Romaani peategelane Frank suudab lõpus üllatada nii oma venda kui ka lugejaid. Toon mõningaid uitmõtteid teosest, mida peetakse kõigi aegade 100 parima õudusraamatu hulka kuuluvaks ("Horror 100 Best Books" by Stephen Jones ja Kim Newman).
1) M. Edwards võrdleb Ballardit ja Banksi ning leiab, et nii Ballardi "Crash" kui ka Banksi "Herilase vabrik" näitavad kinnismõtte jõudu maailma vormimisel oma moonutatud kujutluse kohaseks.
2) Temaatika poolest võiks "Herilase vabrikut" võrrelda ka Goldingi "Kärbeste jumalaga". Mõlemad näitavad sedasama – inimeses peituvat kurjust.
3) Briti lugejaid olevat eelkõige shokeerinud teoses kujutatud julmus loomade vastu, mitte aga kolm lapsemõrva. Ka see räägib midagi tänapäeva inimestest.
4) Raamat pakkus võimsa lugemiselamuse. Üks väike ebatäpsus on autoril või tõlkijal sisse tulnud: ragulka laskemoonaks on kuullaagri kuulid (mitte kuullaagrid).
Lugege kindlasti, häid õudukaid ei ilmu maakeeles just sageli!

Teksti loeti eesti keeles

Avo Nappo

1.06.2000, kell 16:01

Kohati läks minu horroriga (?) harjumatu maitse jaoks vähe liiga jälgiks kätte.. Aga elamuse sai sellest teosest tõesti vägeva. Lõpp võttis ikka pikaks ajaks muhelema.

Teksti loeti inglise keeles

Chris

1.09.2000, kell 11:28

Tõsi ta on, sellist lõppu küll ei oodanud nagu autor selle praegusel kujul välja nuputanud on. Päris kobe raamat, kas just horror, aga väga omapärane kindlasti. Üks tuttav kasutas teose iseloomustamiseks sõna "haige", võibolla tõesti, kuid lugemist väärib sellegi poolest :)

Teksti loeti eesti keeles

Urmas Muinasmaa

18.10.2000, kell 10:37

Ei jää vist ka muud üle kui "viis" panna, kuigi selle raamatu lugemine just esteetiline nauding polnud. Miks siis ikkagi 5? Sellepärast, et ajusoppi talletuv positiivne üldmulje raamatust on tugevalt mõjutatud raamatu puändi poolt. Alles lõpus avatakse lugeja silmad, et näha kõike loetut hoopis teise pilguga.

Samas ma ei saa mainimata jätta ka seda, et hoolimata kirjeldatud julmustest, oli peategelase Franki silme läbi nähtav maailm päris lummav. Kummaline küll, kuid minul seostus see kõige rohkem enda lapsepõlvemaailmaga, kus ma armastasin ka looduses hulkuda ning vahel pööningul istuda. Aga kätt südamele pannes vannun: ühtegi sõpra ma teise ilma ei aidanud ning loomi ka ei piinanud...

Teksti loeti eesti keeles

Märt Laur

1.01.2001, kell 15:12

Haarav ja huvitav ekskurss noore, khm, inimese psühhopatoloogia radadel. Sümpatiseerisid nii peategelane kui jutu humoorikas lõpp(lahendus).

Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Ruumet

4.01.2001, kell 04:20

Liiga jälk. Sobib psühholoogiahuvilisele või närvide treenimiseks

Teksti loeti eesti keeles

Ats Miller

8.01.2001, kell 12:38

Ilge raamat! Kui see oleks mul esimene Banks olnud, poleks ma iial teisi lugenud, sõltumata sellest, mis keegi nende kohta räägiks. Pigem tõstaksin üles küsimuse - mis seal nii väga ulmelist on? Noh, üks nägemus ja siis see lõpp, mis peaks nagu asjadele teise vaate andma. Muidu on tegu katsega rabada - terve raamat on üles ehitatud paranoilise maailmapildi üledoosile. Ei vaidle vastu, et ladusalt kirjutatud, ei vaidle vastu - lummav. Aga sellest "3", mitte "1". Nii et kui on soov lugeda midagi haaravat ja ebameeldivat, siis siin ta on!

Ainuke, mis annab tõsisemaid plusspunkte, oli raamatu üldine sõnum - katse inimlikkust suvaliselt ümber teha lõppeb hävinguga. Peamine värd jäi küll ellu, aga ilma reaalse tulevikuta, rääkigu ta ise, mida tahes. Võib-olla on teosel oma koht lakmuspaberina inimeste kaardistamise osas, näidates peidetud hälbeid? Vabandust, see oli maitsetu nali, aga sellist maailmanägemist võib leida kasvõi politseikroonikast - hüljatud vastsündinud avalikus tualetis, koerte poolt koduteel lõhki rebitud inimesed, seltskond umbjoobes ümber kolm päeva surnud kaaslase - autor on vaid peategelasele kapaga intelligentsust jaganud, et ta kohe vahele ei jääks ja oma eemaletõukavas maailmas edasi saaks kesta.

Ma ei kahetse lugemisele kulunud aega, sest inimese mõistmisele ta siiski ühe tahu, mis sest et ebareaalse, lisab. Niisamuti kui tuleb lugeda inkvisitsioonist, Dachaust ja Gulagist, selgemalt hindamaks turvavanglat, mida tavapärane ühiskond oma reeglite ja kõikjaloluga endast kujutab. Hea, et selline raamat on nüüd ka maakeeli olemas, pärl omas žanris on ta kindlasti. Ainult et mul oli lõpetades natuke pettasaanud tunne - mida Banks mulle siis ütles? Midagi - esitas vaid ühe konstruktsiooni, hoides pinget üleval, serveerides ebatavaliselt palju jälkust.

Teksti loeti eesti keeles