Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Fear

(romaan aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: «Unknown» 1940; juuli
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Hirm»
Tallinn «Odamees» 1999

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
2
10
5
1
Keskmine hinne
3.292
Arvustused (24)

Oeh, dianeetika ja saientoloogia isa ning tema ulme.

Tagantjärgi püütakse saientoloogide reklaamikontori poolt väita, et L. Ron Hubbard oli ameerika ulme Kuldajastu kesksemaid tegelasi. Tegelikult see küll päris nii polnud, aga kõva tegija oli ta sel ajal küll ja viljakas kah. Lisaks muule oli ta ju ka John W. Campbell, Jr.-i üks lemmikuid.

«Fear» on tohutult paranoidne õudusfantaasia mehest, kes on kaotanud oma kaabu ja elust neli tundi. Pisiasi, aga talle tundub, et kui ta oma kaabu tagasi saab, siis meenuvad talle ka need neli tundi ja...

Kartke asju, mida olete unustanud, tõde ei pruugi sugugi pääsemine ja kergendus olla – nii võiks ehk kokku võtta selle lühiromaani mõtte. Tõtt öelda on tegu üsna piiripealse tekstiga, lõpuks saab kõik ju ratsionaalse seletuse, aga USA kirjandusmaailm peab seda ulmelooks (sestap ma ta ka BAASi panin) ning ilmus ta ka ulmeajakirjas. Ning see fantasmagooriline reis oma kaotatud asjade järgi oli samuti väga värvikalt ja võimsa fantaasiaga kirja pandud. Igatahes otsin ma nüüd hoolega varast (kuni 1950nda aastani) Hubbardi loomingut.

Soovitan kindlasti lugeda isikutel, kes hindavad õudukaid. Teised teevad seda omal riisikol.

Teksti loeti vene keeles

Heal tasemel õudukas, milles kenasti pinget kruvitakse ja mida kannatab isegi suuremate õudusmeistritega ühes riiulis hoida. Tõlge mõnevõrra häiris, kuid soovitaks siiski lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ülevoolavad kaassõnad Bradburylt, Kingilt ja ilmselt keskilt kaasmaalaselt hr. Toimetuselt. No ma ei tea. Nii häbiväärselt südamlikku õudukit pole mina juba ammu lugenud. Oma osa oli ilmselt ka industriaalsel keskkonnal, mis mind hoolimata hilisest öötunnist ümbritses, teki all taskulambi valgel lugedes oleks värk võib-olla mõjusam olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Loos oli häid kohti, näiteks see, kuidas mees ringi käis ja igal pool miingit väikest karvast elukat tajus. Samuti meeldis tema naise ja sõbra moondumine mingiteks kurjadeks olenditeks. Mingil põhjusel aga otsustas autor need intrigeerivad momendid põhja lasta pikkade ja igavate sürrealistlike unenägudega, millest parima tahtmisegi juures sotti ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Antud raamat on kindlasti üks mõjusamaid õudukaid. Ta ei pruugi nüüd mingi väga tugev tegija õudusmaailmas olla (pole sellega eriti kursis), kuid minu meelest vägagi loetav. Autor viib lugeja jutu sündmustikuga täielikult kaasa. Mina seda raamatut enne käest ei pannud, kui ma ta läbi olin lugenud. Pean tunnistama, et sellele kulutatud aeg läks asja ette. Hubbard on kirjutanud ikka märksa tugevamaid lugusid kui võis temalt eesti keeles esimesena ilmunud "Võitlustanner Maast" arvata. "Hirmule" panen hindeks tugeva 4.
Teksti loeti eesti keeles

Inglise keeles oleks see kindlasti efektiivsemalt mõjunud, eestikeelsena kippusid mõtted kangesti selle juurde, milline see tekst algkujul oli.Suur osa teksti mõjukusest pärines ju ikkagi riimidest rat ja hat ja bat. Ja kindlasti oli sellel palavikufantasmagoorial oma efektiivsusnivoo olemas, nagu ka tasahilju moonduval linnaelul. Paraku jäi mul see side nende kahe vahel tunnetamata, tekst jäi lihtsalt ilusate sõnade virnaks; isegi ilusate lausete virnaks, mis tervikuks paraku ei tahtnud sulanduda.

Lisaks tundus olukord olevat kuidagi standartne, ilma uudsuse võluta. Kurb on lugeda esmakordselt teksti, mille puhul sa tead ette, et näed, nüüd hakkab juhtuma see ja see. Oodates horrorit hakkasin seda lugema enne magamaminekut, ent paraku kippus see teos hoopis unejutuna mõjuma.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda tükk aega tagasi ja tahtsin esimese hooga "kahte" panna, sest ei mäleta, et oleksin lugemise ajal erilist lõbu tundnud, ent siis hakkasin meenutama ja tuleb tõdeda, et see on jälle üks säärane teos, mis on hea mitte lugedes, vaid takkajärgi meenutades. Kahjuks mitte väga hea. Unenäod ja palju mula rikkusid asja tõesti ära, kuid see paranoidne maailm... vahest loen teise isegi veel kord läbi.
Teksti loeti eesti keeles

ei olnud yldse hea ja 6udne ka mitte...olin valmistunud t6eliseks 6uduseks mida lubasid raamatutagakaane kiidus6nad ja ei tahtnud hakata raamatut lugema 6htul yksi kodus olles-kui ma seda siis l6puks tegin(sest midagi muud polnud hetkel lugeda) tabas mind t6eline pettumus...v6imalik et p6hjus oli t6lkes sest enamik kes raamatut kiidavad on seda lugenud mingis muus keeles...aga igal juhul on eestikeelne variant MINU arvates täielik jama......oeh nyyd 6nnestus kogu oma solvumine välja valada sest seda ma olin peale selle raamatu lugemist-solvunud
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ega üle 3 ei tule kohe kuidagi - hm, hea et niigi palju tuli. Ma nüüd ei tea, võib-olla lugesin ma seda raamatut valesti? Äkki oleks seda pidanud tegema küünlavalgel üksi keldris olles või midagi niisugust, aga igal juhul erilist õudusjutu tunnet ma nende kaante vahelt küll kätte ei saanud. Mina ei tituleeriks seda üldsegi mitte õudusjutuks, vaid võib-olla hoopis thrilleriks. Enne lugemist kerisid ootused üles nii minul kui ka kindlasti paljudel teistel need kõvad arvustused Kingilt ja Bradburylt. Võib-olla lootsimegi nende põhjal teosest liiga palju? No ei tea, aga igal juhul üle kolme ei saa see mingil juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat hakkab üsna kenasti ja vaikselt peale. Elad peategelasele kaasa, tema sekeldustele üliõpilaslinnakus ja vähehaaval haarab see sind ennast niivõrd endasse, et ei pane tähelegi kui peategelase ümbritsev maailm otsekui palavikusonimiseks muutub. Pühid otsa eest külma higi, loed, endal silmad punnis ja punased, ja kui läbi saad, on kõik sees pahupidi pööratud. Perfektne. Viis. Ei usukski, et selle on kirjutanud mees, kellele ma muidu üle kahe pole pannud.
Teksti loeti eesti keeles

