Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stephen King ·

Firestarter

(romaan aastast 1980)

ajakirjapublikatsioon: «Omni» 1980; juuli – august [katkend]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tulesüütaja»
Tallinn «Ersen» 1998 (Menukirjanike Sari)

Hinne
Hindajaid
7
10
5
1
1
Keskmine hinne
3.875
Arvustused (24)

Teine Kuninga romaan, mis ma läbi lugesin.

Kordab mõneti romaani «The Dead Zone».

Sisu:
Kunagi tehti paranormaalseid katseid mingite tudengitega, vaat siis ühel sellisel paaril sünnib tütar, kes suudab pilguga asju süüdata. Tütar kasvab... kasvab ka eriteenistuste huvi säherduse toreda relva vastu. Isa paneb tütrega jooksu... ning romaani sisuks ongi see põgenemine...

Häiris just kahtlustav suhtumine riiki ja tema asutuste tegutsemisse ning see plakatlik suhtumine eriteenistuste huvisse uute relvade avastamisel. Loomulikult on see nii, aga ma ei usu ka et romaanis näidatud tee õige oleks... ütleks nii, et moosine paranoia. Iseäranis paranoidne oli Komitee (nii nimetati seda vene tõlkes), eriorganisatsioon, mis tegeles kõige selle piiripealse ja ülisalajasega. Samas on selle Komiteega seotud ka romaani võimsamad leheküljed: mulle avaldas tohutut muljet see Komitee poolt saadetud indiaanlasest killer.

Lugeda tasub, aga mitte esmajärjekorras.

Teksti loeti vene ja inglise keeles

Minu arvates oleks võinud see kapsas poole õhem olla. Pisut rohkem actioni ja vähem olukirjeldusi. Selles mõttes meeldis mulle Carrie rohkem - põletati ikka pool linna maha mõne üksiku maja asemel :) Firestarteri talent jällegi tundus Carrie omast veidi selgepiirilisem ja usutavam. Aga tundub jah, et kõige rohkem mängiti selles raamatus ameeriklaste jälitamis(jälgimis)foobia peale. Vilets neli.
Teksti loeti inglise keeles

Liiga palju igavat loba. Plika oli küll kihvt tulesüütaja, kuid Rainbird täiesti mage. Ootasin raamatult ja Kingi Stephenilt rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Olen kunagi ammu selle raamatu järgi tehtud filmi näinud. Tundus,et film ja raamat olid suhteliselt samaväärsed, kuigi raamat toob paremini esile tegelaste mõttemaailma. Igatahes tasus lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Meenutas Carrie`t, see kisub minu silmis kohe hinnet alla. Oli küll päris põhjalikult kirjutatud, aga kuidagi kahvatu, King peaks ju õuduskirjanik olema ?
Teksti loeti eesti keeles

Pole paha! Kuigi, nagu Kingil kombeks, on siingi palju laiatarbepsühholoogiat ja lisaks sellele ka üht-teist päris jubedat psühholoogide kohta. Ega see lugu nüüd nii hull ka ei ole - kõike, mis raamatus kirjas, ei tasu uskuda. Uriseda on ainult eestikeelse tõlke kohta. Teate küll - kus Charlie ronib treppi mööda, komistab karu otsa ja veereb alla. Originaalis kisab ta selle koha peal:"Daddy! Daddy! Ted! Ted!", mis eestikeelses variandis näeb välja: "Issi! Issi! Karu! Karu!" Selle tõlke adekvaatsust ma usun siis, kui keegi näitab mulle väikelast, kes tõesti kaisumõmmi frustratsioonihetkel karuks nimetab. Aga üldiselt on Kingi kohutavalt raske tõlkida, nii et ei ole häda midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Tore, et isand King antud teema lõpuks üpris huvitavalt lahti on kirjutanud (vrdl "Carrie"; aga ka W. Hohlbeini "Tüdruk Atlantisest", kus mingi merepõhjast leitud naine hävingut külvas). Sisustas meeldivalt 6 hommikupoolset tundi.

