Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ira Levin ·

Rosemary`s Baby

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Rosemary laps»
Tallinn «Katherine» 1992

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
12
4
3
0
0
Keskmine hinne
4.474
Arvustused (19)

Lugu sedapuhku kuradikummardajatest. Satub mingi abielupaar kokku ühe toreda vanainimeste paariga ja ülejäänu keerleb juba igasugu suhete ja muu sellise ümber. Ehk üldiselt öeldes selline mõnusalt salapärane lugu otsast otsani. Seda nii olustiku kui ka tegelaste poolest.

Võib öelda, et esimene kord, kui lugesin, tundus ta kuidagi igav olevat, aga no tegelikult oli see ammu ka juba. Nüüd enam ei olnud, kui teist korda lugesin... tundus ikka kohe tükk maad parem kui enne. Tegelikult võib ta mõnele igav küll tunduda sest ega seal mingit koletut veristamist või muud actionit tegelikult ju ette ei tule, aga see ei vähenda käesoleva teose väärtust. Olgu teistega kuidas on, aga mulle küll meeldis.

Teksti loeti eesti keeles

Selline vaikne raamat, kus nagu suurt miskit ei toimu, kuid pinget kruvitakse järjest üles. Igav ei ole kohe kindlasti mitte. Kristlased taoksid pärast selle lugemist küll risti nii ette kui taha, aga sellist jäledust nad muidugi ei loe... Kellel aga religioossed eelarvamusi pole, nende jaoks mõnus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kummaline küll, aga see romaan (nagu ka üldse kogu müstika) oli endises Nõukogude Liidus põlu all. Samas ostsin ma selle romaani originaalväljaande juba kusagil 1986. aastal Tartus, Riia mäe antikvariaadist. Ning enne seda olin veel ka korduvalt lugenud, seda Linnaraamatukogu eksemplari?

Vormilt on see romaan üsna tavaline olmeproosa, aga sisu kisub üsna müstiliseks. Kolib kuhugi suurde üürimajja üks noorpaar. Maja on pisut kõhedavõitu, aga muidu üsna normaalne. Noorte naaberkorteris elab miski kummaline vanaldane abielupaar. Vanakeste juures käib koos üsna kummaline seltskond. Mingil hetkel hakkab Rosemary mees vanakestega tihedamalt läbi käima. Mõne aja pärast selgub võigas tõde: Rosemary peab Saatanale poja sünnitama...

Ega rohkem seda sisu ümber ei jutustagi: lugege ise ning see vähene, millest ma rääkisin, ei võta ka lugemismõnu ära. Teadsin ise lugema asudes umbes samapalju. Ning seda, kuidas Rosemary romaani lõpus sellele teadasaamisele reageerib ma ka ei ütle. Puänt oli üsna ootamatu!

Romaanist on Roman Polanski ka samanimelise filmi teinud. Võrratu film, peaosas Woody Alleni eksabikaasa Mia Farrow, kes sellega üleöö kuulsaks sai. Lugege raamatut, vaadake filmi ning mõelge pisut selle kõige üle...

Teksti loeti inglise ja eesti keeles

Tõeliselt hästi kirjutatud raamat, kuigi lugemise nautimisest oli asi minu jaoks kyllalt kaugel, sest loo ehe sugestiivsus mõjus ahistavalt. Praktiliselt kogu pinge kruvimine, mis muidugi hästi õnnestus, käis kirjelduse kaudu, kuidas õnnetu peategelane yha rohkem yksinda jääb, yha paanilisemalt abi otsib, selle leidmise asemel end aga yha enam võrku mässib. Sõbrad osutuvad kas salavaenlasteks või surevad hoopis kätte ära, ykskõik kes, kelle poole abi saamiseks pöörduda, on osaline vastikus vandenõus... nagu painajaunenägu. Ebameeldiv jälgida sellist syvenevat abitust ning allaandmise paratamatust. Raamat siiani sagedasti riiulil silma riivab, aga uuestilugemine, mida kirjutise meisterlikkus muidu vääriks, nõuaks parajat eneseyletamist.
Teksti loeti eesti keeles

Siin täiesti nõus Katariina arvustusega, lugu oli hea, aga liiga painav. Selline masohisti lemmikraamat...
Meenutab Alan Parkeri filme - teostus zhanrireegleid, võtteid, vahendeid ja meetodeid arvestades suurepärane, ainult, et lugejast-vaatajast - tema tunnetest ja läbielamistest ei hoolita.

Jube raamat, lugejas, nagu Rosemary`ski tekib halvav jõuetuste ja väljapääsmatuse tunne. Abi pole kuskilt tulemas, üksik naisterahvas oma imikuga silmitsi Saatane enda ja tema teenritega. Üsna kuulus ja õuduskirjanduse ajaloos olulisel kohal seisev romaan.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle pinge ülekruvimine just meeldiski. Mingit leiget jutukest, kus pinget ei ole ja tegelasi veristatakse ilma suuremate süümepiinadeta nagu sõstramarju mahlapressis, ka lugeda ei viitsiks. Kuid painama see pinge mind ka ei jäänud, lihtsalt tegi jutu huvitavamaks. Ka teema on selline, mis on hiljem korduvalt meelde tulnud ning on tõepoolest mõtlemapanev. Millist ülesannet peaks täitma Kurivaimu enda poeg?
Teksti loeti eesti keeles

Põnev, kahtlemata. Kui ma nii 10-aastane olin, lugesin tavaliselt ainult viimast 20-30 lehekülge, muu tundus igav :-) Praegu aga täitsa asjalik tundub... kuigi mitte 5-vääriline.
Teksti loeti eesti keeles

Romaani painav miljöö on mõneti sarnane Stephen Kingi "Misery"-le, ehkki viimane on veel muljetavaldavam ja naturalistlikum. Olin juba ammu raamatu eestikeelse väljaande omanik, kui nägin raamatupoes inglisekeelset versiooni. Et see saatan maksis umbes 150 krooni, jätsin ostmata, ehkki kaanekujundus oli vägagi külgetõmbav. Asi jäi kipitama ja järgmisel päeval läksin rahaga poodi tagasi, aga võta näpust - oli ära ostetud. Tähelepanuväärne!

"Rosemary`s Baby" ekraniseeringu juures oli muuseas konsultandina ka Saatanakiriku rajaja Anton Szandor Lavey, kes väidetavalt esines filmis ka Saatana rollis (minu mäletamist mööda näidati seal küll sellist tegelast ei olnud). Filmi rezhissööri Roman Polanski abikaasa pussitas aga surnuks üks prosatanistlik sekt (nn. Charles Mansoni juhtum). Ei ole küll põhjust arvata, et sellel juhtumil oli mingi seos filmi tegemisega Roman Polanski poolt, aga intrigeeriv ikkagi.

Teksti loeti eesti keeles

Mitme aasta tagusest lugemisest on meelde jäänud just see painajalik atmosfäär ja Rosemary üksindustunne. "Tore" ju avastada, kes end lahke naabri maski taga peidab... Kole oli, kuid kartust võimaliku jällelugemise ees siiski ei tekitanud. Mis mõtet siis õudukatemeistritel üldse sulge teritada, kui kirjutatu lugejatel hiljem ühtainustki kuklakarva püsti ei tõsta? Puhta ajatapmise otsijatel on alati võimalus pöörduda keskvoolukraami poole, mis peale tagakaane sulgemist end enam kunagi meelde ei tuleta. Rosemary lapsuke seda juba ei salli.
Teksti loeti eesti keeles

Nii kole raamat, et tuleks ära keelata. Või siis kohustuslikuks kirjanduseks kuulutada.

Igal juhul elamus oli super, eriti veel kui lugeda pimedas toas, teki all ja taskulambiga! (ehee!)

Teksti loeti eesti keeles

Kymne ja enama aasta tagune lugemiskogemus. Ei tekitanud ei siis ega ka praegu mingeid emotsioone. Ehk on rohkem minu viga, aga ei saa hinnata hästi raamatut, mis sisaldab endas head ajaviidet ja mitte enamat.
Teksti loeti eesti keeles

Oma pika karjääri jooksul ei kirjutanud Ira Levin just väga palju raamatuid, kuid sellest hoolimata oli ta väga menukas ja populaarne autor. Oma edule pani ta aluse romaaniga "Rosemary laps", mis õige varsti peale ilmumist ka filmiks tehti. Linateost olen kunagi ammu näinud, see jättis väga sünge ja masendava mulje, kuid raamatut polnud kummalisel kombel lugenud. Nüüd sai see viga siis parandatud. Tegu on kindlasti väga hea romaaniga. Mitte sisulisest küljest, see on tänapäeva mõistes üsna süütukene, vaid ülesehituse ja stiili poolest. Lugu algab väga rahulikult, kuid muutub järjest pingelisemaks. Autor suudab väga hästi luua õhustikku ning seda enda kasuks toimima panna, jättes kõik siiski üsna reaalsuse piiridesse. Mulle meeldis. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
x
Maria Perner
17.02.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugedes kerkis mällu kunagi teleekraanilt nähtud "The Stand". Ümberringi möllav kurjus, mis ähvardab iga hetk ka vaprat ellujäänute gruppi neelata. Meeleheite Linnas on siis tegemist vanast kaevandusest väljaurgitsetud kurjusega, mis on nii suur, et lõhub üksteise järel vallutatud inimeste kehad. Taltub alles siis, kui ei ole enam kellegi naha vahele pugeda. Heale taas sisenemisloa andmiseni jagub ent küllalt verd, õelust, minevikuneedust, raisakotkaid ja lõgismadusid. Lugemise kõrvale muud suupärast parem mitte tarbida... mõnel hetkel võib manustatu tagurpidi väljuda. See ei ole isiklik kogemus. Eeldan lihtsalt treenimata närvisüsteemide olemasolu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu tagakaanel olev kiidujutt osutus liigselt vahutavaks... värinaid ei tekkinud mingeid, lõpus hoopis küsimus: ja see ongi kõik? Vist oli asi originaali keerulistes sõnapiltides... Niipalju huvi äratas küll, et otsiks tolle LR kuskilt üles. Ehk läheb emakeelsena rohkem hinge.
Teksti loeti inglise keeles

Taas kord kettakad oma parimas jaburuses. Sellist surma juba ei kardaks. "Cool", nagu Beavis (või Butt-Head) kunagi kraaksatas. Siin heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku kõige nõrgem ja sisutum tükk. Lugemine tükki küljest ei võtnud, aga millest jutt ning mis autor mõtles, see ei ole pärale jõudnud. Loeks üle, kuid ei viitsi. Parematki lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Isegi mina, kes ma autodest ega meeste masinahullusest miskit ei pea, nautisin sõidukikeskest teost. Autodest hoolimata (või just nende tõttu...) õudne ning haarav. Kuningas Stepani kirjutatud ikkagi, ning tema juba oskab. Tsitaadid lauludest lisavad vürtsi juurde, moodustades teatud mõttes romaani luulevormis kokkuvõtte.
Teksti loeti inglise keeles

Lovecraft oma parimas traditsioonis ning vastikuses. Heas mõttes. Õudus ei karga niivõrd näkku, kui hiilib kuskil seina taga ringi... mõjuvamgi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Atmosfäär ja kaasakiskuvus on igati kõrgeimat hinnet väärt. Sisu niisamuti. Psühhopatoloogia lihtsalt läheb korda. Ehk olen ise kah kuskilt väärastunud. Tegudeni laskuda ei viitsi. Olge rahulikud.
Teksti loeti eesti keeles

Haige tekst küll, kuid minu jaoks üks kogumiku tipphetki. Vanapaar heaks täienduseks Psycho-emmele mõni lugu eespool.
Teksti loeti eesti keeles

Parim jutukogumik, mis möödunud aastal Eestis välja antud. Sai lõpuks minugi kaua kohunud õudusenälg rahuldatud. Ammu oli aeg. Tänud koostajale!
Teksti loeti eesti keeles

Tekst laseb küll ennast libedalt lugeda, aga jääb väheütlevaks ega anna Cthulhu müütidele olulist täiendust. Lovecrafti enda loomingus on kõik need iidsed olendid usutavamad ja hirmuäratavamad kui jäljendajate teostes.
Teksti loeti eesti keeles

Ainuüksi ideegi väärib parimat hinnet. Lugu ise üks kopsakamaid (kaalu, mitte mõõdu poolest) seni Belialsi sulest ilmunutest. Ehk järgneb veel midagi samas vaimus...
Teksti loeti eesti keeles

Ainus "Marduse" juubelinumbri arvustamata lugu? Seda lünka annab täita.:)Mõneleheküljeline etüüd visandab totalitaatse tulevikuilma, kus lapsi kasvatatakse standardiseeritud laagrites kuulekateks kloonideks - alluma süsteemile. Jutuvestja, kes söandab lastele rääkida muinasjutte ja ärgitada nende kujutlusvõimet, tembeldatakse raskesti haigeks ning saadetakse "raviks" mäluvahetusele... mis aga ei lähe päris robotite ootuste kohaselt. Alles jutu teistkordsel lugemisel tuli esile autori poolt Punamütsikese ja libavanaema anatoomiaainelisele dialoogile antud uus dimensioon, sellest ka hea hinne. Taolisi inimvaenuliku tulevikuilma kirjeldusi on küllalt visandatud, kuid mitte igaühest ei loe sõnumit/hoiatust välja.Robot ikka oma vanaema ei asenda.
Teksti loeti eesti keeles

Mitme aasta tagusest lugemisest on meelde jäänud just see painajalik atmosfäär ja Rosemary üksindustunne. "Tore" ju avastada, kes end lahke naabri maski taga peidab... Kole oli, kuid kartust võimaliku jällelugemise ees siiski ei tekitanud. Mis mõtet siis õudukatemeistritel üldse sulge teritada, kui kirjutatu lugejatel hiljem ühtainustki kuklakarva püsti ei tõsta? Puhta ajatapmise otsijatel on alati võimalus pöörduda keskvoolukraami poole, mis peale tagakaane sulgemist end enam kunagi meelde ei tuleta. Rosemary lapsuke seda juba ei salli.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmistest Kettamaailma üllitistest eristab seda tugevalt läbiv idee (võrdõiguslikkus), mis lõpus ka väljateenitud võidu saavutab. St et seelikukandjad ikka võivad võlurisaua taotleda ega pea ainult nõiakübaraga piirduma. Meeldivate tegelastena kerkisid esile praktiline Vanaema (praktikumile tulevad võlukunstitudengid kitselauta küürima:)) ning juba "Fantastilisest valgusest" tuttav banaanimaias raamatukoguhoidja. Esk ise jäi kuidagi verevaeseks - plika müttas küll vapralt ringi, aga n-ö juuste alla ei õnnestunud talle siiski piiluda. Või on seda ühe nelja jala pikkuse võlurihakatise puhul liiga palju nõuda... Kokkuvõtteks võib öelda, et lahmivad naljad kolmandat raamatut järjest väsitavad vist lugeja ära. Siis võib-olla mitte, kui lugeda tempoga üks raamat kvartalis (et kraam väheke settida jõuaks). Kärsitu mina nii kaua ei oodanud. Mnjah, kes nüüd aasta pärast mäletakski, millises Kettamaailma osas see või teine kild maha hõigati...
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sellest, kuidas ülima täiuslikkuse jälitamine tundliku hinge lõpuks hauda viib (ka kaudses mõttes). Mõned ideaalid peaksidki jääma klaasi või jää alla imetlemiseks. Võib uneldes piinelda ja siiski pika elu ära elada või terve mõistuse loovutada üheainsa lihaliku õnnehetke eest. Igaüks ise teab, millise kannatamismeetodi valib...
Teksti loeti eesti keeles

