Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Alan Dean Foster ·

A Call to Arms

(romaan aastast 1991)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
1
1
1
1
0
Keskmine hinne
3.5
Arvustused (4)
Pronto

The Damned nimelise triloogia esimene raamat. Suures ja laias universumis on käimas sõda kahe rühmituse vahel. Amplitur Purpose nimelise ürituse eesmärk on koguda kõik intelligentsed rassid ühe mütsi alla (tegelikult küll Ampliturideks kutsutava rassi mütsi alla). Amplituri on juba aastatuhandete eest avastanud, et neil on telepaatiline võime mõjutada teisi rasse, anda neil oma voli järgi "tõukeid" soovitud suunda. Paljuski selle võime tõttu on nad saavutanud ülemvõimu küllalt suure hulga intelligentsete tsivilisatsioonide üle. Tavaliselt sooritasid nad "nõustatud" rassidele ka pisut geneetilisi uuenduseid, mis tagas nende kuulekuse ka ebamäärases tulevikus ja suundusid siis järgmist ohvrit otsima. Kui nad lõpuks kohtusid Weave nimelise rasside rühmitusega, siis hõõrusid Ampliturid rõmmsalt käsi (või tegelikult küll kombitsaid) kokku, kuna tööpõld paistis neile suur olevad. Probleemiks osutus aga asjaolu, et Weave liikmeid ei soovinud lasta ennast geneetiliselt solkida, enamgi veel, ei tahtnud kuuldagi Purposega liitumisest Amplitui käsutäitjatena. Lahendus oli lihtne "This Means War" ja nii algaski sõda, mis oli kestnud juba ca tuhat aastat. Tasahilju kippus sõda pöörduma Weave kahjuks, kuni Weave leidis planeedi Maa. Selgus, et inimesed on ideaalsed supersõdurid (võrreldes muude rassidega). Üks inimesest sõdur oleks olnud võrde kümne ükskõik millise muu rassi sõduriga, pealegi olid paljud rassid üldsegi sellised, kes ei kannatanud absoluutselt füüsilist vägivalda, kes ei suudaks isegi kõrvakiilu anda. Inimesed vastupidi olid aga sõjakad ning lõpuks palgatigi maa pealt terve pinu sõjamehi, kes läksid Pupose meestele "assi kickima" (edukalt). Kui Pupose proovis hävitada asja juba eos, siis said nad ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt selgus, et Amplituri telepaatiline võima ei mõju inimestele absoluutselt ning hullemgi veel, inimestesse kogunenud primitiivne vägivald ning vihkamine võib anda neile sellise tagasiside, mis viib Amlituri koomasse ning võib neid isegi tappa. Raamat on küllalt huvitavalt kirjutatud ja kuigi osa asju tundus mulle pisut naeruväärsetena (kuid mitte ebausutavatena) pean me seda absoluutselt korralikuks raamatuks.
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Pronto kirjutatule lisaks veel, et samal ajal kui õblukeste alienide arvates olid maalased hirmsasti verejanulised sõdalasteks loodud barbarid, leidsid viimased ise, et tegelikult on nad igati rahumeelsed ja ontlikud. Esimene inimene kellega tulnukatel kontakti õnnestus võtta oli keegi patsifistist muusik. Patsifismist hoolimata lõppes too esimene kontakt, kus kari karvaseid ja hirmuäratava välimusega aliene tolle muusiku paatelamusse sisse ronis tulnukate jaoks luumurdude ja paraja shokiga. Muusik ise aga jäi oma põhimõtetele kindlaks. Palve peale inimestest prooviks dessantnikute grupp moodustada valis ta selleks rahva seast grupi rahumeelsemad ja kleenukesemad isndeid (kaasaravatud yks vanem mammi). Paraku osutusid isegi need alienidega võrreldes täielikeks Swartzeneggeriteks. Yldiselt, suhteliselt andekas ja loetav raamat. PS! Selle kirjaniku teoste otsimisega kõikvõimalikest kataloogidest ja netist oli omal ajal paras jama - nimelt esineb tema nime pehmeltöeldes mitmel erineval kujul. Osa raamatuid on Alan Dean Fosteri, osa Alan D. Fosteri, osa lihtsalt Alan Fosteri kirjutatud. Nii et juhul kui kusagilt midagi tellima hakkate, tasub sellega arvestada.
Teksti loeti inglise keeles
Marika Lever

Raamatu sisust on eelnevates arvustustes juttu olnud, seega ei hakka sisu pikalt üle kordama.

Esimestel lehekülgedel keskendus autor telepaatilisele kombitsatega rassile, kel silmi ees vaid üks eesmärk - kõik galaktika elanikud, ühinege. Muidugi nende eestvedamisel. Tuleb tuttav ette? Võimas, enam või vähem vägivaldselt ühendatud rahvaste liit. Siiani on amplituurid edenenud aeglaselt, kuid kindlalt, ja äkitselt põrkavad nad tugevamale vastupanule, milleks osutub vabatahtlikult ühinenud rahvaste liit... Siin tulebki mängu planeet nimega Maa ning üks idealistlik helilooja.

Näib, et autor muusikat tunneb, aga see on ka terve raamatu ainus pluss. Inimsoo verejanust, mitte eriti hiilgavast mõistusest ja kõigest muust taolisest on mujalgi juttu olnud ning paremini. Mõtlesin, kas ma mitte liiga karmilt ei hinda. Aga vist siiski mitte. Minu tagasihoidlikul ja väga subjektiivsel hinnangul on tegu ebaõnnestunud paskvilliga.

Teksti loeti vene keeles
Urmas Roolaid

Raamatu algusel polnud vigagi, oli täitsa huvitav. Mida edasi, seda tüütumaks ja lapsikumaks lugu läks ja mõned kohad lugesin lausa diagonaalis.
Üks mu pretensioonidest autorile on näiteks tolle muusikust peategelase patsifistlike vaadete pidev korrutamine. Arvatavasti tahtis Foster sellega eriti rõhutada raamatu lõpus tolle patsifismi pihta antava priske nätaka efektsust. Aga ikkagi, mis liig see liig, lihtsalt tüütuks läks pidevalt samu mõtteid lugeda.
No ja tüütuks muutus ka inimeste halvas mõttes unikaalsuse, sõjakuse ja mittetsiviliseerituse pidev rõhutamine. No ei ole usutav, et kui galaktikas on sadu erinevaid arenenud olendeid, siis on inimesed nende hulgas ainsad, kes teise mõistusliku olendi tapmisega rahulikult toime tulevad. Ei usu.
Raamatu tempo oli minu jaoks ka liiga aeglane.
Lugedes langes mu hinnang raamatu esimese kolmandiku viielt ikka üha allapoole, aga kaheni siiski kukkuda ei jõudnud, jäi raamatu lõppedes veel napilt kolmeks.
Teksti loeti vene keeles
x
Marika Lever
1973
Kasutaja rollid
Viimased 5 arvustused:
Marika Lever

Raamatu sisust on eelnevates arvustustes juttu olnud, seega ei hakka sisu pikalt üle kordama.

Esimestel lehekülgedel keskendus autor telepaatilisele kombitsatega rassile, kel silmi ees vaid üks eesmärk - kõik galaktika elanikud, ühinege. Muidugi nende eestvedamisel. Tuleb tuttav ette? Võimas, enam või vähem vägivaldselt ühendatud rahvaste liit. Siiani on amplituurid edenenud aeglaselt, kuid kindlalt, ja äkitselt põrkavad nad tugevamale vastupanule, milleks osutub vabatahtlikult ühinenud rahvaste liit... Siin tulebki mängu planeet nimega Maa ning üks idealistlik helilooja.

Näib, et autor muusikat tunneb, aga see on ka terve raamatu ainus pluss. Inimsoo verejanust, mitte eriti hiilgavast mõistusest ja kõigest muust taolisest on mujalgi juttu olnud ning paremini. Mõtlesin, kas ma mitte liiga karmilt ei hinda. Aga vist siiski mitte. Minu tagasihoidlikul ja väga subjektiivsel hinnangul on tegu ebaõnnestunud paskvilliga.

Teksti loeti vene keeles
Marika Lever

Mitte ei saanud aru, miks seda õuduskirjanduseks peetakse. Vähemalt selle nime all oli raamat müügis.

Hästi loetav ja haarav, kuid miski jäi puudu. Kui mitut questi on võimalik lugeda, ilma et see pisut tüütuks muutuks... Kuid maa-alune London oli mõnuga kujutatud, ilmselgelt tuli kasuks ka hea ajaloo tundmine.

Hindeks ehk 5-.
Teksti loeti inglise keeles
Marika Lever

Tegevus toimub Maal - kas kauges tulevikus või sama kauges minevikus, jääb lahtiseks, aga see polegi oluline.

Inimesed elavad juba pikemat aega kehvalt, eriti linnades. Levivad jutud uue rassi synnist, kuigi skeptikud väidavad, et need olla lihtsalt tänavajõugud. Yhes ollakse siiski yksmeelsed - noored poisid peaksid eriti ettevaatlikud olema. Aga milline noor ei igatseks seiklusi?

Yks parimaid raamatuid, mis mul hiljuti näppu on puutunud. Tõsi kyll paksuvõitu... Aga see-eest oli nädalaks lugemisvara kindlustatud.
Teksti loeti inglise keeles
Marika Lever

Vo`tke neli osa muinasjutte ja yks osa ajas rändamist ja tulemuseks vo`ib osutuda käesolev raamat.

Peategelase nimi on Beauty, ta isa abiellus haldjaga, kes hiljem jalga lasi, jättes/unustades tytre maha. Beauty ei lepi aga sellega ning asub ema otsingutele. Siin hakkavadki segunema Uinuv Kaunitar, Okasroosike (Beaty tytar), Tuhkatriinu, konn-prints (Beauty lapselaps) jne.

Kohati on see kirjutis geniaalne, kohati jo`hker, see hyplevus tingiski nii madala hinde. Ilmselt ei jäta see raamat kedagi kylmaks, pigem tekitab liiga palju tugevaid tundeid. Kokkuvo`tteks: ilu päästab maailma.

Ja mo`ne toimetaja arvates kuulub see ulmekirjanduse varasalve...
Teksti loeti inglise keeles
Marika Lever

Imearmas lugu. Parim asi sügisel lugemiseks. Soovitaks soojalt RZ pikemate/tõsisemate teoste austajatele. Sisust on juba varem juttu olnud, ütleks vast veel, et tegu on suurepärase mixiga huumorist, müstikast ja mõrvadest, mille lahendamiseks on juhuslikult kohal Sherlock Holmes. Kahjuks pole ingliskeelset raamatut näinud, kuid venekeelne tõlge tundus vägagi asjalik.
Teksti loeti vene keeles