Nagu "The Running Man`i" (1982) hilisemad trükid ka teadustavad, on raamatu tegelikuks autoriks Stephen King, kes hakkas juba seitsmekümnendatel kasutama pseudonüümi Richard Bachman, et tal (kui erakordselt viljakal autoril) oleks võimalik avaldada raamatuid sagedamini, kui kirjastaja kasulikuks pidas. Bachmani tegelik identiteet tuli natukese aja pärast päevavalgele tänu usinale lugejale, kes märkas kahe autori teoste vahel teatud sarnasusi. Huvi korral saab sellest lähemalt lugeda hiljutisest Reaktoris ilmunud artiklist. "The Running Man`i" põhjal tehtud ulmemärul Arnold Schwarzeneggeriga peaosas on minu silmis parem, kui paljudele arvata meeldib, ent selle süžee ja stsenaarium polnud kunagi muljet jätnud, et algmaterjal midagi fenomenaalset võiks olla. Romaani lugema asudes saab aga ruttu selgeks, et sellel on ekraniseeringuga, milles vikerkaarevärvilistesse liibukatesse riietatud kangelane ringi lippab ning (mootorsae või leegiheitjaga varustatud) lihamägede eluküünlaid kustutab, vähe ühist. Noh, enam-vähem nii palju, et mõlemas on vaeste ja rõhutud lihtinimeste jaoks peamine meelelahutus ülimalt vägivaldsed ja inimelu suhtes ükskõiksed telemängud. Nende produtsentidel on kõigi teadmata komme ka "tõde moonutada", et vaatajate soovidele võimalikult palju meele järele olla. Aga kui filmis oli peategelane Ben Richards mingisugune käske ignoreeriv sõdur või korrakaitsja (ma ei mäleta täpselt), siis romaanis on ta üks suvaline jüri, kes otsustab end ühele sellistest mängudest vabatahtlikult kirja panna, et võiduraha abil päästa enda grippi haigestunud tütre elu. Kuna ta vastab suurepäraselt erinevatele parameetritele (muuhulgas on ta keskmisest kandidaadist intelligentsem), antakse Richardsile põhiroll populaarseimas: interaktiivses The Running Man`is, mis näeb ette, et temast saab tagaotsitav, kelle kannule saadetakse kogenud kõrilõikajad. Võitmiseks tuleb tal... kuu aega elus püsida.
Nagu ka haarav "The Long Walk", on "The Running Man" üsna ideaalne näide tüüpilisest nn. Bachmani-raamatust: autor väldib ilukõnelisust ning keskendub just tegevusele ja kiirele dialoogile. Kuigi tegu ulmeromaaniga, on see läbini jutustav ja mitte kirjeldav, kuid osavalt paigutatud tegelastevahelised vestlused annavad hästi aimu, missugune on neid ümbritsev lähitulevikumaailm. "The Running Man" on mõnusalt lühike üheõhtulugemine ja ega kauaks meelde jää, kuid vähemalt ei lehka robustne stiil ebaprofessionaalsuse järele. Veel enam, et tegelased elutsevad ühiskonnas, kus midagi peale lühilausete kasutada ei mõisteta. Lugu areneb sujuvalt - tollal veel alkoholi- ja uimastisõltuvuse küüsis vaevlenud King lõi teose raamatu nädalaga ning tal ei tekkinud selgelt isu asjatult luuletama kukkuda. Raamatu konkreetsus ja maskuliinsus avaldub eeskätt paljukiidetud lõpus, mis on kenasti kooskõlas terve teose halastamatu no-bullshit tooniga. Piltlikult öeldes kirjutas "The Running Man`i" ilmselt rullikeeratud sajadollarine. Mul on muidugi hea meel, et Kingil kaineks saada õnnestus, ilma et see pikas perspektiivis ta usinust mõjutanuks, aga mehe pilves peaga kirjutatud teostes on mingi eriline säde. Raamatu lugu ei maksagi ausalt öeldes alaväärtustada, sest kui see välja tuli, ei olnud ju naljalt võimalik telekast vaadata, kuidas rahanäljas jorsid elusaid prussakaid söövad või suurte kummist platvormide peal kargavad. Tõsi, inimeste elusid ei panda sihilikult ohtu, aga näiteks üks "Wipeout`is" osaleja ju sai surma. Mingil määral rahuldavad reaalses maailmas videomängud ohutult neid vajadusi, mida raamatus The Running Man`i ja teisi saateid edastav FreeVee.
