Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Veiko Belials ·

Ashinari kroonikad

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
4
21
6
1
1
Keskmine hinne
3.788
Arvustused (33)

Algus jääb kuidagi nigelaks, kuid mida edasi, seda paremaks läheb. Tegelikult oleks kirjanik võinud oma jutud enne trükki andmist paar korda kriitilise pilguga üle lugeda. Või lasta paar aastat kuskil sahtlis vedeleda ja siis edasi vaadata.
Teksti loeti eesti keeles

Jah. Kõik need neli lugu on vinged, kuid... Et ma pole selline eriline fantasy fänn just, siis niipalju ei meeldinud. Väike tüdimus on peal neist maagidest ja kakelejatest juba. Viimistlemata tundusid need lood olevat jah, aga lugeda aitasid.
Plussid: Lühidus. Ei olnud mingit mõttetut jura nende lugude juures. Kõik kulges kiiresti ja karmilt. Ei veninud, nagu need väljamaised fantasy-lood (teate ju küll neid telliseid, millest müüri laotakse). Selline teismeliste poisikeste kirjandus. Lugege, kui olete nende hulka kuuluv!!
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on (isegi mitu), tegelased on, lugu on, kuid midagi sellist, mis paneks sisimas "jess!" ütlema, seda (veel) ei ole. On need samad fantasy lego-klotsid, mis tuttavad läbi teiste lugude, laotuna uueks pildiks. Aga muidu täiesti loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma ei oleks hiljuti väga hoolikalt lugenud Grimmide muinasjutte ja kui ma poleks üldse fantasy lugenut, siis see raamat oleks isegi talutav. Võib olla oleks see raamat parem kui sisu ei oleks nii stereotüüpne ja ... Kui midagi enam teha ei ole ja kui kõik teised head raamatud on ka juba ammu mitu korda läbi loetud siis võib aga väga kiiresti.
Teksti loeti eesti keeles

Algus tundus Tolkieni plagiaadina, aga mida edasi jutt arenes, seda omanäolisemaks ja paremaks ta muutus. Minu arvates parim "fantasy", mis kodumaal valmis vorbitud. Belials on minu arvates üldse Eesti produktiivsemaid ja paremaid ulmekirjanikke. Kui nüüd raamatu juurde tagasi tulla, siis seal olid nii klassikalised "fantasy" elemendid (kääbused, lohed, inimesed jne) kui ka autori enda lisatu (Kantsid, koerakoonlased, miskid verdimevad lendinimesed jne). Et kõik lood olid ühtviisi head, siis nendest ei oskagi nagu ühtegi eelistada/soovitada. Kui raamat käes, oleks mõtekas kõik neli läbi lugeda (pealegi need järgnevad üksteisele). Hindeks tugev "4".
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke sa siis oledki, Eesti paksim fäntaziraamat! Lugesin eelnevaid mõtteavaldusi ja näen, et ma pole oma arvamises sugugi mitte üksi - algus on üsnagi klisheelik ja ebalev. tasapisi kogub aga lugu hoogu ja läheb juba ilma suuremate komistamisteta. Mulle isiklikult tekkis tsutike häiriv tundemoment, nagu loeksin mingit filmi ümberjutustust. Nõrgaks jääb just kirjanduslike vahendite kasutamine, võimalus ilma suuremate kaameratrikiteta "näidata" tegeleste sisemist häält (asi, mis ekraanil pea võimatu). Need pidevad assotsiatsioonid videokujunditega teevad jutu igavamaks, kui see tegelikult on, viies mõtted lasteajakirja koomiksitele. Keskel polnud raamatul nii väga vigagi, nagu juba öeldud, kuid lõpp! Ma ei kavatsegi autorile ette näidata, mida ta oma kangelastega tegema peaks, minu pärast uputagu kasvõi ära, kuid... minul isiklikult tekkis tunne, et VB sattus silm silma vastu kas ajalise, või mahulise limiidiga ja surus just sellepärast lapatsi põhja. Mõistan täielikult autori kavatsusi (mis kindlasti olid parimatest parimad) teha hästi intensiivne lõpp, kuid sellele vaatamata jätab asi pealiskaudse mulje. Romaani viimastes sõnades peituv iroonia küll päästab olukorda, kuid ainult pisut. Ometi arvan ma eelpoolsele irisemisele vaatamata, et Veiko Belials suudab ennast lahti kirjutada ja üllitab meile kergevõitu noorsoofäntazide järel ka tõsisemaid teoseid, mille puhul ka paadunuim gurmaan millegi kallal peale garneeringu norida ei oska. Üldkokkuvõttes panen täiesti puhta südametunnistusega "nelja".
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline raamat... on ta siis kogumik või romaan. Siin on seda nimetatud eesti kõige paksemaks fantasyraamatuks... usun, et Rein Raua «Ratsanik Melchior» on niisama tüse... lihtsalt Belialsi raamat on sihukeses vaegnägijate kirjas - kahel leheküljel on kokku niisama palju teksti kui normaalköites ühel. Tervikuna pean ma raamatu miinuseks liigset kiirustamist sündmustiku arengus, kesksete tegelaste rohkust ning sellest tulenevat pinnapealsust... ka liigset skemaatilisust. Puuduseks on ka liigne lummatus maailma fantasykirjanduse klisheedest: Tolkien, Moorcock, Howard, Pratt jne. Ma ei arva loomulikult, et autor oleks neid Meistreid teadlikult plagieerinud, aga siiski... Puudus on ka antud juhul lühidus... Looja näeb, et ma pole mingi tellistefänn, aga IMHO oleks «Ashinari kroonikad» märksa parem, kui iga osa oleks niisama paks kui on kõik neli kokku. Ja siiski panen ma sellele volumele ka koondhindeks nelja, sest vaieldamatult on tegu teedrajava üllitisega... sest esimest korda on kohalik autor avaldanud vaieldamatult fantasyraamatu («Ratsanik Melchiori» zhanrikuuluvuse üle võib siiski vaielda). Pluss on ka see, et esmakordselt on suht korraliku raamatuni jõudnud suhteliselt noor ning vaieldamatult zhanriulme tegija... ehe innustus teistele üritajatele. Pluss on ka hoogne tegevus ja autori üsna leidlik fantaasia... see viimane on nüüd puhas autori teene, sest eelmised plussid tulenevad siiski situatsioonist ning järgmise raamatu puhul ei ole need enam plussid. Tõtt-öelda kangastubki Veiko Belialsi puhul mulle kaks võimalikku arengusuunda: 1) VB-st saab tõeline originaalne ja fantaasirikas looja, kes üllatab meid pidevalt ägedate tekstidega. 2) VB-st saab tuim tekstitreial, keda karvavõrdki ei morjenda see, mis ta printerist välja tuleb. Mõlemad variandid on võimalikud, sest autor on vaieldamatult andekas tegija, kes kirjanduslikud algtõed on selgeks saanud. Praegu paistab küll tõenäosem teine arengusuund olevat... ehk paistab ainult mulle ning ehk ainult paistab...?
Teksti loeti eesti keeles

Tundus nagu paljude heade lugude segu ,pluss veel üht- teist.Iseenesest tempokas, kolm oleks väga tugev,plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Selline ta siis on. Eesti esimene suurejoonelisem fantasy... Huvitaval kombel ei äratanud see minus just suuremat vaimustust. Millegipärast oli mul tekkinud tunne, et siit saab midagi eriti head lugeda. Tuli välja, et ei saanud. Pean tunnistama, et minu jaoks oli see liiga kontsentreeritud, liiga tihke. Tekkis niisugune tunne, nagu oleks siirupit ilma lahjendamat söönud. Jube asi iseenesest... Kui Belials oliks viitsinud siia veidi enam kirjeldusi lisada, veidi enam sügavamaid karaktereid, siis poleks sellel midagi viga, oleks olnud igati hüva pühapäeva-lugemine, mil midagi teha ei ole. Ent nüüd... Minu puberteedi-eas vennale meeldiks see kindlasti! Aga üks hea asi selle raamatu juures kahlemata on: luuletused olid toredad. Ehkki seejurres kerkis küsimus, et kuidas need omavahel kokku sobivad (oli ju tegu ühe ja sama pika poeemiga...), sest nad erinesid stiililt üsna kõvasti. Aga noh, see polegi tähtis, neid luuletusi oli tore lugeda ning üldiselt nad sobisid raamatusse nagu rusikas silmaauku.
Teksti loeti eesti keeles

