Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Bram Stoker ·

Dracula

(romaan aastast 1897)

eesti keeles: «Dracula»
Tallinn «Kupar» 1993

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
7
5
1
0
1
Keskmine hinne
4.214
Arvustused (14)

Veider, et Dracula senini baasis mainimata jäänud, kuigi tegemist nii yldteada teosega. Huvitav ongi, et tollest sajanditagusest raamatust tekkis sellise plahvatusega omaette kultuskultuur: lugematult filme, uusi raamatuid, yhesõnaga täielik buum. Tänu draculakultusele teab praegu kyll igayks, keda kujutab endast too transilvaania vyrst, kuigi raamatut ennast on kyllalt vähesed lugenud. Mu meelest tasub täiesti lugemist, kuigi on kyll sajanditaguse stiili tõttu kohati naljakas, on ta just samal põhjusel sellevõrra ehedam. Mis sellest, et Coppola filmi vaadanult raamatut lugedes pettuda võib, ning et seetõttu raamatutegelased filmifiguure meelde tuletavad ja nendega võrreldes hoopis kahvatumad tunduvad. Midagi võltsimatult ajatut tolles raamatus igati on. Dracula on niivõrd ehe kuju, et kui ta yhel hetkel tundubki äravahetamiseni Gary Oldmani nägu, siis järgmise liigutuse võib ta teha pigem Lugoshina. Vampiirikirjanduse vundamendiga on tegemist igatahes, ning kuigi teda on sajal viisil yle kirjutatud ja ära filmitud, tasub ta igati lugemist. Juba kasvõi selle pärast, et pyyda avastada selle raamatu fenomeni: mis see siis õieti oli, mis kogu selle märuli põhjustas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Põlvkonnad, kes tutvuvad mingi kirjandusteosega selle linaversiooni vahendusel peaksid omama niipalju oidu, et otsida üles algallikas. Enamusel juhtudel see tasub ennast ära. Kuigi viimane Dracula ekraniseering oli sünge ja küllaltki originaalilähedane, on romaan veel parem. Mulle meenutas ta natuke Wilkie Collinsi ''Kuukivi''. Pean väärtkjirjanduseks.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi mulle õudusjutud eriti ei meeldi, tundus "Dracula" üsna normaalne. Täiesti kohane ajale, mil see kirjutati - sellest tulevad ka omad plussid ja miinused. Kuid võrreldes kaasaegsete vampiiri-filmidega, kus kõik taandub mingiks suvaliseks massi-imemiseks, oli ikka hea raamat - "viismiinus".
Teksti loeti eesti keeles

Näe Draculast kah veel veri välja laskmata! Peaks siin nüüd siis hardusest värisema ja kohe viie suruma, aga... EI!!!

Sisust ei kavatse ma siin rääkida: laadung filme inimestel nähtud, eesti keeles kah 1,5 korda ilmunud, wõrgust saab isegi originaali lihtsalt kätte... kes vähegi viitsib, see võiks lugeda!

Omal ajal lugesin mingit sajandialguse vene tõlget – selle alusel oli raamat ikka nõme küll! Siis sattus ette originaal ning tolleaegse keeleoskuse juures polnud ka see suurt parem. Hiljaaegu lugesin ka maakeelse läbi: raamat on sihuke tüüpiline vananenud klassika. Tõlge kah ei meeldinud!

Hindan siin siiski raamatut! Peamine puudus on liigne venitamine ja nämmutamine. Ning kui (peaaegu) sajandijagu vanem «Frankenstein» (näiteks) mõjub ka praegu üsna normaalse raamatuna, siis «Draculat» lugedes seisab otsekui koguaeg silme ees silt «Klassika! Ära pahanda, armas lugeja!»

Laialivalguva ja hämara jutu kokkuvõtteks sooviks öelda, et «Dracula» on selline klassika, mida ma austan, kuid ei armasta. Isegi enne teda on vampirismist paremini kirjutatud, pärast teda veel rohkem. Et kindel olla vaatasin ma isegi originaali wõrgus üle, aga mulje ei paranenud.

Raamatut tasub lugeda... klassikaga tuleb ju kursis olla... tasub lugeda isegi sellises tõlkes, aga tore oleks kui romaan ilmuks kunagi uues tõlkes!