Onu kasvatas tigusid ning tänamatud elukad võtsid ta heaks - ja point? Et pühenduge parem perekonnale kui limukatele? Seda saab ühe lausegagi ning mõnes sobivamas vormis öelda. Kuigi, nahkapanemine ei ole vist ühegi variandi puhul välistatud...
Teksti loeti eesti keeles

Viktoriaanlik stiil, melodramaatika ja kohatine venivus võivad kärsitumale lugejale tüütult mõjuda, ent lugemist värib sellegipoolest. Väga hea hinne juba ainuüksi surematu Ida-Euroopa krahvi eest, kes lõpulehekülgedel küll teise ilma kupatatakse, ent (nagu kirjandus- ja filmiajalugu hiljem näitasid) kuidagi seal püsida ei taha. Kuigi... tõeline Vlad Tepes oleks enda kui romantiseeritud vereimeja portree üle heal juhul vaid põlastavalt naerda hirnunud. Halvemal juhul Stokeri jaoks ühe teiba otsinud ja...
Teksti loeti eesti keeles

(Endise) omaniku elujõu ülekandumine talle kuulunud asjadele on küll suhteliselt kulunud kirjandusvõte, aga selles jutus loob siiski ülimalt kõheda atmosfääri. Kurja ei summutata pühitsetud vee vms atribuutika abil, vaid ta jääb edaspidigi oma valdusi kaitsma. Ehk sai pagenud ränduri mahajäänud reisivarustusestki mingit meelelahutust järgnevatele igavatele rippumispäevadele.:)
Teksti loeti eesti keeles

Veel üks näide sellest, et konkreetse süzhee ja sündmusteta loos võib sisalduda rohkemgi kui sajaleheküljelises madinas. Hinge jäid suurlinna julmus, ükskõiksus ja hundiseadused. Müts maha nende ees, kes niisuguses kohas on sunnitud elama.
Teksti loeti eesti keeles

Taas kord üks näljaseks ajav lugu. Autori teiste lugudega võrreldes küll rohkem pahaendelise kannapöördega lõppev situatsioonikirjeldus kui ulme, aga profil tasemel teostatud ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun sellega, et üks parimaid IH tekste ning väärib kohta "Algernoni" tipplugude seas. Ülipõhjalikku eeltööd, mis Poola jõulukommetest usutava pildi (ja nuriseva kõhu:)) tuleb taas esile tõsta. Vaid mongolite sõjakäigu kirjelduses tuleb ajalooõpiku tunne, aga elab üle. Pan G. on täiesti ära teeninud koha Eesti ulmes loodud värvikamate tegelaskujude hulgas(peale Veiko Belialsi Malcolm McCoy ei olegi talle tegelikult väärilist seltskonda lisada). Jääb üle vaid tubli eksortsisti uusi seiklusi oodata.
Teksti loeti eesti keeles

Vettpidav taust, hea idee, leidlik lõpplahendus. Veel üks lugu "Öistest külalistest", mis sisemist positiivsust kiirgab.
Teksti loeti eesti keeles

Niipalju siis vagadusest ja usuhullusest, võiks öelda peale loo lõpulause lugemist. Kummitused jätku elavad rahule ning sehkendagu omavahel. Hea võimalus neist vabaneda, tegelikult...:)
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on "Ahvikäpa" väärtused - kerge kasu otsija komistab omaenda võrku - juba välja toonud, nii et ühinen nendega. Jutt, mida tasub iga kord meenutada, kui inimese tahe pilvekõrgusena ja ainuvalitsevana tundub. Ego maa peale tagasi toomine ei tule sugugi iga kord kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles