Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Ray Bradbury ·

Dark They Were, and Golden-Eyed

(jutt aastast 1949)

ajakirjapublikatsioon: «Thrilling Wonder Stories» 1949; august [pealkirjaga «The Naming of Names»]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Tõmmud ja kuldsilmsed»
«Mardus» 1994; nr 4 (Ray Bradbury ekstra)
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • Mardus
Hinne
Hindajaid
9
5
1
0
0
Keskmine hinne
4.533
Arvustused (15)

Bradbury on oma teostes siiski üsna palju pühendanud Marsile ja tuleb nõustuda järgmise arvamusavaldajaga, et ta on üritanud siia tõepoolest kõike mahutada, kõik oma ideed ja fantaasiad. Kusjuures tuleb tunnistada, et viimased pole sugugi halvasti välja kukkunud. Vähemalt mitte minu hinnangul. Kuigi erinevate Marsi juttude vahel paistavad silma (pigem lausa torgivad) vastuolud. Samas, kui võtta asja nii, et erinevad lood ei moodustagi tervikut (mida nad tegelikult ju ei teegi), siis jäävad ka vastuolud tähelepanu alt välja. Jutt ise on üsna tüüpiline Bradbury, mitte eriliselt halvem, samas ega ta midagi eriliselt head ka ei ole. Ometigi oli tegu mõnusa lugemisega, mida ma ikka mõnikord üle vaatan. Ja ei saa öelda, et ta vähem meeldiks...
Teksti loeti eesti keeles

Üks järjekordsetest Marsi imedest -- samas stiilis, kui mets, mis mõne tunniga täis kasvas ja kõdunes. Sellesse planeeti paistab Bradburyl küll kõik ära mahtuvat, iial ei tea, mille otsa järgmisena satud... Tekib küsimus, kas originaalsed marslased tekkisid ka samamoodi, nagu selles jutus kirjeldatud ning 1999. aastal alanud Marsi ekspeditsioonide ahel oli lihtsalt järjekordne ring? See küsimus lisab veel ühe ulmekirjanduses levinud võtte Marsi sarjale (lost race), paistab, et autori sooviks on sinna tõesti KÕIK ära mahutada nagu entsüklopeediasse. See on ka ainus lugu, mida ma olen lugenud, milles inimesed Maale tagasi ei pöördu ning milles tuumasõda pole Maa lõpp.

Lisaks sellele kumab sii järsku Gaia idee kah läbi -- et selline elus planeet, mis pikapeale kõik endassesattunu enda osaks muudab...

Teksti loeti inglise keeles

Pisut nukker easy reading. Tulevad mehed-naised-lapsed Marsile, ning endalegi märkamata muutuvad... mõista-mõista, marslasteks. Ning neile see meeldib. Läheb aeg mööda ja tuleb järgmine kosmoselaev järgmiste inimestega...
Teksti loeti eesti keeles

Uhkelt kaotatud võitlus. Ärge klammerduge Maalt toodud külmutatud toidu külge, inimesed. Planeet annab ellujäämisloa vaid alistujaile. Assimileerudeski võib eksistentsi säilitada. Tükki küljest ei võta... muudab lihtsalt füüsilist koloriiti. Ent me ei ole ju rassistid???
Teksti loeti eesti keeles

See meeldib mulle Bradbury Marsi-lugudest kõige rohkem. Võib-olla sellepärast, et siin on kõige vähem tunda nende lugude ühisjooneks olevat lõputut ängistust, olgu siis marslaste või maalaste oma. See maailmalõpumeeleolu, mis enamusest Marsi-lugudest läbi kumab, on võib-olla tore asi küll ja isegi Bradburyle omaselt väga heal tasemel kujutatud, aga pärast paari tosina niisuguse jutu läbilugemist hakkab miskipärast pinda käima ja tahaks nagu vaheldust.