Aga muidu on see 4 pisikese miinusega, nimelt lasti aur minu meelest liialt vara välja. Teisiti öeldes, liiga palju auru läks kogu ümbritseva kujutamisele. Ootasin tõega, et tüdruk rohkem hävingut külvab; see sobinuks ka Kingi stiiliga paremini. Sellegipoolest -- igati kobe raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Carrie mantlipärija püromaanide reas. Vahe vaid selles, et kui Carriel olid ikka isiklikud põhjused leeke levitada, siis väike Charlie pidi vanemate kunagise mõtlematu sammu eest maksma. Kõlab küll õpetlaslikult tüütult, aga üleloomulikud võimed peaksid avaldumisega senikaua ootama, kuni nende omanik oskab neid teadlikult (mitte) kasutada. Ausalt. Kuigi... mõnigi kirjanik jääks siis leivast ilma.;)
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tore elamus. Kohati oli mulli ajamist küll rohkem kui tarvis, aga põnevust jätkus lõpuni. Küsimärgi tekitas lõpu poole välja ilmunud mees, kelle kohta King järjepidevalt ütles midagi sellist: mees kes ei olnud raamatukogu hoidja. Ilukirjanduslik nõks, mis paraku ei tahtnud jutu olemusega sobida. Muidu oli ikkagi täitsa OK. Surmahotell ei olnudki nii põnev.
Teksti loeti eesti keeles

Sellele 4jale paneks veel miinuse taha. Seega kokkuvõtlikult: loetav, kuid kindlalt mitte Kingi parim looming
Teksti loeti eesti keeles

Kui mingiks seisuks läheb, siis King pillub oma õudusi lausa pangega välja, muidu selline kena ja lihtne põnevik.
Teksti loeti eesti keeles

Korralik ajaviiteromaan - bussi, lennukisse, randa, ent ülivõrdeid siiski kasutada ei saa. Kubiseb ebausutavustest, mille eesmärk peategelasi pea kohal rippuva surma eest eest päästa. Siiski tasub tähelepanu juhtida Kingi oskusele kirjeldada pikalt ja põhjalikult inimese füüsilisi ja vaimseied kannatusi.
Teksti loeti eesti keeles

Head on selle raamatu juures palju-Kingi kohta sümpaatsed tegelased, kelle käekäigule võib tõesti kaasa elada, suurepärased action-stseenid-need kaks pürokineesi suuremat kasutamist nimelt... Ent see ülisalajane eksperiment on täielik kitš ja kisub hinde alla. Pea sama halb, kui kirjutada hullust teadlasest üksildases mägilossis, kes kavatseb maailma vallutada...
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks raamat, mis kubiseb klisheedest ja on minimaalselt orginaalne. Salajane valitsusorganisatsioon, hull palgamõrvar, eriliste võimetega tüdruk, keda kõik taga ajavad, vandenõuteooriad jne. jne. Üldiselt üsna loetav kraam, kui midagi targemat teha pole. Kolm
Teksti loeti eesti keeles

Esiteks on minu meelest raamat hästi konstrueeritud - ühest küljest jah, tegemist on põgenemise looga. Kuid sinna liini vahele on väga seostatult kombineeritud jälitajate lugu ning kogu see krempel, mis juhtus varem ja mis annab selguse selle suhtes, mis toimub praegu.

Teiseks tahuks on küsimus paranormaalsetest nähtustest ja valitsuse püüdest neid omavaid inimesi avastada, luua, ära kasutada. Võime seda nimetada paranoiaks, see võib mitte meeldida, kuid King arendab ilmselt äärmuseni teatavat joont ameeriklastes, mis vaistlikult umbusaldab ja vastandab end kõigele, mis on seotud föderaalvalitsusega. Ilmselt võiks natuke mõtteainet anda ka see kui palju on USA-s igat sorti agentuure...

