Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neil Gaiman ·

Stardust

(romaan aastast 1998)

eesti keeles: «Tähetolm»
Tallinn «Tiritamm» 2010

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.688
Arvustused (16)
kiilakas

No ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nii hästi kirjutada. Haldjajutt ja puha, aga pisarad paneb voolama, ent ei jäta samal ajal mõistusele kah toitu pakkumata.Mõni ikka kohe oskab heal teemal väga hästi kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles
Sander Vahter

Kui "Ameerika jumalad" valmistasid mulle kerge pettumuse vaid sel põhjusel, et ootused olid liiga kõrgele aetud, siis "Stardust"-i kallale asusin ma hoopis realistlikemate ootustega. Ja väga hea.

Päevateekonna kaugusel Londonist asub Müüri küla. Küla teises küljes on müür, milles olev ava on (ilmselt üks paljudest) värav haldjamaale. Küla elanikud peavad värava juures kordamööda vahti, et liiga uudishimulikud lapsed või pahaaimamatud võõrad läbi värava ei koperdaks ja tarbetut häda ei tekitaks. Kord 9 aasta jooksul saavad valvurid hinge tõmmata, kui haldjamaa elanikud värava taga oleval aasal laada korraldavad ning pääs haldjamaale on vaba ja kuhu siis sõidavad kokku kaubapakkujad üle haldjamaa ning erinevate maagiliste vidinate järgi vajadust tundvad meie ilma elanikud. Seega, päris kirju rahvas. Ühe sellise laada kõrvaltulemusena saab eostatud poolinimene-poolhaldjamaaelanik (rassi ei täpsustata) Tristran.

Tristran kasvab poisist noorukiks isa juures, ehk siis meie maailmas. Noh, noorukitel on mõtteis, teadagi, vaid tüdrukud. Ning kui ühel ilusal päeval Tristran satub ühe noorukitele nii väga tüüpilise kohmaka külgelöömiskatse käigus küla kõige ilusamale neiule lubama, et toob ära parasjagu taevast langenud tähe, kui tüdruk temaga abiellub, siis romantilise hingega nooruk ei kõhkle hetkegi, vaid asub kohe haldjamaale teele -- sest just sinna täht langes. Haldjamaal selgub, et langenud tähte on teistelgi vaja, kuid õnneks on haldjamaa värvika asurkonna seas ka Tristrani suhtes soodsalt meelestatud tegelasi. Täht, muuseas, on hoopis teistsugusest materjalist, kui võiks oodata... Ning raamatu lõpus ootab loomulikult happy-happy-joy-joy (natuke peab spoilereid ka ikka olema).

Kas just pisaraid voolama, aga väga ilus ja südamlik lugu kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles
Ele Pärtel

Minu Stardustil on kaks autorit - peale Neil Gaimani ka Charles Vess, kes on joonistanud 175 imeilusat värvilist pilti, mida jätkub peaaegu igale leheküljele. Jutt ja pildid moodustavad väga vinge terviku, sestap on raske päris täpselt ette kujutada, kuidas piltideta tekst mõjuks. Ilmselt mitte halvemini, jättes lugeja oma fantaasiale hoopis rohkem ruumi. Gaimanit lugedes on alati see hea asi, et kohe algusest on teada, et lõpp ei saa olla miskit muud kui hea. Teatavate mööndustega siiski, samuti on vahepeal on piisavalt valusaid kohti ja tegelased ei ole mustvalged, nagu muinasjuttudes tavaliselt. Ma ise veel ei tea, aga loodan, et filmitegijad ei ole jutule miskit kurja teinud.
Teksti loeti inglise keeles
Indrek Hargla

Tähendab kõigepealt nägin ma filmi, ilma et oleks teadnud, et see Gaimani raamatul põhineb. Ometi oli juba paari minuti järel selge, et aluseks on tugev kirjanduslik põhi, sest kõik tundus Hollywoodi tavakraamist väga erinev. Ja kui üldjoontes film oli siiski tüüpiline studio production, siis erineb ta sealjuures tugevalt mitmest kaanonist. Ma arvasin pärast, et see on viimaste aegade parim fantasy film, pika puuga parem kui narniad, eragonid ja sõrmuste needsamused ja jään ka selle arvamuse juurde pärast raamatu läbilugemist, ehkki erinevused Gaimani ja filmi kontseptsiooni vahel on üpris suured. Et kui film oli tegelikult väga hea, oleks ta selle raamatu alusel saanud olla veel_palju_parem. Ja mitte selles pole asi, et ühtegi raamatut ei saagi otse filmi konverteerida, et ikka tuleb teha tegelaste ja süžee koondamisi ja kohendamisi, filmi keel ja fenomen on kirjanduse omast erinevad ja ka mitte selles, et välja on roogitud üks ropp sõna, seks ja vägivald vaid selles, et kui filmi liigub graduaalselt tegelaste vahelise vastasseisu kasvatamise suunas, et lõpuks saaks maha pidada mastaapse ja eriefekte täis Hea ja Kurja vahelise madina, siis romaani storyline liigub pigem andestamise ja paratamatusega leppimise suunas. Pahad ei olegi lõpus enam nii pahad ja selleks ei pea neid tingimata maha löödama… Otsest vägivalda ja surma on aga romaanis kummati rohkem kui filmis. Filmi plussiks on aga see, et süžeed on osavate ja teravmeelsete nõksude rikastatud; mõnedele kohtadele, kus Gaimanil tegelikult midagi ei toimu, on filmis elu sisse puhutud. On tekitatud juurde värvikaid kõrvaltegelasi. Kui aga raamatust endast, siis mõjuks see nagu tavapärase fantasy-questi antitees. Mitmed teised autorid kirjutaks selle kolm korda pikemaks, Gaiman teeb aga lühidalt ja seda tõhusamalt. Tegelikult ongi see ühe tüüpilise fantasy-questi kirjanduslik essents, ilma igasuguse tarbetu butafooria, üle mägede ronimise, päkapikkude jorina ja haldjate halata – ilus, puhas, särav kirjandus. Ma ei soovitaks seda lugeda muidugi neil, kes otsivad ulmekirjandusest loogikat ja usutavust. See lugu ei tegele mitte füüsikalise vaid emotsionaalse tõe otsimisega (ja meelelahutusega).
Teksti loeti inglise keeles
Johannes Koit

Neil Gaiman on mulle autorina meeldinud juba päris pikka aega, kuid minu usk tema võimetesse lõi kõikuma peale kesise "Coraline" lugemist. See tekitas ka teatud eelarvamust "Tähetolmu" suhtes, kuigi samanimeline linateos jättis mulle väga hea mulje. Õnneks osutusid minu kartused asjatuteks. Raamat on igati tasemel. Loo keskmes on nooruk nimega Tristan Thore, kes lubab armastatule oma tunnete kinnituseks langenud tähe tuua. Selleks peab ta siirduma teisele poole müstilist müüri, kus asub haldjamaa. Üsna lihtne sisu, mille teevad nauditavaks leidlikud detailid, värvikad kõrvaltegelased ning vaimustav stiil. Teos on kirja pandud üsna kerglases toonis, sisaldades ometi väga tõsiseid ning täiskasvanulike momente. Gaiman suudab huumorit ning traagikat üsna hästi tasakaalus hoida, mille tõttu ongi raamat täpselt nii hea, nagu see on. Tasub kindlasti lugeda. Viis!
Teksti loeti eesti keeles
Raux

Tundub, et mul puudub see vajalik soolikas, mis Gaimani loomingut ära seediks. No ei tõmba -- ma saan põhimõtteliselt aru, et Gaiman Oskab Sõnu Ritta Seada, aga see, mida sealt kokku saab lugeda, jätab mind igatahes täiesti külmaks.
Teksti loeti eesti keeles
Must Kass

võta nüüd kinni, on see vaese mehe Pratchett või vastupidi... jah, sest kõrvalliinid ärkavad ellu täpselt ja ainult siis, kui autor arvab, et nüüd on sobilik nende arvel nalja teha. ei, sest lool on tegelikult mingi sisu ka olemas. (need, kes Pratchetti ainult eesti keeles lugenud, arvavad ekslikult, et tema lugudel on samuti sisu. originaalis enamasti ei ole.)

võibolla on keegi kunagi ära sorteerinud, mida kõike ingliskeelses kirjanduses haldjate ja haldjamaaga seostatakse. paraku pole seda mulle ette jäänud ja nii jääb kohati mulje, et autor on paroodiana kokku kuhjanud kõikvõimalikke haldjamaaga seotud klišeesid. siiski tundub autoril olevat oskus meeleolu loomiseks ning õnneks on tõlkija selle ka eesti keeles edasi andnud. sest, noh, lugemisest on mõni päev möödas, lugu aga torgib, kutsub mõtlema asjadele, mida seal otsesõnu kirjas ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Kaupo Rebane

Kohalik telekanal näitas täna filmi ja ammuloetud raamat tuli sellega meelde.

Nende kahe samanimelise – filmi ja raamatu - omavahelised erisused on Indrek H. siin eespool (juba 2007) kenasti lahti seletanud. Lisaksin vaid, et mul on kahju mõnest mõnusast detailist, mis ekraanile ei jõudnud.
Teksti loeti inglise keeles
Madis Maasing

Tore raamat, muinasjutt täiskasvanutele. Film oli ka täitsa hea, aga nagu tavaliselt, ületas raamat seda mäekõrguselt.
Teksti loeti eesti keeles
x
kiilakas
23.09.1969
Kasutaja rollid
Viimased 21 arvustused:
kiilakas

Gaimani esimene nö päris-lasteraamat, oma 170 lk-ga annab siiski vähemalt lühiromaani mõõdu välja. Ja väga lastele ta ka kindlasti ei ole.Väike tüdruk Coraline (keda kõik eksitavalt kogu aeg Caroline`iks tahavad kutsuda) asub koos vanematega elama uude kohta, ühte õige vanasse majja. Avastab seal peagi ukse, mille taga esmapilgul müür - ja teisel pilgul koridor, mis viib ta justkui oma koju tagasi, kus kõik on peaaegu samamoodi, aga mitte päris. Seal on "teine ema" ja "teine isa" ja "teised naabrid", kes õigetega üsna sarnased, aga mitte päris. Ja nagu selgub, on hoopis kurjad ja õelad (kuigi jah, mis olevused just, jääbki lugeja fantaasia otsustada). Ja nüüd seisab Coraline`i ees raske katsumus: pääseda ise päriskoju tagasi ja veel nii, et kurjuse poolt pihta pandud vanemad ka päästetud saaksid.Üks briti ajaleht võrdles seda Alice ja Stephen Kingi eduka ristamisega. Alice`i ülelugemise soov tuli Gaimani järel küll, aga Kingist on mu meelest asi palju parem: kompaktsem ja konkreetsem. Peale Alice`i on sarnasusi Gaimani varasema teosega Neverwhere, just samasugune irreaalne-muinasjutuline atmosfäär. Ja ma enam ei mäleta, kus muinas- või pärisjutus esineb(-vad) koletuslikud käed, kes omapäi inimesi vaenavad. Nii et kõikvõimalikke vihjeid igas suunas, kõik omavahel heas komplektis (isegi gurmaanidele kinndlasti nauditavad kirjeldused, kuidas valmistada maitsvat pitsat, mida siiski väikesed tüdrukud ei söö, või siis, kuidas isukalt elusaid tarakane järada) Ja kõigele otsa muidugi gaimanlikult võluv irve: nt Coraline`i peamise abilise, kassi suust kõlav lause "Kassidel ei ole nimesid... Teil, inimestel, on nimed. Sest te ei tea, kes te olete. Meie teame, kes me oleme, seepärast ei ole meil ka nimesid vaja." Või (jällegi kassi suust) tõdemus, et kurjuse loodud maailm, kuhu Coraline on sattunud, on ruumiliselt üsna pisike: "Ämbliku võrk peab olema just nii suur, et kärbsed kinni püüda."
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Mäng on mäng on mämg on mäng on elu ise - vist nii võib kõige paremini kokku võtta selle jutukese, kus võib mõnevõrra keeruline olla aru saada, kas need vennad, kes Liibüa kohal hävitajatega ringi lasevad või tankidel kõrbi mööda kütavad, teevad seda ikka kuvaris või päriselus.Muidu hea jutt ja kõva-kõva kiiksuga, isegi nii kõvaga, et ma peaksin ise mingi korraliku doosi enne sisse imema, et juttu paremini hinnata.
Teksti loeti vene keeles
kiilakas

Tegevus on kantud aastasse 1319-1320 ja paigaks Saksamaa, täpsemalt Reini-äärne, seesama kaljurahn, millel peibutavalt laulvat neidist mitmed kirjanikud kasutanud on. Aga Kai Meyer oskab asja päris huvitavalt esitada, jõudes välja maailma loomise ja sellest ajast pärit igivanade olevuste juurde - kes ei inimeste ega seniajani eksisteerivate haldjate suhtes sugugi heatahtlikult meelestatud pole (kuigi mitte just ka vaenlased, nagu sellistele ürgvanadele asjadele ikka omane, on igasugused järeltulijad lihtsalt nigelamad tegelased, kellega huvitav mängida).Meyer on üldse tuntud kõigiletuntud legendide ja lugude omamoodi ümberjutustajana ja "Loreley" on mu meelest päris hästi tehtud. Võibolla veidi saksalikult lohisev, aga korralik thrill on lugemisel küll pidevalt sees. Ja lõpp on päris ootamatu, rääkimata juba väga lahedast muusikute ja muusikamaailma sissetoomisest (mis osutubki ürgkoletise võitmise lahenduseks).
Teksti loeti saksa keeles
kiilakas

Tõesti päris hea, kuigi Gaimani kohta liiga palju kildu kiskuv. Ilmselt on see Pratchett päris hea naljamees ka kirjasõnas (et ta seda suuliselt suudab, võis alles hiljuti kogeda). Tuleb ilmselt mees ette võtta, ehk õnnestub murda senine eelarvamus tema kui mõttetu kirjaniku kohta.Aga Head Ended oli tõesti hea. Eriti vahva võrdlus tuli pähe seoses Gaimani Ameerika Jumalatega, kus inglite asemel Ühendriikide pinnal kõikvõimalikud jumalad ringi jalutasid ja ennast inimeste unustamisest päästa püüdsid. Head Ended on küll midagi sootuks muud, aga see gaimanlik iroonia, millele lisandub pratchettlik irvitamine, on ikka nauditav.Kindel viis seega.
Teksti loeti eesti keeles
kiilakas

Vance`ilikult hea. Nõus esimese kahe osa arvustajaga, et keel on ilutsev, aga minu meelest on tegemist väga täpselt sarja pealkirjale vastavate romaanidega. Seiklusi siin jagub, samuti põnevust, vähemalt minu meelest. Eriti huvitavaks muutus asi viimases romaanis, kus mängu tulid planeedi päriselanikud, kes miljoneid aastaid olid elanud maa all.Mulle meeldib Nipernaadi ja Vance`i mõnedki kangelased on kuidagi väga sarnased: kulgevad läbi elu, satuvad raskustesse, aga rabelevad sealt mutikalt välja. Võibolla mõnele see ei meeldi, aga minu meelest on selliseid asju nauditav lugeda. Eriti kui sinna käib juurde selline põhjalik maailma väljamõtlemine, mis Vance`ile mu arusaama mööda üsna omane on.
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Väga lahe lugemine. Kel saksa keelega paremad suhted, soovitan soojalt. Saab nalja ja on selline armas, kohati halegi ja kohati päris põnev.Eriti meeldiv on romaani esimene lehekülg, kus pannakse paika põhjused, miks tehnoloogia areneb.Ühel planeedil Linnutee keskpaiga kandis on nimelt iidsest ajast komme pühendada vastsündinule täht. Et peagi jäi nähtavast taevalaotusest napiks, leiutati teleskoop. Ja kui sellest enam ei piisanud, leiutati võimsam teleskoop. Ja nii edasi.Lisaks tähe kinkimisele on ka komme, et need vastsündinud suuremaks sirgudes teevad reisi oma tähe juurde - et sellest elukogemust ammutada ja ühtlasi enda tulevast elukäiku põgusalt ette näha. Vastavalt on ka ürituse nimi "oraaklisõit".Peategelasele Kelwittile langeb osaks täht, mida meie siinkandis Päikeseks nimetame. Ta asubki oraaklisõidule ja leiab, et siin on ühel planeedil elu. Tahab asja lähemalt uurida, aga asi lõpeb sellega, et tema laevuke teeb avarii kusagil Alpides, maandudes mingi taluniku heinaküüni.Ringi komberdades satub ta ühe perekonna peale, kes ta endale koju võtab, aga asja otsustab varjata, kui nad lõpuks aru saavad, et tegemist on tulnukaga.Küll aga ajavad vaest Kelwitti taga BND mehed, kes võimalikust tulnukast haisu ninna saavad. Nii et selle perekonna elu muutub päris keeruliseks. Seda küll alles romaani lõpus, niikaua saab Kelwitt rahulikult omandada teadmisi Maa kohta ja vastupidi, perekond teada saada, kui kummaline on elu Linnutee keskmes.Romaanil on happy end ja kuigi vahest sisututvustus ei suuda edasi anda feelingut, siis viimast lehekülge sulgedes oli väga hea tunne - läbi oli neelatud midagi tõeliselt ilusat, põnevat ja head.
Teksti loeti saksa keeles
kiilakas

Tegelikult on see Eschbachi romaan, kuigi 1998. aasta parim (Kurd Lasswitzi auhinna võitja), üsna õiglaselt kaanel thrilleriks nimetatud. Ulmemoment muidugi on, ajasränd antud juhul, aga lugema tõmbab pigem romaani läbiv pinevus.Lühidalt sisust. Väljakaevamistel Iisraelis leitakse ühest matusepaigast luustik, mille kõrval lebab Sony videokaamera kasutusjuhend.Videokaamera ise aga tuleb turule alles kolme aasta pärast, selgub peagi...Järgneb poliitiliselt niigi podiseval maal tõsine poliitiline intriig videokaamera otsinguks, millele - ah, see on ju enesestmõistetav - on jäädvustatud Jeesuse tegevus.Videokaamera on ka olemas ja sellele on salvestatud midagi, mida võib julgelt pidada üheks Jeesuse söömaajaks koos jüngritega... kuni lugejad võivad veenduda, et tegemist on võltsinguga.Aga sellega veel romaan ei lõpe: kaks viimast peatükki toovad sootuks ootamatu pöörde.
Teksti loeti saksa keeles
kiilakas

Lugesin ja vahva oli. Päris omapärane ja selline thrillerlik.Lühidalt süzhee: Ühel planeedil (ja nagu hiljem selgub, väga paljudel planeetidel) on suur osa inimesi tegevuses juuksevaiba kudumisega. See töö, mis enamasti võtab terve eluaja, tähendab oma naise ja tütarde ja liignaiste juuste kogumist, et nendest kududa vaip.Vaip imperaatorile, sest tegemist on galaktilise impeeriumiga. Siis aga puhkeb selles impeeriumis mäss ja revolutsionääride üks sihte on lisaks impeeriumi lagundamisele iseseisvateks või pooliseseisvateks üksusteks ka väljaselgitamine, miks ometi üks tubli tükk impeeriumist tegeleb millegi näivalt nii mõttetu kui juuksevaiba kudumisega. Pealegi lähevad need vaibad, mida aastas koguneb õige suur kogus, teadmata kuhu.Seda, milles lahendus peitub, ma muidugi siin välja ei ütle. Mõneti on see ootamatu, teisalt raamatu lugemise käigus üsna loogiline.Et pinget veel veidi üles kruvida, võib lisada, et imperaator, kellele on omane surematus (kuigi teda on võimalik tappa, nagu revolutsonääride juht ka teeb) ja kes on valitsenud nii mõnikümmend tuhat aastat, on tegelikult ise see, kes revolutsiooni käima paneb.
Teksti loeti saksa keeles
kiilakas

Viimane romaan Mõistmatuse ajastu (The Age of Unreason) sarjast. Ja vähemalt sama hea kui varasemad.Viimane võitlus, kus inimesed ja inglid panevad asjad paika. Ja maailm saab korda uusloomise läbi.Kuigi lõpp on ehk liiga patriootlik ja Ameerika demokraatlikke väärtusi lausa ülistav, jagub pinget piisavalt - ja kamalutega mõtteainet, sest ühte nõuavad Keyesi teosed kindlasti: kõva kaasamõtlemist (ja hea, kui on ka teadmisi füüsikast ja teoloogiast ja mitmesugustest jumalate maailmadest).
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Gaiman oma tavapärasel heal tasemel. Nagu ikka, tublisti crazy:Mees iseloomuliku nimega Shadow istub pangaröövi eest vanglas ja saab sealt ühel päeval välja. Aga just enne seda saab tema naine, kelle järele ta nii väga igatses, autoõnnetuses surma.Teel koju tagasi naist matma kleebib end talle külge keegi mister Wednesday, kes pakub korralikku tööotsa. Ja siis selgub, et mister Wednesday on tegelikult skandinaavia jumal Odin või Votan, kes omal ajal ühes skandinaavlastega Ameerikasse tuli - nagu ka hunnik teisi jumalaid alates slaavlaste Tðernobogist ja lõpetades egiptlaste Horusega.Ainult et vanadel jumalatel on karmid vastased nooremate jumalate näol: tehnoloogiajumal, televisioonijumal, krediitkaardijumal jt sellised.Põnevust ja tublit kaasamõtlemist jagub kogu raamatu jooksul. Ma ei tea, kas see on mingi haigus, aga koomuskiautorist asjalike ja normaalsete romaanide autor Gaiman on nüüd hakkama saanud 500-leheküljelise mammutiga (pealegi veel suureformaadiline), miska kohati kipub igavamaks muutuma.Aga siis tuleb kohe mingi nüke, mis unest taas üles äratab. Näiteks istub Shadow voodiservale tema surnud abikaasa Laura. Surnud, muidugi, aga mitte päris, vaid tahab taas elusaks muutuda, seni aga mehe hea käekäigu eest hoolt kanda.Aga kuidas lõpeb, seda siin ei ütle. Selleks tasub raamatut ise lugeda. Kindlasti tasub.
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Oh, kui kahju, et maailm kohe-kohe otsa saab...Vance`i on ikka hea lugeda. Väga hästi oskab ta luua omaenda maailma, mis tekitabki tunde, nagu oleks tegemist omalaadi kroonikaga. Mitte midagi sellist, mis otsekohe tekitaks assotsiatsiooni meie ümber parajasti keeva eluga, tema juttudest ei leia.Nojah, võibolla ongi liiga tõsised need tema lood, aga pudemed hääbuvast maailmast ju teistsugused vist olla ei saagi.
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

No ma lihtsalt ei saa aru, kuidas saab nii hästi kirjutada. Haldjajutt ja puha, aga pisarad paneb voolama, ent ei jäta samal ajal mõistusele kah toitu pakkumata.Mõni ikka kohe oskab heal teemal väga hästi kirjutada.
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Õõvastav, mis õõvastav. Olin juba unustanud, milline kogemus mul oli Stardust`iga ning võtsin raamatu pihku veidi pärast südaööd.Hommikul läksin siis tööle magamata. Üsna kole oli. Eriti seepärast, et sel ajal, kui mina trolli astusin, olid seal ees juba sellised haisvad inimesed - kohe vägisi tuli äsjaloetu meelde. Õnneks polnud liikuris rotte näha, muidu oleks vist hulluks läinud.Pagana hästi kirjutab mees igatahes.
Teksti loeti inglise keeles
kiilakas

Väga hea teos. NAgu sarja nimi lubab oletada, kulgeb tegevus valgustusajastul, märksõnad: Isaac Newton ja Benjamin Franklin.Ajaloolasena pani hämmastama, kuidas on võimalik võtta nii hästi teada-tuntud periood (võrdluseks - teose tegevusajal hakkas Põhjasõda, millega Eesti Vene alla läks, lõpu poole kiskuma) ja kõik totaalselt nihu keerata.Esimene raamat algab enam-vähem kirjeldusega ajastust, mida me ilmselt kõik koolipõlvest mäletame, 18. sajandi algusega. Aga juba raamatu lõpuks on see maailm nii pea peale pööratud, kui veel annab.Lugeda igal juhul tasub, kohe kindlasti.
Teksti loeti inglise keeles