Loo käivitumine on ometi tavapärane - Maal puhkenud tuumasõja tagajärjel Marsile lõksu jäänud väikest inimeste kolooniat ei kohta me mitte ainult selles jutus. Kuid loo kulg on siin ebatavaline - selle asemel, et hääbuda maailmavalusse, kohanevad kolonistid olukorraga ja on igati õnnelikud. Kogu loost jääb kuidagi helge ja päikesepaisteline tunne. Meeldiv.

Teksti loeti eesti keeles

Ray`le kuidagi mitteomaselt optimistlik ja äärmiselt elujaatav lugu. Ikka on hea. Mina igastahes kyll maalasi taga ei nutnud, uued marslased undusid olevat tunduvalt etemad.
Teksti loeti eesti keeles

Marsile rajatakse ameerikalik koloonia. Juba loo alguses lööb ühes meestegelases välja isamaalisus ja koduigatsus. Siiski jääb ehitatav rakett lõppfaasi jõudmata. Inimesed muutuvad marslasteks. Kui endal lastaks valida taolise maa ja marsi elu vahel, siis valiksin maa, sest isiklikult küll ei soovi kogu oma elu kuskil palava kuumuse käes vegeteerida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud mulle see lugu. Natuke liiga jabur tundus. Marss muudab inimesed marslasteks. No ei usu mina sellist värki. Haigeks ja paranoiliseks, seda küll, kuid teiseks liigiks? Ei lähe läbi. Ja ei mõjunud see kord ka tegelaskujud ja atmosfäär. Pealkiri on aga hea
Teksti loeti eesti keeles
x
Maria Perner
17.02.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugedes kerkis mällu kunagi teleekraanilt nähtud "The Stand". Ümberringi möllav kurjus, mis ähvardab iga hetk ka vaprat ellujäänute gruppi neelata. Meeleheite Linnas on siis tegemist vanast kaevandusest väljaurgitsetud kurjusega, mis on nii suur, et lõhub üksteise järel vallutatud inimeste kehad. Taltub alles siis, kui ei ole enam kellegi naha vahele pugeda. Heale taas sisenemisloa andmiseni jagub ent küllalt verd, õelust, minevikuneedust, raisakotkaid ja lõgismadusid. Lugemise kõrvale muud suupärast parem mitte tarbida... mõnel hetkel võib manustatu tagurpidi väljuda. See ei ole isiklik kogemus. Eeldan lihtsalt treenimata närvisüsteemide olemasolu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu tagakaanel olev kiidujutt osutus liigselt vahutavaks... värinaid ei tekkinud mingeid, lõpus hoopis küsimus: ja see ongi kõik? Vist oli asi originaali keerulistes sõnapiltides... Niipalju huvi äratas küll, et otsiks tolle LR kuskilt üles. Ehk läheb emakeelsena rohkem hinge.
Teksti loeti inglise keeles

Taas kord kettakad oma parimas jaburuses. Sellist surma juba ei kardaks. "Cool", nagu Beavis (või Butt-Head) kunagi kraaksatas. Siin heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku kõige nõrgem ja sisutum tükk. Lugemine tükki küljest ei võtnud, aga millest jutt ning mis autor mõtles, see ei ole pärale jõudnud. Loeks üle, kuid ei viitsi. Parematki lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Isegi mina, kes ma autodest ega meeste masinahullusest miskit ei pea, nautisin sõidukikeskest teost. Autodest hoolimata (või just nende tõttu...) õudne ning haarav. Kuningas Stepani kirjutatud ikkagi, ning tema juba oskab. Tsitaadid lauludest lisavad vürtsi juurde, moodustades teatud mõttes romaani luulevormis kokkuvõtte.
Teksti loeti inglise keeles

Lovecraft oma parimas traditsioonis ning vastikuses. Heas mõttes. Õudus ei karga niivõrd näkku, kui hiilib kuskil seina taga ringi... mõjuvamgi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Atmosfäär ja kaasakiskuvus on igati kõrgeimat hinnet väärt. Sisu niisamuti. Psühhopatoloogia lihtsalt läheb korda. Ehk olen ise kah kuskilt väärastunud. Tegudeni laskuda ei viitsi. Olge rahulikud.
Teksti loeti eesti keeles

Haige tekst küll, kuid minu jaoks üks kogumiku tipphetki. Vanapaar heaks täienduseks Psycho-emmele mõni lugu eespool.
Teksti loeti eesti keeles

Parim jutukogumik, mis möödunud aastal Eestis välja antud. Sai lõpuks minugi kaua kohunud õudusenälg rahuldatud. Ammu oli aeg. Tänud koostajale!
Teksti loeti eesti keeles

Tekst laseb küll ennast libedalt lugeda, aga jääb väheütlevaks ega anna Cthulhu müütidele olulist täiendust. Lovecrafti enda loomingus on kõik need iidsed olendid usutavamad ja hirmuäratavamad kui jäljendajate teostes.
Teksti loeti eesti keeles

Ainuüksi ideegi väärib parimat hinnet. Lugu ise üks kopsakamaid (kaalu, mitte mõõdu poolest) seni Belialsi sulest ilmunutest. Ehk järgneb veel midagi samas vaimus...
Teksti loeti eesti keeles

Ainus "Marduse" juubelinumbri arvustamata lugu? Seda lünka annab täita.:)Mõneleheküljeline etüüd visandab totalitaatse tulevikuilma, kus lapsi kasvatatakse standardiseeritud laagrites kuulekateks kloonideks - alluma süsteemile. Jutuvestja, kes söandab lastele rääkida muinasjutte ja ärgitada nende kujutlusvõimet, tembeldatakse raskesti haigeks ning saadetakse "raviks" mäluvahetusele... mis aga ei lähe päris robotite ootuste kohaselt. Alles jutu teistkordsel lugemisel tuli esile autori poolt Punamütsikese ja libavanaema anatoomiaainelisele dialoogile antud uus dimensioon, sellest ka hea hinne. Taolisi inimvaenuliku tulevikuilma kirjeldusi on küllalt visandatud, kuid mitte igaühest ei loe sõnumit/hoiatust välja.Robot ikka oma vanaema ei asenda.
Teksti loeti eesti keeles

Mitme aasta tagusest lugemisest on meelde jäänud just see painajalik atmosfäär ja Rosemary üksindustunne. "Tore" ju avastada, kes end lahke naabri maski taga peidab... Kole oli, kuid kartust võimaliku jällelugemise ees siiski ei tekitanud. Mis mõtet siis õudukatemeistritel üldse sulge teritada, kui kirjutatu lugejatel hiljem ühtainustki kuklakarva püsti ei tõsta? Puhta ajatapmise otsijatel on alati võimalus pöörduda keskvoolukraami poole, mis peale tagakaane sulgemist end enam kunagi meelde ei tuleta. Rosemary lapsuke seda juba ei salli.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmistest Kettamaailma üllitistest eristab seda tugevalt läbiv idee (võrdõiguslikkus), mis lõpus ka väljateenitud võidu saavutab. St et seelikukandjad ikka võivad võlurisaua taotleda ega pea ainult nõiakübaraga piirduma. Meeldivate tegelastena kerkisid esile praktiline Vanaema (praktikumile tulevad võlukunstitudengid kitselauta küürima:)) ning juba "Fantastilisest valgusest" tuttav banaanimaias raamatukoguhoidja. Esk ise jäi kuidagi verevaeseks - plika müttas küll vapralt ringi, aga n-ö juuste alla ei õnnestunud talle siiski piiluda. Või on seda ühe nelja jala pikkuse võlurihakatise puhul liiga palju nõuda... Kokkuvõtteks võib öelda, et lahmivad naljad kolmandat raamatut järjest väsitavad vist lugeja ära. Siis võib-olla mitte, kui lugeda tempoga üks raamat kvartalis (et kraam väheke settida jõuaks). Kärsitu mina nii kaua ei oodanud. Mnjah, kes nüüd aasta pärast mäletakski, millises Kettamaailma osas see või teine kild maha hõigati...
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sellest, kuidas ülima täiuslikkuse jälitamine tundliku hinge lõpuks hauda viib (ka kaudses mõttes). Mõned ideaalid peaksidki jääma klaasi või jää alla imetlemiseks. Võib uneldes piinelda ja siiski pika elu ära elada või terve mõistuse loovutada üheainsa lihaliku õnnehetke eest. Igaüks ise teab, millise kannatamismeetodi valib...
Teksti loeti eesti keeles

Onu kasvatas tigusid ning tänamatud elukad võtsid ta heaks - ja point? Et pühenduge parem perekonnale kui limukatele? Seda saab ühe lausegagi ning mõnes sobivamas vormis öelda. Kuigi, nahkapanemine ei ole vist ühegi variandi puhul välistatud...
Teksti loeti eesti keeles

Viktoriaanlik stiil, melodramaatika ja kohatine venivus võivad kärsitumale lugejale tüütult mõjuda, ent lugemist värib sellegipoolest. Väga hea hinne juba ainuüksi surematu Ida-Euroopa krahvi eest, kes lõpulehekülgedel küll teise ilma kupatatakse, ent (nagu kirjandus- ja filmiajalugu hiljem näitasid) kuidagi seal püsida ei taha. Kuigi... tõeline Vlad Tepes oleks enda kui romantiseeritud vereimeja portree üle heal juhul vaid põlastavalt naerda hirnunud. Halvemal juhul Stokeri jaoks ühe teiba otsinud ja...
Teksti loeti eesti keeles

(Endise) omaniku elujõu ülekandumine talle kuulunud asjadele on küll suhteliselt kulunud kirjandusvõte, aga selles jutus loob siiski ülimalt kõheda atmosfääri. Kurja ei summutata pühitsetud vee vms atribuutika abil, vaid ta jääb edaspidigi oma valdusi kaitsma. Ehk sai pagenud ränduri mahajäänud reisivarustusestki mingit meelelahutust järgnevatele igavatele rippumispäevadele.:)
Teksti loeti eesti keeles

Veel üks näide sellest, et konkreetse süzhee ja sündmusteta loos võib sisalduda rohkemgi kui sajaleheküljelises madinas. Hinge jäid suurlinna julmus, ükskõiksus ja hundiseadused. Müts maha nende ees, kes niisuguses kohas on sunnitud elama.
Teksti loeti eesti keeles

Taas kord üks näljaseks ajav lugu. Autori teiste lugudega võrreldes küll rohkem pahaendelise kannapöördega lõppev situatsioonikirjeldus kui ulme, aga profil tasemel teostatud ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun sellega, et üks parimaid IH tekste ning väärib kohta "Algernoni" tipplugude seas. Ülipõhjalikku eeltööd, mis Poola jõulukommetest usutava pildi (ja nuriseva kõhu:)) tuleb taas esile tõsta. Vaid mongolite sõjakäigu kirjelduses tuleb ajalooõpiku tunne, aga elab üle. Pan G. on täiesti ära teeninud koha Eesti ulmes loodud värvikamate tegelaskujude hulgas(peale Veiko Belialsi Malcolm McCoy ei olegi talle tegelikult väärilist seltskonda lisada). Jääb üle vaid tubli eksortsisti uusi seiklusi oodata.
Teksti loeti eesti keeles

Vettpidav taust, hea idee, leidlik lõpplahendus. Veel üks lugu "Öistest külalistest", mis sisemist positiivsust kiirgab.
Teksti loeti eesti keeles

Niipalju siis vagadusest ja usuhullusest, võiks öelda peale loo lõpulause lugemist. Kummitused jätku elavad rahule ning sehkendagu omavahel. Hea võimalus neist vabaneda, tegelikult...:)
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on "Ahvikäpa" väärtused - kerge kasu otsija komistab omaenda võrku - juba välja toonud, nii et ühinen nendega. Jutt, mida tasub iga kord meenutada, kui inimese tahe pilvekõrgusena ja ainuvalitsevana tundub. Ego maa peale tagasi toomine ei tule sugugi iga kord kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles