Karel Michal

Vaid eesti keeles lugejatele peaks Innsmouthi nimi meenuma jutustusest «Olevus ukselävel», oli selline degenereerunud väike mereäärne linn Massachusettsi põhjapiiril (huvilised võivad selle koha ka kaardilt enam-vähem kätte leida, kuna Innsmouthi naabruses asuvad Newburyport ja Ipswich on ka reaalselt olemas), mille elanikud kala järgi haisevad ja suht nende moodi ka välja näevad (ei pilguta silmi, on kitsa näo ja lapiku ninaga jne). HPL vihjab ka miskile perverssele läbikäimisele innsmouthlaste ja nende mereasukate vahel...

Loo alguses saame teada, et 1920ndate lõpus põhjustas üsna suurt uudishimu rida föderaalvõimude poolt selles kolkalinnas toime pandud arreteerimisi, ka suur hulk hooneid lasti dünamiidiga õhku... Kui miskid inimõiguste organisatsioonid seepeale kisama hakkasid, näitas föderaalvalitsus neile arreteerituid ning kisa lõppes paugupealt. Selline algus siis!

Edasi jutustab minategelane, mis asjaoludel need sündmused täpselt teoks said, räägib oma juhuslikust sattumisest Innsmouthi, pea väljakannatamatust kalahaisust, kummalistest asukatest, kes teda kalapilgul jõllitavad. Ühelt kohalikult parmult kuuleb ta loo, kuidas 19. sajandi esimesel poolel Innsmouthist pärit kapten Obed Marsh ühel Lõunamere saarel veidraid olevusi kohtas...

Edasi järgneb pealesunnitud ööbimine Innsmouthi kalahaisulises hotellis, kummalised helid öösel koridoris ja naabertubades, keegi püüab varuvõtmega minategelase tuppa tungida. Noh põgenema peategelane lõpuks läbi häda saab, enne näeb ta aga ka Innsmouthi värdjastunud asukaid - inimesesuurusi kala pea ja konna kerega olendeid, näeb merd linnakese juures neist olendeist kihamas...

Kui lugeda miskeid Wagneri või Jonesi aasta parimate õudusjuttude antoloogiaid, ei või kunagi teada, mille otsa satud, puhas ja räige horror näib igatahes mida kümnend edasi seda harvemaks nähtuseks muutuvat. Ennemini võib leida miskit kõrgliteratuurset joga (Jones) või amatöörlikke laaste, mis pakuvad suvalist ja justkui sihilikult ebaoriginaalset stseeni suvalisest B-õudusfilmist (Wagner). Vot Lovecrafti puhul võib olla kindel, et saad seda, mida tahad. Siin on ikka räiget rajuõudust, õõvaseid kirjeldusi, degenereerunud värdjaid jm.

Lühiromaan on antud minavormis jutustusena (nagu seda autor ikka tavatseb teha). See jutustus on muidugi omajagu hämar ja hüplik... ning see oli vist esimene kord, kus mind hakkas häirima see H. P. Lovecrafti komme seletada, et kui kole see õudus ikka oli... et autor tükk aega seletab ning siis lõpuks ütleb, et mis tegelikult juhtus. See lovecraftlus hakkas mind häirima ilmselt just seetõttu, et ometi ükskord oli autoril õnnestunud luua tõeline hoogne põnevuslugu, mille ta samas omaenda tüüpilise kirjutamislaadiga kohe ka tappis. Sellest siis ka see nõrgavõitu viis hindeks.

Mulle tõesti meeldis see unine ja halvaendeline päev Innsmouthis. Meeldis see allakäinud linna kirjeldus... pean silmas neid pikki heietusi kinnilöödud akendest, auklikest katustest ja mülgastunud tänavatest. Samas oli suur osa toimuvast üsnagi naeruväärne ja ajuvaba. Ütlekski, et minu elamus tekkis sellest, mida ma ette kujutasin... mitte aga sellest, mida autor mulle näidata tahtis. Ühtpidi on see ju hea tekst, mis lugejas mängima hakkab, kuid kui selle vastukaja põhjused pole päris autori «süü»... et tegelikult läksid mulle korda pisut teised asjad, aga mitte need, millele autor rõhku oli pannud.

Sisust ei oskagi pärast Raul Sulbi ülipõhjalikku tutvustust enam kirjutada. Räägiks hoopis sellest, et miks see lühiromaan eestikeelsest Lovecrafti kogust välja jäi? Noh, ei pea seda kirjaniku olulisemaks tekstiks ning hoolimata kõikvõimalikest objektiivsustaotlustest on iga valik siiski koostaja nägu ja maitse-eelistusi näitav. Sellest olen ma juba eespool rääkinud, et mis mulle selles lühiromaanis ei meeldinud. Tõttöelda ei näeks ma ka 500. leheküljelises H. P. Lovecrafti valikkogus sellele lühiromaanile kohta... mitte, et ta halb oleks, aga autoril on hulk paremaid ja olulisemaid tekste.

Kummati näikse see jutt mõnest muust HPLi skeemist erinevat. Kui seni oli vanameister mind rabanud just oma võimega õudusdoosi pidevalt suurendada - ka siis, kui see juba võimatuna tundus - siis Innsmouthis jääb poole peal tekst kuidagi seisma...

Mõtlen seda olendite kallaletungi ja põgenemist. Selles - ehk liigagi mahukaks venitatud osas - polnud midagi üllatavat. Läbi joodikust rauga suu oli lugejalt juba kõik teada, ning edasi minna polnud enam kuhugi. Tuli lasta minategelasel põgeneda. Samas on selline asjade käik muidugi loogiline, ent see orienteerumismaraton Innsmouthi ümbritseval maastikul kippus üsna igavaks... Üldse jäi mulle kohati tunne, et teksti on rohkem kui sisu.

Millest aga vaimustada, on muidugi linnakese kirjeldus, tõepärane ja usutav miljöö, allakäigu kirjeldus. Samuti ka innsmautlaste välimus, see ristsugutiste idee üldse. Kahtlemata oleks Lovecraft Innsmouthi temaatikal jätkanud, kui mitte enneaegne surm.

Nii et igati tugev tekst... Ja pagemise stseen võis igav tunduda ainult mulle. Veel selline ketserlik mõte, et mõni tänapäeva trillerimeister võiks loo lihtsalt stiililiselt üle käia ja teha pisut hoogsamaks. Lõpulahendus aga üllatas ja keeras asjad niiöelda peapeale.

Esiteks maandab lühiromaani pinget asjaolu, et põhiline õuduselement sisaldub mitte loo enda otseses tegevuses, vaid kõrvaltegelase tagasivaatelises jutustuses - erinevalt "Dunwichi õudusest" ja "Olevusest ukselävel", kus taolised kõrval- ja tagasivaated on vaid (küll oluliseks) - taustadetailiks. Innsmouthi loos aga kannab põhilist pinget ja olulist sisu just linnajoodiku jutustus, millele nö. reaalajas kulgev narratiiv jääb üksnes illustratiivseks ripatsiks.

Teiseks. Ma ei kuulu küll nende hulka, kes igale ulmeloole realismi ja raudse loogika mõõdupuuga läheneks (mis ulme see muidu!), kuid healt õudusjutult - olgugi tegu möödunud sajandi alguse klassikaga - eeldaks siiski mingitki usutavust, kui tegu pole just sihiliku absurdinihestatuse või taotlusliku musta huumoriga. Lovecraftile ei saa sellist tahtlust küll kuidagi omistada, kuid tulemus paraku sinnakanti kaldub. On raske ette kujutada, et selline linn - olgu pealegi kolkalinn -, kus toimub kurat teab mis ja mille elanikud haisevad ja näevad välja nagu kalad (kuid suhtlevad sellest hoolimata välismaailmaga, kus neid ainult sutike võõrastatakse, muud midagi), oleks 1920ndate aastate Ühendriikides eksisteerida saanud. Taas oluline erinevus "Dunwichist", kus tegevus toimub tõelises karukolkas ja ebaloomulik ilming on saladuses hoitud üksikjuhtum (nagu ka "Olevuses"), mitte kollektiivne ja lausa avalik. Võib ju väita, et eks ta üks fiktsioon ole, aga kontrast Lovecraftile omase lausa dokumentalistliku esituslaadiga (kohad, kuupäevad, filigraanne verbaalne linnaplaan) on antud juhul liiga ilmne.

Kolmandaks ja kõige olulisemaks puuduseks on dissonants fantastilise ning (väidetavalt) võimsa tausta ja reaalse ilmingu vahel. Minus ei tekita küll mitte vähematki õudust kari konnanägusid, väidetavalt veealuse superrassi esindajaid, kes ühte äbarikku juhureisijat terve hordina mööda öist Innsmouthi taga ajavad, suutmata võõrastemaja logisevaid uksi kuidagi lahti saada ja tänavatel ringi sibavat vennikest äragi tunda... Ja see amfiibide paraad loo lõpus, mis peategelase hirmust minestama paneb, on paraku lihtsalt karikatuurne...

Nõrka sisu kompenseerib ainult tõepoolest suurepärane taust - lagunev ja manduv Innsmouth ise, mingil määral ka loo puänt. Need ja lugupidamine moodsa õuduskirjanduse ühe Founder-Fatheri vastu lubavadki hindeks panna kolme.

Samas on see jutt, nagu ka mitmed teised, tõesti ajahambast puretud, sest tee mis tahad, "õudsed" asjad mõjuvad kohati pigem koomiliselt, mis aga samas lugemisnaudingut oluliselt ei kahanda. Loo tegevustik on pärast absurdselt vana joodikuga kohtumist aga tõepoolest liialt jabur, mida ehk kompenseerib veidi see, et linnakollid võisid ehk kuidagi teada, et peategelase puhul on tegelikult tegemist (tulevase) kaaskolliga.