, Boliivia ja Tshiili vappidel ja Boliivia rahvuslind - kui arvata, et teda võib pidada merelinnuks, siis vaesub ja muutub kogu Ladina-Ameerika tajumine - tegemist ei ole suvalise värvulisega, vaid tal on tugev semantiline väli! Kondori tugevat sematilist välja võib ka kuulata - toksige otsingusse "El Condor Pasa"...
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Silver Sära

Andrei Beljanin on Astrahani elanik ja see linn on "tegelane" mitmes tema raamatus. Romaanis "Vampiiri maitse" kubiseb Astrahan vampiiridest, libadest, aga ka nendele jahti pidava ordu - Hagijad - liikmetest.
Deniss "Den" Titovski on n-ö värdvampiir, keda "päris" vampiirid omade sekka ei loe. Tema toitub energiast, mida ta saab ilusate vastassoo esindajatega suheldes või seksides. Tema elukaaslane Sabrina on "päris" vampiir. Sabrina on tšellomängija, tal on tumedad juuksed ja kaanepildi järgi otsustades "turgutatud" rinnapartii, mis sunnib vältimatult paralleele tõmbama ühe avalikkusele hästi tuntud Eesti tšellistiga. Nii Deniss kui Sabrina (eriti viimane) on pidevas seksijanus ja tagasi nad ennast ei hoia.
 
Kolmas peategelane Eva on Hagijate ordu noor sõdur, 18-aastane siberlanna, kellele on kõvasti tehtud ajupesu teemal "vampiirid on halvad ja neid tuleb tappa". Aga vähemalt Deniss ja Sabrina on selgelt positiivsed kangelased ja kui Eva rünnaku käigus nende korteris vangi satub, hakkab ta pikapeale oma vaateid ümber hindama. Naiivitarist vampiirikütt jääb justkui kivina vampiiripaari kaela peale, aga viimased ei taha teda ka tappa, sest neil on plikast lihtsalt kahju.
 
Olulisemate tegelastena tuleb märkida veel vampiiripaari sõpra, surnud kaprali kummitust, kes pesitseb linnalähedases kindlussuvilas, libakarust miilitsat ja salapärast Parunit, kes on Astrahani vampiiride juht (aga keda paljud pole näinudki). Teadmata põhjustel on Parun sõlminud salakokkuleppe vastaspoolega - Hagijate orduga - et linnas püsiva rahu ja tasakaalu säilitamiseks tuleb ohverdada üks vampiir, kelleks Parun määrab Sabrina. Nii et peategelaste vastu on korraga nii Hagijad kui ka omad. Järgneb hoogne, seikluslik, koomiline ja erootiline tramburai, mida lugedes igav ei hakka. Supermäni omadustega Deniss, kirglik ja äge vampiir sabrina ning lõpuks nendega mesti löönud Eva panevad tagaajajatele vajvalt vastu ning pidevalt saab igasugu nalja koomikat. Selle viimase osas on kandev roll kaprali kummitusel, kes kipub pidevalt ruumidesse, kus saab näha paljaid naisi, st WC-sse ja vannituppa.
 
Romaani lõpus toimuv kahevõitlus Paruni ja Denissi vahel on aga selge läbikukkumine - näib, et autor ei osanud lihtsalt rahuldavat puänti välja pakkuda. Raamatu lõpus on järelsõna asemel üsna korralik (ja loomulikult positiivne) arvustus "Vampiiri maitsele".
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Armastatud briti põnevuskirjaniku Austin James Smalli eesti keeles ilmunud raamatu kaanel on tema nimeks miskipärast Austen John Small. Raamatu pealkirjaks on "Wõitlus waimuga" ja kaanel on see tituleeritud krimnaalromaaniks. Seda "kriminaalromaani" lugedes hakkas aga tunduma, et kas siin pole mitte hoopis ulmega pistmist. ISFDB-st kontrollides leidsin, et tõepoolest, "The Man They Couldn't Arrest" on koos veel kahe romaaniga arvatud "spekulatiivse" kirjanduse hulka.
 
Pealkirjas mainitud "waim" on üliandekas leidur Valmon Dain (eestikeelses versioonis Walmont Dan". Ta on 30-aastane, aga jõudnud juba palju:  ""Üheks Dani esimeseks leiutiseks oli eriline suhkrunaeri kultuur, mis andis Inglise suhkrutööstuse arenemiseks uue tõuke. Terasewalamiseks tehtud parandused tegid ta nime üle ilma kuulsaks. Tuhandetel Inglismaalt wäljaweetawatel masinatel võib lugeda tema nime. Tema poolt leiutatud kaardisüsteem kärpis Lancanshires kolme wiiendiku wõrra kudumiswabrikute kulusid. Riidewalmistamise tööstuses wäljamõeldud põhimõtted ja nööpide automaatne ettepanek lubasid walmisriiete wabrikantidel East Endis peaaegu täiesti läbi saada halwa ja kallilt makswa käsitööta." (lk 5-6). Jne.
 
Nüüd on mees aga leiutanud midagi, mis võimaldab tal asuda võitlusse Londoni organiseeritud kuritegevusega. Romaani lõpupoole selgub, et see on tehniline lahendus, mis lubab pealt kuulata kõiki ruume,kus asub telefon. Sisuliselt istub leidur om traatidest ja seadmetest küllastatud salakambris ja püüab kinni kurjategijate omavahelisi vestlusi. "Süsteem on äärmiselt lihtne. Ta kasutab Londoni telefoniwõrku. Ma lihtsalt ühendan oma traadid tarwiliku numbriga ja kuulan!" (lk 210. Küsimuse peale, kuidas see täpsemalt käib, tuleb muidugi etteaimatav vastus: "Selle seletus weniks liiga pikale, inspektor, kui teil pole eriteadmisi raadioenergia ja elektritehnika alal." Igal juhul suudab leiutaja tabada just nimelt kurjategijate vestlusi, kuulda nende plaane ja siis saata anonüümkirju Scotland Yardi, informeerides politseid ettevalmistatavatest röövidest. Politsei tituleerib kirjade tundmatu saatja isekeskis Waimuks. Juba on hulk grupeeringuid trellide taha saadetud. Nüüd aga on ta probleemi ees, sest keskseks allilma juhtfiguuriks osutub tema tuttava naise isa, muidu korralik kodanlane-ärimees. Aga selle naisega on tal just äsja midagi kiindumuse moodi tekkinud. Nii et raske seis. Veel raskemaks läheb siis, kui Londoni n-ö Moriartyks osutub tuntud välisdiplomaat. Leidr Dan asub ikkagi võitlusse, püüdes panna politseid uskuma avaliku elu tegelaste salaelus. Tema ühemehe-lahingus aitavad teda relvadena ikka tema keerulised leiutised, tavaliselt midagi elektriga seotut. Rpmaani lõpus ta aga hävitab oma leiutise, öeldes, et maailm pole selleks veel valmis...
 
