Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. P. Lovecraft ·

The Rats in the Walls

(jutt aastast 1924)

ajakirjapublikatsioon: «Weird Tales» 1924; märts
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Rotid müüri taga»
H. P. Lovecraft «Pimeduses sosistaja» 1996

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
10
2
0
1
0
Keskmine hinne
4.615
Arvustused (13)
Margus Freudenthal

Minu meeles kogumiku "Pimeduses sosistaja" võikaim jutt. Pinge hakkab tõusma juba alguses ja lange kuni jutu lõpuni. Esimest korda kuulsin seda raadiost (kunagi oli hilja õhtul selline saade, kus õudusjutte loeti). Siis võttis küll vägagi kõhedaks.
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ega sellel lool midagi viga pole küll. Mõnusalt sünge lugemine pimedateks õhtuteks. Kuigi, ausalt öeldes on selles "Pimeduses Sosistajas" ka paremaid jutte (puhtalt isiklik arvamus). Aga ikkagi üle prahi igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Tjaah... korralik lugu. Üks väheseid lugusid "Pimeduses sosistaja" pealt, mis kiitmist vääriks. Eks lugege ise.
Teksti loeti eesti keeles
Katariina Roosipuu

Mulle avaldas kõige enam muljet õuduseannuse pidev suurenemine loo jooksul: alguses räägiti vaid suguvõsa halvast mainest ning kirjeldati maja halvaendelist väljanägemist, asja arenedes lisandusid lisandusid avastamata jäänud mõrvamysteeriumid, siis laienes asi keltide- yrgrahvaste metsikutele rituaalidele ning muule mustale mytoloogiale, kui aga uuriv seltskond keldrist maa-aluse käigu avastas, lisandus mingil hetkel täiesti uus dimensioon kosmiliste õuduste näol. Kirjutajal õnnestus iga uue etapiga eelmise taseme õuduseannus taaskord ruutu võtta - sellist fenomeni ei ole vist mujal kohanudki. Au vanameistrile jällegi.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Satyros

Kõige mõjukam ta minuarust küll ei ole selles kogumikus, kuid paremuselt teine oli ta küll. Igatepidi huvitav jutt kuigi vahepeal kippus veidi segaseks minema. Kuid jah on ju teadagi, et rotte nimetatakse mustaks surmaks, ninga saatana käsilasteks ning see jutt oskab rottide mainet vapustavalt hästi allapoole tõmmata. Kui varem lihtsalt kartsid rotte, siis peale lugemist vist isegi vihkad neid. Minule meeldis selle raamatu idee väga, kuid teostus jäi mõnestkohast väheke nõrgaks, kuna nagu juba mainisin oli jutt veidike segane eriti lõpupoole, kuid arvatavasti ongi lõppu kõigeraskem kirjutada
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Ei pea rotte mingiteks erilisteks kurjuse käsilasteks... jälkideks loomadeks küll... kuid mitte üleloomulikeks... sellest tingituna põhineb ka minupoolne hinnang jutule...

Üldiselt on jutt primitiivne, aga mulle meeldib H. P. Lovecrafti käsitlus rottidest, et lihtsalt üks rõve ja õgardlik lojus... et jutu kogu jälkus põhineb rottidel...

Hindeks viis väga pika miinusega, sest minuarust oleks autor pidanud siit Cthulhu mütoloogia välja jätma... mulle oleks jutt meeldinud märksa rohkem, kui tegu oleks olnud mingi nõmeda suguvõsa haige ajalooga...

Einoh, jutt on hea. Kuid selle palavikulise Cthulhu-teemalise sonimiseta oleks veel parem olnud!
Teksti loeti inglise, eesti ja vene keeles
Maria Perner

Rotte ma ei karda ega vihka. Laheda palja sabaga loomakesed teised (mulje pärineb lemmikloomapoest). Aga kui nad näljased on, ei tasu neile siiski ette jääda... Esimest korda kuulsin minagi juttu raadio õudukatesaatest. Kuna "Rotid müüride taga" oli üldse üks esimesi kuuldud (hiljem ka loetud) õudukaid minu jaoks, püsib ta kindlalt meeles Lovecrafti parimate traditsioonide vaimus.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Mitterahuldava hinde saab lugu labasuse eest. Sinnamaale, kus seltskond hakkas keldris altarit kangutama, oli kõik täitsa hea. Seal aga, kus hakati kirjeldama koopa kondihunnikuid, muutua asi labaseks. Mind millegipärast ei liiguta absoluutselt naturalistlikud kirjeldused kondihunnikutest ning jäi ka arusaamatuks, kuidas arheoloogid sellise pildi peale nii rõngasse läksid. Minu meelest õudusjutu juures ütlemata jätmine on alati etem, kui selline kirjeldamine -- lugeja fantaasia suudab muutujad oma isiklike peidetud hirmudega väärtustada, konstandid ei pruugi nendega aga üldse kokku langeda. Seepärast muide ei meeldi mulle ka Cthulhu või muude koletiste kirjeldamine. Ses osas on "Pimeduses sosistaja" 4. jutt, olles küll muidu palju primitiivsem, nii käesolevast kui "Cthulhu kutsest" tunduvalt etem.
Teksti loeti eesti keeles
Raul Sulbi

Üks mu lemmikuid. Ei kuulu väga otseselt Cthulhu-mütoloogia peajoone tekstide hulka ning näitab mu arust väga ilmekalt, milleks Lovecraft võimeline on, kui ta inglise tondijutu pärusmaale, niiskesse aadlilossi mürgeldama lasta.

Aga otseloomulikult ei tee ta tondijuttu, vaid ikka puhast ja jäljendamatut Lovecrafti ja seda üsna rajult!
Teksti loeti eesti keeles
Erkki Toht

Üsna iseloomulik selle autori tekstidele on viitamine kurjale ilma et seda kurja näha oleks, küll aga kuulda. Pisut ebaootuspärane oli loo kasside käitumine, nad justkui kibelesid üüratu rotikarjaga rinda pistma. Kunagi räägiti mulle lugu ühest sealaudast, kus rotid peremehetsesid. Et rotte kontrolli alla saada, toodi lauta kassid. Õhtul pandi kassid lauta kinni. Kui hommikul inimesed tööle tulid, leidsid nad eest äranäritud käppadega kassid... 
Teksti loeti eesti keeles
x
Maria Perner
17.02.1982
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Maria Perner

Lugedes kerkis mällu kunagi teleekraanilt nähtud "The Stand". Ümberringi möllav kurjus, mis ähvardab iga hetk ka vaprat ellujäänute gruppi neelata. Meeleheite Linnas on siis tegemist vanast kaevandusest väljaurgitsetud kurjusega, mis on nii suur, et lõhub üksteise järel vallutatud inimeste kehad. Taltub alles siis, kui ei ole enam kellegi naha vahele pugeda. Heale taas sisenemisloa andmiseni jagub ent küllalt verd, õelust, minevikuneedust, raisakotkaid ja lõgismadusid. Lugemise kõrvale muud suupärast parem mitte tarbida... mõnel hetkel võib manustatu tagurpidi väljuda. See ei ole isiklik kogemus. Eeldan lihtsalt treenimata närvisüsteemide olemasolu.
Teksti loeti inglise keeles
Maria Perner

Raamatu tagakaanel olev kiidujutt osutus liigselt vahutavaks... värinaid ei tekkinud mingeid, lõpus hoopis küsimus: ja see ongi kõik? Vist oli asi originaali keerulistes sõnapiltides... Niipalju huvi äratas küll, et otsiks tolle LR kuskilt üles. Ehk läheb emakeelsena rohkem hinge.
Teksti loeti inglise keeles
Maria Perner

Taas kord kettakad oma parimas jaburuses. Sellist surma juba ei kardaks. "Cool", nagu Beavis (või Butt-Head) kunagi kraaksatas. Siin heas mõttes.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Kogumiku kõige nõrgem ja sisutum tükk. Lugemine tükki küljest ei võtnud, aga millest jutt ning mis autor mõtles, see ei ole pärale jõudnud. Loeks üle, kuid ei viitsi. Parematki lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Isegi mina, kes ma autodest ega meeste masinahullusest miskit ei pea, nautisin sõidukikeskest teost. Autodest hoolimata (või just nende tõttu...) õudne ning haarav. Kuningas Stepani kirjutatud ikkagi, ning tema juba oskab. Tsitaadid lauludest lisavad vürtsi juurde, moodustades teatud mõttes romaani luulevormis kokkuvõtte.
Teksti loeti inglise keeles
Maria Perner

Lovecraft oma parimas traditsioonis ning vastikuses. Heas mõttes. Õudus ei karga niivõrd näkku, kui hiilib kuskil seina taga ringi... mõjuvamgi veel.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Atmosfäär ja kaasakiskuvus on igati kõrgeimat hinnet väärt. Sisu niisamuti. Psühhopatoloogia lihtsalt läheb korda. Ehk olen ise kah kuskilt väärastunud. Tegudeni laskuda ei viitsi. Olge rahulikud.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Haige tekst küll, kuid minu jaoks üks kogumiku tipphetki. Vanapaar heaks täienduseks Psycho-emmele mõni lugu eespool.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Parim jutukogumik, mis möödunud aastal Eestis välja antud. Sai lõpuks minugi kaua kohunud õudusenälg rahuldatud. Ammu oli aeg. Tänud koostajale!
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Tekst laseb küll ennast libedalt lugeda, aga jääb väheütlevaks ega anna Cthulhu müütidele olulist täiendust. Lovecrafti enda loomingus on kõik need iidsed olendid usutavamad ja hirmuäratavamad kui jäljendajate teostes.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Ainuüksi ideegi väärib parimat hinnet. Lugu ise üks kopsakamaid (kaalu, mitte mõõdu poolest) seni Belialsi sulest ilmunutest. Ehk järgneb veel midagi samas vaimus...
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Ainus "Marduse" juubelinumbri arvustamata lugu? Seda lünka annab täita.:)Mõneleheküljeline etüüd visandab totalitaatse tulevikuilma, kus lapsi kasvatatakse standardiseeritud laagrites kuulekateks kloonideks - alluma süsteemile. Jutuvestja, kes söandab lastele rääkida muinasjutte ja ärgitada nende kujutlusvõimet, tembeldatakse raskesti haigeks ning saadetakse "raviks" mäluvahetusele... mis aga ei lähe päris robotite ootuste kohaselt. Alles jutu teistkordsel lugemisel tuli esile autori poolt Punamütsikese ja libavanaema anatoomiaainelisele dialoogile antud uus dimensioon, sellest ka hea hinne. Taolisi inimvaenuliku tulevikuilma kirjeldusi on küllalt visandatud, kuid mitte igaühest ei loe sõnumit/hoiatust välja.Robot ikka oma vanaema ei asenda.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Mitme aasta tagusest lugemisest on meelde jäänud just see painajalik atmosfäär ja Rosemary üksindustunne. "Tore" ju avastada, kes end lahke naabri maski taga peidab... Kole oli, kuid kartust võimaliku jällelugemise ees siiski ei tekitanud. Mis mõtet siis õudukatemeistritel üldse sulge teritada, kui kirjutatu lugejatel hiljem ühtainustki kuklakarva püsti ei tõsta? Puhta ajatapmise otsijatel on alati võimalus pöörduda keskvoolukraami poole, mis peale tagakaane sulgemist end enam kunagi meelde ei tuleta. Rosemary lapsuke seda juba ei salli.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Eelmistest Kettamaailma üllitistest eristab seda tugevalt läbiv idee (võrdõiguslikkus), mis lõpus ka väljateenitud võidu saavutab. St et seelikukandjad ikka võivad võlurisaua taotleda ega pea ainult nõiakübaraga piirduma. Meeldivate tegelastena kerkisid esile praktiline Vanaema (praktikumile tulevad võlukunstitudengid kitselauta küürima:)) ning juba "Fantastilisest valgusest" tuttav banaanimaias raamatukoguhoidja. Esk ise jäi kuidagi verevaeseks - plika müttas küll vapralt ringi, aga n-ö juuste alla ei õnnestunud talle siiski piiluda. Või on seda ühe nelja jala pikkuse võlurihakatise puhul liiga palju nõuda... Kokkuvõtteks võib öelda, et lahmivad naljad kolmandat raamatut järjest väsitavad vist lugeja ära. Siis võib-olla mitte, kui lugeda tempoga üks raamat kvartalis (et kraam väheke settida jõuaks). Kärsitu mina nii kaua ei oodanud. Mnjah, kes nüüd aasta pärast mäletakski, millises Kettamaailma osas see või teine kild maha hõigati...
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Jutt sellest, kuidas ülima täiuslikkuse jälitamine tundliku hinge lõpuks hauda viib (ka kaudses mõttes). Mõned ideaalid peaksidki jääma klaasi või jää alla imetlemiseks. Võib uneldes piinelda ja siiski pika elu ära elada või terve mõistuse loovutada üheainsa lihaliku õnnehetke eest. Igaüks ise teab, millise kannatamismeetodi valib...
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Onu kasvatas tigusid ning tänamatud elukad võtsid ta heaks - ja point? Et pühenduge parem perekonnale kui limukatele? Seda saab ühe lausegagi ning mõnes sobivamas vormis öelda. Kuigi, nahkapanemine ei ole vist ühegi variandi puhul välistatud...
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Viktoriaanlik stiil, melodramaatika ja kohatine venivus võivad kärsitumale lugejale tüütult mõjuda, ent lugemist värib sellegipoolest. Väga hea hinne juba ainuüksi surematu Ida-Euroopa krahvi eest, kes lõpulehekülgedel küll teise ilma kupatatakse, ent (nagu kirjandus- ja filmiajalugu hiljem näitasid) kuidagi seal püsida ei taha. Kuigi... tõeline Vlad Tepes oleks enda kui romantiseeritud vereimeja portree üle heal juhul vaid põlastavalt naerda hirnunud. Halvemal juhul Stokeri jaoks ühe teiba otsinud ja...
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

(Endise) omaniku elujõu ülekandumine talle kuulunud asjadele on küll suhteliselt kulunud kirjandusvõte, aga selles jutus loob siiski ülimalt kõheda atmosfääri. Kurja ei summutata pühitsetud vee vms atribuutika abil, vaid ta jääb edaspidigi oma valdusi kaitsma. Ehk sai pagenud ränduri mahajäänud reisivarustusestki mingit meelelahutust järgnevatele igavatele rippumispäevadele.:)
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Veel üks näide sellest, et konkreetse süzhee ja sündmusteta loos võib sisalduda rohkemgi kui sajaleheküljelises madinas. Hinge jäid suurlinna julmus, ükskõiksus ja hundiseadused. Müts maha nende ees, kes niisuguses kohas on sunnitud elama.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Taas kord üks näljaseks ajav lugu. Autori teiste lugudega võrreldes küll rohkem pahaendelise kannapöördega lõppev situatsioonikirjeldus kui ulme, aga profil tasemel teostatud ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Nõustun sellega, et üks parimaid IH tekste ning väärib kohta "Algernoni" tipplugude seas. Ülipõhjalikku eeltööd, mis Poola jõulukommetest usutava pildi (ja nuriseva kõhu:)) tuleb taas esile tõsta. Vaid mongolite sõjakäigu kirjelduses tuleb ajalooõpiku tunne, aga elab üle. Pan G. on täiesti ära teeninud koha Eesti ulmes loodud värvikamate tegelaskujude hulgas(peale Veiko Belialsi Malcolm McCoy ei olegi talle tegelikult väärilist seltskonda lisada). Jääb üle vaid tubli eksortsisti uusi seiklusi oodata.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Vettpidav taust, hea idee, leidlik lõpplahendus. Veel üks lugu "Öistest külalistest", mis sisemist positiivsust kiirgab.
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Niipalju siis vagadusest ja usuhullusest, võiks öelda peale loo lõpulause lugemist. Kummitused jätku elavad rahule ning sehkendagu omavahel. Hea võimalus neist vabaneda, tegelikult...:)
Teksti loeti eesti keeles
Maria Perner

Eelarvustajad on "Ahvikäpa" väärtused - kerge kasu otsija komistab omaenda võrku - juba välja toonud, nii et ühinen nendega. Jutt, mida tasub iga kord meenutada, kui inimese tahe pilvekõrgusena ja ainuvalitsevana tundub. Ego maa peale tagasi toomine ei tule sugugi iga kord kahjuks.
Teksti loeti eesti keeles