See teos on mulle kui näitlik õppevahend, mis eristab SF-i horrorist – kui SF-is hakkab juhtuma sellepärast, et objektiivses reaalsuses, väliskeskkonnas nihkub miski paigast, siis selles raamatus sõidab peategelasel katus ära. Tõsi, pärast selgub, et ankruköis andis järele ühe kindla sündmuse tagajärjel. Päris muhe lugu, ja muide – minu jaoks lõpp päästis raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et parim Hubbard. Mina aga pidin kohutavalt pettuma. Ei olnud ta midagi nii erilist, see "tõeline õudukas" läks minust ikka väga mööda. Kuigi raamat algas ilusasti, keeras ta mingil hetkel sohu, ning ei saanudki sealt enam välja. Muidugi lõpplahendus oli hästi leitud, aga jättis mind totaalselt külmaks. Lõppkokkuvõttes polnud õudust, polnud hea, polnud tegelikult mittemiski. Täielik pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui mina jutust mäletan, oli kaabu ja 4 tundi ja üks mees. Kui kaanele või kuhugi sissejuhatusse oli kirjutatud, et nüüd valmistudege tõeliseks õudukaks, siis kahjuks pidi räigelt pettuma. Mitterahuldas plussiga. On palju palju paremaid horrori-esindajaid. Kasvõi Karen Orlau.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni viimase kahe leheküljeni olin veendunud, et tegemist on tõsiselt ülehinnatud teosega (eriti pidades silmas arvustusi ja kommentaare tagakaanelt ja avalehekülgedelt). Olles oma veerand tundi järele mõelnud, hakkas hinne sujuvalt tõusma, ning praeguse seisuga võiks nõrga viie ära panna.
Teksti loeti eesti keeles

See on nn viimase lehekülje raamat (viimane lehekülg võttis ikka "karbi" lahti). Üli hea õudukas. See raamat teeb isegi Stephen Kingile silmad ette.
Teksti loeti eesti keeles

"Hirm" kisub rohkem sürreaalsesse ja absurdsesse sümbolismi kui õuduszhanri. Tüütu lugemisvara nii või teisiti. Ei suuda ma tõsiselt võtta või kaasa elada sündmustikule, kus inimene võtab üleloomulikku juhtumit kui loomulikku, kus üldiselt ratsionaalselt mõtlev inimene (ülikooli õppejõud!) kohe üldse ei küsi, kuidas saab ta äkki kõndida maakera sisemusse, kust tulevad koletised, keda ei saa olemas olla, jne. Psühhiaatrilise sisuga lõpplahendus muidugi selgitab, ent meditsiiniga vist autoril palju kokkupuuteid pole olnud, sest ka vaimuhaige mõttemaailm pole usutav. Taotluslik absurd on aktsepteeritav, ent pole minu maitse. Ja pole ka ammu lugenud sellist teost, mille kaantele kokku kuhjatud tegijate kiidulausete ning sisu vahel oleks nii suur kuristik.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust oli see väga huvitav. Kahjuks olin ma liiga noor kui seda lugesin ja palju jäi arusaamatuks aga nii palju kui ma aru sain oli huvitav. Pinge oli tõepoolest üles kruvitud ja lugeja ei saanud enne viimaseid lehekülgi pihta, et mis värk toimub. See on üks neist raamatutest, kus saab ikka kenasti vihaseks, kui sõber viimased lehed ära rebib. :D Üldiselt suht hea jutt. Mitte küll esmaklassiline, kuid mõnusalt sürr ja kindlasti uuesti-loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu torkas mulle pihku ülemus; ma ei teagi, miks — vist lihtsalt sellepärast, et Hubbardi fenomen tuli jutuks ja meie kirjastus oli antud teost tehniliselt toimetanud. Esiteks — sissejuhatus ja peatükk “Autorist” on raamatu kõige ulmelisem osa, lausvaledest kubisev häbitu kiidulaviin. Ilmselgelt on nende salapärane looja härra Toimetus tegelikult ilma näota institutsioon, saientoloogia kirik ise, millise genereeritud tekst on trükise paksendamise eesmärgil tuimalt maakeelde ümber pandud. Huvitavast vandenõuteooriast annavad aimu Bradbury ja Kingi soovitused (kuidas need on hangitud? Relva ähvardusel või uimastite sokutamisega kirjanike toidusse? Või on leitud samanimelised isikud, kellel pole tunnustatud autoritega mingit seost?). Teose sisu aga haakub ulmega palju kehvemini kui näiteks Alice Imedemaal. Pigem meenutab seosetu sokkimine kaugelearenenud autismiga sakslase äpardunud katset Alice’i-lugusid psühhopatoloogilises võtmes ümber jutustada. Rämedalt mööda tõlge mõjub rämedalt halvasti kirjutatud teose puhul boonusena — tõlkija on autori taotlusi ja stiili ilmselgelt mõistnud ja nendega edukalt kaasa läinud. Eessõnas hoiatatakse ju, et raamatut ärgu avagu see, kes kardab tavalist. Just seda teos ohtralt pakub: tavalise inimese tavalisi toimetusi, tavalise malaariatõbise tavalisi hallutsinatsioone, tavalise grafomaani tavalisi ja surmigavaid väljaheiteid.

Kui teose oleks mulle lugeda andnud keegi muu ja kui ma poleks enne lugema asumist BAASis jagatud hinnetele pilku heitnud, oleksin selle pärast paari esimese lehekülje läbimist viisakalt vabandades tagasi andnud, aga nüüd surusin end roojusest läbi, nii et silm pealuust väljas. See oli väga valus kogemus ja ma ei soovita seda kellelegi. Tegelikult — kui mind seaks kahemeetrine, uljaste husaarivuntside ja imiku pea suuruste rusikatega nahkmees valiku ette, et loe seda raamatut uuesti või säh, siin on purk vaseliini, libesta end kenasti sealt, kust vaja ja aja siis tagupool uppi ning oota, kuni ma kummikinnaste ja leeklambi järel käin, peaksin võtma paar minutit mõtlemisaega.

Samas olen teosele tänulik — hämmeldus tõsiasja üle, et sellist sitta ikka veel kirjastatakse ja tõlgitakse ja, nagu BAASist näha, isegi loetakse, sundis mind endisest põhjalikumalt tutvuma autori elu ja saavutustega ning saientoloogia kiriku doktriiniga, mis on hoopis huvitavam lugemine kui patoloogilise valetaja ja psühhopaadikalduvustega manipulaatori Hubbardi enda sonimised, kirjanduslik laussaamatus ja kehvapoolsete hallutsinogeenidega immutatud pastakast imetud sisu. Samuti sain hea aimu BAASi arvustuste nullilähedasest usaldusväärsusest. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Vist hea — edaspidi olen ettevaatlikum.

P.S. Teose lõpplahendus — peategelase tserebraalmalaaria — on absurd. Tserebraalmalaaria tekitab lisaks muutustele vaimses seisundis peagi kooma ning tapab 24 kuni 72 tunni jooksul. Teose sündmused vältavad (vist) kauem ja peategelane on enamasti jalul (jajah, ehkki iga paari lehekülje tagant rõhutatakse, et ta kuumab palavikust, teatatakse sama tihti, et ta tunneb end täiesti tervena).
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen korduvalt rõhutanud, et õuduslood ei ole minu tassike teed ja see jutt ei muuda mu seisukohti. Samas peab märkima, et tegemist on mitmes plaanis huvitava üllitisega, mis pole ajaproovile küll nõnda vastu pidanud nagu mõni teine raamat, kuid võib oletada, et kasutatud võtted on andnud inspiratsiooni paljudele hilisematele kirjanikele. Ütleme nii, et kuigi kaasaja kalestunud inimeste jaoks on tegemist suhteliselt stereotüüpse looga, võib “Fear”-is näha oma aja pulp-kirjanduse koorekihi märke. Ma kujutan ette, et aastal 1951, mil see lugu paberile pandi või olla tegemist suhteliselt originaalse kirjatükiga.

Lugu räägib professor Lowreyst, kes etnoloogi ja teadusemehena pilkas tonte, paharette ja deemoneid, pidades neid omaaegse ebausu ja inimliku manipuleerimisvajaduse manifestatsioonideks. Paraku kui ta ühel kenal kevadisel pärastlõunal kaotas oma kaabu ning ei suutnud meelde tuletada, kuhu kadus neli viimast tundi tema elust — ja miks ta ülikond räsitud on, pannakse kõik tema tõekspidamised proovile. Kui teda lisaks hakkavad kimbutad erinevad nägemused, on olukord juba üsna nadi …

Võimalik, et loos lahti hargnev stsenaarium võib tunduda Wikipediaga harjunud inimese jaoks ebatõenäoline, kuid enamus õuduslugudest ongi kõike muud kui tõenäolised. Veidrate üleloomulike sündmuste peategelase jaoks loomulikuna kirjeldamine reetis ka osa jutu puändist, sest just unes või hallutsinatsioonide küüsis kipub inimene puuduvat ise välja mõtlema, kuid tegemist oli ladusalt areneva teemaarendusega, mis sai läbi loetud paari tunni jooksul.

Omalt poolt ma muidugi pean natuke sarjama tõlkijat, kes keelekujunditega üsna meelevaldselt ümber käis, kuid tunnistan ausalt, et ma olen lugenud ka palju-palju halvemaid tõlkeid. Hindeks kõva koolipoisi kolm.

Teksti loeti eesti keeles

Suur suur aplaus Märt K.`le!

Lugeda võib lehekülgi 128-132, James Lowryi dialoog. Ilus kokkuvõte loo kesksest teemast.

Jah,jah, raamat oli pettumus. Tõesti, kas Bradbury ja King on ikka nii vaimustunud raamatust, kui tagakaanelt lugeda võib? Või jääb asi tõlkimise taha?? - Ei taha kohe hästi uskuda... Aga jahm, üldjoontes ei ole väärt lugemist, unenägu unenäo otsa, kordus korduse otsa, naiivne mõtlemine ja enesele - st Lowry - küsimuste esitamine.. Tüütu, tüütu ja tüütu. Hea meel, et raamat kallis polnud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Diamond
1982
Kasutaja rollid
Viimased 15 arvustused:

Jah, siin polegi midagi seletada eriti - ikka väga hea ja tugev raamat on! Huvitav on nende raamatute juures see, et neid kõlbab lugeda nii väikestele lastele unejutuna kui ka täiskasvanule ajaviiteks. Tohutult huvitav ja meeldejääv maailm on selles raamatus üles ehitatud. Selline temaatika läheb minu maitsega isiklikult kõige paremini kokku - Tolkieni raamatuid saab hästi võrrelda ka metal muusikaga. Täpsemalt siis power metaliga. On väga palju bände, kes kasutavad Tolkieni teoseid bändi lüürikas inspiratsioonina. Näiteks toon ka välja mõned nii öelda Tolkieni teemalised metalbändid: vahest üks originaalsemaid ja paremaid gruppe on sümfoonilist eepilist power metalit viljelev bänd Rhapsody, mis on pärit Itaaliast. Ära tasub nimetada ka kindlasti bändi Blind Guardian, kelle loo nimed juba, nagu näiteks "The lord of the rings" ütlevad ära, millest bänd laulab. Ja tõesti, kuulates sellist muusikat ja lugedes Tolkieni sa lihtsalt siirdudki sinna iidsesse, müstilisse ja imelisse maailma koos draakonite, võlurite- ja teistega. Vapustav!!!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates natuke parem, kui "Tuulispask", kuid ikkagi suhteliselt igav ja külmaks jättev teos. Muidu pole Charles L. Grandil kirjanikuna viga mitte kui midagi, kuid need kaks Salatoimikute raamatut on küll igatahes tema loomingust ühed kõige kehvemad.
Teksti loeti eesti keeles

Kui raamatu esimest korda kätte võtsin, siis mõtlesin, et siit peab nagu ikka midagi head tulema küll. Aga...ma ei oska siiamaani korralikult seletada, mis mulle seal ei meeldinud. Juba algusest peale tundus see teos mulle kuidagi väga kuiv, igav ja aeglane. Lugedes ootasin ma kogu aeg nagu mingisugust pöördepunkti, kuid seda ei tulnudki - raamat lõppes sama igavalt ja kuivalt, nagu oli alanudki. Mina igatahes lootsin enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea teos. Väga mõnus ja sünge sisu, millest võiks ka väga hästi filmi teha. 1963 aastal vist on ka üks tehtud, aga võiks ju vähe uuem ka olla. Ühesõnaga, ega sellest raamatust midagi pikemalt rääkida polegi - selline korralik katastroofikas omas mahlas.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates vägagi korralik teos, mis sobib lugemisesks ükskõik mis vanusegrupile. Tolkien on loonud selle raamatuga igati laheda ja sünge maailma koos kergelt humoorikate ja kohati ka naiivsete tegelaskujudega, mis kokkupanduna annnavad minu arvates küll igati korraliku segu. Seda raamatut võib küll absoluutselt kõigile lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea teos. Mulle meeldis, et selles ulmeromaanis oli leitud kohti ka mõningale huumorile, et ei olnud ainult kuiv ja vägivaldne ulmemärul. Teos oli otsast lõpuni tegevusrikas ja sündmusterohke ja nagu ütles üks eelmistest arvustajatest, et see raamat kannatab hästi ka korduvlugemist. Ja nii see ongi - isegi olen seda juba mitmeid setmeid kordi läbi jõudnud lugeda. Raamatu sisu ei paku küll midagi eriti erilist ja üllatavat, kuid see eest on seda kirjeldatud väga maitsekalt ja värvikalt. Sisu ise seisneb siis jah, üldiselt selles, et kui astronaudid peale pikka kosmoselendu tagasi Maale jõuavad, avastavad nad eest planeedi, kus on aeg palju edasi tiksunud ja selle aja jooksul on Maal kaotatud vägivald ja üldse on kõik väga rahulik ja korras. Ja siis on kirjutatud nende astronautide kohanemisest Maal, mida nad vägagi teistmoodi minevikust mäletasid. Soovitan väga lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kohe alguses ütlen ära, et lugesin selle raamatu läbi suure pingutusega ja väga aeglaselt. Kui ma nüüd ütleks, et raamat oli igav, siis ma valetaksin. Selle raamatu arvustamiseks sobib minu puhul väga hästi selline fraas nagu:"Omas laadis kõrgel ülal". Seda just sellepärast, et kui ma oleksin suur psühholoogiliste romaanide lugeja, siis ma annaksin sellele teosele arvatavasti hindeks 4 või isegi 5, kuid kuna ma ise loen rohkem teistsuguseid ulmeteoseid, siis ei jätnud see raamat mulle erilist muljet. Ma arvan, et seda raamatut ei tuleks üldse tervenisti ulmekirjanduse alla paigutadagi - seda tuleks teha ainult osaliselt. Raamat oli tegelikult väga psühholoogiline ja sügavamõtteline, nii et ühe märulite ulmekate lugeja jaoks jääb see raamat tõesti võib-olla natuke arusaamatuks, kui mitte öelda igavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ega üle 3 ei tule kohe kuidagi - hm, hea et niigi palju tuli. Ma nüüd ei tea, võib-olla lugesin ma seda raamatut valesti? Äkki oleks seda pidanud tegema küünlavalgel üksi keldris olles või midagi niisugust, aga igal juhul erilist õudusjutu tunnet ma nende kaante vahelt küll kätte ei saanud. Mina ei tituleeriks seda üldsegi mitte õudusjutuks, vaid võib-olla hoopis thrilleriks. Enne lugemist kerisid ootused üles nii minul kui ka kindlasti paljudel teistel need kõvad arvustused Kingilt ja Bradburylt. Võib-olla lootsimegi nende põhjal teosest liiga palju? No ei tea, aga igal juhul üle kolme ei saa see mingil juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah. Pean kahe eelmise arvustajaga nõustuma. Päris ulmejutuks seda teost nüüd küll nimetada ei saa ja ei tohikski. Küllaltki hale ja mage teos, mis on vägisi ulmekirjanduse perekonda sisse kirjutatud. See sobib rohkem sellistele lugejatele, kes otsivad teostest kindlaid ja selgeid fakte, mis neile kõik täpselt ära seletab ja vajadusel ka puust ette teeb ja punaseks värvib, sest neil endal ei ole kübetki fantaasiat.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea kogumik. Tõesti väga hea. Vot see on see, mida mina Bradbyrilt ootan - poeetilisust, põnevust, kurbust - kõik need komponendid on siia kroonikatesse ära segatud. Nii et annan hinde 5 kohe rahuliku südamega ära. Seevastu näiteks "451 Fahrenheit" sai minult ainult 3. Aga igal juhul "Marsi Kroonikad" kuuluvad minu ulmekirjanduse pingerea tippu.
Teksti loeti eesti keeles

No ma ei tea - kõik kiidavad seda teost taevani. Võib-olla on see tõesti niivõrd hea, kuid minule see millegipärast erilist muljet ei jätnud. Sisu oli küll hea, kui mitte öelda väga hea, aga ikkagi oli selles midagi, mis mind häiris. Kõige hullem on see, et ma ei tea, mis see oli! Nagu ütles üks eespool olev arvustaja, et selles teoses ei olnud seda Bradburyle omast poeetilisust -ei olnud ka minu arvates. Nii et võib-olla ongi see põhjuseks, miks ma sellele väga kõrget hinnet ei anna. Aga lugeda oli seda ikkagi hea, kuigi mitte päris Bradbyrilikult nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu sisu on muinasjutuliselt huvitav ja omapärane. Päris mõnusalt on jälgitud ühe roboti elu ühe ja sama põlvkonna perekondade seas läbi aegade. Autor on põhimõtteliselt esitanud küsimuse, kas on võimalik näiteks koeri või isegi sipelgaid kasvatada targemateks. Raamatus igal juhul said koerad lõpuks Maa valitsemisega vägagi hästi hakkama. Ühes asjas olen ma veel ka täiesti kindel. Nimelt selles, et eesti-keeles ei ole see raamat kohe kindlasti nii hea, kui inglise keeles. Ühesõnaga - raamatu tõlge ei ole minu arvates kõige paremini õnnestunud - esineb seiku, millest on suhteliselt raske aru saada. Kuid jättes need pisiasjad kõrvale, on tegemist ikkagi väga tugeva teosega Simakilt.
Teksti loeti eesti keeles

Kes alustas Zelazni loominguga tutvumist näiteks "Needuste alleega" ja see talle meeldis, siis ärgu mõelgu, et kõik tema raamatud sellised on. "Lord of light" erineb "Needuste alleest" 100%-liselt. Kui "Allee" oli sisult ja teostuselt üsna lihtne ja hästi mõistetav ning jälgitav, siis käesolev romaan seda kohe kindlasti ei ole. "Valguse isand" on oluliselt tugevam teos, kui "Allee". Sisu on keerulisem ja väga huvitav, sündmused arenevad mõnusas järjekorras ja üldse on see väga tugev raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi paljud nimetavad seda Zelazny üheks nõrgeimaks teoseks, siis mind see ei heiduta. Mis siis, et sisu on natuke ülepakutud. Mis siis, et sündmused tunduvad tihti üleloomulike ja naiivsetena. Kas peab siis alati olema kõik niivõrd realistlik ja viimseni ära seletatud - ma arvan, et ei pea. Keegi kirjutas, et see jutustus meenutab talle ühe halva ja odava ulmefilmi süzeed. No aga mis selles halba on? Minule näiteks meeldib vaadata B-kategooria ulmefilme. Igati fantaasiaküllaldaselt ja lihtsalt kirjutatud jutustus, mis jättis vähemalt mulle küll üsna korraliku mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Igati konkreetne ja huvitav ulmeromaan. Konkreetne just sellepärast, et sisu ja romaanis kirjeldatud probleemid kosmosemasinate steriliseerimise kohta olid raamatu kirjutamise ajal just päevakorras. Kirjanik on väga usutavalt kirjeldanud ühte võimalust, mis võib juhtuda, kui kosmosest satub Maale tundmatu viirus. Võib-olla küll kaasaja bioloogidele tunduks raamat mõnevõrra naiivne ja äkki isegi naeruväärne, kuid 1969 aasta kohta on see jutustus igati korralik üllitis.
Teksti loeti eesti keeles