Nii et selline SF-kriminull, veidi naiivne ja oma aja tehnika standardeid arvestades tolleaegseid lugejaid võib-olla mõnevõrra ahhetama panev.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse, täpsemalt räige õuduse alamžanri - lugu on võetud ka antoloogiasse Year's Best Hardcore Horror, vol 4 (2019).
 
Kui loo keskseks teemaks on imiku ära söömine päise päeva ajal keset tänavat võõra mehe poolt, siis sõna "räige" on ilmselt esimene, mis selle kirjeldamiseks pähe tuleb. Peategelane näeb tänaval, kuidas keegi suurt kasvu mees kõnetab lapsevankriga jalutavat ema, teeb esialgu niisama komplimendi nunnu lapse kohta, aga siis haarab vankrist lapse ja sööb selle enam-vähem ühes tükis ära. Mehe suu muutub söömisakti hetkeks hiiglasuureks. Peategelane ja veel üks mööduja püüavad toimuvat takistada, aga ei suuda. Siis aga olukord muutub - appi karjunud õnnetu ema on justkui ära tehtud - "Mis laps?" küsib ta. "Pole mingit last olnudki." Ka lapsevankrit pole enam. Peategelane arvab, et tal on luulud ja kui politseisse helistada, on tema see, kes ära viiakse. Lapseõgardist jõhkard teeb ettepaneku minna baari ja võtta üks naps - ta lubab selgitada. Selgitus tuleb, aga asi pole siiski nii lihtne. Tung teatavaid imikuid - tulevasi Hitlerid ja muid kurjategijaid - ära süüa pole mingi meeldiv tung ja seda on võimalik nakkuse teel teisele inimesele edasi anda.
 
Üsma mõjuv, karm ja meeldejääv n-ö ideejutt. 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Eric Fomleyl näib olevat tõmmet ülilühikeste juttude vastu - ta on väikekirjastuse Shacklebound Books alt koostanud korraliku p-täie taolisi antoloogiaid. Inglise keeles flash fiction, mida võiks tõlkida näiteks välkkirjanduseks. Mahu piirmääraks on 1000 sõna.
 
"Twisted Trailsi" 20 lugu (pikkusega 3-5 lk) mahuvad ära 90 leheküljele. Teksti pikkuse piirang tingib selle, et keerulist süžeed ja sügavaid karaktereid pole võimalik välja arendada. Antoloogia autorid pole aga seda õnneks püüdnudki. Üldiselt on keskendutud ühele sündmusele ja ülejäänud on puhas õhustik/miljöö, mida on võimalik ka üsna lühikeste vahenditega esile manada. Just see miljöö-värk on see, millega see raamat mind ära võlus. Võib-olla aitas sellele kaasa etteantud teema - Metsik Lääs, mis on filmide ja raamatute abil juba iseenesest meie teadvuses väga reljeefse ja ilmselt klišeeliku kujutlusena. Seetõttu pole selge kujutluspildi loomine lugejas kuigi keeruline.
 
Kogumikus ei ole ühtegi humoorikat lugu, domineerivad Surm, kõledus, nukrus, lein, kadunute hinged, vägivald. Mingil moel on kukkunud välja nii, et kogu raamatu peale ei kasutata mitte ühtegi korda sõnu "lasso" ja "kannused", mis kauboifilmidest justkui selle ajastu ja piirkonnaga seonduvad.
 
Parimaks looks tuleks pidada Deirdre Walkeri juttu "Ghost Town", kus linnakesse ratsutab 6-liikmeline jõuk, ent vastu ootusi ei saa nad seal eriti kedagi kõmmutada, sest ühtegi elavat hinge ei leidu. Ka enamik hooneid (peale kõrtsi, kus klaver mängib ise, otsekui nähtamatute sõrmede jõul) näivad olevat vaid fassaadid, nii et uksest sisse rünnates lendad seinatagusesse tühjusesse. Siiski toimetab selles linnakeses Miski, kes kurjategijate jõugu ükshaaval olematusse saadab. Jutu viimases lõigus on kokku võetud selle miski n-ö mõtted pärast kuue mehe neelamist (või kuidas iganes seda asja nimetada). Võib-olla tasuks see lõpulõik siin ära tuua:
 
"The ghost town belches, and the saloon sign swings and creaks. Six horses, and six men. Slim pickings, and nothing heartier on the horizon. Maybe it's time to uproot, to follow the ever westward migration of trail-weary settlers and chance-your-luck prospectors.
Following the herd."
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud vene ulmekirjaniku Olga Mjahari romaan "Mutantka" on kauges tulevikus toimuv action-kosmosekomöödia.
 
Lugu algab sellega, et pealkirjas nimetatud mutanditar Ilja (see pole mehenimi; tal on ka pikem nimi, mida raamatus on nimetatud vaid ühe korra) saabub töökuulutuse peale gooti stiilis lossi. Otsitakse võitlejat/turvameest kosmoselaeva meeskonda. Lossi väraval istub kõnelev vares, kes seal tembutab ja lõpuks lendab Iljale pähe, küüntega kinni, mispeale kõiksugu peenete relvadega varustatud mutantvõitleja satub paanikasse ja tormab lossi õues ringi nagu hull. See episood annab ette tooni kogu romaanile: totrad koomilised situatsioonid, üks teise järel. Vares ja Ilja saavad aga sõpradeks ja kõnelevast linnust saab üks raamatu peategelane. Pidevalt süüa (eriti tõuke) ihaldav vares pole ainuke, kelle tegevus peab lugejat naerma ajama. Üldiselt on kõik karakterid sellised, et normaalne, tõsine käitumine pole neile omane. Olgu kas või väga tõsine hetk ja surmaoht, ikka tuleb keegi välja mingi opaka ütluse või toiminguga. Nalja pakuvad nii teadvusega loss (mille kiviseintest moodustuvad sõrmed/kombitsad, mis vajalikul hetkel pulli teevad) ja teadvusega kosmoselaev, kes on võimeline juhtpuldis valedele klahvidele vajutamise korral saama orgasmi/nirvaanat. Laeva meeskonda kuulub kolm meest ja mutanditar Ilja. Laeva kaptenil on omadus tunnetada intuitiivselt õigeid valikuid keerulistes olukordades. Üks teine liige on aga kujumuutja - omadus, mis tekib tal alles teatava vanuse saabudes. Et see anne on talle alles uus asi, muutub ta esimesel korral naiseks, suutmata end taas meheks muuta... Sellest tulenevalt ka mitmed homonaljad, aga seksi romaanis ei ole. Meeskond suhtub naisest võitlejasse esialgu irooniaga ("naine laevas, laev põhjas"), aga pikapeale saab ta neile omaseks, mis annab alust mitmelegi heldimist põhjustavale olukorrale.
 