Teksti loeti vene, inglise ja eesti keeles

Üldiselt on vampiirilood igatepidi igavad, ning ka see ei ole mingi erand. Tegemist on mingi vana krahviga, kes on vampiiriks ja muudkui kollitab mööda ilma ringi ja imeb inimestelt verd, kus siin see põnevus peitub, see oli ühtlasi ka esimeseks vampiiri jutukeseks, mis ma olen eales lugenud kuid muljet ei avaldanud. Filmidega oli ka sama lugu nii kõige vanemast Dracula filmist kuni kõige uuemani välja olid igavad ja seda vaadates võis isegi magama jääda. Kõige asjalikum oli nendest Dracula komöödia varjant selleüle sai vähemalt naerda, mida ei saa õelda ei raamatu ega ka mitte filmikohta. Ühesõnaga VILETS.
Teksti loeti eesti keeles

Vilets? Seda just mitte, kuid ka midagi suurepärast selles teoses ei peitunud. Kirjutamisstiiili koha pealt võib veidi vaielda, sest oli see ju kuidagi logisev ning hädine. Selline tunne võis loomulikult jääda ka selle tõlke pärast, mida kritiseeritud on. Teemaarendus oli kohati tobe ning pinge veidi nigelana ülesehitatud. Kogu selle teose sisu oli etteaimatav, midagi uut see ei pakkunud. Ehkki tegu polnud esimese kuulsaks saanud vampiirilooga, oli tegu esimesega, mis antud vereimejate maania põhjustas. Pinge puudumine ilmselt ongi selleks põhjuseks, miks ma seda autorit just armastama pole hakkanud. Stokeri kirjaviis on selline, nagu ta on.
Teksti loeti eesti keeles

Klassikat on ikka raske hinnata! Ühest küljest tuleks au anda raamatust alguse saanud kultusele (järelikult midagi erakordselt selles pidi olema); teisalt peaks hindama ikkagi raamatut ennast, mitte seda, mis tuli sellest või pärast seda.

Kerge pole ka sajandivanuse literatuuri hindamine tänapäevaste kriteeriumite kohaselt. No võidakse ju öelda, et siis kirjutatigi nii, et stiil on ajastule omane jne. Paraku kirjutati juba sel ajal Inglismaal tondiujutte (ka ka Stokeri kaasmaalane Lefanu tegi seda!), mis tänapäevalgi ihukarvad püsti ajavad ning nende taustal mõjub “Dracula” tõesti pisut melodramaatilisena - nagu Dan Simmons “päris” Draculal endast kirjutatud romaani kohta “Children of the Night”’s välja öelda laseb.

Vampiiriuurija R.McNally usub, et Stoker tuli ideele vanast Transilvaania hirmuvalitsejast vereimeja ja öövürst teha, pärast seda, kui luges Briti muuseumis üht trükist, kus Vlad Tepesit kui raevutsejat ja verejanulist koletist iseloomustati. Tollele ajaloolise figuurile verejoomise kombe külgepookimine oli teatavasti Stokeri teene. Loomulikult lisandusid sellele Ida-Euroopa vampiirilegendid ja müüt oligi valmis. Siis tulid juba 1927.aasta etendus Fultonis; 1931.a. Bela Lugosiga film; edasi Christopher Lee...jne, kuni Coppola ja Vale-Dmitrini välja!

Olgu peale, aga raamatu süzhee jääb tõesti pisut ajastule omaste salongiromaanide tasemele. Ma tõesti ei taha siin kirjaniku vastu ebaaus olla - eks melodramaatikale olid omad kommertslikud põhjendused, ent venivuse eest saab romaan “nelja”. Ja hullemast hindest päästab ainult Van Helsing!

