Armastatud briti põnevuskirjaniku Austin James Smalli eesti keeles ilmunud raamatu kaanel on tema nimeks miskipärast Austen John Small. Raamatu pealkirjaks on "Wõitlus waimuga" ja kaanel on see tituleeritud krimnaalromaaniks. Seda "kriminaalromaani" lugedes hakkas aga tunduma, et kas siin pole mitte hoopis ulmega pistmist. ISFDB-st kontrollides leidsin, et tõepoolest, "The Man They Couldn't Arrest" on koos veel kahe romaaniga arvatud "spekulatiivse" kirjanduse hulka.
Pealkirjas mainitud "waim" on üliandekas leidur Valmon Dain (eestikeelses versioonis Walmont Dan". Ta on 30-aastane, aga jõudnud juba palju: ""Üheks Dani esimeseks leiutiseks oli eriline suhkrunaeri kultuur, mis andis Inglise suhkrutööstuse arenemiseks uue tõuke. Terasewalamiseks tehtud parandused tegid ta nime üle ilma kuulsaks. Tuhandetel Inglismaalt wäljaweetawatel masinatel võib lugeda tema nime. Tema poolt leiutatud kaardisüsteem kärpis Lancanshires kolme wiiendiku wõrra kudumiswabrikute kulusid. Riidewalmistamise tööstuses wäljamõeldud põhimõtted ja nööpide automaatne ettepanek lubasid walmisriiete wabrikantidel East Endis peaaegu täiesti läbi saada halwa ja kallilt makswa käsitööta." (lk 5-6). Jne.
Nüüd on mees aga leiutanud midagi, mis võimaldab tal asuda võitlusse Londoni organiseeritud kuritegevusega. Romaani lõpupoole selgub, et see on tehniline lahendus, mis lubab pealt kuulata kõiki ruume,kus asub telefon. Sisuliselt istub leidur om traatidest ja seadmetest küllastatud salakambris ja püüab kinni kurjategijate omavahelisi vestlusi. "Süsteem on äärmiselt lihtne. Ta kasutab Londoni telefoniwõrku. Ma lihtsalt ühendan oma traadid tarwiliku numbriga ja kuulan!" (lk 210. Küsimuse peale, kuidas see täpsemalt käib, tuleb muidugi etteaimatav vastus: "Selle seletus weniks liiga pikale, inspektor, kui teil pole eriteadmisi raadioenergia ja elektritehnika alal." Igal juhul suudab leiutaja tabada just nimelt kurjategijate vestlusi, kuulda nende plaane ja siis saata anonüümkirju Scotland Yardi, informeerides politseid ettevalmistatavatest röövidest. Politsei tituleerib kirjade tundmatu saatja isekeskis Waimuks. Juba on hulk grupeeringuid trellide taha saadetud. Nüüd aga on ta probleemi ees, sest keskseks allilma juhtfiguuriks osutub tema tuttava naise isa, muidu korralik kodanlane-ärimees. Aga selle naisega on tal just äsja midagi kiindumuse moodi tekkinud. Nii et raske seis. Veel raskemaks läheb siis, kui Londoni n-ö Moriartyks osutub tuntud välisdiplomaat. Leidr Dan asub ikkagi võitlusse, püüdes panna politseid uskuma avaliku elu tegelaste salaelus. Tema ühemehe-lahingus aitavad teda relvadena ikka tema keerulised leiutised, tavaliselt midagi elektriga seotut. Rpmaani lõpus ta aga hävitab oma leiutise, öeldes, et maailm pole selleks veel valmis...
Nii et selline SF-kriminull, veidi naiivne ja oma aja tehnika standardeid arvestades tolleaegseid lugejaid võib-olla mõnevõrra ahhetama panev.
Pealkirjas mainitud "waim" on üliandekas leidur Valmon Dain (eestikeelses versioonis Walmont Dan". Ta on 30-aastane, aga jõudnud juba palju: ""Üheks Dani esimeseks leiutiseks oli eriline suhkrunaeri kultuur, mis andis Inglise suhkrutööstuse arenemiseks uue tõuke. Terasewalamiseks tehtud parandused tegid ta nime üle ilma kuulsaks. Tuhandetel Inglismaalt wäljaweetawatel masinatel võib lugeda tema nime. Tema poolt leiutatud kaardisüsteem kärpis Lancanshires kolme wiiendiku wõrra kudumiswabrikute kulusid. Riidewalmistamise tööstuses wäljamõeldud põhimõtted ja nööpide automaatne ettepanek lubasid walmisriiete wabrikantidel East Endis peaaegu täiesti läbi saada halwa ja kallilt makswa käsitööta." (lk 5-6). Jne.
Nüüd on mees aga leiutanud midagi, mis võimaldab tal asuda võitlusse Londoni organiseeritud kuritegevusega. Romaani lõpupoole selgub, et see on tehniline lahendus, mis lubab pealt kuulata kõiki ruume,kus asub telefon. Sisuliselt istub leidur om traatidest ja seadmetest küllastatud salakambris ja püüab kinni kurjategijate omavahelisi vestlusi. "Süsteem on äärmiselt lihtne. Ta kasutab Londoni telefoniwõrku. Ma lihtsalt ühendan oma traadid tarwiliku numbriga ja kuulan!" (lk 210. Küsimuse peale, kuidas see täpsemalt käib, tuleb muidugi etteaimatav vastus: "Selle seletus weniks liiga pikale, inspektor, kui teil pole eriteadmisi raadioenergia ja elektritehnika alal." Igal juhul suudab leiutaja tabada just nimelt kurjategijate vestlusi, kuulda nende plaane ja siis saata anonüümkirju Scotland Yardi, informeerides politseid ettevalmistatavatest röövidest. Politsei tituleerib kirjade tundmatu saatja isekeskis Waimuks. Juba on hulk grupeeringuid trellide taha saadetud. Nüüd aga on ta probleemi ees, sest keskseks allilma juhtfiguuriks osutub tema tuttava naise isa, muidu korralik kodanlane-ärimees. Aga selle naisega on tal just äsja midagi kiindumuse moodi tekkinud. Nii et raske seis. Veel raskemaks läheb siis, kui Londoni n-ö Moriartyks osutub tuntud välisdiplomaat. Leidr Dan asub ikkagi võitlusse, püüdes panna politseid uskuma avaliku elu tegelaste salaelus. Tema ühemehe-lahingus aitavad teda relvadena ikka tema keerulised leiutised, tavaliselt midagi elektriga seotut. Rpmaani lõpus ta aga hävitab oma leiutise, öeldes, et maailm pole selleks veel valmis...
Nii et selline SF-kriminull, veidi naiivne ja oma aja tehnika standardeid arvestades tolleaegseid lugejaid võib-olla mõnevõrra ahhetama panev.