Šeff saadab neid baasist (mis ei asu planeedil Maa) järjest igasugustele missioonidele, mille sisu on triviaalne - viia kellelegi postipakk, korjata poolkuu ajal põllult teatavaid lilli ja viia need kuhugi jne. Ühe missiooni ajal satub mutanditar kokku galaktika imperaatori pojaga, kes tuvastab, et Ilja on tegelikult keegi teine, saatusest temale määratud tulevane abikaasa. Imperaatoripoja armumine Iljasse ja katsed teda endaga abielluma sundida moodustavad romaani süžeest olulise osa. Vürtsi lisavad kaks imperaatori kaksikvendadest ihukaitsjat, kellest üks armub samuti tõrksasse ja protestivaimulisse peategelasse ja saab lõpuks Ilja abikaasaks (ka kõik tunnete ja suhetega seotud aspektid on koomilises võtmes).
 
Niisiis, pidev action, pidev koomika. Kirjutada romaanijagu (340 lk) nalja nii, et see ka päriselt vaimukas tundus ei ole lihtne ülesanne ja kes sellega üldse hakkama saaks? Taoline õhustik tagab üldjuhul selle, et tegelastega mida väga halba juhtuda ei saa, ja ühel hetkel taipasin, et see polegi nii paha - võib-olla praeguse närvilise maailmapoliitilise olukorra tõttu ei tahagi mingeid halbu asju täiendavalt teada saada. Õnnelikeks pääsemisteks on abiks kõiksugu deus ex machina tüüpi asjad, mh rasketest haavadest kiire paranemine, desorelvad, varjuks muutumine jms.
 
Panin tähele, et romaani autor oli raamatu ilmumise ajal 24-aastane, nii et üsna õrnas eas. Seda meeles pidades võib "Mutantkasse" ka ehk leebemalt suhtuda. Aga Olga Mjahar on hariduselt meedik-bioloog ja Venemaa Riikliku Meditsiiniülikooli õppejõud bioloogiateaduskonnas. Nii et tõenäoliselt väga tark inimene.
 
Ma arvan, et kui mõnel telekanalil oleks palju raha (kõrgtehnoloogilise tuleviku kujutamine oleks väga kallis), saaks sellest SF ja fantasy hübriidist piisavalt pika ulmekomöödia sarja teha. Ma ise küll ei vaataks.
 
Olga Mjahari raamatuid, sh "Mutantkat" saab võrgust tasuta lugeda: https://loveread.ec/books.php?id_author=467 Võrgust leiab ka huvitavaid andmeid romaani kohta:
1) aktiivne sõnavara - madal (2627 unikaalset sõna 10 000 sõna kohta);
2) lause keskmine pikkus - 52 tähemärki, mis on keskmisest (81) madalam;
3) dialoogi osa tekstis - 34%, mis on lähedane keskmisele (37%).
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Selle romaani algus on paljulubav, umbes esimesed 20-30 lehekülge tõotab nii mõndagi. Aga siis kisub tegevus selliseks, et jääb mulje, nagu püüaks autor lugejat hämmastada võimalikult veidrate nähtustega - et panna ahhetama (märkan praegu, et lühike romaan on esmakordselt avaldatud sobiva pealkirjaga väljaandes - Startling Stories). Poliitilise varjundiga maagide/jumalate võitlus ei ole niikuinii huvitav. Samas ma pean möönma, et loo finaalis pikalt kirjeldatud pompöösne duell võib olla vastava soodumusega inimesele küllaltki muljetavaldav.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Vladislav Krapivin oli armastatud vene-nõukogude lastekirjanik, luuletaja, stsenarist, ajakirjanik ja pedagoog. Viljakat kirjanikku on autasustatud mh leninliku komsomoli auhinnaga.
 
"Krik Petuhha" (ei teagi, kas tõlkida "Kikerikii" või "Kukeleegu" on neljas raamat sarjast "Suure kristalli sügavuses". Peategelane Vitja Mohov on raamatus 11-13 aastane, mistõttu võib arvata, et kõige paremini samastab end looga teismeline lugeja, kui ta suudab ära taluda mitmed keerulised võõrsõnadest kubisevad lõigud - ikkagi SF-maiguline romaan.
 
Vitja isa töötab observatooriumis Sfäär, kus poiss suvel järelevaataja puudumisel aega veedab - Sfääri direktor on tema pealegi ta vanaisa. Võib-olla just seetõttu saab poiss muidu nii salajases asutuses nagu suvilas toimetada. Asutus uurib lahendusi, kuidas liikuda üle paralleelmaailmadesse, milliseid on meie kõrval mitmeid - erineva ühiskondliku korra, tehnilise taseme, astronoomia ja geograafiaga. On nn otsene ja kaudne üleminek. Üks neist käib mingi kaubarongiga, mis viib kahe maailma piirile. Otsese ülemineku võimalusi uuritakse. Ühe katse käigus saadetakse kogemata kuhugi paralleelmaailma Sfääri aias elav kukk Kriger. Vitja isa on kolleegidega kerges tülis ja tegeleb uurimistööga ühes teises, düstoopilises maailmas, elades ohtlikku illegaali elu. Vitha käib tal seal aeg-ajalt külas.
 
Et "Krik petuhha" on sarja neljas raamat, jääb nii mõnigi asi segaseks - sagedasti räägitakse varasematest sündmustest, mida lugeja justkui peaks teadma, aga ei tea, kui pole esimesi asju lugenud; sigineb tegelasi (nt Jožiki), keda justkui peaks tundma jne. Näib siiski, et maailmade vahel saavad n-ö otselendu teha mõningad teismelised, kellel on erilisi üleloomulikke andeid. Näiteks suudab Vitja luua enda ja ründava kuke vahele nähtamatu barjääri ning allutada oma tahtele keravälgu sarnase kera, millel on omadus ravida kehale jäänud arme ja haavasid. Romaani teise osa peategelane on teises maailmas elav poiss Filipp, kes sõbruneb sinna õnnetusekombel sattunud kuke Krigeriga ning saab sõbraks ka Vitjaga, kes hirmu ületades maailmade vahel käib. Teise osa keskne tõmbenumber oh hiiglaslik torn, mille sees tiksub igiliikurina sama hiiglaslik maagiline pendel. Nukra (aga mõnusalt nukra) järelmaigu jätab romaanist toreda kuke Krigeri traagiline surm tulevahetuses.
 
Raske öelda, kas see raamat oleks mulle meeldinud "omal ajal", sobivas vanuseklassis. Võib-olla oleks. On ju teatavat põnevust ja seiklust, noorte omavahelisi suhteid ja muud sellist. Nelikümmend aastat liiga vanana püüan olla mõistev ja empaatiline. Praegu jääb siiski kriitilise meele vaatevälja sündmuste ebaühtlane kiirus ja täpsus - mingeid episoode on kirjeldatud üksikasjalikult ja pikalt, siis on jälle olulisi asju esitatud üsna skemaatiliselt (näiteks see, kuidas Vitja koos teise sõbraga ühes düstoopilises paralleelilmas kohalikke sunduslikest kiipidest - ehk "indeksitest" vabastab). Ütleks siis nii, et hindel "kolm" on plussmärk järel.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Suurepärane jutustus ulme vanimast ja hinnatuimast alamžanrist. Ja stiilipuhas gooti värk.
 
Sündmused kulgevad vanas eraldatud lossis Alpides, kus elab krahv oma tütre ja mitme värvika majulisega. Vana jäägriülem kutsub kohale oma arstist kasupoja, et leida abi krahvi ravimisel - hulk meedikuid on temaga juba varem hädasse jäänud. Vanamees haigestub igal talvel kummalisse haigusesse, kus kehaline nõrkus on ühendatud psüühiliste probleemidega. Paari nädala jooksul tõbi vaibub. Haigusega samaaegselt ilmub lossi lähedusse Must Surm - rääbakas vanamutt, keda nähakse haiguse tugevnedes iga päevaga lossile lähenevat. Kes ta on ja kus elab - keegi ei tea. Arstist peategelane jääb kohale mitmeks nädalaks, et lahendada sünge lugu, kus märksõnaks lükantroopia.
 
Ingliskeelse pealkirjaga pikem lugu (üle 100 lk) on põnev ja intelligentseslt kirjutatud, kus lugejat ja peategelasi ei peeta lollideks. On mitmeid sarnasusi "Baskerville'ide koeraga" - öine tõrvikuga märguandmine mägedes viibivale "kaasosalisele", seintel rippuvad esiisade/emade maalid, kelle näo järgi tuntakse ära vereliin, palju koeri (lossis on koertekasvandus). Isegi vaatasin korra, et kumb lugu on varem kirjutatud (Doyle'i oma on siiski hilisem). Üldiselt - ootamatu ja huvitav leid vanast gooti kirjandusest. 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Tegevuspaigaks on rohkem kui sajandi tagune Londoni äri- ja börsimaailm. Peategelane Alvo Whetstone on külm ja küüniline ärigeenius, kelle edu ei põhine tavapärasel kalkuleerimisel, vaid intuitsioonil, mille iseloomustamiseks on õigem sõna "üleloomulik". Millal aktsiaid osta, millal müüa, kuidas skeemitada, mis tehinguid teha - kõik õnnestub. Aga siis ühel päeval ei õnnestu. Whetstone neelab aktsionäride koosolekul enne halva uudise ütlemist mürgitableti ja sureb ... teatud mõttes. Tema teadvus hüppab ühe talle kuuluva firma vähetähtsa noore ja saamatu ametniku kehasse. Ametniku nimi on Mordant. Jõhkra ärigeeniuse vaim jätkab sealt, kus eelmine elu pooleli jäi. Raske aru saada, kas mees teadis ette, et ta elu jätkub ja kuidas jätkub, aga alfaisane paneb edasi. Poolelijäänud asjadest olid ärid tegelikult teisejärgulised - peamine on saada ükskõik mis vahenditega endale üks noor naine - Violet, kes talle eelmises elus ära ütles. Saamatu noorametniku muutumine äsjasurnud ärimehe sarnasekks ja kahtlane surmajuhtum jäävad silma teravapilgulisele arstile dr Swabie'le, keda tuleb lugeda romaani positiivsete tegelaste hulka. Teose intelligentsemad mõttekäigud pärinevad just nimelt tema ajust.
Justkui triviaalsest süžeest hoolimata ei ole romaan igav. Tüüpilise määratluse "occult novel" asemel ei ole vale seda liigitada ka psühholoogiliseks romaaniks, kus on arutlusi eetika, religiooni ja meditsiini suhte, teadvuse kahestumise ja mõne muu teema üle. 2020. aasta kordustrükis on ära toodud ka autori väike selgitus oma vaatenurga kohta 1912. aastast (vastuseks arvutsusele). Selgituse sisu on kokku võetud selle pealkirjas "The Problems of Personality and Possession".
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Sattumine tulevikku ja siis, pärast olukorra taipamist, vältimatu tuhaks pudenemine.
Mitte midagi uut ega huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Kaubik transpordib hulka erinevaid madusid suletud loomaaiast uude kohta. Maanteel tekib ahelavarii ja akordioniks pressitud masinast pääsevad roomajad plehku, nende hulgas hiigelsuur püüton. See on väike maakoht. Kuulutatakse välja eriolukord ja hakatakse põgenikke püüdma. Need omakorda osutuvad üle keskmise verejanulisteks ja hakkavad püüdma inimesi, justkui kättemaksuks vangipõlve eest. Miskipärast osutuvad mõned maod väga kiireks, nii et inimesed ei suuda eest äragi joosta, hiigelpüüton neelab aga ühe päeva jooksul kaks täiskasvanud inimest, jäädes samas ikkagi vaid inimese jala jämeduseks... Ei saanudki aru, kas autor on lihtsalt loll või ootas, et lugejad on lollid.
 
Märkan, et raamatu venekeelne väljaanne "Zmei" on trükitud 1991 Eestis - Phantom Press.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Öine kirik maapiirkonnas. Kirikusse astub vana vampiir Edred - tal on oma võti - ja jääb ootama. Ta teab, et kohe peaks tulema keegi, kes tema vastu huvi tunneb. Varsti sisenevadki 18-aastased tudengid, poiss ja tüdruk, paarike. Teevad n-ö siseturismi, nad on kuulnud jutte, et selles kirikus elavat vampiir. Tekib vestlus, mille käigus noored jäävad pikapeale uskuma, et tegu on tõesti tuhande- või mitmetuhande aastase olevusega. Edred lükkab ümber ka igasugu populaarseid veendumusi vampiiride kohta, mis valdavalt pärinevad Bram Stikerilt. Telepaatiat ja hüpnoosi valdav vampiir laseb noortel rääkida õudusunenägudest, mis neid viimasel ajal valdavad. Ta saab aru, et tüdruk on tegelikult Erzsebet Bathory reinkarnatsioon - selle Ungari üliknaise oma, kes oma lossis noori naisi sadistlikult tappis. Ka poisil on mingi vägivaldne ajalooline isik teadvusesse pugenud. Lõpuks teeb vana Edred (kes on üldiselt heatahtlik ja tark vereimeja) tüdruku tolle soovil vampiiriks, et päästa ta elu - noahoobi annab pimeduses tüdruku poiss-sõber.
 
Ilma suurema point'ita lugu, raistaud aeg ei olle, aga läheb varsti muidugui meelest. Näidend ei sobi mu meelest eriti õudusžanriks.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud briti näitleja ja kirjaniku jabur jant (viisakamalt: komöödia), kus kaitseministri esimese sekretäri perre saabub lesbiline vampiir Tamara Fanghorn. Tamara prk nimes kajastuvad nii kihvad kui ka sarved... Vormiliselt on tegu küll sekretäri abikaasa sõbrannaga, kellel on olnud abikaasaga intiimseid hetki. Näidendis on üldse esil omajagu ebahariliku seksi teemat (sado-maso, intsest), mis võis olla põhjuseks, miks selle esitamine esialgu Suurbritannias keelati. Nalja peaks pakkuma veel sekretäri vanapapist äi, kes kogu aeg süüa nõuab, sugudevaheliste suhete ja naise positsiooni ümber jauramine ning küsimus, kas Hiina on kuulutamas Indiale sõda või oli see kõik ainult arusaamatus.
 
Näidend ilmus esimest korda Penguin Modern Playwrightsi teise raamatuna. Kordustrükk kogumikus "The Vampire Trilogy" (Oberon Books, 2011).
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Arvatavasti on nii mõnigi näinud 1973. aasta kultuslikku õudusfilmi "The Wicker Man". Vähesed on aga lugenud David Pinneri romaani "The Ritual" (1967), mille põhjal film tehtud on, sest teadmata põhjusel ei ole romaanist tehtud normaalse tiraaži ja hinnaga kordustrükki. Selle asemel võib proovida Jonesi versiooni, mis on filmi/raamatu teismelistele kirjutatud versioon. See on sarja Dark Paths esimene osa.
 
Neli väikelinna last, kaks poissi ja kaks tüdrukut, vamuses 11-13, lähevad ajlooringi juhendajaga naaberkülasse, kus käib väikest viisi väljakaevamine. Kohaliku kõrtsi seina ääres on avastatud ja lahti kaevatud iidne keltide kaev, mida arvatakse olevat kasutatud ohverdamispaigana. Lapsed jõuavad kaevamiskohta just hetkel, kui kaevust tuuakse välja mumifitseerunud hobusepea. Põnev värk. Juures on ka kohalikke, kellest üks vanahärra tunneb leiu pärast suur rahutust, nõudes, et see tuleb kindlasti kaevu tagasi panna. Arheoloogid ei taha sellest midagi kuulda. Näib, et tegu pole pelgalt ebausuga, sest kaevust pääseb lahti mingi poni-hobuse kujuline vihane jõus, kellega lastel on ebameeldivaid kokkupuuteid. Väikeküla vanemate perekondade liikmed, kelle esiisad on elanud seal iidamast-aadamast, jõuavad veendumusele, et ainuke viis kurjust tagasi luku taha panna, on ohverdada vanade druiidide kombe üks kõrvalküla noorukitest, põletades selle õlgmehe sees maipüha pidustuste käigus. Sobilikul moel on paari päevast saabumas Walpurgi öö (30. aprill) ja üle mitmekümne aasta on taaselustatd iidne Beltane'i festival, kus muuhulgas toimub rongkäik ja õlgmehe põletamine. Nii et põnevust jagub, kuigi noortele suunatud romaani puhul teame ette õnnelikust lõpust. Märkasin, et raamatu autori sünnipäev on ka Walpurgi ööl...
 
Päris hea lugemine, raske midagi ette heita.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Peetri ja Mirjami lugu. Üks on naisest lahutatud, teisel mees urnud. Leitakse teineteist ja hakatakse koos elama. See on 300 lehekülge argielu, tühja dialoogi, aasimist, nunnutamist. Kõik on nii tore ja kena. Mirjam tutvub üge soome vanaprouaga, kes on hiljuti matnud oma tütre Marga. Marga oli välimuselt justkui Mirjami kaksikõde ja seetõttu võtab soome proua Mirjamit justkui oma tütrena. Surnud tütar aga ilmutab ennast aeg-ajalt - sõbralikul moel - oma vanas kodus. Teine kohtumine kummitusega toimub Kaliningradi muuseumis.
 
Aga see kummituse asi on tegelikult üsna kõrvaline, see ei eruta ülemäära kedagi, nagu realistlikus romaanis võiks eeldada. Me loeme lõputuid kordi, kuidas peategelased hakkavad süüa tegema, käivad poes süüa ostmas, söövad, joovad kohvi, jalutavad, ajavad väikest äri, käivad kaubandusvõrgus ja spaas, räägivad "vaimukalt", kui väga nad üksteist ihalevad. Seksistseene naturaalses võtmes ei ole, ent nende algus on alati markeeritud sellega, et üks kahest - kas Peeter või Mirjam - tõmbab teise endale peale... Lõputu small talk, klišeelikud laused. Nõuab kannatlikku, tugeva närvisüsteemiga lugejat.
 
Stiilinäidet (lk 146):
"Aga juba oli ka Peeter köögiuksel, hommikumantel palja ihu peal, ning nähes Mirjamit nende liibuvate riietega pliidi ääres toimetamas, hüüdis vaimustunult "Ossa!"
"Ma olen sulle juba öelnud, et ma ei ole Ossa, ma olen Mirjam!" pomises naine, kuigi sai väga hästi aru, mida Peeter mõtles. Ta pööras end näoga mehe poole ja lausa võpatas, nähes, kuidas Peeter ukse vahel seisab. Siiski kogus ta end kiiresti ja kamandas: "Fuika, vaata, milline sa välja näed! Marss riided selga! Meil ei ole selleks aega, kohe on toit laual."
"Meil?" oli peeter hämmingus.
"Jah, just meil. Vabandust, ma unustasin öelda, et kuna mul oli töö juures nii palju ületunde kogunenud, lubas ülemus mul tänasest puhkusele jääda ja ega sa pole unustanud, et ma ju leppisin tänaseks uue müügikohaga kokku."
"Sa oled ju mul lihtsalt kullatükk," hüüdis Peeter ning ruttas vannituppa.
Mirjam kattis vahepeal laua ja kui Peeter vannitoast väljus,teatas naine häbelikult, et peab mees piirduma pudruga.
"Ma polegi teab mis ajast putru saanud," oli Peeter sellega kohe nõus.
Garaaži jõudes vaatas Mirjam paluvalt Peetri poole ja küsis: "Kas ma võin ise sõita?"
"Muidugi võid," ulatas mees talle bussivõtmed.
 
Ja sellises kirjeldavas-lobisevas stiilis kogu romaan, kus sisliselt mitte midagi ei juhtu.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku Teet Kalda 1975. aastal ilmunud kogumikus sisaldub kaks ulmelugu: "Pea" ja "Märgutulede süütamise aegu".
 
"Pea" on pikem tekst (68 lk), mille peategelane on 30-aastane naisterahvas Meelika, raamatukogutöötaja. Näeme tema elu, hõredaid suhteid, sisemaailma. Kord saadab ta pooleldi nalja mõttes mingi küsimuse ajakirjale "Küsimused ja vastused". Seal tema küsimus koos vastusega ilmubki. Vastajaks keegi Priit Arilo. Miskipärast otsustab Meelika teda kirja teel vastuse eest tänada. Tekib pikem kirjavahetus, kus Arilo vastused on harvad ja kummalised, kuidagi ebaisikulised. Ometigi näib see kirjade kirjutamine sellisena, et osapooltel on teineteise vastu mingi isiklikum huvi. Naine märkab, et Arilo artikleid on ilmunud väga erineva valdkonnaga ajakirjades. Ta saab kusagilt teada, et mees töötab Teaduste Akadeemia 21. instituudis - asutuses, mida nagu poleks olemas või siis on väga salajane. Katsed mehega vahetut kontakti saada kipuvad luhtuma. Anonüümne helistaja soovitab tal teemaga mitte tegeleda. Aga Meelika ei jäta ja selgitab välja selle salajase asutuse asukoha ja läheb kohale.
 
Jutustuse ulmeline osa toimubki loo lõpus ja eks pealkirja järgi oli puänt ka kuigivõrd etteaimatav. Lugu oli mulle huvitav psühholoogilise külje poolest.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku Teet Kalda jutt esitab küsimuse, kuidas inimene käitub siis, kui ta kohtub millegi üleloomulikuga, ja kui ta on veendunud skeptik-ratsionalist, kas varasemate vaadete ümberhindamine on võimalik või mitte.
 
Viive Laam on see skeptikust ratsionalist (ja üldse igasuguste tehniliste uuenduste vastane konservatiiv), keda ärritab kunagise koolivenna UFO-uskumine. Viivet on üldiselt kujutatud üle keskmise negatiivselt.  Kursavend on oma temaatiliste loengutega kuulsaks saanud ja Viive jäänud oponendina lolliks, sest ta ei oska oma veendumusi hästi sõnastada. Loengult koos kursavennaga ära sõites küsib UFO-mees, mida Viive teeks, kui ta reaalselt kohtuks UFO-ga, mis on maandunud tee ääres ja rohelised mehikesed toimetavad selle ümber. Pakkudes ise vastuseks, et naine laseks need püstoliga maha, kui tal püstol oleks. Hiljem koju aedlinna poole kõmpides aga Virvega see juhtubki - tee ääres on maandunud UFO (kuigi ilma roheliste mehikestega). Siis saame teada, kuidas naine reageerib ja kas muudab oma uskumust.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud Austraalia ajakirjaniku G. Firth Scotti romaani alapealkiri on "A Westralian Romance", viidates tegevuspaigale Rohelise Mandri asustamata kõrbelises lääneosas. Lugu jutustab meile nooremapoolne mees Dick, kes on farmitöölise kohalt lahti lastud ja kes kohtub rännakul umbes 45-aastase karmi tüübiga, kes nimetab ennast Hatteriks. Kahe mehe vahel tekib usalduslik suhe ja nad otsustavad koos kontrollida aborigeenide legend´i kaugel kõrbes asuvast kummalisest paigast, kust võib leida kulda (on parajasti kullapalaviku-aeg Austraalias).
 
Janu ja surma trotsides jõutaksegi mäeahelikuni, kus ületatakse kõik lootused - nii heas kui halvas mõttes. Mägi varjab hiiglaslikku kausikujulist veerervuaari, kus elab kummaline olevus - bunyip. Koobastes pesitseb aga tuhandeid aastaid hiiglakasvu helendav naine, keda orjavad arvukad kääbuskasvu pügmeed. Meestel õnnestub bunyip tappa ja pettuse teel kätte saada tohutul hulgal kulda, mida leidub seal lausa telliskivide kujul. Pääsetakse eluga.
 
Hatterit hakkab aga kaugel kõrbes elutsev naine vaevama ja aasta pärast tehakse samasse kohta teine reis, Hatteril on eesmärgiks sinna jäädagi. Teise reisiga seonduvalt on autor välja mõelnud mingi kummalise, keerulise ja segase konstruktsiooni, mille keskmeks on kaljukoopas tuhandeid aastaid magav printsess ning iidsed võimu- ja armusuhted, mis viisid selle uinumiseni ja hiidnaise staatuseni selles segases süsteemis. Unest äratatud printsess pudeneb varsti peale ärkamist põrmuks, mis annab sellele loole pigem muinsjutu kui ulmeromaani varjundi.
 
Loo finaal toimub Inglismaal, kus sõlmitakse mitmed niidiotsad kokku, ent ikkagi ei tule sellest koherentset ja huvitavat süžeed. Ma ei liigitaks seda romaani n-ö kadunud rassi looks, sest need nn pügmeed näikse olevat hoopis õnneotsijad, kes aastasadade jooksul on hiidnaise valdusesse sattunud, misjärel too need mehed enertgiavampiirina pisikesteks teenriteks imes. Võib-olla jääb raamatust meelde ehk hoopis vanamoodne sõpruse, ustavuse ja sõnapidamise temaatika, millele autor positiivses mõttes palju rõhku pani.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Richard E. Goddardi eluloolised andmed ei ole teada. Sama isik on teadaolevalt kirjutanud veel õpikulaadse "General Cargo: An Introduction to Salesmanship" (1916).
 
"The Whistling Ancestors" on ajastule omane põnevusromaan, kus peategelasest mees satub ootamatusse seiklusesse, mille käigus tuleb võidelda pahelise okultistiga ja päästa kauni noore naise elu (saades vastutasuks päästetu südame). Inglise keeles: occult novel.
 
Peategelane on seekord asfaldikunstnik (pavement artist) Worthing, kes joonistab sillutisele pilte ja istub siis nende juures karbiga, teeseledes ühtlasi vigast, jättes ühe varruka tühjaks. Päästetavaid naisi on suisa kaks: Ines ja tema sõbranna Bridget, kelle isa on USAs rikas ettevõtja. Worthing satub juhtumisi peale olukorrale, kus sõbrannad tema juurest tänavalt mööda lähevad ja neid näivad jälitavat kaks kummalist kuju - meessoost mulatt ja vanem segavereline naine. Pealt kuuldud vestlusest selgub, et plaanitakse midagi halba. Worthing asub tegevusse.
 
Mulatt on "doktor" Caspar Pettifranc, papaloi, st voodoo-usundi preester, ja naine on mamaloi, tema kaaslane, kellel on võime ühendust võtta memde religiooni jumalustega, kes suhtlevad omapäraste sahistavate-vilistavate helide abil. Caspar ajab Londonis omamoodi koolitusäri, kus peab rikastele rumalatele naistele loenguid igavese nooruse tekitamise võimalustest. Ent tema ruumides "elab" ka mitu zombit... Tema tegelik plaan on hoopis võtta neegrite ja asiaatide abil võim kogu maailmas, milleks on plaanis kasutada ka mingisugust spetsiifilist gaasi. Suurem osa tegevusest toimub aga Cornwallis üüritud kauges gootilikus maamajas, kus "doktori" käe all tegutseb hull teadlane, kes paneb inimestest ja loomadest kokku nümfe, faune ja saatüreid. Sinna maamajja viiakse ka röövitud Bridget, kelle ameerika isa käest loodetakse raha välja pressida.
 
Pöörases tempos ja ootamatute käänakutega keerulises süžees on kõike justkui liiga palju, aga samas on see kõik ka väga lõbus. Hetkekski ei teki kahtlust vilets tänavakunstnik saab koos paari abilisega üleloomulikke võimeid valdavast seltskonnast jagu. N-ö sensatsioonilises stiilis liikuv lugu on minusugusele täpselt paras. Tore, et literaat ja kirjastaja John Pelan selle unustusse vajunud romaani üles leidis ja oma Dancing Tuatara Pressi teise raamatuna 2009. aastal taasavaldas.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud briti nudisti, harrastusarheoloogi ja okultisti (gardnerismi-nimelise wicca voolu rajaja) Gerald B. Gardneri kontole jäi kaks ilukirjanduslikku teost, mõlemad neist üleloomuliku sisuga.
 
Romaani "A Goddess Arrives" märksõnaks on reinkarnatsioon. See reinkarneerunu on üks inglise abielumees Denvers. Vanu losside ja relvade mudeleid valmistaval mehel on esinenud korduvalt kummalisi unenäoreise, kus ta justkui elab kauges minevikus, kuigi nende täpsem sisu talle hiljem ei meenu. Sündmuste alguses võtab ta lõpuks vahele oma naise, kes on petnud teda teise mehega. Puruneva abielu lõppfaasis langeb Denvers aga veidrasse katatoonilisse seisundisse, mis kestab umbes 2 nädalat. Katalüsaatoriks näib olevat üks iidne merikarp, mis talle selleks ajaks kramplikult pihku jääb. Ta "lendab" tagasi oma varasemasse inkarnatsiooni umbes aastasse 1450 e.Kr, Küprosele, kus ta on vapper ja aus palgasõdurite komandör Kinyras. Oma tuleviku reinkarnatsioonist ei tea Kinyras midagi, ent aeg-ajalt kangastuvad talle unes kauged tulevikupildid ja ta oskab ühte-teist tulevikus nähtus ka oma kaasajas ära kasutada.
 
95 protsenti romaanist liigubki tegevus iidses Küproses, kus Egiptuse (Khem) vaarao on allutanud endale suurema osa saarest ja ähvardab nüüd Karpase riigikest. Selle juhtiv nõukogu on appi palunud palgasõdurite väe, kes võtavad riigi üle ja asuvad kaitsele vaarao hiiglasliku väe vastu.
 
Suur osa romaanist kirjeldab militaarset taktikat, relvi, kaitseehitiste valmistamist ja tolleaegset poliitikat. Kõik see on minule väga igav. Loomulikult ei pääse vapper Kinyras armastusest ja tema väljavalitu on poolmetsik sõdalasprintsess Dayonis. Dayonisel on ka oletatavaid nõiavõimeid, kuigi päris selge ei ole, kas sõjalise edu tagavad Dayonise rituaalid või oskuslik sõjakunst. Armastuslugu seda rasket militaartaktika ja poliitika massi minu jaoks siiski piisavalt huvitavaks ei teinud. Kui palju on sellel ajaloolisel osal pistmist Küprose tegeliku ajalooga, ma ei viitsinud välja selgitada.
 
Ma ei ole väga pirtsakas tüpograafiliste vigade esinemise suhtes, aga see romaan annab selles asjas n-ö silmad ette. Igal leheküljel on midagi. Raamatu (2024) väljaandja selgitab eessõnas, et kuna ta ei tahtnud üliharuldast esmatrükki kopeerida paljundamise teel (sest see oleks laenatud köite katki teinud), siis pidi ta teksti (130 000 sõna) lihtsalt ümber trükkima. See muidugi ei õigusta keeletoimetaja puudumist. Silma jäi eessõnast ka laused "I was pulled into a story that was quite remarkable and extremely well written by today's standards. Geralds vocabulary was immense and he used it masterfully. For someone who had never written a fiction piece before, he did a wonderful job." Ma võin nõustuda, et sõnavara ja lausestus on üsna head, aga sisu tapab need ära.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Deborah Sheldoni koostatud antoloogia sisaldab 23 lühemapoolset juttu armastatud  Austraalia ja Uus-Meremaa autoritelt, kellest umbes pooled mehed ja pooled naised. 20 lugu on esmatrükid. Etteantud teemast - rasedus, sünnitus ja imikud - tulenevalt leiame siit palju body horror'it, naturalistlikke ja valusaid episoode ning muidugi naise psüühika seisundeid. Tasemelt on raamat aga üsna keskpärane, nii et ei suuda esile tuua ühtegi säravat juttu, küll aga hulga viletsaid. Lihtsalt näideteks mõne loo sisust:
 
Matt Tighe ja "A Good Big Brother". Üle keskmise depressiivse ja halvaendelise miljööga lugu. Isa, ema ja poeg, kelle silmade läbi toimuvat näeme. Poisist saab varsti "suur vend", sest ema on viimase vindi peal rase. Isa õpetab poissi püssi laskma, sest "väikevenda tuleb kaitsta". Samas on suur vend ise ka nii väike alles. Selgub, et maja ümber on kõrge kaitsetara, sest vist mingi viirus liigub ja üldse on kõik ümbruskonnas juba surnud. Isa laseb öösel maha nakatunud naabrimehe, kes on samuti selles katkus. "Suur vend" juhtub sünnituse alates emaga kahekesi kodus olema ja peab näitama oma tulistamisoskust, sest keegi kahtlane tüüp tahab hoovi tulla.
 

Tracie McBride ja "Sins of the Mother". Naisterahvas sünnitab mõnenädalaste vahedega. Esimene on kivi, millele tekivad jalad ja pea, teine samuti, siis kolmas on hiidämblik, järjepanu igasugu kimäärid, üks on taime moodi. Eostajat ei ole, naine on neitsi. Pole selge, miks ta kusagilt abi ei otsi. Tööl ta vist ka ei käi. Ta hakkab oma järglasi ämbriga metsa vahele viima, et neist lahti saada. Küllaltki sürreaalne lugu ja halb lugu sealjuures.

 

Paul Mannering ja "The Still Warm". Märksõna: nõia põletamine. Preester teeb salaja ühe tüdruku raskejalgseks. Tüdrukut hakatakse süüdistama suhtes saatanaga ja preester on vait nagu kult rukkis. Esialgse "nõia" põletamise asemel ta siiski puuakse ja kas jääb tüdruk ellu või on see mingi üleloomulik zombiseisund, aga ta sünnitab mahamaetuna kirstus. Mingil telepaatilisel moel sunnib sündinud laps preestrist isa hauale tulema, kaabib end kirstust ja mulla alt välja ning tapab mehe.

 

Geraldine Borella ja "My Sweet Porcupette". Erakliku loomuga üksik naine on lapseootel ja eelnevate arstikonsultatsioonide käigus tutvub ta paariga, kellel samuti laps tulemas, aga temast mõni kuu varem. Temaga sõpradeks saanud paaril sünnib aga laps surnuna. Paarike meelitab lapseootel peategelase maamajasse, kus ta lukustatakse abihoonesse ja pole raske arvata, mis ees ootab: tahetakse see teine sündiv laps enda omaks teha ja selle ema vagaseks. Aga peatgeleasel on kummaline võime muutuda loomaks - näiteks okasseaks. Kust see võime tuleb ja miks, ei tea, aga muundudes loomaks, õnnestub tal end vangistusest välja kraapida ja põgeneda. Laps sünnib siis, kui ta on okassiga (laps samuti, inglise keeles on okassea laps "porcupette"), aga nii ema kui laps suudavad end hiljem tagasi inimesteks muundada ja siis järgneb aastatepikkune otsing, et kurjategijatest paarikesele kätte maksta. Magus kättemaks puändis rehabiliteerib mõnevõrra seda muidu ajuvaba juttu.

 

Kat Pekin ja "The River is Deep". See on kogumiku ainuke lugu, kus sünnitaja ei ole inimene. Ookeani on langenud meteoriit ja plannedil, aga eriti maailmameres on elu segi pööratud. Teaduslaev traalib merepõhja ja sealt püütakse välja miski, mis meenutab suurt muna. Muna sees on elu ja nagu selgub, koorub sealt keegi peajalgse moodi kombitstaega olevus. Olevus oskab teha kummalist häält, mille peale tuleb oma last päästma hiigelsuur koletis. Märksõna: Kraken.

 

Antoloogiale on aastal 2024 tehtud analoogiline järg ja planeerimisel on ka kolmas osa, kus autoritena oleksid kirjanikud väljapoolt Austraaliat ja Okeaaniat. Esimese osa põhjal ma neid soetama siiski ei kipu.

 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud inglise kirjanik ja näitleja Florence Marryat kirjutas elu jooksul umbes 70 raamatut, millest mõned liigituvad ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri. Mõnes nendest avaldub autori huvi spiritismi vastu.
 
"The Blood of the Vampire" ilmus "Draculaga" samal aastal, ent pealkirjast hoolimata on see puhas "psüühilise vampiiri" lugu. Romaani esimene pool kulgeb Belgia kuurortlinnakeses Heystis (Heist-aan-Zee). Hotellid, meri, kõrgseltskonna salongisuhted - küllaltki usutav miljöökirjeldus koos mitme reljeefse ja meeldejääva tegelasega. Sõbranna seltsis saabub hotelli 21-aastane Harriet Brandt - kaunis, siiras ja veidi lihtsameelne neiu, kellel on muidugi mõju vastassoole. Ta on elanud 10 aastat Jamaika nunnakloostris ning täiesti eluvõõras. Tema ongi see psüühiline vampiir, kuigi ta ise seda ei tea. Inimesed, kellega tal on pikemalt füüsilist või emotsionaalset kokkupuudet, hakkavad kuhtuma ja halvemal juhul surevad.
 
Asjast saame täpsemalt aimu siis, kui kohale saabub üks arst, kes on samuti elanud Jamaikal ja tundnud tema vanemaid. Selgub, et Harrieti isa oli sadistist "teadlane", kes tegi Jamaikal kohalikega kummalisi katseid, harrastas vivisektsiooni ja oli üldse halb inimene. Harrieti ema oli aga mulatist orjatar, kelle kohta teati, et temas olevat sünnist saati vampiiri verd. Ka ema oli jõhkard.   Arst on veendunud pärilikkuse needuses - on kass must, on ka tema pojad mustad. Üldiselt on tal õigus, kuigi konkreetsel juhul ei avaldu see Harrieti iseloomus, mis on sõbralik ja siiras, vaid temast sõltumatus hukutavas mõjus lähedastele. Arst püüab kaitsta oma tuttavaid Harrieti kahjuliku mõju eest, mis väliselt võib jätta pigem "susimise" või intrigeerimise mulje.
 
Romaani teises pooles, mis toimub Inglismaal, keskendutakse rohkem eetilistele küsimustele, eelkõige sellele, kas Harriet peaks kannatama oma vere needuse tõttu, omamata lähemaid suhteid teiste inimestega. Üldiselt tekib omajagu kaastunnet noore naise suhtes, kes niigi on piinelnud noorpõlve nunnakloostris ja nüüd, n-ö inimeste hulka sattununa, on ilma jäetud paljudest elurõõmudest, kui ta just ise ei taha - ja ta ei taha - teistele inimestele hukutavalt mõjuda.
 
Veidi enne romaani lõppu näib, et vere needus on murtud ja Harriet elab läbi äsja abellunu rõõmsad mesinädalad, aga paraku - lool on ikkagi õnnetu lõpp. Minule jääb raamatust positiivsena meelde vist ehk 19. sajandi kõrgseltskonna (kodanluse) hästi edasi antud omavaheliste suhete ja arusaamade kujutus.
Teksti loeti inglise keeles