On romaanist välja loetud ka varjatud viktoriaanlikul perioodil keelatud erootikat, mis seal vist tõesti sisaldub ja mida hilisemad interpreteerijad ka ohtralt kasutanud on. Miskipärast haakub erootika vampiirindusega tõesti hästi ja võib ainult oletada, millised stseenid oleks “Draculas” olnud, kui Stoker ei pidanud nii krambis olema ja tsensuurile mõtlema. Ja olen kuulnud ka ungarlasi ja rumeenlasi siunamas seda korvamatut kahju, mis Stoker nende rahvale põhjustas. Kuuldavasti olevat II MS ajal lombi taha põgenenud transilvaanlaste elu seal olnud üsna raske...
Teksti loeti eesti keeles

Oeh.. ma ei ole suurem vampiirilugude austaja, ning ega seegi tükk klassikat mu verehimu suurendanud (piltlikus mõttes). Seisan sama probleemi ees, mis paljud teisedki -- ühelt poolt, nagu mainitud, klassika, teiselt poolt haigutamapanev klassika -- ole nüüd mees ja hinda :-/ Kuna see raamat aga järjekordse zhanri mulle kätte näitas, siis olgu, saagu 4. Plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest on see sajandivanune kergelt lapsik stiil äärmiselt lahe. Iga päevikulõik ja sõbrale kirjutatud kiri räägib sellest, kuidas süütud ja jumalakartlikud inimesed võitlevad saadana loodud soerdiga. Tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Viktoriaanlik stiil, melodramaatika ja kohatine venivus võivad kärsitumale lugejale tüütult mõjuda, ent lugemist värib sellegipoolest. Väga hea hinne juba ainuüksi surematu Ida-Euroopa krahvi eest, kes lõpulehekülgedel küll teise ilma kupatatakse, ent (nagu kirjandus- ja filmiajalugu hiljem näitasid) kuidagi seal püsida ei taha. Kuigi... tõeline Vlad Tepes oleks enda kui romantiseeritud vereimeja portree üle heal juhul vaid põlastavalt naerda hirnunud. Halvemal juhul Stokeri jaoks ühe teiba otsinud ja...
Teksti loeti eesti keeles
x
Maria Perner
17.02.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Lugedes kerkis mällu kunagi teleekraanilt nähtud "The Stand". Ümberringi möllav kurjus, mis ähvardab iga hetk ka vaprat ellujäänute gruppi neelata. Meeleheite Linnas on siis tegemist vanast kaevandusest väljaurgitsetud kurjusega, mis on nii suur, et lõhub üksteise järel vallutatud inimeste kehad. Taltub alles siis, kui ei ole enam kellegi naha vahele pugeda. Heale taas sisenemisloa andmiseni jagub ent küllalt verd, õelust, minevikuneedust, raisakotkaid ja lõgismadusid. Lugemise kõrvale muud suupärast parem mitte tarbida... mõnel hetkel võib manustatu tagurpidi väljuda. See ei ole isiklik kogemus. Eeldan lihtsalt treenimata närvisüsteemide olemasolu.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatu tagakaanel olev kiidujutt osutus liigselt vahutavaks... värinaid ei tekkinud mingeid, lõpus hoopis küsimus: ja see ongi kõik? Vist oli asi originaali keerulistes sõnapiltides... Niipalju huvi äratas küll, et otsiks tolle LR kuskilt üles. Ehk läheb emakeelsena rohkem hinge.
Teksti loeti inglise keeles

Taas kord kettakad oma parimas jaburuses. Sellist surma juba ei kardaks. "Cool", nagu Beavis (või Butt-Head) kunagi kraaksatas. Siin heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku kõige nõrgem ja sisutum tükk. Lugemine tükki küljest ei võtnud, aga millest jutt ning mis autor mõtles, see ei ole pärale jõudnud. Loeks üle, kuid ei viitsi. Parematki lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Isegi mina, kes ma autodest ega meeste masinahullusest miskit ei pea, nautisin sõidukikeskest teost. Autodest hoolimata (või just nende tõttu...) õudne ning haarav. Kuningas Stepani kirjutatud ikkagi, ning tema juba oskab. Tsitaadid lauludest lisavad vürtsi juurde, moodustades teatud mõttes romaani luulevormis kokkuvõtte.
Teksti loeti inglise keeles

Lovecraft oma parimas traditsioonis ning vastikuses. Heas mõttes. Õudus ei karga niivõrd näkku, kui hiilib kuskil seina taga ringi... mõjuvamgi veel.
Teksti loeti eesti keeles

Atmosfäär ja kaasakiskuvus on igati kõrgeimat hinnet väärt. Sisu niisamuti. Psühhopatoloogia lihtsalt läheb korda. Ehk olen ise kah kuskilt väärastunud. Tegudeni laskuda ei viitsi. Olge rahulikud.
Teksti loeti eesti keeles

Haige tekst küll, kuid minu jaoks üks kogumiku tipphetki. Vanapaar heaks täienduseks Psycho-emmele mõni lugu eespool.
Teksti loeti eesti keeles

Parim jutukogumik, mis möödunud aastal Eestis välja antud. Sai lõpuks minugi kaua kohunud õudusenälg rahuldatud. Ammu oli aeg. Tänud koostajale!
Teksti loeti eesti keeles

Tekst laseb küll ennast libedalt lugeda, aga jääb väheütlevaks ega anna Cthulhu müütidele olulist täiendust. Lovecrafti enda loomingus on kõik need iidsed olendid usutavamad ja hirmuäratavamad kui jäljendajate teostes.
Teksti loeti eesti keeles

Ainuüksi ideegi väärib parimat hinnet. Lugu ise üks kopsakamaid (kaalu, mitte mõõdu poolest) seni Belialsi sulest ilmunutest. Ehk järgneb veel midagi samas vaimus...
Teksti loeti eesti keeles

Ainus "Marduse" juubelinumbri arvustamata lugu? Seda lünka annab täita.:)Mõneleheküljeline etüüd visandab totalitaatse tulevikuilma, kus lapsi kasvatatakse standardiseeritud laagrites kuulekateks kloonideks - alluma süsteemile. Jutuvestja, kes söandab lastele rääkida muinasjutte ja ärgitada nende kujutlusvõimet, tembeldatakse raskesti haigeks ning saadetakse "raviks" mäluvahetusele... mis aga ei lähe päris robotite ootuste kohaselt. Alles jutu teistkordsel lugemisel tuli esile autori poolt Punamütsikese ja libavanaema anatoomiaainelisele dialoogile antud uus dimensioon, sellest ka hea hinne. Taolisi inimvaenuliku tulevikuilma kirjeldusi on küllalt visandatud, kuid mitte igaühest ei loe sõnumit/hoiatust välja.Robot ikka oma vanaema ei asenda.
Teksti loeti eesti keeles

Mitme aasta tagusest lugemisest on meelde jäänud just see painajalik atmosfäär ja Rosemary üksindustunne. "Tore" ju avastada, kes end lahke naabri maski taga peidab... Kole oli, kuid kartust võimaliku jällelugemise ees siiski ei tekitanud. Mis mõtet siis õudukatemeistritel üldse sulge teritada, kui kirjutatu lugejatel hiljem ühtainustki kuklakarva püsti ei tõsta? Puhta ajatapmise otsijatel on alati võimalus pöörduda keskvoolukraami poole, mis peale tagakaane sulgemist end enam kunagi meelde ei tuleta. Rosemary lapsuke seda juba ei salli.
Teksti loeti eesti keeles

Eelmistest Kettamaailma üllitistest eristab seda tugevalt läbiv idee (võrdõiguslikkus), mis lõpus ka väljateenitud võidu saavutab. St et seelikukandjad ikka võivad võlurisaua taotleda ega pea ainult nõiakübaraga piirduma. Meeldivate tegelastena kerkisid esile praktiline Vanaema (praktikumile tulevad võlukunstitudengid kitselauta küürima:)) ning juba "Fantastilisest valgusest" tuttav banaanimaias raamatukoguhoidja. Esk ise jäi kuidagi verevaeseks - plika müttas küll vapralt ringi, aga n-ö juuste alla ei õnnestunud talle siiski piiluda. Või on seda ühe nelja jala pikkuse võlurihakatise puhul liiga palju nõuda... Kokkuvõtteks võib öelda, et lahmivad naljad kolmandat raamatut järjest väsitavad vist lugeja ära. Siis võib-olla mitte, kui lugeda tempoga üks raamat kvartalis (et kraam väheke settida jõuaks). Kärsitu mina nii kaua ei oodanud. Mnjah, kes nüüd aasta pärast mäletakski, millises Kettamaailma osas see või teine kild maha hõigati...
Teksti loeti eesti keeles

Jutt sellest, kuidas ülima täiuslikkuse jälitamine tundliku hinge lõpuks hauda viib (ka kaudses mõttes). Mõned ideaalid peaksidki jääma klaasi või jää alla imetlemiseks. Võib uneldes piinelda ja siiski pika elu ära elada või terve mõistuse loovutada üheainsa lihaliku õnnehetke eest. Igaüks ise teab, millise kannatamismeetodi valib...
Teksti loeti eesti keeles

Onu kasvatas tigusid ning tänamatud elukad võtsid ta heaks - ja point? Et pühenduge parem perekonnale kui limukatele? Seda saab ühe lausegagi ning mõnes sobivamas vormis öelda. Kuigi, nahkapanemine ei ole vist ühegi variandi puhul välistatud...
Teksti loeti eesti keeles

Viktoriaanlik stiil, melodramaatika ja kohatine venivus võivad kärsitumale lugejale tüütult mõjuda, ent lugemist värib sellegipoolest. Väga hea hinne juba ainuüksi surematu Ida-Euroopa krahvi eest, kes lõpulehekülgedel küll teise ilma kupatatakse, ent (nagu kirjandus- ja filmiajalugu hiljem näitasid) kuidagi seal püsida ei taha. Kuigi... tõeline Vlad Tepes oleks enda kui romantiseeritud vereimeja portree üle heal juhul vaid põlastavalt naerda hirnunud. Halvemal juhul Stokeri jaoks ühe teiba otsinud ja...
Teksti loeti eesti keeles

(Endise) omaniku elujõu ülekandumine talle kuulunud asjadele on küll suhteliselt kulunud kirjandusvõte, aga selles jutus loob siiski ülimalt kõheda atmosfääri. Kurja ei summutata pühitsetud vee vms atribuutika abil, vaid ta jääb edaspidigi oma valdusi kaitsma. Ehk sai pagenud ränduri mahajäänud reisivarustusestki mingit meelelahutust järgnevatele igavatele rippumispäevadele.:)
Teksti loeti eesti keeles

Veel üks näide sellest, et konkreetse süzhee ja sündmusteta loos võib sisalduda rohkemgi kui sajaleheküljelises madinas. Hinge jäid suurlinna julmus, ükskõiksus ja hundiseadused. Müts maha nende ees, kes niisuguses kohas on sunnitud elama.
Teksti loeti eesti keeles

Taas kord üks näljaseks ajav lugu. Autori teiste lugudega võrreldes küll rohkem pahaendelise kannapöördega lõppev situatsioonikirjeldus kui ulme, aga profil tasemel teostatud ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun sellega, et üks parimaid IH tekste ning väärib kohta "Algernoni" tipplugude seas. Ülipõhjalikku eeltööd, mis Poola jõulukommetest usutava pildi (ja nuriseva kõhu:)) tuleb taas esile tõsta. Vaid mongolite sõjakäigu kirjelduses tuleb ajalooõpiku tunne, aga elab üle. Pan G. on täiesti ära teeninud koha Eesti ulmes loodud värvikamate tegelaskujude hulgas(peale Veiko Belialsi Malcolm McCoy ei olegi talle tegelikult väärilist seltskonda lisada). Jääb üle vaid tubli eksortsisti uusi seiklusi oodata.
Teksti loeti eesti keeles

Vettpidav taust, hea idee, leidlik lõpplahendus. Veel üks lugu "Öistest külalistest", mis sisemist positiivsust kiirgab.
Teksti loeti eesti keeles

Niipalju siis vagadusest ja usuhullusest, võiks öelda peale loo lõpulause lugemist. Kummitused jätku elavad rahule ning sehkendagu omavahel. Hea võimalus neist vabaneda, tegelikult...:)
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on "Ahvikäpa" väärtused - kerge kasu otsija komistab omaenda võrku - juba välja toonud, nii et ühinen nendega. Jutt, mida tasub iga kord meenutada, kui inimese tahe pilvekõrgusena ja ainuvalitsevana tundub. Ego maa peale tagasi toomine ei tule sugugi iga kord kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles