Peetri ja Mirjami lugu. Üks on naisest lahutatud, teisel mees urnud. Leitakse teineteist ja hakatakse koos elama. See on 300 lehekülge argielu, tühja dialoogi, aasimist, nunnutamist. Kõik on nii tore ja kena. Mirjam tutvub üge soome vanaprouaga, kes on hiljuti matnud oma tütre Marga. Marga oli välimuselt justkui Mirjami kaksikõde ja seetõttu võtab soome proua Mirjamit justkui oma tütrena. Surnud tütar aga ilmutab ennast aeg-ajalt - sõbralikul moel - oma vanas kodus. Teine kohtumine kummitusega toimub Kaliningradi muuseumis.
Aga see kummituse asi on tegelikult üsna kõrvaline, see ei eruta ülemäära kedagi, nagu realistlikus romaanis võiks eeldada. Me loeme lõputuid kordi, kuidas peategelased hakkavad süüa tegema, käivad poes süüa ostmas, söövad, joovad kohvi, jalutavad, ajavad väikest äri, käivad kaubandusvõrgus ja spaas, räägivad "vaimukalt", kui väga nad üksteist ihalevad. Seksistseene naturaalses võtmes ei ole, ent nende algus on alati markeeritud sellega, et üks kahest - kas Peeter või Mirjam - tõmbab teise endale peale... Lõputu small talk, klišeelikud laused. Nõuab kannatlikku, tugeva närvisüsteemiga lugejat.
Stiilinäidet (lk 146):
"Aga juba oli ka Peeter köögiuksel, hommikumantel palja ihu peal, ning nähes Mirjamit nende liibuvate riietega pliidi ääres toimetamas, hüüdis vaimustunult "Ossa!"
"Ma olen sulle juba öelnud, et ma ei ole Ossa, ma olen Mirjam!" pomises naine, kuigi sai väga hästi aru, mida Peeter mõtles. Ta pööras end näoga mehe poole ja lausa võpatas, nähes, kuidas Peeter ukse vahel seisab. Siiski kogus ta end kiiresti ja kamandas: "Fuika, vaata, milline sa välja näed! Marss riided selga! Meil ei ole selleks aega, kohe on toit laual."
"Meil?" oli peeter hämmingus.
"Jah, just meil. Vabandust, ma unustasin öelda, et kuna mul oli töö juures nii palju ületunde kogunenud, lubas ülemus mul tänasest puhkusele jääda ja ega sa pole unustanud, et ma ju leppisin tänaseks uue müügikohaga kokku."
"Sa oled ju mul lihtsalt kullatükk," hüüdis Peeter ning ruttas vannituppa.
Mirjam kattis vahepeal laua ja kui Peeter vannitoast väljus,teatas naine häbelikult, et peab mees piirduma pudruga.
"Ma polegi teab mis ajast putru saanud," oli Peeter sellega kohe nõus.
Garaaži jõudes vaatas Mirjam paluvalt Peetri poole ja küsis: "Kas ma võin ise sõita?"
"Muidugi võid," ulatas mees talle bussivõtmed.
Ja sellises kirjeldavas-lobisevas stiilis kogu romaan, kus sisliselt mitte midagi ei juhtu.
