Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Markus Vetemaa ·

Valgelinnu maailm

(romaan aastast 1999)

eesti keeles: Tallinn «Kupar» 1999 (Moodne klassika)

Hinne
Hindajaid
11
2
2
0
0
Keskmine hinne
4.6
Arvustused (15)
Must Kass

Korralik ulme, millele pole tarvis - hädise vabandusena - lisada, et kohalik. Eelkõige kirjandus, ulme sugemetega, mitte vastupidi, nagu siin pahatihti juhtub. Autor bioloogiaharidusega ja Castanedast mõjutatud, nii et räägib inimeses peituda võivatest võimetest - näiteks mitte ainult meile tuttavas ruumis ja ajas liikumiseks. Aga need võimed ei ole mitte alguses kohe käes, raamat sellest ongi, kuidas peategelane need endas avastab - ja mille arvelt see võim ja täienemine või muundumine tuleb, oli minu meelest küll laheda puändiga antud. Lisaks ulmelisele poolele on aga inimsuhted päris hästi kirja pandud, raamatus on tegelased, mitte tüübid. Teatud salapära jääb lahtistest otstest või muidu ka sisse - ja et peategelase nimi kangelase omaga sama on, lubab ju asja tõlgendada ka dokumentaalsena ;-) Võiks ka öelda, et SF kohalt on kõik õige, st. eeldused olemasoleva bioloogia-geneetikaga kooskõlas. Aga selle rakendus kipub fantasy poole. Nii et ei müstikat, ei roboteid, aga ulme küll. No mõni võib ju viriseda, et algus venib vms, aga ega see pole seiklusjutuna mõeldudki. Köide ja ladu petavad, ega teksti nii palju olegi, kui eemalt paistab.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Mäletan kuidas 80ndate lõpus sai alguse minu tohutu (ja siiani kestev) gooti rocki vaimustus. Üks tegelane oli mingi mu plaadi ära kaotanud ning andis siis kompensatsiooniks sületäie enda omasid, et ma sealt sobiva asenduseks valiksin. Ühe bändi kohta ütles ta, et mulle peaks ilmselt kohe väga hästi meeldima. Tegu oli «The Sisters Of Mercy» plaadiga «First And Last And Always». Tõesti meeldis!!! Panin peale ning kuulasin läbi, siis veel kord ja veel kord... ning nii viis korda järjest! Mõneti oli see minu jaoks vapustav kogemus. Plaadil oli koos kõik see mida teadlikult/vähemteadlikult olin kogu aeg muusikast otsinud – siin oli kurbust, ängi, melanhooliat, teatraalsust, süngust, meloodilisust, toorest jõudu ja ääretut õrnust ning hoolimata süngusest ja masendusest oli see kõik vägagi elujõuline ja energiast pakatav.

Vaat kõik see tuli mulle meelde, kui ma lõpetasin Markus Vetemaa romaani «Valgelinnu maailm» lugemise. Romaan, mis lugemise käigus mõjus ajuti üsna sünge ja lootusetuna ning tekitas isegi teatavat õõva... selle romaani lõpetamise järel tekkis tahtmine kohe algusest uuesti alata, et lugeda nüüd kõik see läbi selle teadmisega, mis tekkis esimese lugemise käigus...

Tõsi ta on, et algus pisut venis (vt. eelmine arvustus), aga 600 leheküljelise romaani puhul pole viis (pisut) venivat lehekülge alguses küll mingi piin. Kusagil viiendal leheküljel haakis romaan end juba külge ja ega lõpuni lahti ei lasknudki. Romaan pole just pingeline (selle sõna tavatähenduses), kuigi seiklusi, tagaajamist ja surma on ka siin (eesti kirjanduse kohta isegi vapustavalt palju)... pigem on romaan põnev – lugeja saab kogu aeg midagi uut teada, samas kerkivad kogu aeg uued küsimused ja mõistatused. iseäranis meeldib, et autor ei anna millelegi konkreetseid vastuseid, samas ei saa ka öelda, et autor hiiliks vastustest mööda – lugeja saab neid rohkem, kui ta nende üle mõelda jõuab. Ilmselt võib romaani tõesti Castaneda vaimus New Age ulmeks pidada, samas ei kannata autor New Age`ile omase teadusvaenulikkuse all – kõik saab lahatud mitme-setme nurga alt.

Lummas ka autori oskus maalida silme ette konkreetseid pilte, samas midagi konkreetselt sõnastamata. Tegelased olid võrratud... nii Markus ise, kui ka Lena ja Diana. Loodud maailm ning ajaloolised tagasivaated lummasid samuti. Pluss oli ka see, et autori mõttekäike ja võimalikke lahendusi oli võimatu ette näha... korraks mulle isegi tundus, et nüüd ma tean, ja ikkagi üllatas autor mind ning selgus, et ei tea ma midagi...

Kõik mu eelnev jutt on olnud üsna personaalne, aga tõttölda ei oskagi ma midagi objektiivset selle romaani kohta kirjutada... tõttöelda pole selleks ka vajadust, sest keele ja kättesaadavuse alaseid probleeme ei tohiks «Valgelinnu maailm» küll tekitada. Raamatul on veel üks tohutu pluss (vähemasti minu jaoks)! Kõige rohkem mõjuvad mulle tekstid, mida lugedes ma tunnen, et Kõiksus on tohutusuur ja mina olen vaid pisike kübe seal kusagil... Vaat «Valgelinnu maailm» tekitas minus taas üle hulga aja sellise tunde...

Soovitan lugeda!!!
Kuigi, ma ei tea kas ma teen õieti, et soovitan?

Minu meelest on «Valgelinnu maailm» tavakirjaniku poolt kirjutatud ulmeromaan, mida eristab ehk see, et erinevalt paljudest omasugustest on ta lisaks kirjanduslikule mõõdupuule hinnatav ka ulmekirjanduse mõõdupuuga – siin on olemas see heale ulmele omane sense of wonder, kuigi vist mitte päris selles tähenduses nagu seda tavaliselt mõistetakse. Tunnistan ausalt, et igatahes mina panen selle köite Stalkeri küsitluses 1999. aasta parimaks Eestis ilmunud ulmeraamatuks!
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Lõhmus

Sõber, kes mul sellele, Romaanivõistlusel `98 kolmandaks asetunud teosele (lisaks kõnealuse raamatu kuulumisele ulmekirjanduse valdkonda) tähelepanu soovitas pöörata, rajas oma ettepaneku peibutuslikuma osa paljuski minu ammuste nõrkuste – "idatõbi" ja sellest tulenev huvi igasugu esoteerika vastu – ära kasutamisele. Noh, nonde vanade sõpradega on ikka nii, et nad sind vajaduse korral enamasti pehmeks rääkida suudavad.

See oli kusagil aprillis, kui väljusin Tartu "Lutsu" Raamatukogust, kotis "programmeeritud" huvi ajel eestikeelse uudiskirjanduse riiulist laenuks võetud trükivärvilõhnaline kobe tellis-teos, mille lõpuni lugemises ma sugugi kindel ei olnud. Ma niisiis ei uskunud, et romaani väidetav castanedalikkus suudaks korvata seda kirjanduslikku küündimatust, mida termin "eesti romaan" ju põhiliselt tähistab. Kuid reeglipärasel halval on ka üks hea külg, ja selle moodustavad nood harvad meeldivad erandid, mis toda paganama reeglit kinnitama seatud.

Markus, kirjanikupoeg Vetemaa "Valgelinnu maailm" osutus õnneks just selliseks meeldivaks erandiks, mis arutlustesse heade romaanide võimalikkusest eestikeelses kirjanduses pisut lootustandvamat meeleolu loob. Kui esimesi lehekülgi lugedes oligi mõningaid raskusi raamatu käes hoidmisega, siis edasi muutus olukord otse vastupidiseks, ning üsna ühe jutiga ma ka tagakaaneni välja jõudsin. Ning esimene mõte pärast raamatu sulgemist oli: Stalker! Vähemalt minu arust ei ole siin vaielda midagi, sest tegemist on seni esimese tõsiseltvõetava romaanimahus kirjutatud eestikeelse ulmekaga üldse ning raamat tuleks koheselt arvata n.ö. kohustusliku kirjanduse hulka, pidades siinkohal silmas nii lugejaid kui kirjutajaid. M.kp.V. oskus valida endale võimetekohane ja teosele sobiv tempo, loo kulgu iseloomustav katkematuna püsiv põnevus ning lõpplahenduse etteaimatamatus on tõesti imetlust väärt. Ostke või laenutage, lugege, nautige, õppige!

Raamat oli niivõrd põnev, et teose lugemise käigus polnud küll vähimatki aega seda millegagi kõrvutama ega võrdlema hakata. Kui nüüd tagantjärele meenutada, siis ei oskagi öelda, mil määral too mind nii kenasti mõjutanud vihje loo teatud castanedalikkuse kohta lõpuks õigeks osutus. Võib olla, et üldisemas meeleolus ehk mingit aimatavat sarnasust isegi esines, kuid see ei olnud küll asi, mida ma lugedes tundnud ja mis mind raamatu küljes hoidnud oleks. Tegemist oli lihtsalt ühe väga-väga hea emakeelse ulmekaga. Hinne: viis.

P.s. Rõõmustav on raamatukogus käies näha, kuivõrd kapsaks too alles tänavu ilmunud tippteos praeguseks juba loetud on.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Kahtlemata on tegemist võrdlemisi hea raamatuga.. Ainult et mitte sellisest sordist mis mulle tõsiselt meeldida võiks. Sellised poolteadvusetus olekus unenäolisused on mulle (paraku) eluaeg võrdlemisi võõrad, suisa ebameeldivad tundunud.

Ilmselt seetõttu torkasid mulle siin teoses silma ka muud hädad, mis teisi selle ja mind teiste raamatute juures ehk eriti ei häirikski. Esiteks toosama veniv algus, mida eelkõnelejad juba mainisid. Minu jaoks läks raamat käima alles kuskil pärast esimest sadat lehekylge. Sealt edasi läks as, tõsi kyll, juba võrdlemisi mõnusaks. Peale selle häirisid mind dialoogid, mis kuidagi väga kunstlikud ja ebaloomulikud tundusid.

See kõik selleks. Tähelepanuvärse saavutusega, vähemasti kohalikus mastaabis, on tegemist kindlasti. Neljast kõrgemat hinnet panema aga minu käsi paraku ei tõuse.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Erinevalt eelkirjutajast on sellised "poolteadvusetus olekus unenäolisused" mulle kogu aeg meeldinud (varase nooruse kohta siiski pead ei või anda), oleks selliseid (ja heal tasemel) ainult rohkem. See raamat on igatahes hea tunnetusega kirja pandud, unenäoline ja etteaimamatu, kõik nii nagu vaja. Teistest kodumaistest ulmekatest igatahes peajagu üle, kui mitte rohkem. Lugege!
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Esiteks, Stalkerit vääärib teos juba oma puhtkirjandusliku küpsuse pärast. Markus Vetemaa pole mingil juhul üks neist eesti (ulme)kirjanduses nii levinud jutte välja higistavate isikutest, kes kirjandusliku hämaroleku piiril kõikudes selgematel hetkedel midagi enam-vähem loetavat paberile kribavad. Vetemaa ON küps looja, kirjanik, kel ei tarvitse midagi häbeneda. Paraku ei saa sel määral seda ühegi teise minu poolt loetud eesti ulmekirjaniku kohta öelda, kuigi osa neist seisab kindlasti kõrgemal sellest tüübist, keda eelpool mainisin. Seepärast soovitan "Valgelinnu maailma" kõigile, kes kipuvad eesti kirjandust abituks ning elujõuetuks nähtuseks pidama.

Sisu kohta. Üliselt puudub mul eriline aukartus igasuguste jõudude, vägede ja võimude vastu, olgu selleks väeks ja võimuks siis vene miilits või Valgelind (ühtmoodi absurdset käitumist võib neilt mõlemalt oodata), kuid seda teost lugesin tõelise naudinguga. On teatav kirjanduslik tase, kustmaalt alates sisu atribuutika mõnevõrra teisejärguliseks muutub -- kui see atribuutika teosesse sobib, kui selle kasutamine on õigustatud ning seda ei ole liialt abitute seletuseotsimistega naeruvääristatud (asi mida Simak näiteks teeb oma "Õiekeses"). "Valgelinnu maailma" müstiline maailmapilt teenib kirjanduslikus mõttes täielikult oma eesmärki ning moodustab teose muude komponentidega harmoonilise terviku. Minul assotsieerub "Valgelinnu maailm" eelkõige Jersildi "Elushingega" -- mõlemas neist on teadusliku maailmapildigia suht vabalt ümber käidud, kuid kummaski neist jääb see teose veidi psühhootiliste efektide taustal väheoluliseks.

Üks asi veel -- sel leheküljel, kus Lena rääkis Markusele, et Markuse vanaisa oli olnud lumelind ning et ta ise oli luik, käis peas väike klõps, 2 ja 2 pandi kokku -- järgmine lind on kajakas (palju neid valgeid linde siis ikka veel põhjamaal on?) ja järgmine inimene Diana (kes siis veel?) ja ennäe -- paarikümne lehekülje pärast selgus, et nii oligi... :)

Kergelt käib pinda see Kupra vaegnägijate väljaladu, millega vaeste lugmisnäljaste rahakotte halastamatult piinatakse... Ise ostsin kasutatult 80 eegu eest, nii et ei kurda, aga ikkagi...
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Seda va teost nüüd mitme kandi pealt lahatud, teen vahelduseks lühemalt. Igatahes on arvustused ka tekstis väärilised, rõhutades üht, mida teosele ette heidan - paljusõnaline. Parandaksin siiski - nauditavalt paljusõnaline. Autoril jutt jookseb, raamatut on mõnus lugeda, ent tihti tekib tunne, et seda dialoogi ma juba lugesin. Võib-olla on viga minus, ja selline tegelikult väga professionaalselt ja sujuvalt vormistatud ülesehitus on vajalik meeleolu loomiseks?

Igal juhul ilma mööndusteta väga hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles
tess

vau - minu esimene arvustus baasis...sellegipoolest yritan läbi saada ilma lapsepõlvekirjeldusteta - ilma nendeta ei tule mu arvustus kahjuks kindlasti nii pikk kui jyrkal aga kes teda ikka yletada suudaks isegi kui yritaks :-)...raamatut hindan max-hindega lisaks sellele et see mulle lihtsalt meeldis kahel põhjusela) raamat on selle jaoks et tavapäraselt mulle meeldida tõesti liiga paljusõnaline ja "lendlev" ja müstikat täis topitud aga kui ma selle yle virisema hakkasin avastasin et olin yhe hooga läbinud 300 lehekylge ja tegelikult vingusin selle pärast et mul oli kõht tyhi b) kui kaanel ei oleks kirjaniku nime olnud oleks raudselt arvanud et see on tõlketeos - enamik eesti kirjanikke nii kirjutada ei suuda...mingi maalähedus kumab alati läbi isegi kui seda on proovitud vältida...kui nyyd urgitsema hakata siis vigu leiaks kindlasti...aga pole tahtmist...raamat andis meeldiva elamuse ja see on vist peamine...ja siis see mille keegi juba ära märkis - ma ei ole kunagi tabanud vajadust raamatut 3 meetri kauguselt lugeda aga millegipärast on osad kirjastused veendunud selliste lugejate olemasolus...milleks muidu see hiiglaslik shrift
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

"Valgelinnu" retseptsiooni ulmeruumis lugedes tekkis mul kohe küsimus, kas Vetemaa ikka ise oli teadlik, et kirjutas ulmeromaani? Zhanrimääratlused kõrvale jättes tuleb tunnistada, et välja on kukkunud lummav maagiline maailm, kus ei doseerita üle seiklustega ja mis mulle eriti sobib - mõnusalt palju on peategelase sisekaemust. Muundumised linnuks tekitasid küll väheke õlakehitust, aga üldist muljet see siiski palju ei rikkunud. Ehkki mu pandud hindel puudub tagant plussmärk, olen taustana arvesse võtnud Vetemaa esimest romaani "Ahelikud", millest on hea samm edasi tehtud. "Ahelikke" hindaksin neljaga, kui seda oleks põhjust Baasis hinnata.
Teksti loeti eesti keeles
Eevur Tumm

Kõik on juba aastate eest öeldud:). Endal on mul "Valgelinnu maailma" lugemisest u. aastajagu möödas. Üks hindamiskriteerium võiks ju olla, kas raamat ka sügavamale pidama jääb. Praegu pean ütlema, et on jäänud mingi mälestus lummast, järelikult oli hea raamat, aga ka mitte midagi enamat, ju siis polnud Väga Hea Raamat. Hinne on muidugi teenitult viis.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Nõus teiste arvustajatega, et Valgelind on hästikirjutatud raamat. Kolm konkreetselt subjektiivsel põhjusel -ta lihtsalt ei meeldi mulle. Peategelane ei meeldi mulle, sest ta on mõttetu morbiidne kartuli-idu, kelles pole jõudu lihtsalt elusolemisekski, rääkimata sellest rõõmutundmisest. See, et temataolisest äpardunud inimesest sellised vitaalsed naislohemaod yle ega ymber ei saa, on autori (kas tema samastumine peategelasega ainult tundub loogilisena?) wishful thinking ja tundub sellisena natuke pateetiline... ;) Ainus veenev seos sellises loodusseadusevastases suhtes oli yhe lohetari kiindumus peategelase vanaisasse, kelles näis tõepoolest selleks ka piisav kogus elujõudu olevat. Nii et - mul tekkisid tõsised samastumisraskused peategelasega, ootasin vaikselt, et tal lõpuks ometi õnnestuks endale köis kaela panna (and a good riddance..) ja halisemine lõpetada.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Eelarvustajatest kaldun nõustuma Katariina Roosipuuga. 1997. aasta romaanivõistluse III koha laureaat ja "eesti ulme kümnendi teos" on isegi rohkem kui korralikul tasemel kirja pandud suurejooneliselt veniv esoteeriline targutus, mille vahest suurim probleem on selle absoluutselt eemaletõukav peategelane.  
 
Tollest mehest nimega Markus (jajah, tal on sama eesnimi, mis autoril), kes veedab aega mingis meditsiiniasutuses oleskledes, teame romaani 300ndaks leheküljeks enam-vähem kolme asja -  ta on arsti õppinud (mulle öeldi, et just nii tuleks nimetada seda, kui meditsiinitudengil on õpingud mingis faasis pooleli jäänud), ta on olnud noorena agar seelikukütt ning ta ei taha elada. Kuidas on võimalik minategelasega romaanis nii palju lehekülgi kirjutada ja selle nii juures vähe infot tegelase kohta välja anda, on üldse omaette kunsttükk.  
 
Konkreetses asutuses on Markus selleks, et ta kätt enda külge ei paneks; lisaks käib teda seal külastamas ja igapäevaste seksiseanssidega ravimas (vmt) tema kasuõde Lena. Veel on oluline maja keldrikorrusel inimestega enamasti viimaste surmaga lõppevaid teaduslikke eksperimente korraldav kuri geenius nimega Diana. Teadlasepreilil on laboritäis masinaid, mis inimeste ajutegevust mõjutavad ja katseloomadest elumahlad välja imevad. Kuna Markus ühel oma harvadest aktiivsushetkedest topib oma nina sinna kuhu pole vaja, pälvib ta sellega Diana tähelepanu ning  sattumise kurja teadlase teadustöö järjekordseks katseloomaks.  
 
Ühest küljest on romaanis maamärke kirjutamise kaasajast - tehnoloogiline tase, viited pornoajakirjadele, sportautod kui staatusesümbolid jmt. Teisalt on romaani tegevuskohta väga raske kuhugi meile tuntud maailma paigutada. Mainitakse Venemaad, USAd, mõningaid Euroopa riike, kuid Eestit nende hulgas ei ole ning pole ka mistahes muid viiteid Eestile. Õigupoolest ei saagi olla, sest Markuse vanaisa oli, niipalju kui mina aru saan, sisuliselt mõisahärra. ENSVs ei saanud sellist staatust endale keegi arusaadavalt lubada. Kõige selle tõttu kaldusin tegelasi ühes nende rahvusvaheliste nimedega kuhugi Skandinaaviamaale paigutama, ent ka see teooria ei päde, sest teose teises pooles viivad kaks naistegelast Markuse endaga koos automatkale, mis päädib Norra põhjaosas ning on väga hästi aru saada, et nii Rootsi kui Norra on asjaosalistele võõrriigid. Aga jumal temaga, s.o romaani aegruumiga. 
 
Autoretk ja sellel toimuv ongi romaani kõige tegevusrohkem osa, meenutades oma intensiivsuselt kohati veidi Matt Barkeri "Leegitsevat täiskuud". Seda lõbu pole siiski kuigi kauaks, sest ükski retk ei kesta igavesti ning peatselt jõutakse reisi sihtkohta, ehk ameeriklaste hallatavasse sõjaväebaasi, mis asub mütoloogiliselt tähendusrikka mäe lähistel. Edasi pöörab romaan kastanjeedatsemiseks, mille elemente võis muidugi täheldada juba varemgi.  
 
Mul oli lugemise käigus, eriti esimeses pooles suur kiusatus raamat üldse pooleli jätta, sest nt esimesed 100 lk ei juhtu absoluutselt mitte midagi ning justkui aegluubis toimuvad sündmused ka enamuses ülejäänud teosest. Haaravuse koha pealt pole üldse mitte abiks ka see, et Markus on suuresti vegetatiivne olend, kelles pole inimlikke tundeid, kes on romaani naistegelaste lükata-tõmmata ning kelle  põhielemendiks on raimondkaugverlik targutamine. Seda nii sisemonoloogis kui dialoogis teiste romaani tegelastega.  
 
Ning selle, et viimanegi sümpaatiakribal romaani kangelase vastu kaoks, garanteerib viide sellele, et kunagine väidetavalt edukas seelikukütt oli pigem stalker ja vägistaja: "Tõsiasi, et praegu, keset ööd, oli tema hotellitoa uks ilmselt lukus, ei teinud mind kuigi õnnetuks - omal ajal olin ma meie ülikooli ühikates ringi laaberdades ja tüdrukuid otsides naisterahvaste sellise sõjakavalusega korduvalt kokku puutunud. Lukud ei olnud midagi ületamatut /.../ omal ajal olin ma avastanud, et selline öine sissemurdmine võis imelikul kombel vahel äärmiselt edukas olla. Unest üles aetud naistel ei olnud selle vastu sageli mitte midagi - ei tea, kas kõlas nende geneetilises mälus mingi teadmine ammumöödunud aegadest, kus meesterahvad just niimoodi, salajas, keset kuuvalgust ja salapäraseid varje oma vallutusretkedel käisidki, või siis ei tulnud tüdrukutel lihtsalt keset ööd nende igatsugu vabandused ja ettekäänded kohe meelde."
Teksti loeti eesti keeles
Reidar Andreson

Katariina ja Andri on siin romaani venivust ja peategelase ebameeldivust põhjalikult käsitlenud ning mul tuleb nendega nõustuda. Raamat oleks võinud olla mõnisada lehekülge lühem, sest kohati pidi lugema üsna sarnaseid (sõnaderohkeid) sisekaemusi. Areng oli ju toimunud, aga ikka küsis tegelane 400 lk möödudes neid samu küsimusi. Muidu haakis romaan hästi enda külge ja kui katsed tõsisemaks läksid või üldse sõidule mindi, oli põnev küll. Kui alguses arvasin, et lugu on kõik kuidagi teaduslikult seletatav, siis poole loo pealt võis veenduda, et tegemist siiski rohkem fantaasiaga. Aga Markus Vetemaa kirjutab väga ladusalt ja hästi, mistõttu leheküljed pöördusid kiirelt. Tõepoolest midagi täiesti teistsugust meie skeenes. Hea raamat kindlasti!
Pisike mitteoluline märkus: raamatu sisekaanele on tutvustuseks kirjutatud midagi mikrobioloogidest, kuid pigem oli tegu kas neuro-, raku-, molekulaarbioloogide, biokeemikute või farmakoloogidega. Seos mikrobioloogidega jäi kuidagi hõredaks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Silver Sära

Andrei Beljanin on Astrahani elanik ja see linn on "tegelane" mitmes tema raamatus. Romaanis "Vampiiri maitse" kubiseb Astrahan vampiiridest, libadest, aga ka nendele jahti pidava ordu - Hagijad - liikmetest.
Deniss "Den" Titovski on n-ö värdvampiir, keda "päris" vampiirid omade sekka ei loe. Tema toitub energiast, mida ta saab ilusate vastassoo esindajatega suheldes või seksides. Tema elukaaslane Sabrina on "päris" vampiir. Sabrina on tšellomängija, tal on tumedad juuksed ja kaanepildi järgi otsustades "turgutatud" rinnapartii, mis sunnib vältimatult paralleele tõmbama ühe avalikkusele hästi tuntud Eesti tšellistiga. Nii Deniss kui Sabrina (eriti viimane) on pidevas seksijanus ja tagasi nad ennast ei hoia.
 
Kolmas peategelane Eva on Hagijate ordu noor sõdur, 18-aastane siberlanna, kellele on kõvasti tehtud ajupesu teemal "vampiirid on halvad ja neid tuleb tappa". Aga vähemalt Deniss ja Sabrina on selgelt positiivsed kangelased ja kui Eva rünnaku käigus nende korteris vangi satub, hakkab ta pikapeale oma vaateid ümber hindama. Naiivitarist vampiirikütt jääb justkui kivina vampiiripaari kaela peale, aga viimased ei taha teda ka tappa, sest neil on plikast lihtsalt kahju.
 
Olulisemate tegelastena tuleb märkida veel vampiiripaari sõpra, surnud kaprali kummitust, kes pesitseb linnalähedases kindlussuvilas, libakarust miilitsat ja salapärast Parunit, kes on Astrahani vampiiride juht (aga keda paljud pole näinudki). Teadmata põhjustel on Parun sõlminud salakokkuleppe vastaspoolega - Hagijate orduga - et linnas püsiva rahu ja tasakaalu säilitamiseks tuleb ohverdada üks vampiir, kelleks Parun määrab Sabrina. Nii et peategelaste vastu on korraga nii Hagijad kui ka omad. Järgneb hoogne, seikluslik, koomiline ja erootiline tramburai, mida lugedes igav ei hakka. Supermäni omadustega Deniss, kirglik ja äge vampiir sabrina ning lõpuks nendega mesti löönud Eva panevad tagaajajatele vajvalt vastu ning pidevalt saab igasugu nalja koomikat. Selle viimase osas on kandev roll kaprali kummitusel, kes kipub pidevalt ruumidesse, kus saab näha paljaid naisi, st WC-sse ja vannituppa.
 
Romaani lõpus toimuv kahevõitlus Paruni ja Denissi vahel on aga selge läbikukkumine - näib, et autor ei osanud lihtsalt rahuldavat puänti välja pakkuda. Raamatu lõpus on järelsõna asemel üsna korralik (ja loomulikult positiivne) arvustus "Vampiiri maitsele".
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Armastatud briti põnevuskirjaniku Austin James Smalli eesti keeles ilmunud raamatu kaanel on tema nimeks miskipärast Austen John Small. Raamatu pealkirjaks on "Wõitlus waimuga" ja kaanel on see tituleeritud krimnaalromaaniks. Seda "kriminaalromaani" lugedes hakkas aga tunduma, et kas siin pole mitte hoopis ulmega pistmist. ISFDB-st kontrollides leidsin, et tõepoolest, "The Man They Couldn't Arrest" on koos veel kahe romaaniga arvatud "spekulatiivse" kirjanduse hulka.
 
Pealkirjas mainitud "waim" on üliandekas leidur Valmon Dain (eestikeelses versioonis Walmont Dan". Ta on 30-aastane, aga jõudnud juba palju:  ""Üheks Dani esimeseks leiutiseks oli eriline suhkrunaeri kultuur, mis andis Inglise suhkrutööstuse arenemiseks uue tõuke. Terasewalamiseks tehtud parandused tegid ta nime üle ilma kuulsaks. Tuhandetel Inglismaalt wäljaweetawatel masinatel võib lugeda tema nime. Tema poolt leiutatud kaardisüsteem kärpis Lancanshires kolme wiiendiku wõrra kudumiswabrikute kulusid. Riidewalmistamise tööstuses wäljamõeldud põhimõtted ja nööpide automaatne ettepanek lubasid walmisriiete wabrikantidel East Endis peaaegu täiesti läbi saada halwa ja kallilt makswa käsitööta." (lk 5-6). Jne.
 
Nüüd on mees aga leiutanud midagi, mis võimaldab tal asuda võitlusse Londoni organiseeritud kuritegevusega. Romaani lõpupoole selgub, et see on tehniline lahendus, mis lubab pealt kuulata kõiki ruume,kus asub telefon. Sisuliselt istub leidur om traatidest ja seadmetest küllastatud salakambris ja püüab kinni kurjategijate omavahelisi vestlusi. "Süsteem on äärmiselt lihtne. Ta kasutab Londoni telefoniwõrku. Ma lihtsalt ühendan oma traadid tarwiliku numbriga ja kuulan!" (lk 210. Küsimuse peale, kuidas see täpsemalt käib, tuleb muidugi etteaimatav vastus: "Selle seletus weniks liiga pikale, inspektor, kui teil pole eriteadmisi raadioenergia ja elektritehnika alal." Igal juhul suudab leiutaja tabada just nimelt kurjategijate vestlusi, kuulda nende plaane ja siis saata anonüümkirju Scotland Yardi, informeerides politseid ettevalmistatavatest röövidest. Politsei tituleerib kirjade tundmatu saatja isekeskis Waimuks. Juba on hulk grupeeringuid trellide taha saadetud. Nüüd aga on ta probleemi ees, sest keskseks allilma juhtfiguuriks osutub tema tuttava naise isa, muidu korralik kodanlane-ärimees. Aga selle naisega on tal just äsja midagi kiindumuse moodi tekkinud. Nii et raske seis. Veel raskemaks läheb siis, kui Londoni n-ö Moriartyks osutub tuntud välisdiplomaat. Leidr Dan asub ikkagi võitlusse, püüdes panna politseid uskuma avaliku elu tegelaste salaelus. Tema ühemehe-lahingus aitavad teda relvadena ikka tema keerulised leiutised, tavaliselt midagi elektriga seotut. Rpmaani lõpus ta aga hävitab oma leiutise, öeldes, et maailm pole selleks veel valmis...
 
Nii et selline SF-kriminull, veidi naiivne ja oma aja tehnika standardeid arvestades tolleaegseid lugejaid võib-olla mõnevõrra ahhetama panev.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse, täpsemalt räige õuduse alamžanri - lugu on võetud ka antoloogiasse Year's Best Hardcore Horror, vol 4 (2019).
 
Kui loo keskseks teemaks on imiku ära söömine päise päeva ajal keset tänavat võõra mehe poolt, siis sõna "räige" on ilmselt esimene, mis selle kirjeldamiseks pähe tuleb. Peategelane näeb tänaval, kuidas keegi suurt kasvu mees kõnetab lapsevankriga jalutavat ema, teeb esialgu niisama komplimendi nunnu lapse kohta, aga siis haarab vankrist lapse ja sööb selle enam-vähem ühes tükis ära. Mehe suu muutub söömisakti hetkeks hiiglasuureks. Peategelane ja veel üks mööduja püüavad toimuvat takistada, aga ei suuda. Siis aga olukord muutub - appi karjunud õnnetu ema on justkui ära tehtud - "Mis laps?" küsib ta. "Pole mingit last olnudki." Ka lapsevankrit pole enam. Peategelane arvab, et tal on luulud ja kui politseisse helistada, on tema see, kes ära viiakse. Lapseõgardist jõhkard teeb ettepaneku minna baari ja võtta üks naps - ta lubab selgitada. Selgitus tuleb, aga asi pole siiski nii lihtne. Tung teatavaid imikuid - tulevasi Hitlerid ja muid kurjategijaid - ära süüa pole mingi meeldiv tung ja seda on võimalik nakkuse teel teisele inimesele edasi anda.
 
Üsma mõjuv, karm ja meeldejääv n-ö ideejutt. 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Eric Fomleyl näib olevat tõmmet ülilühikeste juttude vastu - ta on väikekirjastuse Shacklebound Books alt koostanud korraliku p-täie taolisi antoloogiaid. Inglise keeles flash fiction, mida võiks tõlkida näiteks välkkirjanduseks. Mahu piirmääraks on 1000 sõna.
 
"Twisted Trailsi" 20 lugu (pikkusega 3-5 lk) mahuvad ära 90 leheküljele. Teksti pikkuse piirang tingib selle, et keerulist süžeed ja sügavaid karaktereid pole võimalik välja arendada. Antoloogia autorid pole aga seda õnneks püüdnudki. Üldiselt on keskendutud ühele sündmusele ja ülejäänud on puhas õhustik/miljöö, mida on võimalik ka üsna lühikeste vahenditega esile manada. Just see miljöö-värk on see, millega see raamat mind ära võlus. Võib-olla aitas sellele kaasa etteantud teema - Metsik Lääs, mis on filmide ja raamatute abil juba iseenesest meie teadvuses väga reljeefse ja ilmselt klišeeliku kujutlusena. Seetõttu pole selge kujutluspildi loomine lugejas kuigi keeruline.
 
Kogumikus ei ole ühtegi humoorikat lugu, domineerivad Surm, kõledus, nukrus, lein, kadunute hinged, vägivald. Mingil moel on kukkunud välja nii, et kogu raamatu peale ei kasutata mitte ühtegi korda sõnu "lasso" ja "kannused", mis kauboifilmidest justkui selle ajastu ja piirkonnaga seonduvad.
 
Parimaks looks tuleks pidada Deirdre Walkeri juttu "Ghost Town", kus linnakesse ratsutab 6-liikmeline jõuk, ent vastu ootusi ei saa nad seal eriti kedagi kõmmutada, sest ühtegi elavat hinge ei leidu. Ka enamik hooneid (peale kõrtsi, kus klaver mängib ise, otsekui nähtamatute sõrmede jõul) näivad olevat vaid fassaadid, nii et uksest sisse rünnates lendad seinatagusesse tühjusesse. Siiski toimetab selles linnakeses Miski, kes kurjategijate jõugu ükshaaval olematusse saadab. Jutu viimases lõigus on kokku võetud selle miski n-ö mõtted pärast kuue mehe neelamist (või kuidas iganes seda asja nimetada). Võib-olla tasuks see lõpulõik siin ära tuua:
 
"The ghost town belches, and the saloon sign swings and creaks. Six horses, and six men. Slim pickings, and nothing heartier on the horizon. Maybe it's time to uproot, to follow the ever westward migration of trail-weary settlers and chance-your-luck prospectors.
Following the herd."
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud vene ulmekirjaniku Olga Mjahari romaan "Mutantka" on kauges tulevikus toimuv action-kosmosekomöödia.
 
Lugu algab sellega, et pealkirjas nimetatud mutanditar Ilja (see pole mehenimi; tal on ka pikem nimi, mida raamatus on nimetatud vaid ühe korra) saabub töökuulutuse peale gooti stiilis lossi. Otsitakse võitlejat/turvameest kosmoselaeva meeskonda. Lossi väraval istub kõnelev vares, kes seal tembutab ja lõpuks lendab Iljale pähe, küüntega kinni, mispeale kõiksugu peenete relvadega varustatud mutantvõitleja satub paanikasse ja tormab lossi õues ringi nagu hull. See episood annab ette tooni kogu romaanile: totrad koomilised situatsioonid, üks teise järel. Vares ja Ilja saavad aga sõpradeks ja kõnelevast linnust saab üks raamatu peategelane. Pidevalt süüa (eriti tõuke) ihaldav vares pole ainuke, kelle tegevus peab lugejat naerma ajama. Üldiselt on kõik karakterid sellised, et normaalne, tõsine käitumine pole neile omane. Olgu kas või väga tõsine hetk ja surmaoht, ikka tuleb keegi välja mingi opaka ütluse või toiminguga. Nalja pakuvad nii teadvusega loss (mille kiviseintest moodustuvad sõrmed/kombitsad, mis vajalikul hetkel pulli teevad) ja teadvusega kosmoselaev, kes on võimeline juhtpuldis valedele klahvidele vajutamise korral saama orgasmi/nirvaanat. Laeva meeskonda kuulub kolm meest ja mutanditar Ilja. Laeva kaptenil on omadus tunnetada intuitiivselt õigeid valikuid keerulistes olukordades. Üks teine liige on aga kujumuutja - omadus, mis tekib tal alles teatava vanuse saabudes. Et see anne on talle alles uus asi, muutub ta esimesel korral naiseks, suutmata end taas meheks muuta... Sellest tulenevalt ka mitmed homonaljad, aga seksi romaanis ei ole. Meeskond suhtub naisest võitlejasse esialgu irooniaga ("naine laevas, laev põhjas"), aga pikapeale saab ta neile omaseks, mis annab alust mitmelegi heldimist põhjustavale olukorrale.
 
Šeff saadab neid baasist (mis ei asu planeedil Maa) järjest igasugustele missioonidele, mille sisu on triviaalne - viia kellelegi postipakk, korjata poolkuu ajal põllult teatavaid lilli ja viia need kuhugi jne. Ühe missiooni ajal satub mutanditar kokku galaktika imperaatori pojaga, kes tuvastab, et Ilja on tegelikult keegi teine, saatusest temale määratud tulevane abikaasa. Imperaatoripoja armumine Iljasse ja katsed teda endaga abielluma sundida moodustavad romaani süžeest olulise osa. Vürtsi lisavad kaks imperaatori kaksikvendadest ihukaitsjat, kellest üks armub samuti tõrksasse ja protestivaimulisse peategelasse ja saab lõpuks Ilja abikaasaks (ka kõik tunnete ja suhetega seotud aspektid on koomilises võtmes).
 
Niisiis, pidev action, pidev koomika. Kirjutada romaanijagu (340 lk) nalja nii, et see ka päriselt vaimukas tundus ei ole lihtne ülesanne ja kes sellega üldse hakkama saaks? Taoline õhustik tagab üldjuhul selle, et tegelastega mida väga halba juhtuda ei saa, ja ühel hetkel taipasin, et see polegi nii paha - võib-olla praeguse närvilise maailmapoliitilise olukorra tõttu ei tahagi mingeid halbu asju täiendavalt teada saada. Õnnelikeks pääsemisteks on abiks kõiksugu deus ex machina tüüpi asjad, mh rasketest haavadest kiire paranemine, desorelvad, varjuks muutumine jms.
 
Panin tähele, et romaani autor oli raamatu ilmumise ajal 24-aastane, nii et üsna õrnas eas. Seda meeles pidades võib "Mutantkasse" ka ehk leebemalt suhtuda. Aga Olga Mjahar on hariduselt meedik-bioloog ja Venemaa Riikliku Meditsiiniülikooli õppejõud bioloogiateaduskonnas. Nii et tõenäoliselt väga tark inimene.
 
Ma arvan, et kui mõnel telekanalil oleks palju raha (kõrgtehnoloogilise tuleviku kujutamine oleks väga kallis), saaks sellest SF ja fantasy hübriidist piisavalt pika ulmekomöödia sarja teha. Ma ise küll ei vaataks.
 
Olga Mjahari raamatuid, sh "Mutantkat" saab võrgust tasuta lugeda: https://loveread.ec/books.php?id_author=467 Võrgust leiab ka huvitavaid andmeid romaani kohta:
1) aktiivne sõnavara - madal (2627 unikaalset sõna 10 000 sõna kohta);
2) lause keskmine pikkus - 52 tähemärki, mis on keskmisest (81) madalam;
3) dialoogi osa tekstis - 34%, mis on lähedane keskmisele (37%).
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Selle romaani algus on paljulubav, umbes esimesed 20-30 lehekülge tõotab nii mõndagi. Aga siis kisub tegevus selliseks, et jääb mulje, nagu püüaks autor lugejat hämmastada võimalikult veidrate nähtustega - et panna ahhetama (märkan praegu, et lühike romaan on esmakordselt avaldatud sobiva pealkirjaga väljaandes - Startling Stories). Poliitilise varjundiga maagide/jumalate võitlus ei ole niikuinii huvitav. Samas ma pean möönma, et loo finaalis pikalt kirjeldatud pompöösne duell võib olla vastava soodumusega inimesele küllaltki muljetavaldav.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Vladislav Krapivin oli armastatud vene-nõukogude lastekirjanik, luuletaja, stsenarist, ajakirjanik ja pedagoog. Viljakat kirjanikku on autasustatud mh leninliku komsomoli auhinnaga.
 
"Krik Petuhha" (ei teagi, kas tõlkida "Kikerikii" või "Kukeleegu" on neljas raamat sarjast "Suure kristalli sügavuses". Peategelane Vitja Mohov on raamatus 11-13 aastane, mistõttu võib arvata, et kõige paremini samastab end looga teismeline lugeja, kui ta suudab ära taluda mitmed keerulised võõrsõnadest kubisevad lõigud - ikkagi SF-maiguline romaan.
 
Vitja isa töötab observatooriumis Sfäär, kus poiss suvel järelevaataja puudumisel aega veedab - Sfääri direktor on tema pealegi ta vanaisa. Võib-olla just seetõttu saab poiss muidu nii salajases asutuses nagu suvilas toimetada. Asutus uurib lahendusi, kuidas liikuda üle paralleelmaailmadesse, milliseid on meie kõrval mitmeid - erineva ühiskondliku korra, tehnilise taseme, astronoomia ja geograafiaga. On nn otsene ja kaudne üleminek. Üks neist käib mingi kaubarongiga, mis viib kahe maailma piirile. Otsese ülemineku võimalusi uuritakse. Ühe katse käigus saadetakse kogemata kuhugi paralleelmaailma Sfääri aias elav kukk Kriger. Vitja isa on kolleegidega kerges tülis ja tegeleb uurimistööga ühes teises, düstoopilises maailmas, elades ohtlikku illegaali elu. Vitha käib tal seal aeg-ajalt külas.
 
Et "Krik petuhha" on sarja neljas raamat, jääb nii mõnigi asi segaseks - sagedasti räägitakse varasematest sündmustest, mida lugeja justkui peaks teadma, aga ei tea, kui pole esimesi asju lugenud; sigineb tegelasi (nt Jožiki), keda justkui peaks tundma jne. Näib siiski, et maailmade vahel saavad n-ö otselendu teha mõningad teismelised, kellel on erilisi üleloomulikke andeid. Näiteks suudab Vitja luua enda ja ründava kuke vahele nähtamatu barjääri ning allutada oma tahtele keravälgu sarnase kera, millel on omadus ravida kehale jäänud arme ja haavasid. Romaani teise osa peategelane on teises maailmas elav poiss Filipp, kes sõbruneb sinna õnnetusekombel sattunud kuke Krigeriga ning saab sõbraks ka Vitjaga, kes hirmu ületades maailmade vahel käib. Teise osa keskne tõmbenumber oh hiiglaslik torn, mille sees tiksub igiliikurina sama hiiglaslik maagiline pendel. Nukra (aga mõnusalt nukra) järelmaigu jätab romaanist toreda kuke Krigeri traagiline surm tulevahetuses.
 
Raske öelda, kas see raamat oleks mulle meeldinud "omal ajal", sobivas vanuseklassis. Võib-olla oleks. On ju teatavat põnevust ja seiklust, noorte omavahelisi suhteid ja muud sellist. Nelikümmend aastat liiga vanana püüan olla mõistev ja empaatiline. Praegu jääb siiski kriitilise meele vaatevälja sündmuste ebaühtlane kiirus ja täpsus - mingeid episoode on kirjeldatud üksikasjalikult ja pikalt, siis on jälle olulisi asju esitatud üsna skemaatiliselt (näiteks see, kuidas Vitja koos teise sõbraga ühes düstoopilises paralleelilmas kohalikke sunduslikest kiipidest - ehk "indeksitest" vabastab). Ütleks siis nii, et hindel "kolm" on plussmärk järel.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Suurepärane jutustus ulme vanimast ja hinnatuimast alamžanrist. Ja stiilipuhas gooti värk.
 
Sündmused kulgevad vanas eraldatud lossis Alpides, kus elab krahv oma tütre ja mitme värvika majulisega. Vana jäägriülem kutsub kohale oma arstist kasupoja, et leida abi krahvi ravimisel - hulk meedikuid on temaga juba varem hädasse jäänud. Vanamees haigestub igal talvel kummalisse haigusesse, kus kehaline nõrkus on ühendatud psüühiliste probleemidega. Paari nädala jooksul tõbi vaibub. Haigusega samaaegselt ilmub lossi lähedusse Must Surm - rääbakas vanamutt, keda nähakse haiguse tugevnedes iga päevaga lossile lähenevat. Kes ta on ja kus elab - keegi ei tea. Arstist peategelane jääb kohale mitmeks nädalaks, et lahendada sünge lugu, kus märksõnaks lükantroopia.
 
Ingliskeelse pealkirjaga pikem lugu (üle 100 lk) on põnev ja intelligentseslt kirjutatud, kus lugejat ja peategelasi ei peeta lollideks. On mitmeid sarnasusi "Baskerville'ide koeraga" - öine tõrvikuga märguandmine mägedes viibivale "kaasosalisele", seintel rippuvad esiisade/emade maalid, kelle näo järgi tuntakse ära vereliin, palju koeri (lossis on koertekasvandus). Isegi vaatasin korra, et kumb lugu on varem kirjutatud (Doyle'i oma on siiski hilisem). Üldiselt - ootamatu ja huvitav leid vanast gooti kirjandusest. 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Tegevuspaigaks on rohkem kui sajandi tagune Londoni äri- ja börsimaailm. Peategelane Alvo Whetstone on külm ja küüniline ärigeenius, kelle edu ei põhine tavapärasel kalkuleerimisel, vaid intuitsioonil, mille iseloomustamiseks on õigem sõna "üleloomulik". Millal aktsiaid osta, millal müüa, kuidas skeemitada, mis tehinguid teha - kõik õnnestub. Aga siis ühel päeval ei õnnestu. Whetstone neelab aktsionäride koosolekul enne halva uudise ütlemist mürgitableti ja sureb ... teatud mõttes. Tema teadvus hüppab ühe talle kuuluva firma vähetähtsa noore ja saamatu ametniku kehasse. Ametniku nimi on Mordant. Jõhkra ärigeeniuse vaim jätkab sealt, kus eelmine elu pooleli jäi. Raske aru saada, kas mees teadis ette, et ta elu jätkub ja kuidas jätkub, aga alfaisane paneb edasi. Poolelijäänud asjadest olid ärid tegelikult teisejärgulised - peamine on saada ükskõik mis vahenditega endale üks noor naine - Violet, kes talle eelmises elus ära ütles. Saamatu noorametniku muutumine äsjasurnud ärimehe sarnasekks ja kahtlane surmajuhtum jäävad silma teravapilgulisele arstile dr Swabie'le, keda tuleb lugeda romaani positiivsete tegelaste hulka. Teose intelligentsemad mõttekäigud pärinevad just nimelt tema ajust.
Justkui triviaalsest süžeest hoolimata ei ole romaan igav. Tüüpilise määratluse "occult novel" asemel ei ole vale seda liigitada ka psühholoogiliseks romaaniks, kus on arutlusi eetika, religiooni ja meditsiini suhte, teadvuse kahestumise ja mõne muu teema üle. 2020. aasta kordustrükis on ära toodud ka autori väike selgitus oma vaatenurga kohta 1912. aastast (vastuseks arvutsusele). Selgituse sisu on kokku võetud selle pealkirjas "The Problems of Personality and Possession".
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Sattumine tulevikku ja siis, pärast olukorra taipamist, vältimatu tuhaks pudenemine.
Mitte midagi uut ega huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Kaubik transpordib hulka erinevaid madusid suletud loomaaiast uude kohta. Maanteel tekib ahelavarii ja akordioniks pressitud masinast pääsevad roomajad plehku, nende hulgas hiigelsuur püüton. See on väike maakoht. Kuulutatakse välja eriolukord ja hakatakse põgenikke püüdma. Need omakorda osutuvad üle keskmise verejanulisteks ja hakkavad püüdma inimesi, justkui kättemaksuks vangipõlve eest. Miskipärast osutuvad mõned maod väga kiireks, nii et inimesed ei suuda eest äragi joosta, hiigelpüüton neelab aga ühe päeva jooksul kaks täiskasvanud inimest, jäädes samas ikkagi vaid inimese jala jämeduseks... Ei saanudki aru, kas autor on lihtsalt loll või ootas, et lugejad on lollid.
 
Märkan, et raamatu venekeelne väljaanne "Zmei" on trükitud 1991 Eestis - Phantom Press.
Teksti loeti vene keeles
Silver Sära

Öine kirik maapiirkonnas. Kirikusse astub vana vampiir Edred - tal on oma võti - ja jääb ootama. Ta teab, et kohe peaks tulema keegi, kes tema vastu huvi tunneb. Varsti sisenevadki 18-aastased tudengid, poiss ja tüdruk, paarike. Teevad n-ö siseturismi, nad on kuulnud jutte, et selles kirikus elavat vampiir. Tekib vestlus, mille käigus noored jäävad pikapeale uskuma, et tegu on tõesti tuhande- või mitmetuhande aastase olevusega. Edred lükkab ümber ka igasugu populaarseid veendumusi vampiiride kohta, mis valdavalt pärinevad Bram Stikerilt. Telepaatiat ja hüpnoosi valdav vampiir laseb noortel rääkida õudusunenägudest, mis neid viimasel ajal valdavad. Ta saab aru, et tüdruk on tegelikult Erzsebet Bathory reinkarnatsioon - selle Ungari üliknaise oma, kes oma lossis noori naisi sadistlikult tappis. Ka poisil on mingi vägivaldne ajalooline isik teadvusesse pugenud. Lõpuks teeb vana Edred (kes on üldiselt heatahtlik ja tark vereimeja) tüdruku tolle soovil vampiiriks, et päästa ta elu - noahoobi annab pimeduses tüdruku poiss-sõber.
 
Ilma suurema point'ita lugu, raistaud aeg ei olle, aga läheb varsti muidugui meelest. Näidend ei sobi mu meelest eriti õudusžanriks.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud briti näitleja ja kirjaniku jabur jant (viisakamalt: komöödia), kus kaitseministri esimese sekretäri perre saabub lesbiline vampiir Tamara Fanghorn. Tamara prk nimes kajastuvad nii kihvad kui ka sarved... Vormiliselt on tegu küll sekretäri abikaasa sõbrannaga, kellel on olnud abikaasaga intiimseid hetki. Näidendis on üldse esil omajagu ebahariliku seksi teemat (sado-maso, intsest), mis võis olla põhjuseks, miks selle esitamine esialgu Suurbritannias keelati. Nalja peaks pakkuma veel sekretäri vanapapist äi, kes kogu aeg süüa nõuab, sugudevaheliste suhete ja naise positsiooni ümber jauramine ning küsimus, kas Hiina on kuulutamas Indiale sõda või oli see kõik ainult arusaamatus.
 
Näidend ilmus esimest korda Penguin Modern Playwrightsi teise raamatuna. Kordustrükk kogumikus "The Vampire Trilogy" (Oberon Books, 2011).
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Arvatavasti on nii mõnigi näinud 1973. aasta kultuslikku õudusfilmi "The Wicker Man". Vähesed on aga lugenud David Pinneri romaani "The Ritual" (1967), mille põhjal film tehtud on, sest teadmata põhjusel ei ole romaanist tehtud normaalse tiraaži ja hinnaga kordustrükki. Selle asemel võib proovida Jonesi versiooni, mis on filmi/raamatu teismelistele kirjutatud versioon. See on sarja Dark Paths esimene osa.
 
Neli väikelinna last, kaks poissi ja kaks tüdrukut, vamuses 11-13, lähevad ajlooringi juhendajaga naaberkülasse, kus käib väikest viisi väljakaevamine. Kohaliku kõrtsi seina ääres on avastatud ja lahti kaevatud iidne keltide kaev, mida arvatakse olevat kasutatud ohverdamispaigana. Lapsed jõuavad kaevamiskohta just hetkel, kui kaevust tuuakse välja mumifitseerunud hobusepea. Põnev värk. Juures on ka kohalikke, kellest üks vanahärra tunneb leiu pärast suur rahutust, nõudes, et see tuleb kindlasti kaevu tagasi panna. Arheoloogid ei taha sellest midagi kuulda. Näib, et tegu pole pelgalt ebausuga, sest kaevust pääseb lahti mingi poni-hobuse kujuline vihane jõus, kellega lastel on ebameeldivaid kokkupuuteid. Väikeküla vanemate perekondade liikmed, kelle esiisad on elanud seal iidamast-aadamast, jõuavad veendumusele, et ainuke viis kurjust tagasi luku taha panna, on ohverdada vanade druiidide kombe üks kõrvalküla noorukitest, põletades selle õlgmehe sees maipüha pidustuste käigus. Sobilikul moel on paari päevast saabumas Walpurgi öö (30. aprill) ja üle mitmekümne aasta on taaselustatd iidne Beltane'i festival, kus muuhulgas toimub rongkäik ja õlgmehe põletamine. Nii et põnevust jagub, kuigi noortele suunatud romaani puhul teame ette õnnelikust lõpust. Märkasin, et raamatu autori sünnipäev on ka Walpurgi ööl...
 
Päris hea lugemine, raske midagi ette heita.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Peetri ja Mirjami lugu. Üks on naisest lahutatud, teisel mees urnud. Leitakse teineteist ja hakatakse koos elama. See on 300 lehekülge argielu, tühja dialoogi, aasimist, nunnutamist. Kõik on nii tore ja kena. Mirjam tutvub üge soome vanaprouaga, kes on hiljuti matnud oma tütre Marga. Marga oli välimuselt justkui Mirjami kaksikõde ja seetõttu võtab soome proua Mirjamit justkui oma tütrena. Surnud tütar aga ilmutab ennast aeg-ajalt - sõbralikul moel - oma vanas kodus. Teine kohtumine kummitusega toimub Kaliningradi muuseumis.
 
Aga see kummituse asi on tegelikult üsna kõrvaline, see ei eruta ülemäära kedagi, nagu realistlikus romaanis võiks eeldada. Me loeme lõputuid kordi, kuidas peategelased hakkavad süüa tegema, käivad poes süüa ostmas, söövad, joovad kohvi, jalutavad, ajavad väikest äri, käivad kaubandusvõrgus ja spaas, räägivad "vaimukalt", kui väga nad üksteist ihalevad. Seksistseene naturaalses võtmes ei ole, ent nende algus on alati markeeritud sellega, et üks kahest - kas Peeter või Mirjam - tõmbab teise endale peale... Lõputu small talk, klišeelikud laused. Nõuab kannatlikku, tugeva närvisüsteemiga lugejat.
 
Stiilinäidet (lk 146):
"Aga juba oli ka Peeter köögiuksel, hommikumantel palja ihu peal, ning nähes Mirjamit nende liibuvate riietega pliidi ääres toimetamas, hüüdis vaimustunult "Ossa!"
"Ma olen sulle juba öelnud, et ma ei ole Ossa, ma olen Mirjam!" pomises naine, kuigi sai väga hästi aru, mida Peeter mõtles. Ta pööras end näoga mehe poole ja lausa võpatas, nähes, kuidas Peeter ukse vahel seisab. Siiski kogus ta end kiiresti ja kamandas: "Fuika, vaata, milline sa välja näed! Marss riided selga! Meil ei ole selleks aega, kohe on toit laual."
"Meil?" oli peeter hämmingus.
"Jah, just meil. Vabandust, ma unustasin öelda, et kuna mul oli töö juures nii palju ületunde kogunenud, lubas ülemus mul tänasest puhkusele jääda ja ega sa pole unustanud, et ma ju leppisin tänaseks uue müügikohaga kokku."
"Sa oled ju mul lihtsalt kullatükk," hüüdis Peeter ning ruttas vannituppa.
Mirjam kattis vahepeal laua ja kui Peeter vannitoast väljus,teatas naine häbelikult, et peab mees piirduma pudruga.
"Ma polegi teab mis ajast putru saanud," oli Peeter sellega kohe nõus.
Garaaži jõudes vaatas Mirjam paluvalt Peetri poole ja küsis: "Kas ma võin ise sõita?"
"Muidugi võid," ulatas mees talle bussivõtmed.
 
Ja sellises kirjeldavas-lobisevas stiilis kogu romaan, kus sisliselt mitte midagi ei juhtu.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku Teet Kalda 1975. aastal ilmunud kogumikus sisaldub kaks ulmelugu: "Pea" ja "Märgutulede süütamise aegu".
 
"Pea" on pikem tekst (68 lk), mille peategelane on 30-aastane naisterahvas Meelika, raamatukogutöötaja. Näeme tema elu, hõredaid suhteid, sisemaailma. Kord saadab ta pooleldi nalja mõttes mingi küsimuse ajakirjale "Küsimused ja vastused". Seal tema küsimus koos vastusega ilmubki. Vastajaks keegi Priit Arilo. Miskipärast otsustab Meelika teda kirja teel vastuse eest tänada. Tekib pikem kirjavahetus, kus Arilo vastused on harvad ja kummalised, kuidagi ebaisikulised. Ometigi näib see kirjade kirjutamine sellisena, et osapooltel on teineteise vastu mingi isiklikum huvi. Naine märkab, et Arilo artikleid on ilmunud väga erineva valdkonnaga ajakirjades. Ta saab kusagilt teada, et mees töötab Teaduste Akadeemia 21. instituudis - asutuses, mida nagu poleks olemas või siis on väga salajane. Katsed mehega vahetut kontakti saada kipuvad luhtuma. Anonüümne helistaja soovitab tal teemaga mitte tegeleda. Aga Meelika ei jäta ja selgitab välja selle salajase asutuse asukoha ja läheb kohale.
 
Jutustuse ulmeline osa toimubki loo lõpus ja eks pealkirja järgi oli puänt ka kuigivõrd etteaimatav. Lugu oli mulle huvitav psühholoogilise külje poolest.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud eesti ulmekirjaniku Teet Kalda jutt esitab küsimuse, kuidas inimene käitub siis, kui ta kohtub millegi üleloomulikuga, ja kui ta on veendunud skeptik-ratsionalist, kas varasemate vaadete ümberhindamine on võimalik või mitte.
 
Viive Laam on see skeptikust ratsionalist (ja üldse igasuguste tehniliste uuenduste vastane konservatiiv), keda ärritab kunagise koolivenna UFO-uskumine. Viivet on üldiselt kujutatud üle keskmise negatiivselt.  Kursavend on oma temaatiliste loengutega kuulsaks saanud ja Viive jäänud oponendina lolliks, sest ta ei oska oma veendumusi hästi sõnastada. Loengult koos kursavennaga ära sõites küsib UFO-mees, mida Viive teeks, kui ta reaalselt kohtuks UFO-ga, mis on maandunud tee ääres ja rohelised mehikesed toimetavad selle ümber. Pakkudes ise vastuseks, et naine laseks need püstoliga maha, kui tal püstol oleks. Hiljem koju aedlinna poole kõmpides aga Virvega see juhtubki - tee ääres on maandunud UFO (kuigi ilma roheliste mehikestega). Siis saame teada, kuidas naine reageerib ja kas muudab oma uskumust.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Armastatud Austraalia ajakirjaniku G. Firth Scotti romaani alapealkiri on "A Westralian Romance", viidates tegevuspaigale Rohelise Mandri asustamata kõrbelises lääneosas. Lugu jutustab meile nooremapoolne mees Dick, kes on farmitöölise kohalt lahti lastud ja kes kohtub rännakul umbes 45-aastase karmi tüübiga, kes nimetab ennast Hatteriks. Kahe mehe vahel tekib usalduslik suhe ja nad otsustavad koos kontrollida aborigeenide legend´i kaugel kõrbes asuvast kummalisest paigast, kust võib leida kulda (on parajasti kullapalaviku-aeg Austraalias).
 
Janu ja surma trotsides jõutaksegi mäeahelikuni, kus ületatakse kõik lootused - nii heas kui halvas mõttes. Mägi varjab hiiglaslikku kausikujulist veerervuaari, kus elab kummaline olevus - bunyip. Koobastes pesitseb aga tuhandeid aastaid hiiglakasvu helendav naine, keda orjavad arvukad kääbuskasvu pügmeed. Meestel õnnestub bunyip tappa ja pettuse teel kätte saada tohutul hulgal kulda, mida leidub seal lausa telliskivide kujul. Pääsetakse eluga.
 
Hatterit hakkab aga kaugel kõrbes elutsev naine vaevama ja aasta pärast tehakse samasse kohta teine reis, Hatteril on eesmärgiks sinna jäädagi. Teise reisiga seonduvalt on autor välja mõelnud mingi kummalise, keerulise ja segase konstruktsiooni, mille keskmeks on kaljukoopas tuhandeid aastaid magav printsess ning iidsed võimu- ja armusuhted, mis viisid selle uinumiseni ja hiidnaise staatuseni selles segases süsteemis. Unest äratatud printsess pudeneb varsti peale ärkamist põrmuks, mis annab sellele loole pigem muinsjutu kui ulmeromaani varjundi.
 
Loo finaal toimub Inglismaal, kus sõlmitakse mitmed niidiotsad kokku, ent ikkagi ei tule sellest koherentset ja huvitavat süžeed. Ma ei liigitaks seda romaani n-ö kadunud rassi looks, sest need nn pügmeed näikse olevat hoopis õnneotsijad, kes aastasadade jooksul on hiidnaise valdusesse sattunud, misjärel too need mehed enertgiavampiirina pisikesteks teenriteks imes. Võib-olla jääb raamatust meelde ehk hoopis vanamoodne sõpruse, ustavuse ja sõnapidamise temaatika, millele autor positiivses mõttes palju rõhku pani.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Richard E. Goddardi eluloolised andmed ei ole teada. Sama isik on teadaolevalt kirjutanud veel õpikulaadse "General Cargo: An Introduction to Salesmanship" (1916).
 
"The Whistling Ancestors" on ajastule omane põnevusromaan, kus peategelasest mees satub ootamatusse seiklusesse, mille käigus tuleb võidelda pahelise okultistiga ja päästa kauni noore naise elu (saades vastutasuks päästetu südame). Inglise keeles: occult novel.
 
Peategelane on seekord asfaldikunstnik (pavement artist) Worthing, kes joonistab sillutisele pilte ja istub siis nende juures karbiga, teeseledes ühtlasi vigast, jättes ühe varruka tühjaks. Päästetavaid naisi on suisa kaks: Ines ja tema sõbranna Bridget, kelle isa on USAs rikas ettevõtja. Worthing satub juhtumisi peale olukorrale, kus sõbrannad tema juurest tänavalt mööda lähevad ja neid näivad jälitavat kaks kummalist kuju - meessoost mulatt ja vanem segavereline naine. Pealt kuuldud vestlusest selgub, et plaanitakse midagi halba. Worthing asub tegevusse.
 
Mulatt on "doktor" Caspar Pettifranc, papaloi, st voodoo-usundi preester, ja naine on mamaloi, tema kaaslane, kellel on võime ühendust võtta memde religiooni jumalustega, kes suhtlevad omapäraste sahistavate-vilistavate helide abil. Caspar ajab Londonis omamoodi koolitusäri, kus peab rikastele rumalatele naistele loenguid igavese nooruse tekitamise võimalustest. Ent tema ruumides "elab" ka mitu zombit... Tema tegelik plaan on hoopis võtta neegrite ja asiaatide abil võim kogu maailmas, milleks on plaanis kasutada ka mingisugust spetsiifilist gaasi. Suurem osa tegevusest toimub aga Cornwallis üüritud kauges gootilikus maamajas, kus "doktori" käe all tegutseb hull teadlane, kes paneb inimestest ja loomadest kokku nümfe, faune ja saatüreid. Sinna maamajja viiakse ka röövitud Bridget, kelle ameerika isa käest loodetakse raha välja pressida.
 
Pöörases tempos ja ootamatute käänakutega keerulises süžees on kõike justkui liiga palju, aga samas on see kõik ka väga lõbus. Hetkekski ei teki kahtlust vilets tänavakunstnik saab koos paari abilisega üleloomulikke võimeid valdavast seltskonnast jagu. N-ö sensatsioonilises stiilis liikuv lugu on minusugusele täpselt paras. Tore, et literaat ja kirjastaja John Pelan selle unustusse vajunud romaani üles leidis ja oma Dancing Tuatara Pressi teise raamatuna 2009. aastal taasavaldas.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud briti nudisti, harrastusarheoloogi ja okultisti (gardnerismi-nimelise wicca voolu rajaja) Gerald B. Gardneri kontole jäi kaks ilukirjanduslikku teost, mõlemad neist üleloomuliku sisuga.
 
Romaani "A Goddess Arrives" märksõnaks on reinkarnatsioon. See reinkarneerunu on üks inglise abielumees Denvers. Vanu losside ja relvade mudeleid valmistaval mehel on esinenud korduvalt kummalisi unenäoreise, kus ta justkui elab kauges minevikus, kuigi nende täpsem sisu talle hiljem ei meenu. Sündmuste alguses võtab ta lõpuks vahele oma naise, kes on petnud teda teise mehega. Puruneva abielu lõppfaasis langeb Denvers aga veidrasse katatoonilisse seisundisse, mis kestab umbes 2 nädalat. Katalüsaatoriks näib olevat üks iidne merikarp, mis talle selleks ajaks kramplikult pihku jääb. Ta "lendab" tagasi oma varasemasse inkarnatsiooni umbes aastasse 1450 e.Kr, Küprosele, kus ta on vapper ja aus palgasõdurite komandör Kinyras. Oma tuleviku reinkarnatsioonist ei tea Kinyras midagi, ent aeg-ajalt kangastuvad talle unes kauged tulevikupildid ja ta oskab ühte-teist tulevikus nähtus ka oma kaasajas ära kasutada.
 
95 protsenti romaanist liigubki tegevus iidses Küproses, kus Egiptuse (Khem) vaarao on allutanud endale suurema osa saarest ja ähvardab nüüd Karpase riigikest. Selle juhtiv nõukogu on appi palunud palgasõdurite väe, kes võtavad riigi üle ja asuvad kaitsele vaarao hiiglasliku väe vastu.
 
Suur osa romaanist kirjeldab militaarset taktikat, relvi, kaitseehitiste valmistamist ja tolleaegset poliitikat. Kõik see on minule väga igav. Loomulikult ei pääse vapper Kinyras armastusest ja tema väljavalitu on poolmetsik sõdalasprintsess Dayonis. Dayonisel on ka oletatavaid nõiavõimeid, kuigi päris selge ei ole, kas sõjalise edu tagavad Dayonise rituaalid või oskuslik sõjakunst. Armastuslugu seda rasket militaartaktika ja poliitika massi minu jaoks siiski piisavalt huvitavaks ei teinud. Kui palju on sellel ajaloolisel osal pistmist Küprose tegeliku ajalooga, ma ei viitsinud välja selgitada.
 
Ma ei ole väga pirtsakas tüpograafiliste vigade esinemise suhtes, aga see romaan annab selles asjas n-ö silmad ette. Igal leheküljel on midagi. Raamatu (2024) väljaandja selgitab eessõnas, et kuna ta ei tahtnud üliharuldast esmatrükki kopeerida paljundamise teel (sest see oleks laenatud köite katki teinud), siis pidi ta teksti (130 000 sõna) lihtsalt ümber trükkima. See muidugi ei õigusta keeletoimetaja puudumist. Silma jäi eessõnast ka laused "I was pulled into a story that was quite remarkable and extremely well written by today's standards. Geralds vocabulary was immense and he used it masterfully. For someone who had never written a fiction piece before, he did a wonderful job." Ma võin nõustuda, et sõnavara ja lausestus on üsna head, aga sisu tapab need ära.
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Deborah Sheldoni koostatud antoloogia sisaldab 23 lühemapoolset juttu armastatud  Austraalia ja Uus-Meremaa autoritelt, kellest umbes pooled mehed ja pooled naised. 20 lugu on esmatrükid. Etteantud teemast - rasedus, sünnitus ja imikud - tulenevalt leiame siit palju body horror'it, naturalistlikke ja valusaid episoode ning muidugi naise psüühika seisundeid. Tasemelt on raamat aga üsna keskpärane, nii et ei suuda esile tuua ühtegi säravat juttu, küll aga hulga viletsaid. Lihtsalt näideteks mõne loo sisust:
 
Matt Tighe ja "A Good Big Brother". Üle keskmise depressiivse ja halvaendelise miljööga lugu. Isa, ema ja poeg, kelle silmade läbi toimuvat näeme. Poisist saab varsti "suur vend", sest ema on viimase vindi peal rase. Isa õpetab poissi püssi laskma, sest "väikevenda tuleb kaitsta". Samas on suur vend ise ka nii väike alles. Selgub, et maja ümber on kõrge kaitsetara, sest vist mingi viirus liigub ja üldse on kõik ümbruskonnas juba surnud. Isa laseb öösel maha nakatunud naabrimehe, kes on samuti selles katkus. "Suur vend" juhtub sünnituse alates emaga kahekesi kodus olema ja peab näitama oma tulistamisoskust, sest keegi kahtlane tüüp tahab hoovi tulla.
 

Tracie McBride ja "Sins of the Mother". Naisterahvas sünnitab mõnenädalaste vahedega. Esimene on kivi, millele tekivad jalad ja pea, teine samuti, siis kolmas on hiidämblik, järjepanu igasugu kimäärid, üks on taime moodi. Eostajat ei ole, naine on neitsi. Pole selge, miks ta kusagilt abi ei otsi. Tööl ta vist ka ei käi. Ta hakkab oma järglasi ämbriga metsa vahele viima, et neist lahti saada. Küllaltki sürreaalne lugu ja halb lugu sealjuures.

 

Paul Mannering ja "The Still Warm". Märksõna: nõia põletamine. Preester teeb salaja ühe tüdruku raskejalgseks. Tüdrukut hakatakse süüdistama suhtes saatanaga ja preester on vait nagu kult rukkis. Esialgse "nõia" põletamise asemel ta siiski puuakse ja kas jääb tüdruk ellu või on see mingi üleloomulik zombiseisund, aga ta sünnitab mahamaetuna kirstus. Mingil telepaatilisel moel sunnib sündinud laps preestrist isa hauale tulema, kaabib end kirstust ja mulla alt välja ning tapab mehe.

 

Geraldine Borella ja "My Sweet Porcupette". Erakliku loomuga üksik naine on lapseootel ja eelnevate arstikonsultatsioonide käigus tutvub ta paariga, kellel samuti laps tulemas, aga temast mõni kuu varem. Temaga sõpradeks saanud paaril sünnib aga laps surnuna. Paarike meelitab lapseootel peategelase maamajasse, kus ta lukustatakse abihoonesse ja pole raske arvata, mis ees ootab: tahetakse see teine sündiv laps enda omaks teha ja selle ema vagaseks. Aga peatgeleasel on kummaline võime muutuda loomaks - näiteks okasseaks. Kust see võime tuleb ja miks, ei tea, aga muundudes loomaks, õnnestub tal end vangistusest välja kraapida ja põgeneda. Laps sünnib siis, kui ta on okassiga (laps samuti, inglise keeles on okassea laps "porcupette"), aga nii ema kui laps suudavad end hiljem tagasi inimesteks muundada ja siis järgneb aastatepikkune otsing, et kurjategijatest paarikesele kätte maksta. Magus kättemaks puändis rehabiliteerib mõnevõrra seda muidu ajuvaba juttu.

 

Kat Pekin ja "The River is Deep". See on kogumiku ainuke lugu, kus sünnitaja ei ole inimene. Ookeani on langenud meteoriit ja plannedil, aga eriti maailmameres on elu segi pööratud. Teaduslaev traalib merepõhja ja sealt püütakse välja miski, mis meenutab suurt muna. Muna sees on elu ja nagu selgub, koorub sealt keegi peajalgse moodi kombitstaega olevus. Olevus oskab teha kummalist häält, mille peale tuleb oma last päästma hiigelsuur koletis. Märksõna: Kraken.

 

Antoloogiale on aastal 2024 tehtud analoogiline järg ja planeerimisel on ka kolmas osa, kus autoritena oleksid kirjanikud väljapoolt Austraaliat ja Okeaaniat. Esimese osa põhjal ma neid soetama siiski ei kipu.

 
Teksti loeti inglise keeles
Silver Sära

Armastatud inglise kirjanik ja näitleja Florence Marryat kirjutas elu jooksul umbes 70 raamatut, millest mõned liigituvad ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri. Mõnes nendest avaldub autori huvi spiritismi vastu.
 
"The Blood of the Vampire" ilmus "Draculaga" samal aastal, ent pealkirjast hoolimata on see puhas "psüühilise vampiiri" lugu. Romaani esimene pool kulgeb Belgia kuurortlinnakeses Heystis (Heist-aan-Zee). Hotellid, meri, kõrgseltskonna salongisuhted - küllaltki usutav miljöökirjeldus koos mitme reljeefse ja meeldejääva tegelasega. Sõbranna seltsis saabub hotelli 21-aastane Harriet Brandt - kaunis, siiras ja veidi lihtsameelne neiu, kellel on muidugi mõju vastassoole. Ta on elanud 10 aastat Jamaika nunnakloostris ning täiesti eluvõõras. Tema ongi see psüühiline vampiir, kuigi ta ise seda ei tea. Inimesed, kellega tal on pikemalt füüsilist või emotsionaalset kokkupuudet, hakkavad kuhtuma ja halvemal juhul surevad.
 
Asjast saame täpsemalt aimu siis, kui kohale saabub üks arst, kes on samuti elanud Jamaikal ja tundnud tema vanemaid. Selgub, et Harrieti isa oli sadistist "teadlane", kes tegi Jamaikal kohalikega kummalisi katseid, harrastas vivisektsiooni ja oli üldse halb inimene. Harrieti ema oli aga mulatist orjatar, kelle kohta teati, et temas olevat sünnist saati vampiiri verd. Ka ema oli jõhkard.   Arst on veendunud pärilikkuse needuses - on kass must, on ka tema pojad mustad. Üldiselt on tal õigus, kuigi konkreetsel juhul ei avaldu see Harrieti iseloomus, mis on sõbralik ja siiras, vaid temast sõltumatus hukutavas mõjus lähedastele. Arst püüab kaitsta oma tuttavaid Harrieti kahjuliku mõju eest, mis väliselt võib jätta pigem "susimise" või intrigeerimise mulje.
 
Romaani teises pooles, mis toimub Inglismaal, keskendutakse rohkem eetilistele küsimustele, eelkõige sellele, kas Harriet peaks kannatama oma vere needuse tõttu, omamata lähemaid suhteid teiste inimestega. Üldiselt tekib omajagu kaastunnet noore naise suhtes, kes niigi on piinelnud noorpõlve nunnakloostris ja nüüd, n-ö inimeste hulka sattununa, on ilma jäetud paljudest elurõõmudest, kui ta just ise ei taha - ja ta ei taha - teistele inimestele hukutavalt mõjuda.
 
Veidi enne romaani lõppu näib, et vere needus on murtud ja Harriet elab läbi äsja abellunu rõõmsad mesinädalad, aga paraku - lool on ikkagi õnnetu lõpp. Minule jääb raamatust positiivsena meelde vist ehk 19. sajandi kõrgseltskonna (kodanluse) hästi edasi antud omavaheliste suhete ja arusaamade kujutus.
Teksti loeti inglise keeles