Kasutajainfo

Clifford D. Simak

03.08.1904–25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

City

(kogumik aastast 1952)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
1
2
0
0
Keskmine hinne
4.583
Arvustused (12)

Raamatu sisu on muinasjutuliselt huvitav ja omapärane. Päris mõnusalt on jälgitud ühe roboti elu ühe ja sama põlvkonna perekondade seas läbi aegade. Autor on põhimõtteliselt esitanud küsimuse, kas on võimalik näiteks koeri või isegi sipelgaid kasvatada targemateks. Raamatus igal juhul said koerad lõpuks Maa valitsemisega vägagi hästi hakkama. Ühes asjas olen ma veel ka täiesti kindel. Nimelt selles, et eesti-keeles ei ole see raamat kohe kindlasti nii hea, kui inglise keeles. Ühesõnaga - raamatu tõlge ei ole minu arvates kõige paremini õnnestunud - esineb seiku, millest on suhteliselt raske aru saada. Kuid jättes need pisiasjad kõrvale, on tegemist ikkagi väga tugeva teosega Simakilt.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi ma päris esimesel kättevõtmisel seda päris läbi ei lugenud - ei mäletagi täpselt mis põhjustel - on see raamat minu arvates võib-olla üheks kõvemaks Simaki teoseks mida ma lugenud olen. Seda ehk sellepärast, et lugesin seda kõige viimasena üldse Simaki teostest ja minu jaoks erines see kardinaalselt teistest tema raamatutest millega kokku olen puutunud. Ma polegi varemalt lugenudki ühtegi nö. "ulmekat", kus oleks inimkond "peategelase" rollis. Aga Simak vaatles just inimkonna tulevikku, mite ühe inimese saatust. Võib-olla just see paneb mind linnast nii palju arvama.
Teksti loeti eesti keeles

Pealkiri on veidi eksitav - selle põhjal võiks arvata, et maailmas eksisteerib tulevikus vaid üksainus hiidlinn... õnneks (või kahjuks, kuidas võtta) siiski mitte. Vormilt peaks "Linn" küll ulmekas olema, aga mulle tegi inglise ülemteenrit meenutav Jenkins loo suguvõsasaagat meenutavaks. Pereliikmed tulevad-lähevad, vana ülemteener püsib ainsana kodus ja ootab truult tagasipöördujaid. Koerad kui ideaalsed inimesed. Taastusravikeskus Jupiter. Ei taha endale sellist tulevikku. Niuts.
Teksti loeti eesti keeles

Häbematult hea raamat. Simak on saanud hakkama sellega, mis tavaliselt tal puudu on jäänud: väga muljetavaldava ja usutava olustiku 6hkkonna ja olustiku loomisega. Ka tegelased on suurepärased. Tohutult synge raamat, ei sobi melanhoolikutele, sest v6ib viia sygavasse depressiooni.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Täiesti super visioon! Algul pidin ennast haigeks naerma, kui Paukat ja muid koer-filosoofe tsiteerima hakati. Mõtlesin esmalt pettumusega, et kas võib idiootsemat jura välja mõelda, kui koerte generatsioon või mis iganes... Aga ära harjusin ja lõpuks hakkas nii meeldima, et raamat saab tugevad viis punni.

Antud raamat on minu arvates ehedaks näiteks sellest, et olgu autoril kui tahes lapsik idee, kui ta korralikult mõelda ja kirjutada oskab ja vahele head huumorit lükkab, saab ka kõige tobedamast mõttest tõelise klassika ehitada.

Teksti loeti eesti keeles

Parim Simaki raamat, vähemalt nende hulgast, mida praeguseks olen jõudnud lugeda. See, et raamat koosneb erinevatest lugudest, ei härinud üldse, vastupidi, tegi ehk asja isegi paremaks.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane, suurepärane.Kõik lood olid head, võib-olla epiloog oli liialt teistsuguse tonaalsusega, aga Simak on ise ka põhjendanud, miks see nii on ja et ta ise ei tahtnudki seda sinna romaani lõppu. Kõigist juttudest kõige vapustavama mulje jättis 4. lugu "Deserteerimine", mis kirjeldas inimest lippaja kehas Jupiteril. Nii tegevus kui psühholoogiline arutlus olid kak-rass. Romaani kõige eriskummalisem ja mulle kõige enam meeldinud komponent on nn. "toimetaja eessõna" ja ka "märkused" iga loo ees. Need muudavad selle romaani ainulaadseks ja terviklikuks. Tõeliselt naljakad ja mõtlemapanevad üheaegselt. Hea tögamine teadlaste ja teaduse kõiketeadmise aadressil!
Teksti loeti eesti keeles

Mul on Simakiga üldse kummaline suhe. Ma loen teda, ütleme, viie parema fantastikakirjaniku hulka kuuluvaks. Kuid kuigi suur jagu tema teoseid on säärased, mida lugedes olen "õnnest märg", nagu üks mu naistuttav kunagi ütles, on tal ka mitmeid selliseid, mis minus ühtki keelt ei liiguta. Ja kahjuks kuulub ka "Linn" nende hulka. Mis ei tähenda, et ma ei soovitaks seda lugeda, ilmselt on asi sobivas või sobimatus peakujus. Mul oli veel see tüsistus, et ma sain "Deserteerimist" lugeda paarkümmend aastat enne tervet raamatut, ja see jättis vägeva mulje. Erinevalt ülejäänust. Ja veidral kombel -- kuigi ma hindan Simakit Bradburyst palju kõrgemalt, on "Linn" "Marsi kroonikatega" sarnane olles Bradbury loomingust kehvem. Kõik see annabki kokkuvõttes "rahuldava".  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Diamond
1982
Kasutaja rollid
Viimased 15 arvustused:

Jah, siin polegi midagi seletada eriti - ikka väga hea ja tugev raamat on! Huvitav on nende raamatute juures see, et neid kõlbab lugeda nii väikestele lastele unejutuna kui ka täiskasvanule ajaviiteks. Tohutult huvitav ja meeldejääv maailm on selles raamatus üles ehitatud. Selline temaatika läheb minu maitsega isiklikult kõige paremini kokku - Tolkieni raamatuid saab hästi võrrelda ka metal muusikaga. Täpsemalt siis power metaliga. On väga palju bände, kes kasutavad Tolkieni teoseid bändi lüürikas inspiratsioonina. Näiteks toon ka välja mõned nii öelda Tolkieni teemalised metalbändid: vahest üks originaalsemaid ja paremaid gruppe on sümfoonilist eepilist power metalit viljelev bänd Rhapsody, mis on pärit Itaaliast. Ära tasub nimetada ka kindlasti bändi Blind Guardian, kelle loo nimed juba, nagu näiteks "The lord of the rings" ütlevad ära, millest bänd laulab. Ja tõesti, kuulates sellist muusikat ja lugedes Tolkieni sa lihtsalt siirdudki sinna iidsesse, müstilisse ja imelisse maailma koos draakonite, võlurite- ja teistega. Vapustav!!!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates natuke parem, kui "Tuulispask", kuid ikkagi suhteliselt igav ja külmaks jättev teos. Muidu pole Charles L. Grandil kirjanikuna viga mitte kui midagi, kuid need kaks Salatoimikute raamatut on küll igatahes tema loomingust ühed kõige kehvemad.
Teksti loeti eesti keeles

Kui raamatu esimest korda kätte võtsin, siis mõtlesin, et siit peab nagu ikka midagi head tulema küll. Aga...ma ei oska siiamaani korralikult seletada, mis mulle seal ei meeldinud. Juba algusest peale tundus see teos mulle kuidagi väga kuiv, igav ja aeglane. Lugedes ootasin ma kogu aeg nagu mingisugust pöördepunkti, kuid seda ei tulnudki - raamat lõppes sama igavalt ja kuivalt, nagu oli alanudki. Mina igatahes lootsin enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsiselt hea teos. Väga mõnus ja sünge sisu, millest võiks ka väga hästi filmi teha. 1963 aastal vist on ka üks tehtud, aga võiks ju vähe uuem ka olla. Ühesõnaga, ega sellest raamatust midagi pikemalt rääkida polegi - selline korralik katastroofikas omas mahlas.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates vägagi korralik teos, mis sobib lugemisesks ükskõik mis vanusegrupile. Tolkien on loonud selle raamatuga igati laheda ja sünge maailma koos kergelt humoorikate ja kohati ka naiivsete tegelaskujudega, mis kokkupanduna annnavad minu arvates küll igati korraliku segu. Seda raamatut võib küll absoluutselt kõigile lugeda soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Tõesti hea teos. Mulle meeldis, et selles ulmeromaanis oli leitud kohti ka mõningale huumorile, et ei olnud ainult kuiv ja vägivaldne ulmemärul. Teos oli otsast lõpuni tegevusrikas ja sündmusterohke ja nagu ütles üks eelmistest arvustajatest, et see raamat kannatab hästi ka korduvlugemist. Ja nii see ongi - isegi olen seda juba mitmeid setmeid kordi läbi jõudnud lugeda. Raamatu sisu ei paku küll midagi eriti erilist ja üllatavat, kuid see eest on seda kirjeldatud väga maitsekalt ja värvikalt. Sisu ise seisneb siis jah, üldiselt selles, et kui astronaudid peale pikka kosmoselendu tagasi Maale jõuavad, avastavad nad eest planeedi, kus on aeg palju edasi tiksunud ja selle aja jooksul on Maal kaotatud vägivald ja üldse on kõik väga rahulik ja korras. Ja siis on kirjutatud nende astronautide kohanemisest Maal, mida nad vägagi teistmoodi minevikust mäletasid. Soovitan väga lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kohe alguses ütlen ära, et lugesin selle raamatu läbi suure pingutusega ja väga aeglaselt. Kui ma nüüd ütleks, et raamat oli igav, siis ma valetaksin. Selle raamatu arvustamiseks sobib minu puhul väga hästi selline fraas nagu:"Omas laadis kõrgel ülal". Seda just sellepärast, et kui ma oleksin suur psühholoogiliste romaanide lugeja, siis ma annaksin sellele teosele arvatavasti hindeks 4 või isegi 5, kuid kuna ma ise loen rohkem teistsuguseid ulmeteoseid, siis ei jätnud see raamat mulle erilist muljet. Ma arvan, et seda raamatut ei tuleks üldse tervenisti ulmekirjanduse alla paigutadagi - seda tuleks teha ainult osaliselt. Raamat oli tegelikult väga psühholoogiline ja sügavamõtteline, nii et ühe märulite ulmekate lugeja jaoks jääb see raamat tõesti võib-olla natuke arusaamatuks, kui mitte öelda igavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ega üle 3 ei tule kohe kuidagi - hm, hea et niigi palju tuli. Ma nüüd ei tea, võib-olla lugesin ma seda raamatut valesti? Äkki oleks seda pidanud tegema küünlavalgel üksi keldris olles või midagi niisugust, aga igal juhul erilist õudusjutu tunnet ma nende kaante vahelt küll kätte ei saanud. Mina ei tituleeriks seda üldsegi mitte õudusjutuks, vaid võib-olla hoopis thrilleriks. Enne lugemist kerisid ootused üles nii minul kui ka kindlasti paljudel teistel need kõvad arvustused Kingilt ja Bradburylt. Võib-olla lootsimegi nende põhjal teosest liiga palju? No ei tea, aga igal juhul üle kolme ei saa see mingil juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah. Pean kahe eelmise arvustajaga nõustuma. Päris ulmejutuks seda teost nüüd küll nimetada ei saa ja ei tohikski. Küllaltki hale ja mage teos, mis on vägisi ulmekirjanduse perekonda sisse kirjutatud. See sobib rohkem sellistele lugejatele, kes otsivad teostest kindlaid ja selgeid fakte, mis neile kõik täpselt ära seletab ja vajadusel ka puust ette teeb ja punaseks värvib, sest neil endal ei ole kübetki fantaasiat.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea kogumik. Tõesti väga hea. Vot see on see, mida mina Bradbyrilt ootan - poeetilisust, põnevust, kurbust - kõik need komponendid on siia kroonikatesse ära segatud. Nii et annan hinde 5 kohe rahuliku südamega ära. Seevastu näiteks "451 Fahrenheit" sai minult ainult 3. Aga igal juhul "Marsi Kroonikad" kuuluvad minu ulmekirjanduse pingerea tippu.
Teksti loeti eesti keeles

No ma ei tea - kõik kiidavad seda teost taevani. Võib-olla on see tõesti niivõrd hea, kuid minule see millegipärast erilist muljet ei jätnud. Sisu oli küll hea, kui mitte öelda väga hea, aga ikkagi oli selles midagi, mis mind häiris. Kõige hullem on see, et ma ei tea, mis see oli! Nagu ütles üks eespool olev arvustaja, et selles teoses ei olnud seda Bradburyle omast poeetilisust -ei olnud ka minu arvates. Nii et võib-olla ongi see põhjuseks, miks ma sellele väga kõrget hinnet ei anna. Aga lugeda oli seda ikkagi hea, kuigi mitte päris Bradbyrilikult nauditav.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu sisu on muinasjutuliselt huvitav ja omapärane. Päris mõnusalt on jälgitud ühe roboti elu ühe ja sama põlvkonna perekondade seas läbi aegade. Autor on põhimõtteliselt esitanud küsimuse, kas on võimalik näiteks koeri või isegi sipelgaid kasvatada targemateks. Raamatus igal juhul said koerad lõpuks Maa valitsemisega vägagi hästi hakkama. Ühes asjas olen ma veel ka täiesti kindel. Nimelt selles, et eesti-keeles ei ole see raamat kohe kindlasti nii hea, kui inglise keeles. Ühesõnaga - raamatu tõlge ei ole minu arvates kõige paremini õnnestunud - esineb seiku, millest on suhteliselt raske aru saada. Kuid jättes need pisiasjad kõrvale, on tegemist ikkagi väga tugeva teosega Simakilt.
Teksti loeti eesti keeles

Kes alustas Zelazni loominguga tutvumist näiteks "Needuste alleega" ja see talle meeldis, siis ärgu mõelgu, et kõik tema raamatud sellised on. "Lord of light" erineb "Needuste alleest" 100%-liselt. Kui "Allee" oli sisult ja teostuselt üsna lihtne ja hästi mõistetav ning jälgitav, siis käesolev romaan seda kohe kindlasti ei ole. "Valguse isand" on oluliselt tugevam teos, kui "Allee". Sisu on keerulisem ja väga huvitav, sündmused arenevad mõnusas järjekorras ja üldse on see väga tugev raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi paljud nimetavad seda Zelazny üheks nõrgeimaks teoseks, siis mind see ei heiduta. Mis siis, et sisu on natuke ülepakutud. Mis siis, et sündmused tunduvad tihti üleloomulike ja naiivsetena. Kas peab siis alati olema kõik niivõrd realistlik ja viimseni ära seletatud - ma arvan, et ei pea. Keegi kirjutas, et see jutustus meenutab talle ühe halva ja odava ulmefilmi süzeed. No aga mis selles halba on? Minule näiteks meeldib vaadata B-kategooria ulmefilme. Igati fantaasiaküllaldaselt ja lihtsalt kirjutatud jutustus, mis jättis vähemalt mulle küll üsna korraliku mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Igati konkreetne ja huvitav ulmeromaan. Konkreetne just sellepärast, et sisu ja romaanis kirjeldatud probleemid kosmosemasinate steriliseerimise kohta olid raamatu kirjutamise ajal just päevakorras. Kirjanik on väga usutavalt kirjeldanud ühte võimalust, mis võib juhtuda, kui kosmosest satub Maale tundmatu viirus. Võib-olla küll kaasaja bioloogidele tunduks raamat mõnevõrra naiivne ja äkki isegi naeruväärne, kuid 1969 aasta kohta on see jutustus igati korralik üllitis.
Teksti loeti eesti keeles