Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

The Emissary

(jutt aastast 1947)

eesti keeles: «Emissar»
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
7
2
2
0
Keskmine hinne
4.19
Arvustused (21)

Voodihaige poiss saatis koera välja kirjakesega, et see talle külalisi tooks. Ükskord kaevaski kutsu talle külalise välja.
Teksti loeti inglise keeles

Jutt, mis läheb umbes samasse auku "The Lake`iga". Kuid kui järvelugu oli hea, siis "The Emissary" oli lausa väga hea. Puänt oli ühest küljest kõhedusttekitav, teisest küljest aga päris lõbus. Sõltub, kas vaadata peategelase või lugeja poolt :)

(Hakkasin taas mõtisklema Bradbury stiili üle ja millegipärast kasvab minus veendumus, et kui keegi Eesti autoritest nt Algernonis midagi Ray stiilis kirjutaks -- pean silmas just väga põhjalikke, väga detailseid kirjeldusi -- siis tehtaks ta maatasa. Öeldaks lihtsalt, et: ballast; jutu seisukohalt ebaoluline; mõte kaob kirjeldustesse ära; mis iganes. Aga see on järjekordne uitmõte, mis siia ilmselt ei sobi).

Üks mulle "The October Country" kogumikust enim meeldinud jutte.

Teksti loeti inglise keeles

See jutt kuulub säherduste Ray Bradbury juttude hulka, millele ma maksimumhinnet panna ei saa... kuigi midagi justkui ette heita poleks...

Kirjutatud on hästi (ega Bradbury vist teisiti oskagi)... sisu on kah kena ja inimlik ning õõvane... kuid pärast jutu lugemist tekib rahulolematus.

Jah, just see rahulolematus segab «viiega» hindamist! Kuid neli on ju kah hea hinne?

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Kuna loole midagi ette heita ei ole, panen viie. Aga segane on see, miks ta õudne peaks olema -- miks peaks arvama, et surnud alati nii hirmus pahatahtlikud peaks olema elavate vastu? See on niisama uitmõte, sest loost tegelikult autori suhtumist asja otse välja lugeda ei anna. Nii et võib-olla polnudki hullu, tuli tont ja rääkis veel paar juttu, et siis igaveseks tagasi minna.

Kusjuures juhin tähelepanu peni käitmuisele enne seda, kui ta ära kadus. Nimelt "Ta seisis iga päev tundide kaupa värisedes nagu ketti pandult ja tormas siis otsejoones minema, nagu oleks keegi teda hüüdnud." Sellest järeldub, et selle külalise ülestunhimine polnud peni initsiatiiv, vaid surnu ise tahtis veel korraks tagasi tulla ning pani koera ennast välja kaevama. See, et loomad tunnevad igasuguste üleloomulike elukate lähedust või kutset palju paremini kui inimesed, on väga levinud motiiv. Seda, et needsinased üleloomulikud ise endaga hakkama ei saa ja kutsa abi vajavad, pole varem kohanud. Pigem kipuvad millegi poolest avevatud surnud ikka inimestele ennast ilmutama ja abi paluma (näiteks kui nende haua peale miski maja ehitatud, mis nende säilmetele rõhku avaldab), aga selline asi on küll suhteliselt kummaline, et kodukäija muidu hauast välja ei saa, kui et keegi peab teda välja kaevamas käima.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu ise on päris hästi kirjutatud, aga lõpp valmistas pettumuse. Ei oskagi öelda miks, aga ootasin midagi originaalsemat.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks on see Rõbakovi "Kultuurikandja" kõrval peamine favoriit Stalkerile 2001 parima tõlkejutu kategoorias!

Lihtsalt nõiduslikult mõnusa ja veidi õõvase tunde tekitas see ühtpidi kole südamlik, emotsionaalne, lähedusest rääkiv ja teisalt nii ehedate loodus- ja miljöömaalingutega õudusjutt!

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugu on keeleliselt tõesti hästi kirjutatud, sorav lugemismaterjal. Samas üldises mõttes on tegemist mõttetu jamaga, mida ei saa "kahest" kõrgemalt hinnata. Oli tore lugeda koera ja poisi suurest sõprusest, saabuvast sügisest, mõnusast õpetajast jne jne. Oma põhieesmärki lugu aga ei täitnud. Ei nimeta juttu läbikukkumiseks, kuna eespoolkirjutajad on teksti päris kõrgelt hinnanud. Erinevaid eelistusi on palju, mina igal juhul uuesti lugeda ei viitsi.
Teksti loeti eesti keeles

Horrorisugemetega armsa sisuga jutuke. Ei mõju eriti hirmutavalt, pigem valdas mind rahulolu, lugedes loo positiivset lõppu -poisi igavus oli ju peletatud, igavus, mis oli terve jutu vältel muutunud ängistavaks ja millest lahtisaamiseks oli iga võimalus tervitatav.
Teksti loeti eesti keeles

Imelik inimene nagu ma olen igastahes mulle oli koer siin kõige tähtsam. Kui ta tagasi tuli olin väga õnnnelik, et ei saanudki surma. Lõpp oli veidike kõhe aga sellegipoolest huvitav. Kirjeldused olid sellest suurepärased.
Teksti loeti eesti keeles

Lindgrenilikult armas algus. Kuidas poiss on marmorlikesse linadesse mähkunud, haigusest vaevatuna. Ustav ja truu koer, ilma kelleta oleks raske elada. Püant oleks võinud lugeja ette äkilisemalt kerkida, mitte juba lehekülg varem. Aga ikkagi -- nii haiguslugu kui lõpukülalise taaskohtumine olid lindgrenilikult armsad. Väga ulme alla ei liigitaks.
Teksti loeti eesti keeles

Bradburyl on naljakas viis oma jutte ühetaoliselt lõpetada. Tulevad mingid kollid (surnud, tulnukad) ja jutt lõpeb siis kui nad ukse taha jõuavad. Ja kõik. Tundub, et tema arust on see üsna nutikas. Minu arvates nõrk.
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline lugu, milliseid ainult Ray oskab kirjutada. Oleks nagu horror, aga ei ole ka. Oleks nagu lihtne ja sydamlik olukirjeldus inimloomast, kellel just k6ige paremini ei lähe, aga samas ei ole ka. Ray suudab suurepäraselt ja sydamlikult kirjutada yksk6ik millest ja alles pärast tajud, et ega talle tegelikult need tegelaskujud eriti korda ei läinud - liiga halastamatult mängib ta tegelaskujude tunnetega. Ray on suur, Ray on v6imas ja Tarts on tema yks jyngritest maa peal.
Teksti loeti eesti keeles

On siin pakutud igasuguseid variante välja. Pakun ka ühe - äkki tuli Surm ise poisile külla, et laps maistest kannatustest lõpuks vabastada? Hästi kirjutatud jutt igatahes.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pioneer
06.07.1980
Kasutaja rollid
Viimased 22 arvustused:

Neljas osa seeriast viis kenasti otsi kokku. Olles eelmised kolm seeriat läbi lugenud, oli see päris hea lõpp. Sündmustik on kiirem kui eelmistes kahes, kus see veidi venima kipub. Erilisi üllatusi ta ei paku, kuid mõnus lugemisvara sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Pisike ludist Bradbury sisemuses tõstab selles jutus pead. Tehnika on paha-paha, lapsed, kes tehnika keskel üles kasvanud, veel halvemad. Hirmutada saaks sellise jutuga muidugi ainult üsna tehnikakaugeid inimesi.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sellest, kuidas muutub inimloomus ebaloomulikes tingimustes vastavalt ühiskonnakorrale. Silmnähtavalt on peategelane akadeemiliselt haritud, kuid see ei takista teda... Meeldis.
Teksti loeti eesti keeles

Armas lugu, veenab lugejat inimlooma põhimõttelises puhtuses ja headuses. Yin-Yang-stiilis vastandid, kaunid mõttekujundid... Viis.
Teksti loeti eesti keeles

Päris jälgiks läks kohati... kuidagi ängistavaks - mis küllap oligi autori eesmärk. Seetõttu saab kolme asemel nelja.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumikust "Kaleidoskoop" üks mu lemmikuid. Lahe on lugeda piisavalt naiivset sisemonoloogi, mis väljendab mehe aeglast hulluksminemist. Lõpp oli ettearvatav, aga see ei häirinud.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnusa puändiga lugu. Õigupoolest mõjub terve lugu sellesama jutus esineva möödasõitva rautatud hobusena. Algul venib ta vaikselt kaugustest, aeglaselt jõuab üle horisondi lähemale jutu kliimaksini ja äkitselt on ta lugeja kõrval, kihutab nagu pöörane ja teeb põrgulärmi, et siis varsti vaid teisest suunast vaikselt häält teha.
Teksti loeti eesti keeles

Horrorisugemetega armsa sisuga jutuke. Ei mõju eriti hirmutavalt, pigem valdas mind rahulolu, lugedes loo positiivset lõppu -poisi igavus oli ju peletatud, igavus, mis oli terve jutu vältel muutunud ängistavaks ja millest lahtisaamiseks oli iga võimalus tervitatav.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldivad korralikult läbi mõeldud ja kaasakiskuvad raamatud, kus pealegi ka parajal määral militaarteemat sees leidub.
Teksti loeti eesti keeles

Lihtsalt fantastiline. Igalt leheküljelt vaatab vastu terve hulk teravat sarkasmi, mis täidab lugeja õndsa mõnutundega. Sama kehtib kõigi Kettamaailma sarja raamatute kohta.
Teksti loeti eesti keeles

Mina pettusin. Keele mahlakus polnud pooltki sellest, mis oli Kettamaailmas. Tõlkija süü? Ka tundus mulle, et nimed olid tõlgitud. "Rautsik" lausa riivas kõrva (silma). Põhimõtteliselt lugesin esimese poole raamatust läbi enam-vähem end selleks sundides, teisel poolel polnud enam vigagi. Süüdistaksin tõlkijat, aga kuna originaali lugenud pole, ei saa ma ka seda teha.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast nende arvustuste lugemist on tunne, et pean ta uuesti kätte võtma, kuigi oma kolm korda küll loetud on. See ongi siis see "alternatiivulme", mida nii üliväga kiidab Postimees... Pole midagi öelda, mulle läheb peale. Mulle meeldis ta rohkem, kui samade kaante vahel asuv Väljasõit rohelisse.
Teksti loeti eesti keeles

TO: kuits. Robootika kolm põhiseadust ei võeta kunagi kasutusele, sest tootjatel ei ole mingit kohustust seda teha. Valitsus võiks need kehtestada, sundides need kõigile tootjatele peale, aga see tuleks kõne alla ainult siis, kui areng oleks silmapilkne - mõne aastaga jõutakse eikusagilt positroonilise ajuni (mis on kah muidugi täielik mõttetus).
Teksti loeti inglise keeles

Aga mis sai edasi? Mis oli järgmine eksperiment? Ja millise info alusel Multivac selle järelduseni jõudis? Ülihea.
Teksti loeti inglise keeles

Lõbus, lühike, keerutamata, aga mitte kuidagi kokkusurutud.lugu. Meelelahutus, mis ei suutnud mind eriti sügavalt mõtlema panna, kuid meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi laialt on käsitletud ajas rändamise temaatikat. Väga hea fantaasiatasemega - ja seejuures laitmatus loogilises struktuuris on kirjeldatud kogu füüsikalisi probleeme selle ümber, energiaprobleemi, erinevate samaaegsete reaalsuste probleemi, jne. IMHO Asimovi üks parimaid romaane.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ei meeldinud Teise Asumi juures üks asi - see, et peategelaseks oli pisike tüdrukutirts. Kogu raamatu maailm oli projitseeritud läbi tema silmade ja seetõttu tundus lapsikuna. Minu arvates on ulme piisavalt tõsine asi, et temaga mitte liialt palju eksperimenteerida. Sisuga küll, aga mitte vormiga. Samas on ikkagi tegemist Asumiga.
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan, mu kirjanduse õpetaja arvas kogu varasema Asimovi kohta - kosmosevesternid. Ma ei nõustu temaga. Lucky Starr - võibolla, ei ole lugenud, Asum - ei. Väga kaasakiskuv raamat, millest ei puudu mõte.
Teksti loeti eesti keeles

Minu värav ulmekirjandusse ja seetõttu paneksin talle nii kõrge hinde kui võimalik, kuid tegelikult, nüüd võrreldes teda ülejäänud Bradbury loomingu ja muu ulmekirjandusega, millega vahepeal olen kokku puutunud, jääb ta neile ikkagi alla.
Teksti loeti eesti keeles

Kui see raamat ilmus, kiideti igal pool, et olevat maailma ulmekirjanduse esikümnesse kuuluv - see väljend oli raamatu tagakaanel ja pärast ka igas tutvustuses, mis selle kohta ajakirjanduses kirjutati. Mulle sellist muljet küll ei jäänud. Autoriks oli naine ja terve tekst oli täis venitusi, pikki kirjeldusi näiteks sellest, kuidas tüdruk ratsutab ja vaatab eespoolsõitvat ilusat noormeest ja õhkab mõttes, et oi, kui ilus ja tark ja tubli see kena noormees ikka on... Seda peaksingi romaani suurimaks veaks. Ei taha leida midagi sellist ulmeromaanist. Selle süþeega oleks saanud ehk 100-200-leheküljelise raamatu kirjutada, kust oleks välja roogitud kõik see mõttetu vahetekst. Siiski pean tunnistama, et romaan polnud läbinisti paha. Kogu hippuste, rebaste ja roheliste mehikeste idee oli päris hea ja loetav. Panen 3.
Teksti loeti eesti keeles