Mõeldud lugemiseks ennekõike huumorisõpradele, sest milleks muuks ta ikka sobib;). Igapidi samal tasemel, kui esimene osagi ("Võlukunsti värv"), tegelasedki suures osas vanad tuttavad. Sedapuhku siis Rincewindil suure punase tähega tegemist. Muidu kehtib seesama kõik, mis selle "Võlukunsti värvi" puhulgi, st. hullumoodi naljakaid juhtumisi ja igasuguseid huvitavaid kilde. Tõsi küll, vahepeal see hakkas isegi natuke väsitama, kui igas lauses mingi kild oli, aga ikkagi ei vii see hinnet alla. Kindel viis ka sellele osale.