Suht tava- ja kekspärane jutuke, hästi kirjutatud, kuid sisu poolest shabloonne tondilugu. Virisen jätkuvalt eesti õuduskirjanduse kallal - rohkem originaalsust, seltsimehed! Ei piisa B-filmidest nähtud süzheedest, pange ajud tööle! See viimane ei käinud küll Orlau kohta, pigem praeguste meie "õudukate" kui nähtuse kohta.

Teksti loeti eesti keeles

Jüri Kallas

11.06.1999, kell 04:46

Hakkasin juttu lugema ning mõtlesin, et – näe! – Karen Orlau on mingi totaka juturäbala valmis treinud...

Lugesin ning tasapisi hakkas jutt tööle, kuniks... ja saabus lõpp. Puänt suure algustähega! Juba kaks päeva mõtlen selle loo peale... seepärast pole isegi tervet ajakirja veel läbi lugenud...

Miks neli? Midagi on jutus puudu... ütleks, et sedavõrd leidliku ideega jutt vajanuks originaalsemat süzheed?

Vastukaaluks eelarvustajale väidaks, et just sisu polnudki shabloonne, see väline teostus oli, setting ja kirjeldused olid kah shabloonsed... aga see on vaid minu tagasihoidlik arvamus...

Teksti loeti eesti keeles

Indrek Hargla

14.06.1999, kell 16:47

Viriseda eriti pole põhjust. Sellises vormis, nagu asi meile esitati, oli ta täiesti tasemel. Puänt klappis ja andis eelnevale mõõte ja mõtte. Orlau oskab jubedust eimilleskti välja imeda ja seda (parematel päevadel) ka veenvalt kirjeldada.

Mulle on tema juures alati meeldinud süzhee läbimõeldus ja tungimine peategelase hinge. Samas, on just see viimane moment põhjuseks, miks lood kipuvad tal kohati liiga heietuslikeks minema. Orlaule on omane igas jutus luua üks kangelane, kelle silme ja teadvuse läbi kogu tegevust süviti edasi antakse. Autor elab oma kangelase maailma väga sisse - kohati liigagi. Seepole iseenesest halb. Aga arvestades Orlau head tehnikat ja fantaasiat, oleks põnev tema sulest lugeda mõnd lugu, kus ta autorina rohkem kõrvaltvaatajaks jääks, enam detailidel ja dialoogil tegutseda laseks. Orlau jutustab küll hästi, olen nõus, kuid kui proovida pisut lakoonilisemalt? Kord vist juba kirjutasin, et autor ei pea oma kangelaste kõiki emotsioone pikalt lahti kirjutama. Võib see olla ka minu isiklik probleem - aga ma tõesti ei soovi kogu aeg ainult tunnetest lugeda. Kuigi selle loo puhul see vast nii ei häirinudki...

"Hirmu suured silmad", eriti keskosa tõi mulle meelde õudusfilmide ühe kõige totakama süzheejätke - habras naitserahvas üksi pimedas ruumis (keldris näit.) laibamägede keskel hallootamas: "Hei, on siin keegi? Billy, miks sa ei vasta?, Halloo!!??" selle jutu lõpu puhul pole see nagu päris case, aga see sinna taharuumi uurimaminek ja hüüatus "On seal keegi?" no lihtsalt tõi need filmid meelde ja võimalik, et pisut langetas ka hinnet.

Vahepeal kippusid Orlau lood liiga Anne Rice`i järgi hingama. Ei tea, kas tahtlikult või mitte aga "Vaskraha" ja "Mängureeglid" andis oma inspiratsioonist küll selgelt märku. "Suurte silmade" mant oli see õnneks ära kadunud. Loodan siiski, et autor suudab edaspidi ka pisut keerukama käiguga lugusid kirjutada.

Teksti loeti eesti keeles

Taivo Rist

12.09.1999, kell 19:32

Käesoleva jutuga on Orlau saavutanud selle, mida tahtis. Ja kuna ta pole midagi tahtnudki, siis pole ta ka midagi saavutanud.

Teksti loeti eesti keeles

Dragofor

17.01.2000, kell 16:01

Üllatavalt talutav, arvestades Eesti õuduskirjanduse üldist taset. Ehkki talle võiks ette heita tavapärasust, tõstab hinnet üles kirjutamisoskus, mis Orlaul on kathlemata üsna hea.

Teksti loeti eesti keeles

Orcus K.

1.03.2000, kell 18:29

Igav hakkas. Algus lubas üht-teist, kuid poole peal mõistsin, et siit ei tule enam midagi. Lugu oli tühi. Pea-aegu sisutu. Mitte midagi köitvat, peale ladusa teksti. See lõi mõnusa atmosfääri, aga suurt midagi ei päästnud. Head ideed on vaja, kallis neiu!

Teksti loeti eesti keeles

Adrifted

14.03.2000, kell 06:38

Jutt haakus minuga isiklikult päris hästi. Paaril viimasel nädalal olen öösiti just Texacost käinud toidupoolist otsimas. Nii et ses mõttes oli tuttav. Kuigi, valgus, mis Texacost kiirgab on firmamärgi tõttu pigem punane kui kollane. Andra nimelist tüdrukut tunnen samuti.

Mõnikord on mul tunne, et keegi on selja taga--nagu näiteks praegu. Aga mina seda viga ei ole teinud nagu Andra. Mina selja taha ei ole kunagi vaadanud.

Huvitav, kes seal selja taga mul praegu ikkagi on. Ei tohiks kedagi olla. Praegu on öö, inimesed magavad, siin ei ole kedagi. Keegi aga on. No mida ta vahib seal! Olgu, teeme nii. Ma vaatan vilksamisi, et endale kinnitada, et kedagi seal ei ole. Niikuinii ei ole ju.

No, vilks. Aaarrrgghhh! Blllrrähh, mulks, kolksti....

Teksti loeti eesti keeles

Jaanis Tali

21.10.2000, kell 07:13

Õudukad on asi, mida ma tavaliselt ei loe. Peapõhjus selles, et nad ei ole hirmsad, vaid tihtipeale lihtsalt halenaljakad. See jutt on meeldiv :-} erand.

Ilmekaid detaile kasutades suudab autor väga tabavalt kirjeldada seda kõhedust, mis tekib tundmatus pimedas kohas ja mis sunnib tahtmatult iga krõpsu peale võpatama. Väga selgelt tuli meelde lapsepõlv, kui elades vanas puumajas tuli õhtuti pimedas alati ennast ületada, et külastada käimlat, mis asus pika valgustamata koridori teises otsas. Tihti lõppes see justnimelt iseenda sugereeritud kabuhirmus jooksuga.

Brr!

Teksti loeti eesti keeles