Peale esimest lugemist nimetasin seda väga heaks raamatuks. Kohe arvas mitu inimest, et väga hea ta nüüd küll ei ole. Lugesin just teist korda ja pean nõustuma. Ilmselt tookord oli mul lihtsalt hea meel, et Eestis ka midagi sellist kirjutatakse.Tekstis on minu arvates väga head paikade kirjeldused, aga dialoogid ei ole just kõige paremad, tegevusekirjeldused ka mitte. On ebaloogilisi kohti ja peategelasi on liiga ülistatud. Mõnes kohas oleks nagu midagi vahele jäänud, üldse on palju kiirustamist, eriti lõpu pool. Nelja saab siiski kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Küll nüüd on ikka tigedad, mul on juba tunne, et mina olen mingit muud "Ashinari kroonikat" lugenud. Kui selle raamatu kätte võtsin, ega ma midagi head küll nüüd ei lootnud lugeda, aga vaata aga vaata, päris hea. Nüüd vaatakse kohe,et mingi tädi tuli oma ebaprofesonaalset arvamust avaldama. Aga ma loodan et ma pole ainus, kes sellele "5" annab. Mõni kohake jääb ehk võib-olla lahjaks, aga mõte ise juba raamatu juurtes on "5" väärt. Kuulsin, et mõte on nagu laenatud, aga veelkord, minu arus pole sellist asja mille peale keegi juba varem pole tulnud...Mul on selline tunne, et inimesed vaatavad nüüd eesti tegijaid kuidagi teise pilguga kui teisi kirjanikke mujalt, et pole ikka nii ja naa head jne
Teksti loeti eesti keeles

Nujah, nõustun kõigi nendega, kes arvavad, et raamatu algus suurem asi pole - liiga lühike, kiire ja klisheelik . Teine pool seevastu oli märksa huvitavam ja omanäolisem ehk siis kõike seda mida esimene polnud. Konndhindeks tugev neli just selle esimese osa pärast, muidu paneks viie.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea tase ja oleks isegi täiesti viie vääriline, kuid siiski mõned väikesed asjad mille kallal nagu võtta oleks. Üks ja suurim viga mida ma siinkohal küll ei arvesta on raamatu paksus. Oleks võinud pikem olla, samas aga, "hea autor teab millal lõpetada." Teine väike pisiasi mis küll jah seisneb selle, et see teos oli kuidagi liiga pinnapealne, oleks võinud natuke rohkem tegevust ja mõtteainet olla.Kolmandaks. Raamatu kolmanda osa algus (raamat algab sealt kus üks mees kaasajal peab tegelema mingisuguste "pättidega")ajas mind päris segadusse ja ausalt öeldes kadus mul sealmaal lugemise isu ära ja olekski raamatu nurka visanud ning ainult raamatu kaks osa mu mälusse talletund. Õnneks lugesin ma edasi tänu teiste osade suurepärastele ideedele ja sisule. Lühidalt "Kolme Kuninga" kesk- ja lõpposa korvasid ära täielikult selle alguse. Nende pisiasjade pärast ei saa ma kahjuks kuidagi muidu nii heale teosele viit anda vaid nelja plussi.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti korralik raamat. Eks see muidugi kannatab selle all, et seda nii pikka aega kirjutati - on näha ja tunda, et siit-sealt on otste kokkutraageldamiseks tükk vahele lisatud, stiil kõigub, esineb jalustrabavaid apse sündmuste loogikas jne... ent see kõik on norimine. Tubli, Veiko!
Teksti loeti eesti keeles

See on muidu hea, aga nagu mustand - hea materjal, millest uhket raamatut kokku panna; pigem konspekt kui valmis teos. Aga päris head ideed.
Teksti loeti eesti keeles

Vinge kontsentraat äkshnist, milles paraku on tummist m6ttetera raske leida. Tegelt on arusaadav, et kui ühele leheküljele on mahutatud keskmiselt kolm omavahel suht l6dvalt seotud syndmust, siis ei tekigi ruumi migi erilise iva aretuseks. Ja ega ei ole vajagi! Tegemist on ikkagi ajaviitekirjandusega ja selles suhtes ei jää Belials sugugi alla oma kolleegidele teiselt poolt Maarjamaa piire. Mis mulle eriti r66mu valmistab: minu 9-aastane poisiuss luges kah raamatu suure huvi ja nelja päevaga läbi :-).
Teksti loeti eesti keeles

Algus ei tundunudki kõige hullem, oli võetud hulk klisheesid ja need tempokaks teoseks kokku miksitud. Lugedes oli iga hetk tuttavlik tunne, et näed, nüüd võtab siit ja nüüd sealt. Paraku - mida edasi raamat läks, seda hullemaks läks. Laenatud teemad kippusid venima, teos kaotas oma hoogsuse, ja ajas lõpuks lausa ahastuse äärele. Ei suutnud minu vaene pea mõista, milleks seda mitut maailma vaja oli. Erinevatest maailmadest, maailmade vahel rändamisest - köigest sellest on ka enne Belialsi kirjutatud, seda on tehtud ÄÄRMISELT palju, ja äärmiselt palju paremini. Kui algus veel tänu kiirele laenude vaheldumisele mingi oma näo sai, siis lõpp oli vaid võõraste eeskujude matkimine - vähemalt selline mulje asjast jäi.
Teksti loeti eesti keeles

Nelja saab see raamat ainult nostalgia pärast, mis mul seda sirvides tekkis ja teadmisest, et see on VB üks paremaid asju. Raamatu viga on minu arust selles, et tegevus toimub liiga kiiresti ja areneb tiba liiga ebaloogiliselt. Siuh-säuh ja pahad on paari kangelase poolt tükkideks hakitud. Kes seda usub? Orginaalne see ju oli ja suhteliselt hästi kirjutatud ka, kuid midagi jäi nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Noh, vot see on üx raamat mille nimel tasub surra;)Väga põnev ja huvitav. seda oelen ma juba teab mitu korda läbi lugenud. minu jaox nagu kula tükkk...
Teksti loeti eesti keeles

Kuna ma ei hinda nii karmilt kui teised ja ma olen alles algaja hindaja siis 5 punkti lendab! minu arust on ta seda väärt. see raamat meenuta Tolkieni "Sõrmuste Isandat" ja Zelazny Amberi kroonikaid. igatahes on see põnev ja ei viida liialt aega ühekoha peal. ühesõnaga-5punkti.
Teksti loeti eesti keeles

Kokkuvõttes kuidagi kõikuva ja ebaühtlase mulje jättis. Kõige parem oli esimene osa ("Kuningas Gorm"), kuigi see meenutas natuke liiga palju "Sõrmuste isandat". Kuid esimene osa oli siiski kõige sisukam ja läbitöötatuim, liinid ja tegelased olid lõpuni viidud.Esimene osa saaks hindeks 5, viimane aga 3, keskmised kroonikad 4. Nii kujuneski keskmiseks hindeks 4.
Teksti loeti eesti keeles

Autor on "Ashinari kroonikatesse" püüdlikult kokku kuhjanud kogu fäntäsi ja suöörd änd soosseri klisheeliku arsenali: nõiad ja võlurid, kääbused ja gnoomid, printsid ja kuningad, lohed, quest´id, tegelaste virrvarri ja muidugi lahingud, lahingud, lahingud. Ei ütleks, et tulemus on mingisugune lugemisnauding. Küllap pole mina ka Luua tuntuima ulmekirjaniku mahuka lasteka eeldatav sihtgrupp ja ega sellelt alamžanrilt ei ole ka palju oodata, aga ikkagi. Sihitu tramburai (kus pidevalt ununeb, mille nimel tegelased selles või teises osas ikkagi võitlevad) jätab üsna külmaks ning pärast paarisada lehekülge muutub see võitluseks lugeja ja teksti vahel - kes jääb peale. Natuke tekitab huvi kaasaegse tegelase Marteni mängutulek (lk 213), aga viimased osad ("Pimeduse ratsanikud" ja "Valge rüütel" jätavad taas mulje, et vaja on vaid lahinguid lahingute pärast. Kui keegi peaks mu käest küsima lugemissoovitust eesti fäntäsist, siis "Ashinarile" ma seda ei anna.
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle päris meeldis sel hetkel kui kunagi ammu loetud sai. Omas kontekstis jättis sellise kuidagimoodi mõnusalt helge tunde, mis kestab siiani. Paralleelmaailmade ja tänase päeva LA`s üles kasvanud tegelase kasutamine oli nähtus omaette; minu tollane fantasy lugemus piirdus tõesti vaid Kääbiku ja Sõrmuste Isandaga...
Teksti loeti eesti keeles

"Ashinari kroonikad" on Eesti oma kõrgfantaasia-romaan. Tegevus toimub peamiselt maailmas, mida tuntakse Kolme Kuningriigi nime all (need kolm on Ashinar, Galeahad ja Uridor) ning kujutab sealset võimuvõitlust - kuid see võitlus on ainult pinnalainetuseks ürgjõudude Pimeduse ja Valguse igavikulises vastasseisus.
 
Romaan on kokku pandud neljast raamatust, millest esimene kujutab Ashinari kuningas Gormi seiklusi, teises on peategelaseks Gormi noorim poeg Asper, kolmandas ja neljandas aga Asperi pojapoeg Marten (kolmanda ja neljanda raamatu tegevuse vahel on siiski möödunud terve põlvkonna jagu aega, mis sobib raamatuosade üldisesse mustrisse).
 
Ma arvan, et lugesin seda romaani esmakordselt üsna kohe pärast selle ilmumist ning noorele minule läks see täitsa hästi peale. Muidugi, just samal ajal oli esmakordselt ilmunud "Sõrmuste isanda" tõlge ning "Meremaa võluri" tõlge oli olemas olnud juba aastat paar, seega konkurents Belialsi versioonile kõrgfantaasiast oli juba siis turul üsna karm.
 
Nüüd, seda üsna pika aja järel üle lugedes, olin ma aga tegelikult täitsa positiivselt üllatunud. Tõsi, Belials ei püüa siin eriti midagi teistsugust teha (v.a Marteni seikluste juures), kuid samal ajal ei ole tegemist ka pelgalt pastiššiga - meenutades, kuidas Terry Brooksi "The Sword of Shannara" sai kunagi J. R. R. Tolkieni jäljendamise eest kõvasti nahutada.
 
Pigem ütleks ma, et siin on näha, kuidas kirjanik teab väga konkreetselt, mida ta teha tahab ja mida žanr nõuab. Maagilised esemed? Olemas. Pikad rännakud kirju seltskonnaga? Olemas. Mõõgad ja maagia? Olemas. Hullud võlurid ja hirmsad koletised? Olemas. Maailma saatust otsustavad lahingud? Olemas. Eelkõige aga on selge, et pahad on pahad ja head on head - ning seda täiesti siiralt.
 
Kui romaani osi järjekorda panna, siis meeldivadki kaks esimest raamatut mulle rohkem ning seda just selle siiruse pärast. Kahte viimast kritiseeriks ma aga mitte Marteni tegelaskuju pisut teistsuguse olemuse tõttu, vaid marktwainiliku "Jänki kuningas Arthuri õukonnas" elemendi tõttu. Kui tegevuse muu maailm on meeldivalt ajatu, siis see asi on kohati isegi häirivalt 90ndatelik.
 
Mulle meenub üks kuulatud intervjuu autoriga, kus "Ashinari kroonikatest" rääkides tundus ta natuke kohmetu ja iseloomustas seda nagu "noore kirjaniku tööd". Selline tagasivaade ei ole midagi ebatavalist, Indrek Hargla räägib üsna tihti sellest, kuidas tema esimesed teosed ei kõlba üldse lugeda ning neid ta kellelegi kunagi ei soovita.
 
Kuid "Ashinari kroonikate" puhul võiks küll sellega seoses korraks järele mõelda. Belialsi stiilipuhas töö on varsti kolmkümmend aastat vana - kui see oli noore kirjaniku katsetus, siis miks Eesti fantaasiakirjandusest pole vahepeal korralikumat kõrgfantaasiat välja kasvanud? Vahest selles žanris kirjutamine polegi nii lihtne ja "Ashinari kroonikad" on seda arvestades... päris korralik?
 
Hinnang: 7/10 (hinde sees on +1 punkt, mis ootab uue ja parema Eesti kõrgfantaasia tulekut)
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Armastatud briti põnevuskirjaniku Austin James Smalli eesti keeles ilmunud raamatu kaanel on tema nimeks miskipärast Austen John Small. Raamatu pealkirjaks on "Wõitlus waimuga" ja kaanel on see tituleeritud krimnaalromaaniks. Seda "kriminaalromaani" lugedes hakkas aga tunduma, et kas siin pole mitte hoopis ulmega pistmist. ISFDB-st kontrollides leidsin, et tõepoolest, "The Man They Couldn't Arrest" on koos veel kahe romaaniga arvatud "spekulatiivse" kirjanduse hulka.
 
Pealkirjas mainitud "waim" on üliandekas leidur Valmon Dain (eestikeelses versioonis Walmont Dan". Ta on 30-aastane, aga jõudnud juba palju:  ""Üheks Dani esimeseks leiutiseks oli eriline suhkrunaeri kultuur, mis andis Inglise suhkrutööstuse arenemiseks uue tõuke. Terasewalamiseks tehtud parandused tegid ta nime üle ilma kuulsaks. Tuhandetel Inglismaalt wäljaweetawatel masinatel võib lugeda tema nime. Tema poolt leiutatud kaardisüsteem kärpis Lancanshires kolme wiiendiku wõrra kudumiswabrikute kulusid. Riidewalmistamise tööstuses wäljamõeldud põhimõtted ja nööpide automaatne ettepanek lubasid walmisriiete wabrikantidel East Endis peaaegu täiesti läbi saada halwa ja kallilt makswa käsitööta." (lk 5-6). Jne.
 
Nüüd on mees aga leiutanud midagi, mis võimaldab tal asuda võitlusse Londoni organiseeritud kuritegevusega. Romaani lõpupoole selgub, et see on tehniline lahendus, mis lubab pealt kuulata kõiki ruume,kus asub telefon. Sisuliselt istub leidur om traatidest ja seadmetest küllastatud salakambris ja püüab kinni kurjategijate omavahelisi vestlusi. "Süsteem on äärmiselt lihtne. Ta kasutab Londoni telefoniwõrku. Ma lihtsalt ühendan oma traadid tarwiliku numbriga ja kuulan!" (lk 210. Küsimuse peale, kuidas see täpsemalt käib, tuleb muidugi etteaimatav vastus: "Selle seletus weniks liiga pikale, inspektor, kui teil pole eriteadmisi raadioenergia ja elektritehnika alal." Igal juhul suudab leiutaja tabada just nimelt kurjategijate vestlusi, kuulda nende plaane ja siis saata anonüümkirju Scotland Yardi, informeerides politseid ettevalmistatavatest röövidest. Politsei tituleerib kirjade tundmatu saatja isekeskis Waimuks. Juba on hulk grupeeringuid trellide taha saadetud. Nüüd aga on ta probleemi ees, sest keskseks allilma juhtfiguuriks osutub tema tuttava naise isa, muidu korralik kodanlane-ärimees. Aga selle naisega on tal just äsja midagi kiindumuse moodi tekkinud. Nii et raske seis. Veel raskemaks läheb siis, kui Londoni n-ö Moriartyks osutub tuntud välisdiplomaat. Leidr Dan asub ikkagi võitlusse, püüdes panna politseid uskuma avaliku elu tegelaste salaelus. Tema ühemehe-lahingus aitavad teda relvadena ikka tema keerulised leiutised, tavaliselt midagi elektriga seotut. Rpmaani lõpus ta aga hävitab oma leiutise, öeldes, et maailm pole selleks veel valmis...
 
Nii et selline SF-kriminull, veidi naiivne ja oma aja tehnika standardeid arvestades tolleaegseid lugejaid võib-olla mõnevõrra ahhetama panev.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse, täpsemalt räige õuduse alamžanri - lugu on võetud ka antoloogiasse Year's Best Hardcore Horror, vol 4 (2019).
 
Kui loo keskseks teemaks on imiku ära söömine päise päeva ajal keset tänavat võõra mehe poolt, siis sõna "räige" on ilmselt esimene, mis selle kirjeldamiseks pähe tuleb. Peategelane näeb tänaval, kuidas keegi suurt kasvu mees kõnetab lapsevankriga jalutavat ema, teeb esialgu niisama komplimendi nunnu lapse kohta, aga siis haarab vankrist lapse ja sööb selle enam-vähem ühes tükis ära. Mehe suu muutub söömisakti hetkeks hiiglasuureks. Peategelane ja veel üks mööduja püüavad toimuvat takistada, aga ei suuda. Siis aga olukord muutub - appi karjunud õnnetu ema on justkui ära tehtud - "Mis laps?" küsib ta. "Pole mingit last olnudki." Ka lapsevankrit pole enam. Peategelane arvab, et tal on luulud ja kui politseisse helistada, on tema see, kes ära viiakse. Lapseõgardist jõhkard teeb ettepaneku minna baari ja võtta üks naps - ta lubab selgitada. Selgitus tuleb, aga asi pole siiski nii lihtne. Tung teatavaid imikuid - tulevasi Hitlerid ja muid kurjategijaid - ära süüa pole mingi meeldiv tung ja seda on võimalik nakkuse teel teisele inimesele edasi anda.
 
Üsma mõjuv, karm ja meeldejääv n-ö ideejutt. 
Teksti loeti inglise keeles

Eric Fomleyl näib olevat tõmmet ülilühikeste juttude vastu - ta on väikekirjastuse Shacklebound Books alt koostanud korraliku p-täie taolisi antoloogiaid. Inglise keeles flash fiction, mida võiks tõlkida näiteks välkkirjanduseks. Mahu piirmääraks on 1000 sõna.
 
"Twisted Trailsi" 20 lugu (pikkusega 3-5 lk) mahuvad ära 90 leheküljele. Teksti pikkuse piirang tingib selle, et keerulist süžeed ja sügavaid karaktereid pole võimalik välja arendada. Antoloogia autorid pole aga seda õnneks püüdnudki. Üldiselt on keskendutud ühele sündmusele ja ülejäänud on puhas õhustik/miljöö, mida on võimalik ka üsna lühikeste vahenditega esile manada. Just see miljöö-värk on see, millega see raamat mind ära võlus. Võib-olla aitas sellele kaasa etteantud teema - Metsik Lääs, mis on filmide ja raamatute abil juba iseenesest meie teadvuses väga reljeefse ja ilmselt klišeeliku kujutlusena. Seetõttu pole selge kujutluspildi loomine lugejas kuigi keeruline.
 
Kogumikus ei ole ühtegi humoorikat lugu, domineerivad Surm, kõledus, nukrus, lein, kadunute hinged, vägivald. Mingil moel on kukkunud välja nii, et kogu raamatu peale ei kasutata mitte ühtegi korda sõnu "lasso" ja "kannused", mis kauboifilmidest justkui selle ajastu ja piirkonnaga seonduvad.
 
Parimaks looks tuleks pidada Deirdre Walkeri juttu "Ghost Town", kus linnakesse ratsutab 6-liikmeline jõuk, ent vastu ootusi ei saa nad seal eriti kedagi kõmmutada, sest ühtegi elavat hinge ei leidu. Ka enamik hooneid (peale kõrtsi, kus klaver mängib ise, otsekui nähtamatute sõrmede jõul) näivad olevat vaid fassaadid, nii et uksest sisse rünnates lendad seinatagusesse tühjusesse. Siiski toimetab selles linnakeses Miski, kes kurjategijate jõugu ükshaaval olematusse saadab. Jutu viimases lõigus on kokku võetud selle miski n-ö mõtted pärast kuue mehe neelamist (või kuidas iganes seda asja nimetada). Võib-olla tasuks see lõpulõik siin ära tuua:
 
"The ghost town belches, and the saloon sign swings and creaks. Six horses, and six men. Slim pickings, and nothing heartier on the horizon. Maybe it's time to uproot, to follow the ever westward migration of trail-weary settlers and chance-your-luck prospectors.
Following the herd."
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud vene ulmekirjaniku Olga Mjahari romaan "Mutantka" on kauges tulevikus toimuv action-kosmosekomöödia.
 
Lugu algab sellega, et pealkirjas nimetatud mutanditar Ilja (see pole mehenimi; tal on ka pikem nimi, mida raamatus on nimetatud vaid ühe korra) saabub töökuulutuse peale gooti stiilis lossi. Otsitakse võitlejat/turvameest kosmoselaeva meeskonda. Lossi väraval istub kõnelev vares, kes seal tembutab ja lõpuks lendab Iljale pähe, küüntega kinni, mispeale kõiksugu peenete relvadega varustatud mutantvõitleja satub paanikasse ja tormab lossi õues ringi nagu hull. See episood annab ette tooni kogu romaanile: totrad koomilised situatsioonid, üks teise järel. Vares ja Ilja saavad aga sõpradeks ja kõnelevast linnust saab üks raamatu peategelane. Pidevalt süüa (eriti tõuke) ihaldav vares pole ainuke, kelle tegevus peab lugejat naerma ajama. Üldiselt on kõik karakterid sellised, et normaalne, tõsine käitumine pole neile omane. Olgu kas või väga tõsine hetk ja surmaoht, ikka tuleb keegi välja mingi opaka ütluse või toiminguga. Nalja pakuvad nii teadvusega loss (mille kiviseintest moodustuvad sõrmed/kombitsad, mis vajalikul hetkel pulli teevad) ja teadvusega kosmoselaev, kes on võimeline juhtpuldis valedele klahvidele vajutamise korral saama orgasmi/nirvaanat. Laeva meeskonda kuulub kolm meest ja mutanditar Ilja. Laeva kaptenil on omadus tunnetada intuitiivselt õigeid valikuid keerulistes olukordades. Üks teine liige on aga kujumuutja - omadus, mis tekib tal alles teatava vanuse saabudes. Et see anne on talle alles uus asi, muutub ta esimesel korral naiseks, suutmata end taas meheks muuta... Sellest tulenevalt ka mitmed homonaljad, aga seksi romaanis ei ole. Meeskond suhtub naisest võitlejasse esialgu irooniaga ("naine laevas, laev põhjas"), aga pikapeale saab ta neile omaseks, mis annab alust mitmelegi heldimist põhjustavale olukorrale.
 
Šeff saadab neid baasist (mis ei asu planeedil Maa) järjest igasugustele missioonidele, mille sisu on triviaalne - viia kellelegi postipakk, korjata poolkuu ajal põllult teatavaid lilli ja viia need kuhugi jne. Ühe missiooni ajal satub mutanditar kokku galaktika imperaatori pojaga, kes tuvastab, et Ilja on tegelikult keegi teine, saatusest temale määratud tulevane abikaasa. Imperaatoripoja armumine Iljasse ja katsed teda endaga abielluma sundida moodustavad romaani süžeest olulise osa. Vürtsi lisavad kaks imperaatori kaksikvendadest ihukaitsjat, kellest üks armub samuti tõrksasse ja protestivaimulisse peategelasse ja saab lõpuks Ilja abikaasaks (ka kõik tunnete ja suhetega seotud aspektid on koomilises võtmes).
 
Niisiis, pidev action, pidev koomika. Kirjutada romaanijagu (340 lk) nalja nii, et see ka päriselt vaimukas tundus ei ole lihtne ülesanne ja kes sellega üldse hakkama saaks? Taoline õhustik tagab üldjuhul selle, et tegelastega mida väga halba juhtuda ei saa, ja ühel hetkel taipasin, et see polegi nii paha - võib-olla praeguse närvilise maailmapoliitilise olukorra tõttu ei tahagi mingeid halbu asju täiendavalt teada saada. Õnnelikeks pääsemisteks on abiks kõiksugu deus ex machina tüüpi asjad, mh rasketest haavadest kiire paranemine, desorelvad, varjuks muutumine jms.
 
Panin tähele, et romaani autor oli raamatu ilmumise ajal 24-aastane, nii et üsna õrnas eas. Seda meeles pidades võib "Mutantkasse" ka ehk leebemalt suhtuda. Aga Olga Mjahar on hariduselt meedik-bioloog ja Venemaa Riikliku Meditsiiniülikooli õppejõud bioloogiateaduskonnas. Nii et tõenäoliselt väga tark inimene.
 
Ma arvan, et kui mõnel telekanalil oleks palju raha (kõrgtehnoloogilise tuleviku kujutamine oleks väga kallis), saaks sellest SF ja fantasy hübriidist piisavalt pika ulmekomöödia sarja teha. Ma ise küll ei vaataks.
 
Olga Mjahari raamatuid, sh "Mutantkat" saab võrgust tasuta lugeda: https://loveread.ec/books.php?id_author=467 Võrgust leiab ka huvitavaid andmeid romaani kohta:
1) aktiivne sõnavara - madal (2627 unikaalset sõna 10 000 sõna kohta);
2) lause keskmine pikkus - 52 tähemärki, mis on keskmisest (81) madalam;
3) dialoogi osa tekstis - 34%, mis on lähedane keskmisele (37%).
Teksti loeti vene keeles

Selle romaani algus on paljulubav, umbes esimesed 20-30 lehekülge tõotab nii mõndagi. Aga siis kisub tegevus selliseks, et jääb mulje, nagu püüaks autor lugejat hämmastada võimalikult veidrate nähtustega - et panna ahhetama (märkan praegu, et lühike romaan on esmakordselt avaldatud sobiva pealkirjaga väljaandes - Startling Stories). Poliitilise varjundiga maagide/jumalate võitlus ei ole niikuinii huvitav. Samas ma pean möönma, et loo finaalis pikalt kirjeldatud pompöösne duell võib olla vastava soodumusega inimesele küllaltki muljetavaldav.
Teksti loeti vene keeles

Vladislav Krapivin oli armastatud vene-nõukogude lastekirjanik, luuletaja, stsenarist, ajakirjanik ja pedagoog. Viljakat kirjanikku on autasustatud mh leninliku komsomoli auhinnaga.
 
"Krik Petuhha" (ei teagi, kas tõlkida "Kikerikii" või "Kukeleegu" on neljas raamat sarjast "Suure kristalli sügavuses". Peategelane Vitja Mohov on raamatus 11-13 aastane, mistõttu võib arvata, et kõige paremini samastab end looga teismeline lugeja, kui ta suudab ära taluda mitmed keerulised võõrsõnadest kubisevad lõigud - ikkagi SF-maiguline romaan.
 
Vitja isa töötab observatooriumis Sfäär, kus poiss suvel järelevaataja puudumisel aega veedab - Sfääri direktor on tema pealegi ta vanaisa. Võib-olla just seetõttu saab poiss muidu nii salajases asutuses nagu suvilas toimetada. Asutus uurib lahendusi, kuidas liikuda üle paralleelmaailmadesse, milliseid on meie kõrval mitmeid - erineva ühiskondliku korra, tehnilise taseme, astronoomia ja geograafiaga. On nn otsene ja kaudne üleminek. Üks neist käib mingi kaubarongiga, mis viib kahe maailma piirile. Otsese ülemineku võimalusi uuritakse. Ühe katse käigus saadetakse kogemata kuhugi paralleelmaailma Sfääri aias elav kukk Kriger. Vitja isa on kolleegidega kerges tülis ja tegeleb uurimistööga ühes teises, düstoopilises maailmas, elades ohtlikku illegaali elu. Vitha käib tal seal aeg-ajalt külas.
 
Et "Krik petuhha" on sarja neljas raamat, jääb nii mõnigi asi segaseks - sagedasti räägitakse varasematest sündmustest, mida lugeja justkui peaks teadma, aga ei tea, kui pole esimesi asju lugenud; sigineb tegelasi (nt Jožiki), keda justkui peaks tundma jne. Näib siiski, et maailmade vahel saavad n-ö otselendu teha mõningad teismelised, kellel on erilisi üleloomulikke andeid. Näiteks suudab Vitja luua enda ja ründava kuke vahele nähtamatu barjääri ning allutada oma tahtele keravälgu sarnase kera, millel on omadus ravida kehale jäänud arme ja haavasid. Romaani teise osa peategelane on teises maailmas elav poiss Filipp, kes sõbruneb sinna õnnetusekombel sattunud kuke Krigeriga ning saab sõbraks ka Vitjaga, kes hirmu ületades maailmade vahel käib. Teise osa keskne tõmbenumber oh hiiglaslik torn, mille sees tiksub igiliikurina sama hiiglaslik maagiline pendel. Nukra (aga mõnusalt nukra) järelmaigu jätab romaanist toreda kuke Krigeri traagiline surm tulevahetuses.
 
Raske öelda, kas see raamat oleks mulle meeldinud "omal ajal", sobivas vanuseklassis. Võib-olla oleks. On ju teatavat põnevust ja seiklust, noorte omavahelisi suhteid ja muud sellist. Nelikümmend aastat liiga vanana püüan olla mõistev ja empaatiline. Praegu jääb siiski kriitilise meele vaatevälja sündmuste ebaühtlane kiirus ja täpsus - mingeid episoode on kirjeldatud üksikasjalikult ja pikalt, siis on jälle olulisi asju esitatud üsna skemaatiliselt (näiteks see, kuidas Vitja koos teise sõbraga ühes düstoopilises paralleelilmas kohalikke sunduslikest kiipidest - ehk "indeksitest" vabastab). Ütleks siis nii, et hindel "kolm" on plussmärk järel.
Teksti loeti vene keeles

Suurepärane jutustus ulme vanimast ja hinnatuimast alamžanrist. Ja stiilipuhas gooti värk.
 
Sündmused kulgevad vanas eraldatud lossis Alpides, kus elab krahv oma tütre ja mitme värvika majulisega. Vana jäägriülem kutsub kohale oma arstist kasupoja, et leida abi krahvi ravimisel - hulk meedikuid on temaga juba varem hädasse jäänud. Vanamees haigestub igal talvel kummalisse haigusesse, kus kehaline nõrkus on ühendatud psüühiliste probleemidega. Paari nädala jooksul tõbi vaibub. Haigusega samaaegselt ilmub lossi lähedusse Must Surm - rääbakas vanamutt, keda nähakse haiguse tugevnedes iga päevaga lossile lähenevat. Kes ta on ja kus elab - keegi ei tea. Arstist peategelane jääb kohale mitmeks nädalaks, et lahendada sünge lugu, kus märksõnaks lükantroopia.
 
Ingliskeelse pealkirjaga pikem lugu (üle 100 lk) on põnev ja intelligentseslt kirjutatud, kus lugejat ja peategelasi ei peeta lollideks. On mitmeid sarnasusi "Baskerville'ide koeraga" - öine tõrvikuga märguandmine mägedes viibivale "kaasosalisele", seintel rippuvad esiisade/emade maalid, kelle näo järgi tuntakse ära vereliin, palju koeri (lossis on koertekasvandus). Isegi vaatasin korra, et kumb lugu on varem kirjutatud (Doyle'i oma on siiski hilisem). Üldiselt - ootamatu ja huvitav leid vanast gooti kirjandusest. 
Teksti loeti inglise keeles

Tegevuspaigaks on rohkem kui sajandi tagune Londoni äri- ja börsimaailm. Peategelane Alvo Whetstone on külm ja küüniline ärigeenius, kelle edu ei põhine tavapärasel kalkuleerimisel, vaid intuitsioonil, mille iseloomustamiseks on õigem sõna "üleloomulik". Millal aktsiaid osta, millal müüa, kuidas skeemitada, mis tehinguid teha - kõik õnnestub. Aga siis ühel päeval ei õnnestu. Whetstone neelab aktsionäride koosolekul enne halva uudise ütlemist mürgitableti ja sureb ... teatud mõttes. Tema teadvus hüppab ühe talle kuuluva firma vähetähtsa noore ja saamatu ametniku kehasse. Ametniku nimi on Mordant. Jõhkra ärigeeniuse vaim jätkab sealt, kus eelmine elu pooleli jäi. Raske aru saada, kas mees teadis ette, et ta elu jätkub ja kuidas jätkub, aga alfaisane paneb edasi. Poolelijäänud asjadest olid ärid tegelikult teisejärgulised - peamine on saada ükskõik mis vahenditega endale üks noor naine - Violet, kes talle eelmises elus ära ütles. Saamatu noorametniku muutumine äsjasurnud ärimehe sarnasekks ja kahtlane surmajuhtum jäävad silma teravapilgulisele arstile dr Swabie'le, keda tuleb lugeda romaani positiivsete tegelaste hulka. Teose intelligentsemad mõttekäigud pärinevad just nimelt tema ajust.
Justkui triviaalsest süžeest hoolimata ei ole romaan igav. Tüüpilise määratluse "occult novel" asemel ei ole vale seda liigitada ka psühholoogiliseks romaaniks, kus on arutlusi eetika, religiooni ja meditsiini suhte, teadvuse kahestumise ja mõne muu teema üle. 2020. aasta kordustrükis on ära toodud ka autori väike selgitus oma vaatenurga kohta 1912. aastast (vastuseks arvutsusele). Selgituse sisu on kokku võetud selle pealkirjas "The Problems of Personality and Possession".
Teksti loeti inglise keeles

Sattumine tulevikku ja siis, pärast olukorra taipamist, vältimatu tuhaks pudenemine.
Mitte midagi uut ega huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles

Kaubik transpordib hulka erinevaid madusid suletud loomaaiast uude kohta. Maanteel tekib ahelavarii ja akordioniks pressitud masinast pääsevad roomajad plehku, nende hulgas hiigelsuur püüton. See on väike maakoht. Kuulutatakse välja eriolukord ja hakatakse põgenikke püüdma. Need omakorda osutuvad üle keskmise verejanulisteks ja hakkavad püüdma inimesi, justkui kättemaksuks vangipõlve eest. Miskipärast osutuvad mõned maod väga kiireks, nii et inimesed ei suuda eest äragi joosta, hiigelpüüton neelab aga ühe päeva jooksul kaks täiskasvanud inimest, jäädes samas ikkagi vaid inimese jala jämeduseks... Ei saanudki aru, kas autor on lihtsalt loll või ootas, et lugejad on lollid.
 
Märkan, et raamatu venekeelne väljaanne "Zmei" on trükitud 1991 Eestis - Phantom Press.
Teksti loeti vene keeles

Öine kirik maapiirkonnas. Kirikusse astub vana vampiir Edred - tal on oma võti - ja jääb ootama. Ta teab, et kohe peaks tulema keegi, kes tema vastu huvi tunneb. Varsti sisenevadki 18-aastased tudengid, poiss ja tüdruk, paarike. Teevad n-ö siseturismi, nad on kuulnud jutte, et selles kirikus elavat vampiir. Tekib vestlus, mille käigus noored jäävad pikapeale uskuma, et tegu on tõesti tuhande- või mitmetuhande aastase olevusega. Edred lükkab ümber ka igasugu populaarseid veendumusi vampiiride kohta, mis valdavalt pärinevad Bram Stikerilt. Telepaatiat ja hüpnoosi valdav vampiir laseb noortel rääkida õudusunenägudest, mis neid viimasel ajal valdavad. Ta saab aru, et tüdruk on tegelikult Erzsebet Bathory reinkarnatsioon - selle Ungari üliknaise oma, kes oma lossis noori naisi sadistlikult tappis. Ka poisil on mingi vägivaldne ajalooline isik teadvusesse pugenud. Lõpuks teeb vana Edred (kes on üldiselt heatahtlik ja tark vereimeja) tüdruku tolle soovil vampiiriks, et päästa ta elu - noahoobi annab pimeduses tüdruku poiss-sõber.
 
Ilma suurema point'ita lugu, raistaud aeg ei olle, aga läheb varsti muidugui meelest. Näidend ei sobi mu meelest eriti õudusžanriks.
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud briti näitleja ja kirjaniku jabur jant (viisakamalt: komöödia), kus kaitseministri esimese sekretäri perre saabub lesbiline vampiir Tamara Fanghorn. Tamara prk nimes kajastuvad nii kihvad kui ka sarved... Vormiliselt on tegu küll sekretäri abikaasa sõbrannaga, kellel on olnud abikaasaga intiimseid hetki. Näidendis on üldse esil omajagu ebahariliku seksi teemat (sado-maso, intsest), mis võis olla põhjuseks, miks selle esitamine esialgu Suurbritannias keelati. Nalja peaks pakkuma veel sekretäri vanapapist äi, kes kogu aeg süüa nõuab, sugudevaheliste suhete ja naise positsiooni ümber jauramine ning küsimus, kas Hiina on kuulutamas Indiale sõda või oli see kõik ainult arusaamatus.
 
Näidend ilmus esimest korda Penguin Modern Playwrightsi teise raamatuna. Kordustrükk kogumikus "The Vampire Trilogy" (Oberon Books, 2011).
Teksti loeti inglise keeles

Arvatavasti on nii mõnigi näinud 1973. aasta kultuslikku õudusfilmi "The Wicker Man". Vähesed on aga lugenud David Pinneri romaani "The Ritual" (1967), mille põhjal film tehtud on, sest teadmata põhjusel ei ole romaanist tehtud normaalse tiraaži ja hinnaga kordustrükki. Selle asemel võib proovida Jonesi versiooni, mis on filmi/raamatu teismelistele kirjutatud versioon. See on sarja Dark Paths esimene osa.
 
Neli väikelinna last, kaks poissi ja kaks tüdrukut, vamuses 11-13, lähevad ajlooringi juhendajaga naaberkülasse, kus käib väikest viisi väljakaevamine. Kohaliku kõrtsi seina ääres on avastatud ja lahti kaevatud iidne keltide kaev, mida arvatakse olevat kasutatud ohverdamispaigana. Lapsed jõuavad kaevamiskohta just hetkel, kui kaevust tuuakse välja mumifitseerunud hobusepea. Põnev värk. Juures on ka kohalikke, kellest üks vanahärra tunneb leiu pärast suur rahutust, nõudes, et see tuleb kindlasti kaevu tagasi panna. Arheoloogid ei taha sellest midagi kuulda. Näib, et tegu pole pelgalt ebausuga, sest kaevust pääseb lahti mingi poni-hobuse kujuline vihane jõus, kellega lastel on ebameeldivaid kokkupuuteid. Väikeküla vanemate perekondade liikmed, kelle esiisad on elanud seal iidamast-aadamast, jõuavad veendumusele, et ainuke viis kurjust tagasi luku taha panna, on ohverdada vanade druiidide kombe üks kõrvalküla noorukitest, põletades selle õlgmehe sees maipüha pidustuste käigus. Sobilikul moel on paari päevast saabumas Walpurgi öö (30. aprill) ja üle mitmekümne aasta on taaselustatd iidne Beltane'i festival, kus muuhulgas toimub rongkäik ja õlgmehe põletamine. Nii et põnevust jagub, kuigi noortele suunatud romaani puhul teame ette õnnelikust lõpust. Märkasin, et raamatu autori sünnipäev on ka Walpurgi ööl...
 
Päris hea lugemine, raske midagi ette heita.
Teksti loeti inglise keeles

Peetri ja Mirjami lugu. Üks on naisest lahutatud, teisel mees urnud. Leitakse teineteist ja hakatakse koos elama. See on 300 lehekülge argielu, tühja dialoogi, aasimist, nunnutamist. Kõik on nii tore ja kena. Mirjam tutvub üge soome vanaprouaga, kes on hiljuti matnud oma tütre Marga. Marga oli välimuselt justkui Mirjami kaksikõde ja seetõttu võtab soome proua Mirjamit justkui oma tütrena. Surnud tütar aga ilmutab ennast aeg-ajalt - sõbralikul moel - oma vanas kodus. Teine kohtumine kummitusega toimub Kaliningradi muuseumis.
 
Aga see kummituse asi on tegelikult üsna kõrvaline, see ei eruta ülemäära kedagi, nagu realistlikus romaanis võiks eeldada. Me loeme lõputuid kordi, kuidas peategelased hakkavad süüa tegema, käivad poes süüa ostmas, söövad, joovad kohvi, jalutavad, ajavad väikest äri, käivad kaubandusvõrgus ja spaas, räägivad "vaimukalt", kui väga nad üksteist ihalevad. Seksistseene naturaalses võtmes ei ole, ent nende algus on alati markeeritud sellega, et üks kahest - kas Peeter või Mirjam - tõmbab teise endale peale... Lõputu small talk, klišeelikud laused. Nõuab kannatlikku, tugeva närvisüsteemiga lugejat.
 
Stiilinäidet (lk 146):
"Aga juba oli ka Peeter köögiuksel, hommikumantel palja ihu peal, ning nähes Mirjamit nende liibuvate riietega pliidi ääres toimetamas, hüüdis vaimustunult "Ossa!"
"Ma olen sulle juba öelnud, et ma ei ole Ossa, ma olen Mirjam!" pomises naine, kuigi sai väga hästi aru, mida Peeter mõtles. Ta pööras end näoga mehe poole ja lausa võpatas, nähes, kuidas Peeter ukse vahel seisab. Siiski kogus ta end kiiresti ja kamandas: "Fuika, vaata, milline sa välja näed! Marss riided selga! Meil ei ole selleks aega, kohe on toit laual."
"Meil?" oli peeter hämmingus.
"Jah, just meil. Vabandust, ma unustasin öelda, et kuna mul oli töö juures nii palju ületunde kogunenud, lubas ülemus mul tänasest puhkusele jääda ja ega sa pole unustanud, et ma ju leppisin tänaseks uue müügikohaga kokku."
"Sa oled ju mul lihtsalt kullatükk," hüüdis Peeter ning ruttas vannituppa.
Mirjam kattis vahepeal laua ja kui Peeter vannitoast väljus,teatas naine häbelikult, et peab mees piirduma pudruga.
"Ma polegi teab mis ajast putru saanud," oli Peeter sellega kohe nõus.
Garaaži jõudes vaatas Mirjam paluvalt Peetri poole ja küsis: "Kas ma võin ise sõita?"
"Muidugi võid," ulatas mees talle bussivõtmed.
 
Ja sellises kirjeldavas-lobisevas stiilis kogu romaan, kus sisliselt mitte midagi ei juhtu.
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud eesti ulmekirjaniku Teet Kalda 1975. aastal ilmunud kogumikus sisaldub kaks ulmelugu: "Pea" ja "Märgutulede süütamise aegu".
 
"Pea" on pikem tekst (68 lk), mille peategelane on 30-aastane naisterahvas Meelika, raamatukogutöötaja. Näeme tema elu, hõredaid suhteid, sisemaailma. Kord saadab ta pooleldi nalja mõttes mingi küsimuse ajakirjale "Küsimused ja vastused". Seal tema küsimus koos vastusega ilmubki. Vastajaks keegi Priit Arilo. Miskipärast otsustab Meelika teda kirja teel vastuse eest tänada. Tekib pikem kirjavahetus, kus Arilo vastused on harvad ja kummalised, kuidagi ebaisikulised. Ometigi näib see kirjade kirjutamine sellisena, et osapooltel on teineteise vastu mingi isiklikum huvi. Naine märkab, et Arilo artikleid on ilmunud väga erineva valdkonnaga ajakirjades. Ta saab kusagilt teada, et mees töötab Teaduste Akadeemia 21. instituudis - asutuses, mida nagu poleks olemas või siis on väga salajane. Katsed mehega vahetut kontakti saada kipuvad luhtuma. Anonüümne helistaja soovitab tal teemaga mitte tegeleda. Aga Meelika ei jäta ja selgitab välja selle salajase asutuse asukoha ja läheb kohale.
 
Jutustuse ulmeline osa toimubki loo lõpus ja eks pealkirja järgi oli puänt ka kuigivõrd etteaimatav. Lugu oli mulle huvitav psühholoogilise külje poolest.
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud eesti ulmekirjaniku Teet Kalda jutt esitab küsimuse, kuidas inimene käitub siis, kui ta kohtub millegi üleloomulikuga, ja kui ta on veendunud skeptik-ratsionalist, kas varasemate vaadete ümberhindamine on võimalik või mitte.
 
Viive Laam on see skeptikust ratsionalist (ja üldse igasuguste tehniliste uuenduste vastane konservatiiv), keda ärritab kunagise koolivenna UFO-uskumine. Viivet on üldiselt kujutatud üle keskmise negatiivselt.  Kursavend on oma temaatiliste loengutega kuulsaks saanud ja Viive jäänud oponendina lolliks, sest ta ei oska oma veendumusi hästi sõnastada. Loengult koos kursavennaga ära sõites küsib UFO-mees, mida Viive teeks, kui ta reaalselt kohtuks UFO-ga, mis on maandunud tee ääres ja rohelised mehikesed toimetavad selle ümber. Pakkudes ise vastuseks, et naine laseks need püstoliga maha, kui tal püstol oleks. Hiljem koju aedlinna poole kõmpides aga Virvega see juhtubki - tee ääres on maandunud UFO (kuigi ilma roheliste mehikestega). Siis saame teada, kuidas naine reageerib ja kas muudab oma uskumust.
Teksti loeti eesti keeles

Armastatud Austraalia ajakirjaniku G. Firth Scotti romaani alapealkiri on "A Westralian Romance", viidates tegevuspaigale Rohelise Mandri asustamata kõrbelises lääneosas. Lugu jutustab meile nooremapoolne mees Dick, kes on farmitöölise kohalt lahti lastud ja kes kohtub rännakul umbes 45-aastase karmi tüübiga, kes nimetab ennast Hatteriks. Kahe mehe vahel tekib usalduslik suhe ja nad otsustavad koos kontrollida aborigeenide legend´i kaugel kõrbes asuvast kummalisest paigast, kust võib leida kulda (on parajasti kullapalaviku-aeg Austraalias).
 
Janu ja surma trotsides jõutaksegi mäeahelikuni, kus ületatakse kõik lootused - nii heas kui halvas mõttes. Mägi varjab hiiglaslikku kausikujulist veerervuaari, kus elab kummaline olevus - bunyip. Koobastes pesitseb aga tuhandeid aastaid hiiglakasvu helendav naine, keda orjavad arvukad kääbuskasvu pügmeed. Meestel õnnestub bunyip tappa ja pettuse teel kätte saada tohutul hulgal kulda, mida leidub seal lausa telliskivide kujul. Pääsetakse eluga.
 
Hatterit hakkab aga kaugel kõrbes elutsev naine vaevama ja aasta pärast tehakse samasse kohta teine reis, Hatteril on eesmärgiks sinna jäädagi. Teise reisiga seonduvalt on autor välja mõelnud mingi kummalise, keerulise ja segase konstruktsiooni, mille keskmeks on kaljukoopas tuhandeid aastaid magav printsess ning iidsed võimu- ja armusuhted, mis viisid selle uinumiseni ja hiidnaise staatuseni selles segases süsteemis. Unest äratatud printsess pudeneb varsti peale ärkamist põrmuks, mis annab sellele loole pigem muinsjutu kui ulmeromaani varjundi.
 
Loo finaal toimub Inglismaal, kus sõlmitakse mitmed niidiotsad kokku, ent ikkagi ei tule sellest koherentset ja huvitavat süžeed. Ma ei liigitaks seda romaani n-ö kadunud rassi looks, sest need nn pügmeed näikse olevat hoopis õnneotsijad, kes aastasadade jooksul on hiidnaise valdusesse sattunud, misjärel too need mehed enertgiavampiirina pisikesteks teenriteks imes. Võib-olla jääb raamatust meelde ehk hoopis vanamoodne sõpruse, ustavuse ja sõnapidamise temaatika, millele autor positiivses mõttes palju rõhku pani.
Teksti loeti inglise keeles

Richard E. Goddardi eluloolised andmed ei ole teada. Sama isik on teadaolevalt kirjutanud veel õpikulaadse "General Cargo: An Introduction to Salesmanship" (1916).
 
"The Whistling Ancestors" on ajastule omane põnevusromaan, kus peategelasest mees satub ootamatusse seiklusesse, mille käigus tuleb võidelda pahelise okultistiga ja päästa kauni noore naise elu (saades vastutasuks päästetu südame). Inglise keeles: occult novel.
 
Peategelane on seekord asfaldikunstnik (pavement artist) Worthing, kes joonistab sillutisele pilte ja istub siis nende juures karbiga, teeseledes ühtlasi vigast, jättes ühe varruka tühjaks. Päästetavaid naisi on suisa kaks: Ines ja tema sõbranna Bridget, kelle isa on USAs rikas ettevõtja. Worthing satub juhtumisi peale olukorrale, kus sõbrannad tema juurest tänavalt mööda lähevad ja neid näivad jälitavat kaks kummalist kuju - meessoost mulatt ja vanem segavereline naine. Pealt kuuldud vestlusest selgub, et plaanitakse midagi halba. Worthing asub tegevusse.
 
Mulatt on "doktor" Caspar Pettifranc, papaloi, st voodoo-usundi preester, ja naine on mamaloi, tema kaaslane, kellel on võime ühendust võtta memde religiooni jumalustega, kes suhtlevad omapäraste sahistavate-vilistavate helide abil. Caspar ajab Londonis omamoodi koolitusäri, kus peab rikastele rumalatele naistele loenguid igavese nooruse tekitamise võimalustest. Ent tema ruumides "elab" ka mitu zombit... Tema tegelik plaan on hoopis võtta neegrite ja asiaatide abil võim kogu maailmas, milleks on plaanis kasutada ka mingisugust spetsiifilist gaasi. Suurem osa tegevusest toimub aga Cornwallis üüritud kauges gootilikus maamajas, kus "doktori" käe all tegutseb hull teadlane, kes paneb inimestest ja loomadest kokku nümfe, faune ja saatüreid. Sinna maamajja viiakse ka röövitud Bridget, kelle ameerika isa käest loodetakse raha välja pressida.
 
Pöörases tempos ja ootamatute käänakutega keerulises süžees on kõike justkui liiga palju, aga samas on see kõik ka väga lõbus. Hetkekski ei teki kahtlust vilets tänavakunstnik saab koos paari abilisega üleloomulikke võimeid valdavast seltskonnast jagu. N-ö sensatsioonilises stiilis liikuv lugu on minusugusele täpselt paras. Tore, et literaat ja kirjastaja John Pelan selle unustusse vajunud romaani üles leidis ja oma Dancing Tuatara Pressi teise raamatuna 2009. aastal taasavaldas.
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud briti nudisti, harrastusarheoloogi ja okultisti (gardnerismi-nimelise wicca voolu rajaja) Gerald B. Gardneri kontole jäi kaks ilukirjanduslikku teost, mõlemad neist üleloomuliku sisuga.
 
Romaani "A Goddess Arrives" märksõnaks on reinkarnatsioon. See reinkarneerunu on üks inglise abielumees Denvers. Vanu losside ja relvade mudeleid valmistaval mehel on esinenud korduvalt kummalisi unenäoreise, kus ta justkui elab kauges minevikus, kuigi nende täpsem sisu talle hiljem ei meenu. Sündmuste alguses võtab ta lõpuks vahele oma naise, kes on petnud teda teise mehega. Puruneva abielu lõppfaasis langeb Denvers aga veidrasse katatoonilisse seisundisse, mis kestab umbes 2 nädalat. Katalüsaatoriks näib olevat üks iidne merikarp, mis talle selleks ajaks kramplikult pihku jääb. Ta "lendab" tagasi oma varasemasse inkarnatsiooni umbes aastasse 1450 e.Kr, Küprosele, kus ta on vapper ja aus palgasõdurite komandör Kinyras. Oma tuleviku reinkarnatsioonist ei tea Kinyras midagi, ent aeg-ajalt kangastuvad talle unes kauged tulevikupildid ja ta oskab ühte-teist tulevikus nähtus ka oma kaasajas ära kasutada.
 
95 protsenti romaanist liigubki tegevus iidses Küproses, kus Egiptuse (Khem) vaarao on allutanud endale suurema osa saarest ja ähvardab nüüd Karpase riigikest. Selle juhtiv nõukogu on appi palunud palgasõdurite väe, kes võtavad riigi üle ja asuvad kaitsele vaarao hiiglasliku väe vastu.
 
Suur osa romaanist kirjeldab militaarset taktikat, relvi, kaitseehitiste valmistamist ja tolleaegset poliitikat. Kõik see on minule väga igav. Loomulikult ei pääse vapper Kinyras armastusest ja tema väljavalitu on poolmetsik sõdalasprintsess Dayonis. Dayonisel on ka oletatavaid nõiavõimeid, kuigi päris selge ei ole, kas sõjalise edu tagavad Dayonise rituaalid või oskuslik sõjakunst. Armastuslugu seda rasket militaartaktika ja poliitika massi minu jaoks siiski piisavalt huvitavaks ei teinud. Kui palju on sellel ajaloolisel osal pistmist Küprose tegeliku ajalooga, ma ei viitsinud välja selgitada.
 
Ma ei ole väga pirtsakas tüpograafiliste vigade esinemise suhtes, aga see romaan annab selles asjas n-ö silmad ette. Igal leheküljel on midagi. Raamatu (2024) väljaandja selgitab eessõnas, et kuna ta ei tahtnud üliharuldast esmatrükki kopeerida paljundamise teel (sest see oleks laenatud köite katki teinud), siis pidi ta teksti (130 000 sõna) lihtsalt ümber trükkima. See muidugi ei õigusta keeletoimetaja puudumist. Silma jäi eessõnast ka laused "I was pulled into a story that was quite remarkable and extremely well written by today's standards. Geralds vocabulary was immense and he used it masterfully. For someone who had never written a fiction piece before, he did a wonderful job." Ma võin nõustuda, et sõnavara ja lausestus on üsna head, aga sisu tapab need ära.
Teksti loeti inglise keeles

Deborah Sheldoni koostatud antoloogia sisaldab 23 lühemapoolset juttu armastatud  Austraalia ja Uus-Meremaa autoritelt, kellest umbes pooled mehed ja pooled naised. 20 lugu on esmatrükid. Etteantud teemast - rasedus, sünnitus ja imikud - tulenevalt leiame siit palju body horror'it, naturalistlikke ja valusaid episoode ning muidugi naise psüühika seisundeid. Tasemelt on raamat aga üsna keskpärane, nii et ei suuda esile tuua ühtegi säravat juttu, küll aga hulga viletsaid. Lihtsalt näideteks mõne loo sisust:
 
Matt Tighe ja "A Good Big Brother". Üle keskmise depressiivse ja halvaendelise miljööga lugu. Isa, ema ja poeg, kelle silmade läbi toimuvat näeme. Poisist saab varsti "suur vend", sest ema on viimase vindi peal rase. Isa õpetab poissi püssi laskma, sest "väikevenda tuleb kaitsta". Samas on suur vend ise ka nii väike alles. Selgub, et maja ümber on kõrge kaitsetara, sest vist mingi viirus liigub ja üldse on kõik ümbruskonnas juba surnud. Isa laseb öösel maha nakatunud naabrimehe, kes on samuti selles katkus. "Suur vend" juhtub sünnituse alates emaga kahekesi kodus olema ja peab näitama oma tulistamisoskust, sest keegi kahtlane tüüp tahab hoovi tulla.
 

Tracie McBride ja "Sins of the Mother". Naisterahvas sünnitab mõnenädalaste vahedega. Esimene on kivi, millele tekivad jalad ja pea, teine samuti, siis kolmas on hiidämblik, järjepanu igasugu kimäärid, üks on taime moodi. Eostajat ei ole, naine on neitsi. Pole selge, miks ta kusagilt abi ei otsi. Tööl ta vist ka ei käi. Ta hakkab oma järglasi ämbriga metsa vahele viima, et neist lahti saada. Küllaltki sürreaalne lugu ja halb lugu sealjuures.

 

Paul Mannering ja "The Still Warm". Märksõna: nõia põletamine. Preester teeb salaja ühe tüdruku raskejalgseks. Tüdrukut hakatakse süüdistama suhtes saatanaga ja preester on vait nagu kult rukkis. Esialgse "nõia" põletamise asemel ta siiski puuakse ja kas jääb tüdruk ellu või on see mingi üleloomulik zombiseisund, aga ta sünnitab mahamaetuna kirstus. Mingil telepaatilisel moel sunnib sündinud laps preestrist isa hauale tulema, kaabib end kirstust ja mulla alt välja ning tapab mehe.

 

Geraldine Borella ja "My Sweet Porcupette". Erakliku loomuga üksik naine on lapseootel ja eelnevate arstikonsultatsioonide käigus tutvub ta paariga, kellel samuti laps tulemas, aga temast mõni kuu varem. Temaga sõpradeks saanud paaril sünnib aga laps surnuna. Paarike meelitab lapseootel peategelase maamajasse, kus ta lukustatakse abihoonesse ja pole raske arvata, mis ees ootab: tahetakse see teine sündiv laps enda omaks teha ja selle ema vagaseks. Aga peatgeleasel on kummaline võime muutuda loomaks - näiteks okasseaks. Kust see võime tuleb ja miks, ei tea, aga muundudes loomaks, õnnestub tal end vangistusest välja kraapida ja põgeneda. Laps sünnib siis, kui ta on okassiga (laps samuti, inglise keeles on okassea laps "porcupette"), aga nii ema kui laps suudavad end hiljem tagasi inimesteks muundada ja siis järgneb aastatepikkune otsing, et kurjategijatest paarikesele kätte maksta. Magus kättemaks puändis rehabiliteerib mõnevõrra seda muidu ajuvaba juttu.

 

Kat Pekin ja "The River is Deep". See on kogumiku ainuke lugu, kus sünnitaja ei ole inimene. Ookeani on langenud meteoriit ja plannedil, aga eriti maailmameres on elu segi pööratud. Teaduslaev traalib merepõhja ja sealt püütakse välja miski, mis meenutab suurt muna. Muna sees on elu ja nagu selgub, koorub sealt keegi peajalgse moodi kombitstaega olevus. Olevus oskab teha kummalist häält, mille peale tuleb oma last päästma hiigelsuur koletis. Märksõna: Kraken.

 

Antoloogiale on aastal 2024 tehtud analoogiline järg ja planeerimisel on ka kolmas osa, kus autoritena oleksid kirjanikud väljapoolt Austraaliat ja Okeaaniat. Esimese osa põhjal ma neid soetama siiski ei kipu.

 
Teksti loeti inglise keeles

Armastatud inglise kirjanik ja näitleja Florence Marryat kirjutas elu jooksul umbes 70 raamatut, millest mõned liigituvad ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri. Mõnes nendest avaldub autori huvi spiritismi vastu.
 
"The Blood of the Vampire" ilmus "Draculaga" samal aastal, ent pealkirjast hoolimata on see puhas "psüühilise vampiiri" lugu. Romaani esimene pool kulgeb Belgia kuurortlinnakeses Heystis (Heist-aan-Zee). Hotellid, meri, kõrgseltskonna salongisuhted - küllaltki usutav miljöökirjeldus koos mitme reljeefse ja meeldejääva tegelasega. Sõbranna seltsis saabub hotelli 21-aastane Harriet Brandt - kaunis, siiras ja veidi lihtsameelne neiu, kellel on muidugi mõju vastassoole. Ta on elanud 10 aastat Jamaika nunnakloostris ning täiesti eluvõõras. Tema ongi see psüühiline vampiir, kuigi ta ise seda ei tea. Inimesed, kellega tal on pikemalt füüsilist või emotsionaalset kokkupuudet, hakkavad kuhtuma ja halvemal juhul surevad.
 
Asjast saame täpsemalt aimu siis, kui kohale saabub üks arst, kes on samuti elanud Jamaikal ja tundnud tema vanemaid. Selgub, et Harrieti isa oli sadistist "teadlane", kes tegi Jamaikal kohalikega kummalisi katseid, harrastas vivisektsiooni ja oli üldse halb inimene. Harrieti ema oli aga mulatist orjatar, kelle kohta teati, et temas olevat sünnist saati vampiiri verd. Ka ema oli jõhkard.   Arst on veendunud pärilikkuse needuses - on kass must, on ka tema pojad mustad. Üldiselt on tal õigus, kuigi konkreetsel juhul ei avaldu see Harrieti iseloomus, mis on sõbralik ja siiras, vaid temast sõltumatus hukutavas mõjus lähedastele. Arst püüab kaitsta oma tuttavaid Harrieti kahjuliku mõju eest, mis väliselt võib jätta pigem "susimise" või intrigeerimise mulje.
 
Romaani teises pooles, mis toimub Inglismaal, keskendutakse rohkem eetilistele küsimustele, eelkõige sellele, kas Harriet peaks kannatama oma vere needuse tõttu, omamata lähemaid suhteid teiste inimestega. Üldiselt tekib omajagu kaastunnet noore naise suhtes, kes niigi on piinelnud noorpõlve nunnakloostris ja nüüd, n-ö inimeste hulka sattununa, on ilma jäetud paljudest elurõõmudest, kui ta just ise ei taha - ja ta ei taha - teistele inimestele hukutavalt mõjuda.
 
Veidi enne romaani lõppu näib, et vere needus on murtud ja Harriet elab läbi äsja abellunu rõõmsad mesinädalad, aga paraku - lool on ikkagi õnnetu lõpp. Minule jääb raamatust positiivsena meelde vist ehk 19. sajandi kõrgseltskonna (kodanluse) hästi edasi antud omavaheliste suhete ja arusaamade kujutus.
Teksti loeti inglise keeles