Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

The Carpet People

(romaan aastast 1971/92)

eesti keeles: «Vaibarahvas»
Tallinn «Tiritamm» 1999 (10 pluss)

Hinne
Hindajaid
12
21
4
1
1
Keskmine hinne
4.077
Arvustused (39)
Katariina Roosipuu

Võrreldes eesti keeli ilmunud Kettamaailma raamatutega (päriskeelseid pole õnnetuseks lugenud) on see raamat küll üsna erinevast ooperist. Erineb juba ta saamislugugi: nimelt kirjutas 43-aastane Terry Pratchett raamatu kahasse 17-aastase iseenesega ning tema noorema mina kaasautorluse tõttu sisaldab raamat Kettamaailmast hoopis tõsimeelsemat fantasymaailma koos kangelasmeelsete kangelaste ja küllalt tyypfantasyliku ringiseiklemisega. Maailmaks on kyll päris ebatavaline paik - Vaip - kuid sellega raamatu teravam omapära piirdubki, sest toosama Vaibamaailm sisaldab täiesti ontlikke ja traditsioonilisi fantasylinnu ja -riike. Mingil hetkel hakkab see vaipsus häirimagi, sest kui puud ei oleks "karvad" ja kaevandused "koe alumised kihid", kui puitu ei saadaks "tuletikuks" kutsutud puuvallist ja kui kohutav loodusjõud ei oleks nii ilmselgelt harja/luua/tolmuimeja moodi, siis oleks tegu mõnusa andersen-tolkienliku muinasjutumaailmaga. Vaibamaailma puhul tekib lugedes kartus, et tegelased lähevad kuidagiviisi _yle serva..._ Kohati, mõnes vahedamalt vaimukas stseenis aimub, et see lõik on sellest lausest selle lauseni kyll kirjutatud vanema Prachetti poolt - stiilierinevused on tajutavad.Raamat on yldjoontes seoke siiras ja sydamlik, tibake kohustuslikke "tarkuseterasidki" on teksti peidetud, aga kui näiteks kodumaine varjamatult moraliseeriv fantasytykk "Ratsanik Melchior" on ülesehituselt, zhanrilt ja koostisosadelt vägagi sarnane, on ta yks täiesti masendav, pretensioonikas ja abitult ringisiplev kirjatykk, samas kui systeemilt sarnane Vaibarahvas on lihtsalt ütlemata hubane ja sydamlik lugemine. Mitte nii hea kui Kääbik, aga sarnase hingeeluga. Hinne on selle raamatu puhul ka hästi suvaline suurus - teos on lasteraamatum kui Pratchetti Kettamaailma lood ja omas zhanris kindlasti viit väärt, kuid kuna mulle meeldivad sama autori teised raamatud rohkem, siis säilitan viie nende jaoks.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Mulle ausalt öelda hakkas vahepeal tunduma, et ma loen mingit Tarzani-Kääbiku segu ja ehkki selle vari kummitas pea lõpuni ja lõpus just eriti, siis oli raamatus siiski piisavalt palju omapärast, et huviga läbi lugeda. Ainus asi mis mind nagu rohkem häiris, oli (arvatavasti noorema) autori arusaam, et ringiseiklemiseks peab ta kokku ajama võimalikult kirju kamba. See tundus nagu stambina.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Muidu hea raamat, kuid jutt jäi kuidagi kuivaks. Võib-olla seetõttu, et oma Kettamaailma raamatutes on TP-l enam-vähem igas lauses mingi vaimukus. Siinses kirjatükis oli kilde suurusjärgu võrra vähem. Samas vaibamaailma idee oli üsna teravmeelne. Vaibamaailma elukadki olid üsna ägedad. Tegelikult mulje oleks võinud olla parem kui ma poleks enne lugenud Hubbardi "Viimast pimestust". Too raamat oli minu arvates märksa huvitavam ja põnevam. Aga tubli "nelja" teenib vaibamaailm loomulikult ära.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Mnjah...Pratchett on Pratchett, midagi pole teha. Tal on ikka harukordselt terav pilk ja meel. Mina ei arva, et tema romaanid ainult naljarebimisest koosnevad, neil ikka ka miski sügavam sisu on. "Vaibarahva" seiklustes see vahest nii reljeefselt ei avaldugi aga "oma kohast päikese all" paneb see raamat pisut mõtlema küll... Et kust me tuleme, kuhu läheme, mis meid ümbritseb jne...

Mulle meeldis see raamat! Aga "viied" jäägu Kettamaailma paremate asjade tarbeks. Meeldib ka see, et Pratchett nüüd vist eesti lugejaskonnas kõvasti kanda kinnitanud.
Teksti loeti eesti keeles
Deirdre

Kõigist minu poolt läbitud ühiskonnaõpetuse buklettidest oli see vaimukaim. Vaieldamatult. Ma ei tea, kas Pratchett seda just nii mõtles, aga miskipärast tundub mulle, et sootuks mööda ma ei pane.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Ruumet

Äärepealt oleks kaastundest 5-e andnud, kuna teised arvustajad asja 4-ga hindavad.Tegelikult on teda ikka päris mõnus lugeda, kuigi enamikku kummitab võrdlus "kettamaailmaga".
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Oli hea küll. "Lauri ja Kaie imepärane teekond" meenus ka :-) Natuke isegi häiris see niiväga suure maailmaga sarnasus, kuigi elevantsidel olid tiivad jms.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

ja ongi lapseraamatum kui kettamaailma raamatud ja peabki olema, sest pratchett oli alles poisike, kui raamatu põhikontseptsioon sündis. just selles eas kipuvad poistel tulema sedasorti esimesed jutud (kui nad on kirjaoskuslikud muidugi...), kus põimuvad action, absurd ja originaalsus. ja vaibarahvas on kaheldamatult üks absoluutseid tippe omasuguste seas. pratchetti huumori kõrval pakkus naudingut kogu lähenemise originaalsus. kokkuvõttes - igati hää raamat, aga viite ei saa, sest pratchett on teinud veelgi paremaid!
Teksti loeti eesti keeles
AR

Hea raamat. KETTAMAAILM on muidugi midagi teisest klassist, kuid VAIBARAHVAS on hoopis midagi uut. Elu vaibal - tõesti huvitav mõte. Veidi kummitab sarnasus Tolkieniga aga see ei mängi minu arvates siin erilist rolli. Raamat paneb ennastki küsima, mis asi see elu siis ikkagi on. Üks asi meeldis mulle veel. Siin esitati küsimus, kas me siis ise ka kunagi rahus saame elada. Ikka ja jälle tekib mõni sõjakolle ning suurriigid relvastuvad pidevalt. Kas siis meie saame ka kunagi rahu maailma. Dumiidi keisririik juba oli selle poole teel.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Terry kohta ei saa küll ühtki paha sõna öelda, kuigi see vaibarahva lõpp kadus küll kuidagi viletsaks, tegelikult tagantjärgi mõelda lootsin enam. Aga ega kettamaailmale vast miski asi vastu saa. Tegevus paik on võrratu tugev 5+, aga tänu lõpule kisub asi 4, aga tugevaks. Kõvasti mõtlema pani, miks seal vaibal siis seda tümpsu nii vähe tehti või oli see ajavärk seal kudagi teisiti, isegi tikk vedeles seal nii kaua, hea veel et seal majas polnud tolmuimejat!!!
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Üsna mõnus raamat. Tegelikult õnnestunud koostöö - ma mõtlen see 43 aastane TP koos 17-sega - ühelt on värskus, teine on hullemad ämbrid välja filtreerinud. Just teatud vaheda päikeselise teravuse poolest peamiselt teos erinebki teistest autori lugudest. Mulle meeldis muide rohkem, kui enamik kettamaailma lugudest.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Mina pettusin. Keele mahlakus polnud pooltki sellest, mis oli Kettamaailmas. Tõlkija süü? Ka tundus mulle, et nimed olid tõlgitud. "Rautsik" lausa riivas kõrva (silma). Põhimõtteliselt lugesin esimese poole raamatust läbi enam-vähem end selleks sundides, teisel poolel polnud enam vigagi. Süüdistaksin tõlkijat, aga kuna originaali lugenud pole, ei saa ma ka seda teha.
Teksti loeti eesti keeles
Antti Helemets

Ega ta tegelikult suur asi ei olnud aga need olevused, kes ajas tagurpidi liikusid olid omaette lahedad. Lisaks veel idee, et sinu vaibas võib toimuda Tolkieni mõõtu eepos. Ideed head, teostus kehv.
Teksti loeti eesti keeles
benomus

Kaalusin pikalt, kuid panen ikkagi viie. Mitte nii väga rasvase, ent siiski viie. Esimene Pratchetti teos. Kui aus olla, siis ega seitsmeteistaastaselt ei saagi midagi täiuslikku oodata. Pratchetti stiili on siiski juba tunda, mõned vaimukused ,siin ja seal. Vaibamaailm üleüldse on suhteliselt originaalne (kasvõi too hiigelsuur tuletikk) nagu ka Kettamaailm. Kui päris aus olla, siis Pratchett on kõigist minu isiklikest lemmikutest peajagu üle. Ega ma seepärast kuigi objektiivne ei ole, kuid eks parimaid lambaid ikka patsuta.
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Sisust pole ehk mõtet rääkida, seda on siin eespool juba piisavalt tehtud ning Terry Pratchetti raamatutega on nõnda, et kes loeb, see loeb... ja ülejäänutel pole niikuinii selle autoriga asja.

Põhjendaks hinnet.
Raamat oleks kolme saanud, kui ma oleks lugenud seda 1971. aasta versiooni, äbarikumad kohad tekstis viitavad, et esikromaani kohta polnud asi sugugi hull – säherdust pahna avaldavad ulmekauged lastekirjanikud ka tänapeaval küllaldaselt – 1971. aasta kohta oli see üsna talutav. Halb oli aga hoopis see, et kakskümmend aastat ja (vähemasti) viisteist romaani hiljem ei suutnud Terry Pratchett sellest algaja käkist asja teha. Jätnud siis nõnda, nagu oli! Siis oleks asjal vähemasti akadeemiline väärtus olnud... praegu jääb mulje, et nagu oleks pisut silutud ja siis hullunud fännide lõugade vahele visatud, et küll te loomad selle alla neelate. Paadunud fänn ka neelab, kuid minul on siiski säilinud miski maitse ja mõõdutunne.

Kujundus on maakeelsel versioonil hea, kuid sobimatu... lasteraamat võiks kuidagi mängulisema välimusega olla... ausaltöelda olen ma kogu elu vihanud seda copyrightivaba klassikalise maalikunsti vägistamist kohaliku kirjastuselu poolt. Objektiivselt võttes on tulemus siiski hea! Tõlge on samuti pädev – niipalju, kui seda saab originaali lugemata hinnata. Seega on kogu süü ikka vaid autoril!

Kaks ongi selle eest, et Terry Pratchett eessõnas ausalt ära seletab, et miks saast on saast... ning ka selle eest, et kuigi mõistus ja tunded lugemise ajal mässasid, sain ma siiski teatava naudingu. Teen siis halva mängu jures hea näo ja annan kahe.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Täitsa hea lastefantasy. Oli tempokas ja huvitav, idee on väga originaalne, kuigi kildu rebiti tunduvalt vähem kui Kettamaailma raamatutes. Kohati hakkas aga häirima teksti kvaliteedi kõikuvus. Oli ikka tunda, kus vanem Pratchett seda natuke kohendanud oli. Aga kõlbab täitsa lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Johannes Koit

Kui oled rohkem Kettamaailmaga harjunud, siis valmistab see raamat ikka päris suure pettumuse. Pole nii palju kildu ja absurdi.Teisestküljest on ju tegu päris hästi kirjutatud lasteraamatuga, mis on omamoodi orginaalne ja vaimukas.Väga ei meeldinud, kuid maapõhja ka ei sarja!
Teksti loeti eesti keeles
Kristian Kants

Vaibarahva juures meeldis mulle suurepärane algidee. Sellest edasi arendatud pisut lapsemeelne seiklusjutt vist niiväga ei meeldinudki. Aga raamatus leidub juba viiteid sellele, mis järgneb. Ehk siis jutuvestja oli Terry fantastiline juba noorukina. Eesti keeles ilmunud versiooni oli Pratchett eessõna põhjal muidugi vanemas eas pisut kohendanud. Kindlasti oleks tema loomingu tõelisele fännile huvitavam lugeda seda päris originaalvarianti.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Enne kui ma seda lugu lugesin ü räägis üks sõber mulle, et see olevat kõige jamam jutt Pratchettil ja ei soovitanud mul seda lugeda! Aga nagu näha ma siiski lugesin! Ja ta eksis. Minu arust pole see raamat üldse jama. Väga huvitav oli tegelikult!

Raamatus on tunda tõelise Pratchetti stiili ja kamp, mille ta kokku ajas, on ka lahe. Selline segane tegevus nagu ka Kettamaailmas. Aga see annab ju võlule juurde!
Teksti loeti eesti keeles
Agnes Tammik

Tore idee - paralleelid tekkisid "Lepatriinude jõuludega". Seal oli ka seda vaiba sees ringisobramist - küll mõnevõrra teises mõõtkavas.

Esmakordsel lugemisel oli huvitav mõistatada, mis erinevate looduskatastroofide taga tegelikkuses peitub.
Teksti loeti eesti keeles
x
Pioneer
06.07.1980
Kasutaja rollid
Viimased 22 arvustused:
Pioneer

Neljas osa seeriast viis kenasti otsi kokku. Olles eelmised kolm seeriat läbi lugenud, oli see päris hea lõpp. Sündmustik on kiirem kui eelmistes kahes, kus see veidi venima kipub. Erilisi üllatusi ta ei paku, kuid mõnus lugemisvara sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles
Pioneer

Pisike ludist Bradbury sisemuses tõstab selles jutus pead. Tehnika on paha-paha, lapsed, kes tehnika keskel üles kasvanud, veel halvemad. Hirmutada saaks sellise jutuga muidugi ainult üsna tehnikakaugeid inimesi.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Jutt sellest, kuidas muutub inimloomus ebaloomulikes tingimustes vastavalt ühiskonnakorrale. Silmnähtavalt on peategelane akadeemiliselt haritud, kuid see ei takista teda... Meeldis.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Armas lugu, veenab lugejat inimlooma põhimõttelises puhtuses ja headuses. Yin-Yang-stiilis vastandid, kaunid mõttekujundid... Viis.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Päris jälgiks läks kohati... kuidagi ängistavaks - mis küllap oligi autori eesmärk. Seetõttu saab kolme asemel nelja.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Kogumikust "Kaleidoskoop" üks mu lemmikuid. Lahe on lugeda piisavalt naiivset sisemonoloogi, mis väljendab mehe aeglast hulluksminemist. Lõpp oli ettearvatav, aga see ei häirinud.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Mõnusa puändiga lugu. Õigupoolest mõjub terve lugu sellesama jutus esineva möödasõitva rautatud hobusena. Algul venib ta vaikselt kaugustest, aeglaselt jõuab üle horisondi lähemale jutu kliimaksini ja äkitselt on ta lugeja kõrval, kihutab nagu pöörane ja teeb põrgulärmi, et siis varsti vaid teisest suunast vaikselt häält teha.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Horrorisugemetega armsa sisuga jutuke. Ei mõju eriti hirmutavalt, pigem valdas mind rahulolu, lugedes loo positiivset lõppu -poisi igavus oli ju peletatud, igavus, mis oli terve jutu vältel muutunud ängistavaks ja millest lahtisaamiseks oli iga võimalus tervitatav.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Mulle meeldivad korralikult läbi mõeldud ja kaasakiskuvad raamatud, kus pealegi ka parajal määral militaarteemat sees leidub.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Lihtsalt fantastiline. Igalt leheküljelt vaatab vastu terve hulk teravat sarkasmi, mis täidab lugeja õndsa mõnutundega. Sama kehtib kõigi Kettamaailma sarja raamatute kohta.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Mina pettusin. Keele mahlakus polnud pooltki sellest, mis oli Kettamaailmas. Tõlkija süü? Ka tundus mulle, et nimed olid tõlgitud. "Rautsik" lausa riivas kõrva (silma). Põhimõtteliselt lugesin esimese poole raamatust läbi enam-vähem end selleks sundides, teisel poolel polnud enam vigagi. Süüdistaksin tõlkijat, aga kuna originaali lugenud pole, ei saa ma ka seda teha.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Pärast nende arvustuste lugemist on tunne, et pean ta uuesti kätte võtma, kuigi oma kolm korda küll loetud on. See ongi siis see "alternatiivulme", mida nii üliväga kiidab Postimees... Pole midagi öelda, mulle läheb peale. Mulle meeldis ta rohkem, kui samade kaante vahel asuv Väljasõit rohelisse.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

TO: kuits. Robootika kolm põhiseadust ei võeta kunagi kasutusele, sest tootjatel ei ole mingit kohustust seda teha. Valitsus võiks need kehtestada, sundides need kõigile tootjatele peale, aga see tuleks kõne alla ainult siis, kui areng oleks silmapilkne - mõne aastaga jõutakse eikusagilt positroonilise ajuni (mis on kah muidugi täielik mõttetus).
Teksti loeti inglise keeles
Pioneer

Aga mis sai edasi? Mis oli järgmine eksperiment? Ja millise info alusel Multivac selle järelduseni jõudis? Ülihea.
Teksti loeti inglise keeles
Pioneer

Lõbus, lühike, keerutamata, aga mitte kuidagi kokkusurutud.lugu. Meelelahutus, mis ei suutnud mind eriti sügavalt mõtlema panna, kuid meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
Pioneer

Hästi laialt on käsitletud ajas rändamise temaatikat. Väga hea fantaasiatasemega - ja seejuures laitmatus loogilises struktuuris on kirjeldatud kogu füüsikalisi probleeme selle ümber, energiaprobleemi, erinevate samaaegsete reaalsuste probleemi, jne. IMHO Asimovi üks parimaid romaane.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Mulle ei meeldinud Teise Asumi juures üks asi - see, et peategelaseks oli pisike tüdrukutirts. Kogu raamatu maailm oli projitseeritud läbi tema silmade ja seetõttu tundus lapsikuna. Minu arvates on ulme piisavalt tõsine asi, et temaga mitte liialt palju eksperimenteerida. Sisuga küll, aga mitte vormiga. Samas on ikkagi tegemist Asumiga.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Mäletan, mu kirjanduse õpetaja arvas kogu varasema Asimovi kohta - kosmosevesternid. Ma ei nõustu temaga. Lucky Starr - võibolla, ei ole lugenud, Asum - ei. Väga kaasakiskuv raamat, millest ei puudu mõte.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Minu värav ulmekirjandusse ja seetõttu paneksin talle nii kõrge hinde kui võimalik, kuid tegelikult, nüüd võrreldes teda ülejäänud Bradbury loomingu ja muu ulmekirjandusega, millega vahepeal olen kokku puutunud, jääb ta neile ikkagi alla.
Teksti loeti eesti keeles
Pioneer

Kui see raamat ilmus, kiideti igal pool, et olevat maailma ulmekirjanduse esikümnesse kuuluv - see väljend oli raamatu tagakaanel ja pärast ka igas tutvustuses, mis selle kohta ajakirjanduses kirjutati. Mulle sellist muljet küll ei jäänud. Autoriks oli naine ja terve tekst oli täis venitusi, pikki kirjeldusi näiteks sellest, kuidas tüdruk ratsutab ja vaatab eespoolsõitvat ilusat noormeest ja õhkab mõttes, et oi, kui ilus ja tark ja tubli see kena noormees ikka on... Seda peaksingi romaani suurimaks veaks. Ei taha leida midagi sellist ulmeromaanist. Selle süþeega oleks saanud ehk 100-200-leheküljelise raamatu kirjutada, kust oleks välja roogitud kõik see mõttetu vahetekst. Siiski pean tunnistama, et romaan polnud läbinisti paha. Kogu hippuste, rebaste ja roheliste mehikeste idee oli päris hea ja loetav. Panen 3.
Teksti loeti eesti keeles