Kolmandaks ei tasu end hetkekski lasta eksitada arvamusest, et teadus peaks kuidagi inimesi sisemiselt paremaks muutma. Teadus ei garanteeri inimese moraalsust ja headust. Ja igasuguse võimuga kaasneb selle kuritarvitamine.

Üks vahvamaid stseene raamatust oli see, kui Poe agent pandi mõttejõul magama. Ja kui hiljem keegi tema kuuldes kasutas sõna magama, oli mehel hoobilt pilt taskus.
Teksti loeti eesti keeles

Kaasarvustaja Silver Sära on kirjutanud: "Korralik ajaviiteromaan - bussi, lennukisse, randa..." Ma lisan sellele ebameeldivate kohtade loetelule veel rongi. Nimelt käisin 1993. aastal "kapsaussiga" (nooremad inimesed teadku, et seda nime kandsid tolllased Ungari päritolu linnalähirongid, mis algselt olid rohelised) Tartust Tõraverre tööle ja täitsin sõiduaega just raamatupoodi müügile tulnud "Firestarteri" lugemisega.
 
Ja selleks sobis raamat väga hästi. Piisavalt oli põnevust, jutt jooksis nagu sellel autoril ikka, ning ei esinenud mingit nõmedat õudust.
 
Aga igasugu pahade eriteenistuste sissetoomise eest läheb pall hindest maha.
 
Teksti loeti inglise keeles
x
Maria Perner
17.02.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugedes kerkis mällu kunagi teleekraanilt nähtud "The Stand". Ümberringi möllav kurjus, mis ähvardab iga hetk ka vaprat ellujäänute gruppi neelata. Meeleheite Linnas on siis tegemist vanast kaevandusest väljaurgitsetud kurjusega, mis on nii suur, et lõhub üksteise järel vallutatud inimeste kehad. Taltub alles siis, kui ei ole enam kellegi naha vahele pugeda. Heale taas sisenemisloa andmiseni jagub ent küllalt verd, õelust, minevikuneedust, raisakotkaid ja lõgismadusid. Lugemise kõrvale muud suupärast parem mitte tarbida... mõnel hetkel võib manustatu tagurpidi väljuda. See ei ole isiklik kogemus. Eeldan lihtsalt treenimata närvisüsteemide olemasolu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu tagakaanel olev kiidujutt osutus liigselt vahutavaks... värinaid ei tekkinud mingeid, lõpus hoopis küsimus: ja see ongi kõik? Vist oli asi originaali keerulistes sõnapiltides... Niipalju huvi äratas küll, et otsiks tolle LR kuskilt üles. Ehk läheb emakeelsena rohkem hinge.
Teksti loeti inglise keeles

Taas kord kettakad oma parimas jaburuses. Sellist surma juba ei kardaks. "Cool", nagu Beavis (või Butt-Head) kunagi kraaksatas. Siin heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku kõige nõrgem ja sisutum tükk. Lugemine tükki küljest ei võtnud, aga millest jutt ning mis autor mõtles, see ei ole pärale jõudnud. Loeks üle, kuid ei viitsi. Parematki lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Isegi mina, kes ma autodest ega meeste masinahullusest miskit ei pea, nautisin sõidukikeskest teost. Autodest hoolimata (või just nende tõttu...) õudne ning haarav. Kuningas Stepani kirjutatud ikkagi, ning tema juba oskab. Tsitaadid lauludest lisavad vürtsi juurde, moodustades teatud mõttes romaani luulevormis kokkuvõtte.
Teksti loeti inglise keeles

Lovecraft oma parimas traditsioonis ning vastikuses. Heas mõttes. Õudus ei karga niivõrd näkku, kui hiilib kuskil seina taga ringi... mõjuvamgi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Atmosfäär ja kaasakiskuvus on igati kõrgeimat hinnet väärt. Sisu niisamuti. Psühhopatoloogia lihtsalt läheb korda. Ehk olen ise kah kuskilt väärastunud. Tegudeni laskuda ei viitsi. Olge rahulikud.
Teksti loeti eesti keeles

Haige tekst küll, kuid minu jaoks üks kogumiku tipphetki. Vanapaar heaks täienduseks Psycho-emmele mõni lugu eespool.
Teksti loeti eesti keeles

Parim jutukogumik, mis möödunud aastal Eestis välja antud. Sai lõpuks minugi kaua kohunud õudusenälg rahuldatud. Ammu oli aeg. Tänud koostajale!
Teksti loeti eesti keeles

Tekst laseb küll ennast libedalt lugeda, aga jääb väheütlevaks ega anna Cthulhu müütidele olulist täiendust. Lovecrafti enda loomingus on kõik need iidsed olendid usutavamad ja hirmuäratavamad kui jäljendajate teostes.
Teksti loeti eesti keeles

Ainuüksi ideegi väärib parimat hinnet. Lugu ise üks kopsakamaid (kaalu, mitte mõõdu poolest) seni Belialsi sulest ilmunutest. Ehk järgneb veel midagi samas vaimus...
Teksti loeti eesti keeles

Ainus "Marduse" juubelinumbri arvustamata lugu? Seda lünka annab täita.:)Mõneleheküljeline etüüd visandab totalitaatse tulevikuilma, kus lapsi kasvatatakse standardiseeritud laagrites kuulekateks kloonideks - alluma süsteemile. Jutuvestja, kes söandab lastele rääkida muinasjutte ja ärgitada nende kujutlusvõimet, tembeldatakse raskesti haigeks ning saadetakse "raviks" mäluvahetusele... mis aga ei lähe päris robotite ootuste kohaselt. Alles jutu teistkordsel lugemisel tuli esile autori poolt Punamütsikese ja libavanaema anatoomiaainelisele dialoogile antud uus dimensioon, sellest ka hea hinne. Taolisi inimvaenuliku tulevikuilma kirjeldusi on küllalt visandatud, kuid mitte igaühest ei loe sõnumit/hoiatust välja.Robot ikka oma vanaema ei asenda.
Teksti loeti eesti keeles

Mitme aasta tagusest lugemisest on meelde jäänud just see painajalik atmosfäär ja Rosemary üksindustunne. "Tore" ju avastada, kes end lahke naabri maski taga peidab... Kole oli, kuid kartust võimaliku jällelugemise ees siiski ei tekitanud. Mis mõtet siis õudukatemeistritel üldse sulge teritada, kui kirjutatu lugejatel hiljem ühtainustki kuklakarva püsti ei tõsta? Puhta ajatapmise otsijatel on alati võimalus pöörduda keskvoolukraami poole, mis peale tagakaane sulgemist end enam kunagi meelde ei tuleta. Rosemary lapsuke seda juba ei salli.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmistest Kettamaailma üllitistest eristab seda tugevalt läbiv idee (võrdõiguslikkus), mis lõpus ka väljateenitud võidu saavutab. St et seelikukandjad ikka võivad võlurisaua taotleda ega pea ainult nõiakübaraga piirduma. Meeldivate tegelastena kerkisid esile praktiline Vanaema (praktikumile tulevad võlukunstitudengid kitselauta küürima:)) ning juba "Fantastilisest valgusest" tuttav banaanimaias raamatukoguhoidja. Esk ise jäi kuidagi verevaeseks - plika müttas küll vapralt ringi, aga n-ö juuste alla ei õnnestunud talle siiski piiluda. Või on seda ühe nelja jala pikkuse võlurihakatise puhul liiga palju nõuda... Kokkuvõtteks võib öelda, et lahmivad naljad kolmandat raamatut järjest väsitavad vist lugeja ära. Siis võib-olla mitte, kui lugeda tempoga üks raamat kvartalis (et kraam väheke settida jõuaks). Kärsitu mina nii kaua ei oodanud. Mnjah, kes nüüd aasta pärast mäletakski, millises Kettamaailma osas see või teine kild maha hõigati...
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sellest, kuidas ülima täiuslikkuse jälitamine tundliku hinge lõpuks hauda viib (ka kaudses mõttes). Mõned ideaalid peaksidki jääma klaasi või jää alla imetlemiseks. Võib uneldes piinelda ja siiski pika elu ära elada või terve mõistuse loovutada üheainsa lihaliku õnnehetke eest. Igaüks ise teab, millise kannatamismeetodi valib...
Teksti loeti eesti keeles

Onu kasvatas tigusid ning tänamatud elukad võtsid ta heaks - ja point? Et pühenduge parem perekonnale kui limukatele? Seda saab ühe lausegagi ning mõnes sobivamas vormis öelda. Kuigi, nahkapanemine ei ole vist ühegi variandi puhul välistatud...
Teksti loeti eesti keeles

Viktoriaanlik stiil, melodramaatika ja kohatine venivus võivad kärsitumale lugejale tüütult mõjuda, ent lugemist värib sellegipoolest. Väga hea hinne juba ainuüksi surematu Ida-Euroopa krahvi eest, kes lõpulehekülgedel küll teise ilma kupatatakse, ent (nagu kirjandus- ja filmiajalugu hiljem näitasid) kuidagi seal püsida ei taha. Kuigi... tõeline Vlad Tepes oleks enda kui romantiseeritud vereimeja portree üle heal juhul vaid põlastavalt naerda hirnunud. Halvemal juhul Stokeri jaoks ühe teiba otsinud ja...
Teksti loeti eesti keeles

(Endise) omaniku elujõu ülekandumine talle kuulunud asjadele on küll suhteliselt kulunud kirjandusvõte, aga selles jutus loob siiski ülimalt kõheda atmosfääri. Kurja ei summutata pühitsetud vee vms atribuutika abil, vaid ta jääb edaspidigi oma valdusi kaitsma. Ehk sai pagenud ränduri mahajäänud reisivarustusestki mingit meelelahutust järgnevatele igavatele rippumispäevadele.:)
Teksti loeti eesti keeles

Veel üks näide sellest, et konkreetse süzhee ja sündmusteta loos võib sisalduda rohkemgi kui sajaleheküljelises madinas. Hinge jäid suurlinna julmus, ükskõiksus ja hundiseadused. Müts maha nende ees, kes niisuguses kohas on sunnitud elama.
Teksti loeti eesti keeles

Taas kord üks näljaseks ajav lugu. Autori teiste lugudega võrreldes küll rohkem pahaendelise kannapöördega lõppev situatsioonikirjeldus kui ulme, aga profil tasemel teostatud ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun sellega, et üks parimaid IH tekste ning väärib kohta "Algernoni" tipplugude seas. Ülipõhjalikku eeltööd, mis Poola jõulukommetest usutava pildi (ja nuriseva kõhu:)) tuleb taas esile tõsta. Vaid mongolite sõjakäigu kirjelduses tuleb ajalooõpiku tunne, aga elab üle. Pan G. on täiesti ära teeninud koha Eesti ulmes loodud värvikamate tegelaskujude hulgas(peale Veiko Belialsi Malcolm McCoy ei olegi talle tegelikult väärilist seltskonda lisada). Jääb üle vaid tubli eksortsisti uusi seiklusi oodata.
Teksti loeti eesti keeles

Vettpidav taust, hea idee, leidlik lõpplahendus. Veel üks lugu "Öistest külalistest", mis sisemist positiivsust kiirgab.
Teksti loeti eesti keeles

Niipalju siis vagadusest ja usuhullusest, võiks öelda peale loo lõpulause lugemist. Kummitused jätku elavad rahule ning sehkendagu omavahel. Hea võimalus neist vabaneda, tegelikult...:)
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on "Ahvikäpa" väärtused - kerge kasu otsija komistab omaenda võrku - juba välja toonud, nii et ühinen nendega. Jutt, mida tasub iga kord meenutada, kui inimese tahe pilvekõrgusena ja ainuvalitsevana tundub. Ego maa peale tagasi toomine ei tule sugugi iga kord kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles