Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Susanna Clarke ·

Jonathan Strange & Mr Norrell

(romaan aastast 2004)

eesti keeles: «Jonathan Strange ja härra Norrell»
Tallinn «Pegasus» 2007 [I köide]
Tallinn «Pegasus» 2007 [II köide]
Tallinn «Pegasus» 2008 [III köide]

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
9
1
1
4
1
Keskmine hinne
3.813
Arvustused (16)
7.2006
Must Kass

esteks ma ei salli nn aurupunki, st kirjanduslikku võtet, et miskisse ajastusse topitakse asju, mis sinna tegelt ei kuulu. antud juhul pole küll auru, aga on miski võluvägi, mis inglismaal kahe võluri vedamisel jälle jõudu hakkab koguma. teiseks ei ole ma üldse kindel, et miskist kaugemast ajastust kirjutades – sedapuhku umbes napoleoni sõdade aeg – peaks viljelema stiili, mida tolles ajastus kasutati. (no et eesti keeles ei saaks siis kristjanjaakpetersonist kaugemaid aegu üldse kujutada. mitte et väga vaja oleks, eks ole.) võib öelda, et 19 sajandi kirjandus on end minu jaoks ammendanud ja ma ei näe põhjust, miks keegi nüüd veel seda juurde toodab. kokkuvõttes siis kohutavalt igav raamat, millest oleks väga igav isegi sisukokkuvõtet kirjutada. pika aja jooksul püüdsin ma end sundida iga päev peatükikest lugema, aga vahel jäi mõni nädal siiski vahele. no ei kannata, kui autor oma väljamõeldud nublakaid edasi-tagasi tõstab ja sellest tõstmisest siis vaimustusega kirjutab. (st tegelased ei hakka lugeja jaoks elama.) tõsi, kui raamat on nii paks, siis võib tekkida see efekt, et kui mingit jama ikka väga palju kordi korratakse, võib lihtsameelsem lugeja jääda uskuma, et äkki nii ongi.kummaline, et isegi selle raamatu sisukokkuvõtet (kodanik rätsepa esituses) on õudselt igav lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Kristjan Rätsep

Romaan kujutab endast segu fantasyst, huumorist, gootilikust müstikast ja veidi ka alternatiivajaloost. Ning muidugi üheksateistkümnenda sajandi inglise kirjandusest. Autori stiil on nii omapärane, et seda on raskegi millegi varemloetuga võrrelda. See üheksateistkümnenda sajandi stiil on taotluslik stiliseering-ja samas on tegu tekstiga, mida ükski tolleaegne kirjanik kindlasti poleks suutnud kirja panna-tegevus toimub alternatiivses maailmas ja sarnase konsteptsiooni peale poleks toona keegi ilmselt tulnud. Erinevalt eelarvustajast ei pea ma romaani absoluutselt igavaks ja arvan, et "Hugo" ning "Nebula" oli romaan rohkemgi ära teeninud, kui nii mõnigi teine laureaat. Samas eeldab Clarke`i nautimine teatud maitset ja inimesed, kes ei talu fantasyst , aurupunki või üheksateistkümnenda sajandi stiili või kelle mõttemaailm on liialt kaasaegne/postmodernistlik, võiksid romaanist heaga eemale hoida, neile on selle lugemine ilmselt massohism. Mina olen pikaaegse umbkeelsuse tõttu muinasulmega harjunud ja nii tekitab "Fantaasia" kopiraidivabadest produktsioonidest tuttav romantiline stiil pigem meeldivat äratundmisrõõmu.

Alternatiiivajaloolises tegevusmaailmas eksisteerib maagia, samuti puudub traditsiooniline religioosne viha selle vastu(mainitakse küll vaimulike-maagide kiskumisi, ent vilksatab isegi sõna "kirikumaagia" ja tuleriitadest on asi kaugel. Aastal 1110 on haldjate kasupojast võluri John Uskglassi juhtitud haldjaarmee okupeerinud terve Põhja-Inglismaa ja Uskglassist endast saanud mainitud piirkonna võlurist valitseja-Kaarnakuningas. Pärast mitme sajandi (!) pikkust valitsusaega on Uskglass lahkunud, ilmselt kuhugi paralleelmaailma, alus on aga pandud tugevale maagiatraditsioonile.

Romaani tegevus algab aastal 1806. Maagia on alates kusagilt seitsmeteistkümnenda sajandi lõpust nõrgenud ja muutunud peaaegu olematuks, maagideks kutsuvad end selle ajalugu uurivad kabinetiteadlased. Ühel heal päeval saavad Yorki maagiaühingu liikmed teada üksildases Hurtfew Abbey mõisas elavast maagist Gilbert Norrellist, kes on väidetavalt elustanud praktilise maagia. Norrell võidab kihlveo ühinguga, teostades maagiaakti ja pannes rääkima Yorki katedraali muistsed kivikujud. Seejärel suundub Norrell Londonisse, püüdes maagiale toetust leida. Algul suhtutakse tasse põlglikult, kõik muutub aga hetkel, kui ta äratab haldjakuninga abiga ellu poliitiku Sir Walter Pole`i surnud pruudi. Vastutasuks soovib haldjas endale poolt pruudi elust ja lõikab maha ta sõrme. Reinkarnatsioon annab hiljem ebameeldivaid tagajärgi...

Pärast seda on Norrell muidugi tehtud mees ja ta unistus-toetada Briti armeed võitluses Napoleoniga maagia abil-saab teoks. Rindele ta otseselt ei lähe, küll aga teeb näiteks vihmast laevu, mis meenutavad pärislaevu ja ajavad prantslased Briti mereväe liikumiste osas täielikku segadusse. Mr. Norrell soovib endale kindlustada ainsa inglise maagi positsiooni. Kõiki teisi, kes end maagideks peavad, üritab ta sundida sellest aust loobuma. Peagi aga ilmub välja noor andekas maag-Jonathan Strange, kellest saab Norrelli õpilane. Meestest saavad sõbrad-mingiks ajaks...

Esimesed kakssada lehekülge ei tundunud kuigi huvitavad. Maagia esimene demonstratsioon rääkivate kivikujude näol polnud kuigi muljetavaldav ja romaani käivitumine võttis aega. Muidugi on tegelased tüüpilised üheksateistkümnenda sajandi inimesed ja nende käitumine vastav-iga veidigi talutavamast klassist inimene on "mister", "d˛entelmen" või "leedi", pidevalt vilksatavad tühjad fraasid nagu "šokeeriv", abielurikkumist ning hasartmänge peetakse kirjeldamatuteks pattudeks jne. Samas on selline vaid tegelaste jutt, negatiivseid iseloomuomadusi neil jätkub, kaasaarvatud kahel peategelasel, eriti Norrellil. Mis omakorda ei muuda neid ebasümpaatseteks, pigem üldinimlikeks. Romaanis puudubki positiivne peakangelane, küll aga on olemas kurjam, haldjakuningas, "gentleman with the thistle-down hair". Haldjad on kõnealuses maailmas üldse hullud ja julmad, meenutamata mingitpidi näiteks Tolkieni omi.

Tumedusele vaatamata on romaan kohati ka meeletult naljakas-näiteks stseen, kus tänavaprohvet Vinculus ronib salaja Norrelli majja, et kanda talle ette nostradamuslikult segane ettekuulutus. Või see, kuidas Strange`i isale tema sant iseloom saatuslikuks saab. Või episood, kus võlurid saadavad Napoleonile ja Aleksander I-le telepaatilisi õudusunenägusid ning vahepeal kaalutakse nende väljamõtlemiseks gooti romaanide autorite kaasamist. Jne. Jne. Kohati tekib lausa küsimus, et kui tõsiselt autor oma saagat üldse võtab. Nalja saab rohkem, kui nii mõneski Pratchetti raamatus.

Loogiliselt tekivad paralleelid sarnase asetusega Tim Powersi "Anubise väravatega" , mida sai hiljuti loetud. Seda muidugi sisu, mitte stiili poolest. On mõlemad ju aurupungi ˛anri kuuluvad teosed, mille tegevus toimub Napoleoni sõdade aegsel Inglismaal, juttu tuleb lord Byronist ja hullust kuningast George III-st jne. Samas on nad totaalselt erinevad-Powers kirjeldab asja kaasaja inimese vaatenurgast lähtudes, Clarke aimab järele ajastule omast stiili. Ja Powers on siiski parem, kuna suudab pinget paremini üleval hoida.
Teksti loeti inglise keeles
Andres Septer

Suurepärane, mitmekihiline raamat. Ohtralt peent huumorit ja varjatud irooniat. Nauditav lugemine, kindel "viis". Meeldiv, et tõlkija on viited tuntud (ja vähemtuntud) ajaloolistele tegelastele varustanud omapoolsete ääremärkustega -- kõik lugejad ei pruugi Inglismaa ajalooga kursis olla.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Mingis satiirilises võtmes on lugu isegi loetav, kuid minu jaoks on romaanil kaks viga:Esiteks pole stoori ise eriti huvitav ega usutav ja teiseks ei meeldi mulle kirjaniku stiil.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Tõesti suurepärane raamat. Algus ju tõepoolest venis, ent kui ükskord hoo sisse sai, ilmnes peagi, et tegu on põhjalikult läbimõeldud asjaga, mida autoril oli arvatavasti sama lõbus paberile panna, kui lugejal seda lugeda. See raamat on Inglismaast ja valmistab selle saareriigi ülemöödunud sajandi alguspoole ajalooga detailselt kursisolevale lugejale kindlasti suuremat naudingut, kui neile, kes peavad leppima joonealuste märkustega. Tuleb tunnustada tõlkija hiigeltööd, kes lisaks autori ohtratele (aga enamasti täiesti tema enda fantaasiast pärit) joonealustele oli lisanud tubli teist samapalju viiteid ja selgitusi kunagi tõeliselt elanud ja tegutsenud inglise väljapaistvate kirjanike, kindralite, poliitikute jne. kohta. Viited tegid lugemise natuke hõlpsamaks.

Aurupunk see nüüd küll ei olnud, ikka puhas fantasy, ütleme et georgiaanlik fantasy. Pseudovanaaegne kirjutamisstiil võis ju alguses pisut häirida aga selleks ajaks, kui selge mis loos toimub, on pisut kummaline kõnepruuk võrdlemisi märkamatuks muutunud.

Hea tõlkevalik kirjastuselt, hea tõlkija ja toimetaja. Kindel "viis".
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Pean ausalt tunnistama, et suhtusin teatud eelarvamustega sellesse raamatusse. Kõigepalt tekitas kahtlusi täiesti tundmatu autor, kes tagatipuks on veel ka naine (mitte et mul tundmatute autorite ja naiste vastu midagi oleks, kuid üleüldiselt ei moodusta need tihtipeale kõige paremat kombinatsiooni). Teiseks jättis sisututvustus raamatu tagakaanel suhteliselt kesise mulje ning tükk aega pidasin ma teost selliseks nooremale koolieale mõeldud raamatuks nagu "Harry Potter". Õnneks olid mu kahtlused ja kõhklused igati alusetud. Raamat on hea. Isegi väga hea. Eelkõige vaimuka stiili ning huvitava ülesehituse poolest. Kõige nõrgema mulje jättis esimene osa. Kirjutamislaad tahtis harjumist ning tegevust oli vähe. Teine osa läks kõvasti paremaks ning kolmas oli juba igati tasemel. Muidugi jätsid tegelaste sebimised kohati üsna kaootilise mulje ning küsitav oli ka selle loogilisus, kuid lõppkokkuvõttes suutis autor kõik otsad kenasti kokku tõmmata. Igati hea lugemine. Viis
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Peaks alustama sellest, et minu meelest on see puhtas aurupungi-võtmes välja peetud teos üks 21. sajandi parimaid ulmeromaane. Hindasin selle ka oma Stalkeri-küsitlusel parimaks, mitte et konkurents tihe oleks olnud, aint miskid lukjanenkod, hearnid, tolkiinid ja vonnegutid... lisaks keeldusid korraldajad nimekirja lisamast omaenda lohakuse või laiskuse tõttu sealt esmalt välja jäänud Carlos Ruiz Zafoni "Tuule varju"... nojah.

Igatahes on Clarke`i mahukas romaan oma komponeeringult ning lõuendi, värvide ja pintslite valikult pea et täiuslikult välja kukkunud. Minule ei tundunud algus igav, kogu tekst arenes tõusvas joones põnevalt, stiil oli ebaloomulikult (et mitte öelda ebaeestilikult ja/või ebavenelikult) kerge ja õhus hõljuv, kuigi sündmustikku saadab pidev surutis ja rusuv tunne - vähemalt osa tegelaste jaoks.

Kindlasti võib paralleele leida teiste samast ajast ja kohast rääkivate tekstidega, nagu Powers või Naomi Noviku Briti-Prantsuse mere-/lohesõja tsükkel, aga Clarke`i stiili eripära on see, et autor on suutnud mõlemast soost tegelasi kujutada nii, et lugeja ei hakka mõtlema, et oot-oot, kummast soost nüüd autor on? Selles mõttes on Clarke väga erinev näiteks Robin Hobbist ning sarnaneb rohkem Mary Gentle`ile.

Igatahes on see romaan kõik oma auhinnad kuhjaga ära teeninud. Just selline on parim kirjandus. Tõusen püsti ja aplodeerin.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui Susanna Clarke`il paluti intervjuus nimetada viis oma lemmikraamatut, siis teiste hulgas mainis ta ka Arthur Conan Doyle`i "Sherlock Holmesi" lugusid. Tagantjärele mõeldes võib mingi paralleeli tõmmata küll, ja mitte üksnes sellepärast et mõlemad kirjutavad Vanast Heast Inglismaast. Doyle kirjutab kriminulli, Clarke fantasyt. Kumbki ei tee seda iseenesest viisil, mis sunniks lugedes erutusest küüsi närima ja palavikuliselt lehti keerama et teada saada "mis edasi saab" (möönan et oma avaldamise ajal Holmesi-lood ilmselt siiski sedasi mõjusid). Ja ometi on mõlema autori teoseid nauditav lugeda, sest nendes valitseb õhkkond, mille sisse on ennast mõnus lugemise ajaks unustada. Alati polegi vaja mingit kõrvulukustavat actionit.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Esimene katse paar aastat tagasi jooksis kinni -- ma ei suutnud seda lugeda. Siin midagi öelda tundus kohatu...
Nüüd alustasin uuesti -- noh, et ikkagi Hugo võitja...
No andke andeks, ei suuda! Elu on liiga lühike, et sellist kirjandust tarbida. Noh, jagelevad, sigatsevad üksteise kallal, on mõni hea detail, on stiiliga vaeva nähtud... veelkord -- ma ei saa aru, milles asi, aga pead vastu lauda taguda pakub rohkem rahuldust... sry.
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Selle nautimiseks peab ilmselt omama geeni, mis paneks indiviidi end viktoriaanlikul ajastul koduselt tundma... Või vähemalt sundima nostalgiliselt tajuma, et KUI HEA oleks elada vanal Inglismaal... Või ikkagi viima mõtted külmas toas küdevale kaminale ja kellaviieteele... ptüi...

Loogiliselt võttes saan aru, et kogu inglisekeelne kirjandus omab sinatses sajandis elutähtsaid juuri, aga korda läheb see mulle sama palju kui näiteks eskimo-tšuktši kolmas tursasõda.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Olen täiesti põrutatud.
Vat SEE on hästi kirjutatud raamat. Ma tahaks istuda autori jalge ees ja talle teekandikut hoida või midagi sinnakanti. Naine teeb kõike vastupidi ilukirjanduse kirjutamist õpetavatele soovitustele - ja tulemus on fantastiliselt hea.

Ma hoolin tema tegelastest, kes esmaesitluses tundusid täiesti mõttetute 19. sajandi raamatutegelastena. Ka tema kiusakas teener ja lakkekrantsist hullvõlur on mul niimoodi südame küljes, et kasvõi niutsu - ja ometi ei kuluta ta nende tegutsemise peale isegi eriti aega. Pole ühtegi tegelast, kes poleks korraga koomiline, traagiline ja inimlik. Pole ühtegi süžeeliini, mis paneks mu ohkama ja "Oeh, jälle tema!" mõeldes lehekülgi edasi lappama, et näha, palju ma pean kannatama enne järgmise põneva sündmuse saabumist. Pole isegi seda vana head põnevust _vaja_ nii väga, segu muhedusest, põnevusest ja traagikast on omavahel kokku pandud sellise helge kerge stiiliga, et tõenäoliselt oleks ka kümmekond lehekülge värvi kuivamise kirjeldust Clarke`i esitluses lahe ja nauditav.

Arvestades, kui palju ma raamatut lugedes valju häälega naerda sain, võiks Clarke`i kõrvutada nt Pratchettiga. Huvitavalt kombel seaksin ma nad võrdlusse nii, et Pratchett on naljakas, aga Clarke muhe. Samas naersin ma Clarke`i lugedes reaalselt rohkem. Sest Pratchetti nali on selline, mida sa näed ette, mis kogu aeg tekstiga kaasa põrkab nagu teine rütm, ning mille aluse ära tabanud lugejat on autoril keeruline veel üllatada - kuigi tore on lugeda ikka.
Samas Clarke`i huumor on ootamatu ja natuke absurdne. See tabas mind iga kord üllatusena ja selle mehhanismi ma korrata ei oskaks. Ainult lembin.

V-o esimene osa teosest oli tõesti pisut selline... liiga stiili- liiga vähe loorääkimisraamat. Aga edasi muutus süžee juba arvestatavalt haaravaks ja seikluslikuks. Kes siis ei tahaks lugeda, kuidas lahinguvõlur Strange aitab Wellingtoni hertsogil Napoleoni võita? Meeleheites või lausa kadunud kaunid naised. Haldjamaailma õudused ja õndsused. Ettekuulutused.
Haaravuse puudust teisest raamatust alates enam kuidagi ette ei saa heita.

Ent raamatu teine ja kolmas osa, mille raamatukogust võtsin, olid esmalaenutused. Mitte keegi polnud neid lugenud enne mind. Neitsilikult puhtad leheküljed mu ees ainsagi murrujooneta pidid tutvuma minu kombega raamatuid kohelda ja said nii teeplekkide kui kergelt Merevaiguste näpujälgede osalisteks. Aga õudne pole mitte see. Õudne on, et need on nii head raamatud, ja keegi ei loe neid.
Esimest osa oli korra 2009. aastal Harju Maakonnaraamatukogust siiski lugeda ka võetud.

Kuskil millegagi tegi "Pegasus" seda raamatut turustades kohutava vea. V-o tagakaanetekstiga. V-o lakoonilise kujundusega, mis noortekad meelde toob.
Millegagi. Kuskil.
Sest tegu on tõeliselt hea kirjandusega ja nende raamatute olematu populaarsus murrab praegu natuke mu südant. No kuidas saab mitte armastada raamatut, kus sisaldub seesugune lõik:

Neist möödus võluv itaallanna. Byron kallutas pead, pani silmad poolkinni ja krimpsutas nägu, nagu vaevaksid teda kroonilised seedehäired. Doktor Greysteel võis vaid oletada, et lord näitab noorele daamile oma kuulsat byronlikku profiili ja ilmet.
Teksti loeti eesti keeles
Marko Kivimäe

Triloogia võlukunstimaailmast, kus 19. sajandi lõpu Inglismaal on võlukunst välja suremas ning vaid kaks asjatundjast härrasmeest suudavad veel midagi selles vallas ette võtta. Ma ei tea kuidas teiega enda lugemiskogemust jagada kuid - PALUN ÄRGE SEDA RAAMATUT LUGEGE! Ausõna, see oli ehtinglaslikult halb ning tõsiselt ropp ja roojane käkk. Idee polnud paha ning kohati oli ka helgeid hetki aga üldiselt oli tegu veniva ning absoluutselt ebahuvitava juraga. Mulle jääb siiralt arusaamatuks kuidas seda kolmikteost paljud kiidavad aga noh, maitse üle ei vaielda. Autor on loonud täitsa okei maailma kuid selle sees ei toimu absoluutselt mitte midagi põnevat. Umbes nagu oleks Stephen King kümme korda mahlapressist läbi lastud, mõned korrad seedekulglast ka ja tulemus kaante vahele pandud. Hirmus!

Eriti jabur on see, et ma lugesin need kolm raamatut läbi sest MILLALGI PEAB JU OMETI HUVITAVAKS MINEMA! Aga ei läinud! Ausõna, mul on sellest kulutatud ajast kahju, viimase raamatu ma küll mingist hetkest sirvisin lõpuni läbi, et millega see jurr lõpuks päädib.

Tegelikult ma olen täiesti nõus sellega, et midagi peab selles raamatus olema (ning mu arvamus on äärmiselt subjektiivne). Aga vähemalt minu jaoks tundus see kõik äärmiselt mannetu ja nõder. Sellest on vähe kui lihtsalt loobid mingeid suvalise asju kastme sisse ja loodad, et tulemus süüa kõlbab. Mõnikord muidugi joppab ja tulemus on ekstraklassist. Antud juhul sattus kirjanikuproua kokkukeedetud supp minu jaoks skaala teise otsa.

Vabandust aga see oli tõesti kohutav lugemiselamus. Sain vähemalt hinge pealt ära kirjutatud.
Teksti loeti eesti keeles
Madis Maasing

Esmalt peaks ütlema, et tegemist on kahtlemata väga huvitava ja hästi kirjutatud raamatuga, millel on kindlasti mitmeid kihte ja varjatud tähendusrikkust, mis avavad end ilmselt alles mitmendal ja süvendatul ülelugemisel. Ülimalt positiivne oli ka teosest läbikumav bibliofiilia, mida mainis vist ka raamatu eesti keelde tõlkija.

Kuigi teost saab liigitada alternatiivajalooks, on selle "alternatiivsus" siiski hämmastavalt vähene, vähemalt teose põhitegevustiku osas – pingutavad võlurid, mis nad pingutavad, ajalugu läheb ikka oma rada.

Ent vähemalt minu jaoks oli sel ka mitmeid puuduseid, mitte küll siiski selliseid, mis oleks lugemiselamust väga tugevalt rikkunud; vastasel juhul poleks ma kolmandat osa vaid kahe päevaga (või pigem ööga) läbi lugenud. Aga kohati kippus raamat siiski lohisema, ilmselt siis see 19. sajandi pikaks-laiaks venitatud, kirjeldav ja pajatav stiil, millega tänapäeva tekstidega harjunul on raske kohaneda. Peale selle leidus ka asju, mis vähemalt mulle mõjusid loogikavigade või siis ärritavate seletamatustena, nagu näiteks: miks oli võlukunst olemas ainult Inglismaal? Hea küll, tegelikult võib sellele enam-vähem vastuse leida. Aga eriti tekitas hämmeldust see, miks teine võlur, kelle naine suri ja keda ta kindlasti väga armastas, ei teinud katsetki teda ellu äratada, ehkki esimene võlur oli ju mõne aasta eest ühe teisega seda (näiliselt) edukalt teinud? Võib-olla on vastus kuskil ridade vahel, aga praegusel juhul seda ära ei tabanud.

Need ja mõned teised väiksemad ärritavad asjad mõjusid selliselt, et kolmanda köite algupoolel tundsin küll vahepeal tahtmist hakata asja edasi lappama ning näis, et tegemist ei ole ikka kõrget hinnet vääriva kirjutisega. Ent lõpp muutis asja täielikult, siis läksid asjad võrreldes eelnevaga päris kiiresti käima ja asju hakati sümpaatselt kokku sõlmima. Seega pole kahtlust – emotsioon on väga hea ja hinne kõrgeim.
Teksti loeti eesti keeles
x
kiilakas
23.09.1969
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:
kiilakas

Gaimani esimene nö päris-lasteraamat, oma 170 lk-ga annab siiski vähemalt lühiromaani mõõdu välja. Ja väga lastele ta ka kindlasti ei ole.Väike tüdruk Coraline (keda kõik eksitavalt kogu aeg Caroline`iks tahavad kutsuda) asub koos vanematega elama uude kohta, ühte õige vanasse majja. Avastab seal peagi ukse, mille taga esmapilgul müür - ja teisel pilgul koridor, mis viib ta justkui oma koju tagasi, kus kõik on peaaegu samamoodi, aga mitte päris. Seal on "teine ema" ja "teine isa" ja "teised naabrid", kes õigetega üsna sarnased, aga mitte päris. Ja nagu selgub, on hoopis kurjad ja õelad (kuigi jah, mis olevused just, jääbki lugeja fantaasia otsustada). Ja nüüd seisab Coraline`i ees raske katsumus: pääseda ise päriskoju tagasi ja veel nii, et kurjuse poolt pihta pandud vanemad ka päästetud saaksid.Üks briti ajaleht võrdles seda Alice ja Stephen Kingi eduka ristamisega. Alice`i ülelugemise soov tuli Gaimani järel küll, aga Kingist on mu meelest asi palju parem: kompaktsem ja konkreetsem. Peale Alice`i on sarnasusi Gaimani varasema teosega Neverwhere, just samasugune irreaalne-muinasjutuline atmosfäär. Ja ma enam ei mäleta, kus muinas- või pärisjutus esineb(-vad) koletuslikud käed, kes omapäi inimesi vaenavad. Nii et kõikvõimalikke vihjeid igas suunas, kõik omavahel heas komplektis (isegi gurmaanidele kinndlasti nauditavad kirjeldused, kuidas valmistada maitsvat pitsat, mida siiski väikesed tüdrukud ei söö, või siis, kuidas isukalt elusaid tarakane järada) Ja kõigele otsa muidugi gaimanlikult võluv irve: nt Coraline`i peamise abilise, kassi suust kõlav lause "Kassidel ei ole nimesid... Teil, inimestel, on nimed. Sest te ei tea, kes te olete. Meie teame, kes me oleme, seepärast ei ole meil ka nimesid vaja." Või (jällegi kassi suust) tõdemus, et kurjuse loodud maailm, kuhu Coraline on sattunud, on ruumiliselt üsna pisike: "Ämbliku võrk peab olema just nii suur, et kärbsed kinni püüda."
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Mäng on mäng on mämg on mäng on elu ise - vist nii võib kõige paremini kokku võtta selle jutukese, kus võib mõnevõrra keeruline olla aru saada, kas need vennad, kes Liibüa kohal hävitajatega ringi lasevad või tankidel kõrbi mööda kütavad, teevad seda ikka kuvaris või päriselus.Muidu hea jutt ja kõva-kõva kiiksuga, isegi nii kõvaga, et ma peaksin ise mingi korraliku doosi enne sisse imema, et juttu paremini hinnata.
Teksti loeti vene keeles
kiilakas

Tegevus on kantud aastasse 1319-1320 ja paigaks Saksamaa, täpsemalt Reini-äärne, seesama kaljurahn, millel peibutavalt laulvat neidist mitmed kirjanikud kasutanud on. Aga Kai Meyer oskab asja päris huvitavalt esitada, jõudes välja maailma loomise ja sellest ajast pärit igivanade olevuste juurde - kes ei inimeste ega seniajani eksisteerivate haldjate suhtes sugugi heatahtlikult meelestatud pole (kuigi mitte just ka vaenlased, nagu sellistele ürgvanadele asjadele ikka omane, on igasugused järeltulijad lihtsalt nigelamad tegelased, kellega huvitav mängida).Meyer on üldse tuntud kõigiletuntud legendide ja lugude omamoodi ümberjutustajana ja "Loreley" on mu meelest päris hästi tehtud. Võibolla veidi saksalikult lohisev, aga korralik thrill on lugemisel küll pidevalt sees. Ja lõpp on päris ootamatu, rääkimata juba väga lahedast muusikute ja muusikamaailma sissetoomisest (mis osutubki ürgkoletise võitmise lahenduseks).
Teksti loeti saksa keeles
kiilakas

Tõesti päris hea, kuigi Gaimani kohta liiga palju kildu kiskuv. Ilmselt on see Pratchett päris hea naljamees ka kirjasõnas (et ta seda suuliselt suudab, võis alles hiljuti kogeda). Tuleb ilmselt mees ette võtta, ehk õnnestub murda senine eelarvamus tema kui mõttetu kirjaniku kohta.Aga Head Ended oli tõesti hea. Eriti vahva võrdlus tuli pähe seoses Gaimani Ameerika Jumalatega, kus inglite asemel Ühendriikide pinnal kõikvõimalikud jumalad ringi jalutasid ja ennast inimeste unustamisest päästa püüdsid. Head Ended on küll midagi sootuks muud, aga see gaimanlik iroonia, millele lisandub pratchettlik irvitamine, on ikka nauditav.Kindel viis seega.
Teksti loeti eesti keeles
kiilakas

Vance`ilikult hea. Nõus esimese kahe osa arvustajaga, et keel on ilutsev, aga minu meelest on tegemist väga täpselt sarja pealkirjale vastavate romaanidega. Seiklusi siin jagub, samuti põnevust, vähemalt minu meelest. Eriti huvitavaks muutus asi viimases romaanis, kus mängu tulid planeedi päriselanikud, kes miljoneid aastaid olid elanud maa all.Mulle meeldib Nipernaadi ja Vance`i mõnedki kangelased on kuidagi väga sarnased: kulgevad läbi elu, satuvad raskustesse, aga rabelevad sealt mutikalt välja. Võibolla mõnele see ei meeldi, aga minu meelest on selliseid asju nauditav lugeda. Eriti kui sinna käib juurde selline põhjalik maailma väljamõtlemine, mis Vance`ile mu arusaama mööda üsna omane on.
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Väga lahe lugemine. Kel saksa keelega paremad suhted, soovitan soojalt. Saab nalja ja on selline armas, kohati halegi ja kohati päris põnev.Eriti meeldiv on romaani esimene lehekülg, kus pannakse paika põhjused, miks tehnoloogia areneb.Ühel planeedil Linnutee keskpaiga kandis on nimelt iidsest ajast komme pühendada vastsündinule täht. Et peagi jäi nähtavast taevalaotusest napiks, leiutati teleskoop. Ja kui sellest enam ei piisanud, leiutati võimsam teleskoop. Ja nii edasi.Lisaks tähe kinkimisele on ka komme, et need vastsündinud suuremaks sirgudes teevad reisi oma tähe juurde - et sellest elukogemust ammutada ja ühtlasi enda tulevast elukäiku põgusalt ette näha. Vastavalt on ka ürituse nimi "oraaklisõit".Peategelasele Kelwittile langeb osaks täht, mida meie siinkandis Päikeseks nimetame. Ta asubki oraaklisõidule ja leiab, et siin on ühel planeedil elu. Tahab asja lähemalt uurida, aga asi lõpeb sellega, et tema laevuke teeb avarii kusagil Alpides, maandudes mingi taluniku heinaküüni.Ringi komberdades satub ta ühe perekonna peale, kes ta endale koju võtab, aga asja otsustab varjata, kui nad lõpuks aru saavad, et tegemist on tulnukaga.Küll aga ajavad vaest Kelwitti taga BND mehed, kes võimalikust tulnukast haisu ninna saavad. Nii et selle perekonna elu muutub päris keeruliseks. Seda küll alles romaani lõpus, niikaua saab Kelwitt rahulikult omandada teadmisi Maa kohta ja vastupidi, perekond teada saada, kui kummaline on elu Linnutee keskmes.Romaanil on happy end ja kuigi vahest sisututvustus ei suuda edasi anda feelingut, siis viimast lehekülge sulgedes oli väga hea tunne - läbi oli neelatud midagi tõeliselt ilusat, põnevat ja head.
Teksti loeti saksa keeles
kiilakas

Tegelikult on see Eschbachi romaan, kuigi 1998. aasta parim (Kurd Lasswitzi auhinna võitja), üsna õiglaselt kaanel thrilleriks nimetatud. Ulmemoment muidugi on, ajasränd antud juhul, aga lugema tõmbab pigem romaani läbiv pinevus.Lühidalt sisust. Väljakaevamistel Iisraelis leitakse ühest matusepaigast luustik, mille kõrval lebab Sony videokaamera kasutusjuhend.Videokaamera ise aga tuleb turule alles kolme aasta pärast, selgub peagi...Järgneb poliitiliselt niigi podiseval maal tõsine poliitiline intriig videokaamera otsinguks, millele - ah, see on ju enesestmõistetav - on jäädvustatud Jeesuse tegevus.Videokaamera on ka olemas ja sellele on salvestatud midagi, mida võib julgelt pidada üheks Jeesuse söömaajaks koos jüngritega... kuni lugejad võivad veenduda, et tegemist on võltsinguga.Aga sellega veel romaan ei lõpe: kaks viimast peatükki toovad sootuks ootamatu pöörde.
Teksti loeti saksa keeles
kiilakas

Lugesin ja vahva oli. Päris omapärane ja selline thrillerlik.Lühidalt süzhee: Ühel planeedil (ja nagu hiljem selgub, väga paljudel planeetidel) on suur osa inimesi tegevuses juuksevaiba kudumisega. See töö, mis enamasti võtab terve eluaja, tähendab oma naise ja tütarde ja liignaiste juuste kogumist, et nendest kududa vaip.Vaip imperaatorile, sest tegemist on galaktilise impeeriumiga. Siis aga puhkeb selles impeeriumis mäss ja revolutsionääride üks sihte on lisaks impeeriumi lagundamisele iseseisvateks või pooliseseisvateks üksusteks ka väljaselgitamine, miks ometi üks tubli tükk impeeriumist tegeleb millegi näivalt nii mõttetu kui juuksevaiba kudumisega. Pealegi lähevad need vaibad, mida aastas koguneb õige suur kogus, teadmata kuhu.Seda, milles lahendus peitub, ma muidugi siin välja ei ütle. Mõneti on see ootamatu, teisalt raamatu lugemise käigus üsna loogiline.Et pinget veel veidi üles kruvida, võib lisada, et imperaator, kellele on omane surematus (kuigi teda on võimalik tappa, nagu revolutsonääride juht ka teeb) ja kes on valitsenud nii mõnikümmend tuhat aastat, on tegelikult ise see, kes revolutsiooni käima paneb.
Teksti loeti saksa keeles
kiilakas

Viimane romaan Mõistmatuse ajastu (The Age of Unreason) sarjast. Ja vähemalt sama hea kui varasemad.Viimane võitlus, kus inimesed ja inglid panevad asjad paika. Ja maailm saab korda uusloomise läbi.Kuigi lõpp on ehk liiga patriootlik ja Ameerika demokraatlikke väärtusi lausa ülistav, jagub pinget piisavalt - ja kamalutega mõtteainet, sest ühte nõuavad Keyesi teosed kindlasti: kõva kaasamõtlemist (ja hea, kui on ka teadmisi füüsikast ja teoloogiast ja mitmesugustest jumalate maailmadest).
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Gaiman oma tavapärasel heal tasemel. Nagu ikka, tublisti crazy:Mees iseloomuliku nimega Shadow istub pangaröövi eest vanglas ja saab sealt ühel päeval välja. Aga just enne seda saab tema naine, kelle järele ta nii väga igatses, autoõnnetuses surma.Teel koju tagasi naist matma kleebib end talle külge keegi mister Wednesday, kes pakub korralikku tööotsa. Ja siis selgub, et mister Wednesday on tegelikult skandinaavia jumal Odin või Votan, kes omal ajal ühes skandinaavlastega Ameerikasse tuli - nagu ka hunnik teisi jumalaid alates slaavlaste Tðernobogist ja lõpetades egiptlaste Horusega.Ainult et vanadel jumalatel on karmid vastased nooremate jumalate näol: tehnoloogiajumal, televisioonijumal, krediitkaardijumal jt sellised.Põnevust ja tublit kaasamõtlemist jagub kogu raamatu jooksul. Ma ei tea, kas see on mingi haigus, aga koomuskiautorist asjalike ja normaalsete romaanide autor Gaiman on nüüd hakkama saanud 500-leheküljelise mammutiga (pealegi veel suureformaadiline), miska kohati kipub igavamaks muutuma.Aga siis tuleb kohe mingi nüke, mis unest taas üles äratab. Näiteks istub Shadow voodiservale tema surnud abikaasa Laura. Surnud, muidugi, aga mitte päris, vaid tahab taas elusaks muutuda, seni aga mehe hea käekäigu eest hoolt kanda.Aga kuidas lõpeb, seda siin ei ütle. Selleks tasub raamatut ise lugeda. Kindlasti tasub.
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Oh, kui kahju, et maailm kohe-kohe otsa saab...Vance`i on ikka hea lugeda. Väga hästi oskab ta luua omaenda maailma, mis tekitabki tunde, nagu oleks tegemist omalaadi kroonikaga. Mitte midagi sellist, mis otsekohe tekitaks assotsiatsiooni meie ümber parajasti keeva eluga, tema juttudest ei leia.Nojah, võibolla ongi liiga tõsised need tema lood, aga pudemed hääbuvast maailmast ju teistsugused vist olla ei saagi.
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

No ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nii hästi kirjutada. Haldjajutt ja puha, aga pisarad paneb voolama, ent ei jäta samal ajal mõistusele kah toitu pakkumata.Mõni ikka kohe oskab heal teemal väga hästi kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Õõvastav, mis õõvastav. Olin juba unustanud, milline kogemus mul oli Stardust`iga ning võtsin raamatu pihku veidi pärast südaööd.Hommikul läksin siis tööle magamata. Üsna kole oli. Eriti seepärast, et sel ajal, kui mina trolli astusin, olid seal ees juba sellised haisvad inimesed - kohe vägisi tuli äsjaloetu meelde. Õnneks polnud liikuris rotte näha, muidu oleks vist hulluks läinud.Pagana hästi kirjutab mees igatahes.
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Väga hea teos. NAgu sarja nimi lubab oletada, kulgeb tegevus valgustusajastul, märksõnad: Isaac Newton ja Benjamin Franklin.Ajaloolasena pani hämmastama, kuidas on võimalik võtta nii hästi teada-tuntud periood (võrdluseks - teose tegevusajal hakkas Põhjasõda, millega Eesti Vene alla läks, lõpu poole kiskuma) ja kõik totaalselt nihu keerata.Esimene raamat algab enam-vähem kirjeldusega ajastust, mida me ilmselt kõik koolipõlvest mäletame, 18. sajandi algusega. Aga juba raamatu lõpuks on see maailm nii pea peale pööratud, kui veel annab.Lugeda igal juhul tasub, kohe kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles