Karel Michal

Kalurikyla ja sealsed eided. Ja keegi Liida, keda nood eided põlgavad, kardavad ja vihkavad. Käivad kõlakad, et Liida olla nõid. Teised kõlakad räägivad sellest, kuidas Liida okupatsiooni ajal oma lihase isa ja venna sakslastele maha lasta olla andnud.

Tubli, viis. Käesoleva looga on prl. Orlau ilmekalt tõestanud, et lisaks oma krestomaatilistele laastukestele ("Malin", "Oraakel") saab ta tegelikult suurepäraselt hakkama kas selliste asjade kirjutamisega, milliseid (nagu tundub) ta ise miskipärast kirjutada armastab.

Kui nii edasi läheb, siis ega Harglal tuleval aastal kerge olema ei saa ;)

Olen nõus ametlikult idioodiks kuulutatud saama, aga ma ei mõista, mis siin nüüd siis erilist oli? Kus oli Orlau uus kvaliteet?

Loomulikult on tegu hää looga, nagu ka hindest näha, aga mingiks rõõmust ringihüplemiseks ma nüüd küll vähimatki põhjust ei näe. Tegelikult pole selles loos ju midagi, mis ta autori varasematest tipplugudest (Elisale, Vend Juudas) kuidagi esile tõstaks... Sama hea on.

Lihtsalt Orlau järjekordse õudusklishee (vee all ujuvad monstrid siis seekord) päris meisterlikult jutuks vorminud, ilmne õnnestumine ka tegevuspaiga valik, aga... mujal maailmas on selliseid jutte kümneid ja kümneid kirjutatud, alates Lovecraftist ja lõpetades Lumley`ga. Sageli paremini kui Orlau, teinekord ka viletsamalt.

Ühesõnaga seisneb loo väärtus järjekordse õõvase horrorkirjanduse võtte maakeelde ja Eestimaisesse settingusse toomises. Mille eest siis kiitus!

Viieväärse looga ja uue kvaliteediga Orlau loomingus on minu meelest tegu vähemalt kolmel põhjusel:

1) Idee originaalsus. Stampvambid ja libahundid on asendunud täiesti omapärase leiuga. Kaudseid analooge (nö. sündimata laste needus) muidugi leiaks, lausparalleele annaks aga otsida. On ehk kellelegi vihjeid&vastuväiteid?

2) Suurepärane setting. Kui Orlau varasemates juttudes on olustik vaid visandlikuks kulissiks peategelaste seiklemistele, siis siin hakkab rannaküla elama oma elu, peategelane nö. kasvab sellest esile. Kusjuures ükski olustikudetail pole tarbetu liigliha, vaid teenib puhtalt loo kui terviku eesmärki - nagu ka kõik jutu kaas- ning kõrvaltegelased.

3) Stiilimuutused. Kadunud on Orlau puhul seni (liig)sage epiteedirohkus&ilukõnelisus. Tekst on hästi liigendatud ega vaju nö. lineaarsesse monotoonsusse. Autor on omandanud oskuse markeerida oluliste lõikude lõppe vahedate üksiklausetega. Lisaks nauditav - ja kõigi eelduste kohaselt autentne - keelepruuk otseses kõnes.

Tegemata siin mingeid vihjeid jutu Stalkeri-võimaluste kohta, ütlen vaid niipalju, et Rannahiidsed oleks oma kirjanduslikult tasemelt igati väärt Tuglase novelliauhinda. Ja see pole mitte ainult minu arvamus.

"Stalkeri" see jutt sai, aga minult 3 nagu Orlaule ikka. Me ei ole hingesugulased, vaat mis.

Lugu, millele pole mitte midagi ette heita. Eks ole selle tõestuseks ka Stalkeri võitmine 2001. aastal. Natuke on kahju et autor rohkem pole suutnud seda edu korrata ja ületadagi, aga lootus sureb viimasena.:)