Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· H. G. Wells ·

The Invisible Man: A Grotesque Romance

(romaan aastast 1897)

ajakirjapublikatsioon: «Pearson`s Magazine» 1897; juuni - juuli [ajakirjaversioon]
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Nägemata mees»
Tartu, 1913

«Nähtamatu»
H. G. Wells «Nähtamatu. Inimjumalad» (1968)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
11
2
0
0
Keskmine hinne
4.444
Arvustused (27)

Wellsi üks kuulsaimaid ja vaieldumaid lugusid. Ulmekirjanduse klassika. Kes pole lugenud, tehku seda kindlasti! "Neli", kuna mulle meeldis vähem kui "Ajamasin" ja "Maailmade sõda".
Teksti loeti eesti keeles

Klassika tõepoolest.Lugu andis lugeda ja ei hammustanud. Mida sisu kohta öelda ... ei tea miks aga mulle tundus, et kogu see jahumine nähtamatu ümber oli tiba imelik.Nojah see on minu arvamus aga kui mina oleks nähtamatu siis hoiaks pahandustest eemale.Ja mille pärast nähtamatu inimestele ei meeldinud? Hirmutas neid teadmine, et keegi kuskil kunagi võib jälgida , tappa neid , mida iganes? See ots jäi minule lahtiseks. Viie panen sellepärast, et kogu lugu oli arusaadavalt kirja pandud polnud mingeid "Jumalaid masinast".Tekkis pea sarnane tunne Tolkieni saagadega.Loosse oli võimalik sisse elada,mõelda mida mina teeks jne. Ühinen eelkirjutajaga,lugege!
Teksti loeti eesti keeles

Sada aastat vana techno-sugemetega seiklusjutt. Ainus nii kaua aega tagasi kirjutatud raamat, mille lugemisel see vanus üldse nii väga ei häirinud. Wells oli tõeline suurmeister, kui ta oleks elanud hiljem, oleks temast ehk saanud Asimovi taoline sõnavõlur, aga kes seda ikka nii täpselt oskab öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid romaane, seda nii teiste H. G. Wells`i romaanidega kõrvutades, kui ka üleüldse. Selliseid lugusid on vähe. Too N Liidus (vist) tehtud film oli ka omaette tase, andes edasi raamatu, mitte mõne segikammind filmimehe nägemusi. Viis raudselt.
Teksti loeti eesti keeles

Paremuselt ilmselt maailmade sõja järel Wellsi teine teos. Psühholoogiliselt usutav ja traagiline lugu hullust (?) eksperimentaatorist ja tema õnnetust eksperimendist. Lugemine küll kellelegi kahjuks ei tohiks tulla.
Teksti loeti eesti keeles

H. G. Wellsi parim romaan! Mäletan õndsusega seda hetke, kui romaani lugema hakkasin... See nähtamatu saabumine oli selline lummavalt salapärane stseen, millega ainult mõni õudusromaan hiilata suudab. Tekitas teatavat oodatavat õõva ja ängi. Sihukest kirjeldust SFst (ja ka Fantasyst) tavaliselt ei leia. Sorry! Wellsi selles (SF) romaanis on ju. Ka edasi läheb hästi loed ja loed ning aina naudid. Tükk aega mõtlesin, et raamatu headus on mulle nostalgiline nähtus, paari nädala eest lugesin romaani uuesti läbi - lumm ja võlu on endine. Sisust pole mõtet siin rääkida: on ju kõik eelkõnelejad üsna kõrgeid hindeid andnud ning kõik nad näivad ka üsna erinevaid tekste hindavat... Järelikult tasub vist tõesti kõigil ulmefännidel läbi lugeda. EI, KÕIGIL ULMEFÄNNIDEL TULEB "NÄHTAMATU" LÄBI LUGEDA! Tehke seda kasvõi selle arutult mõttetu Asimovi-Tolkini laadungi vahel, mida te ennastsalgavalt läbi närite. Pole ma ka eespool sõna võtnud härra Tennisbergiga nõus: Asimovist ei saa kunagi (ega ka saanuks) Wellsi. Kes roomama loodud, see lendama ei õpi! (See polnud mõeldud Asimovi solvamiseks.) Tegelikult kirjutas HGW ka ulmeromaanid olustikuliste romaanidena. Sestap see nürida rahvahulga reaktsioon nii nõme ka oligi ning seetõttu ka sellele sedavõrd palju tähelepanu pöörati. Inimesed on ju sellised: kõik mis teistsugune, on kahtlane, kui mitte ohtlik. "Nähtamatul" on originaalis (vähemasti vanadel väljaannetel) alapealkirjaks märgitud "teaduslik seiklusromaan" - nii teda ka lugeda tuleb. Lõpuks: tõlge on võrratu. Lugesin seda raamatut inglise keeles ka, aga eesti keeles loetule ei andnud see karvavõrdki juurde, sestap sai pandudki, et lugesin eesti keeles. Originaali lugemine ei andnud, mulle rohkemat, kui teadmise, et nüüd on ka originaal läbi loetud. PS: Allpool on üles loetud ports teaduslikke apsakaid, mida HGW justkui poleks tähele pannud... tegelikult teadis Wells neid asju väga hästi... ta püüdis üsna püüdlikult mööda hiilida sellest, et Griffin peaks pime olema... Aga õnneks oli Wells kirjanik ning ta allutas teaduse kirjandusele, mitte vastupidi... tänu sellele on meil olemas suurepärane romaan!!!
Teksti loeti eesti keeles

Raamatul pole viga, kuid see õnnetu eksperimentaator oleks võinud rohkem sümpaatne olla ja nürile rahvamassile sellega rohkem vastanduda. Üldiselt mulle ei meeldi, et geniaalseid teadlasi muidu "metsapoolsetena" kujutatakse. Aga päris nii see ka just ei olnud, eks 100 aastat tagasi oli pisut teine mõttelaad.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata üks läbi aegade tuntumaid ulmekaid üldse. Üks sellistest, mida teavad sageli ka need, kes ulmet miskiks ei pea. Tänapäeval tundub võõrastavana Wellsi realism. Kõik, mida ta kirjeldab on alati ääretult tõepärane. Iseäranis käib see tõdemus nimelt "Nähtamatu" kohta. Ka see, et "hull eksperimentaator" ei olnud mingi superpositiivnekangelane käib selle reaalsuse juurde. Ta oli lihtsalt üks kurva saatusega mees. Mõnes asjas oli ta tark, mõnes rumal, nagu me kõik. Viit siiski ei pane - absoluutne tipp see teos siiski ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi arust on Wells suurim ulmekirjanik ning kõik, kes temast kõrgemal on seisavad lihtsalt tema õlgadel. Tegemist on kahtlemata ulmekirjanduse klassikaga, kuid see ei välista kerget kriitikat ebateaduse ja loogikavigade pihta. Esiteks: Nähtamatu ise ju leiutas oma esialgsete eksperimentide käigus läbipaistva villase riide, miks ta seda ei kasutanud? Teiseks: Kui kass muutus nähtamatuks, pidi ka kassi nahk muutuma, seega sai riiete probleemi ka teistpidi lahendada. Kolmandaks: NÄHTAMATU PEAB OLEMA PIME! Silma võrkkestal ei saa kujutist tekkida, kui võrkkest on läbipaistev.
Teksti loeti eesti keeles

SUURE KIRJANIKUNA võlub sõnameister romaani lehekülgedel esile algul võõrastemaja “Tõld ja Hobused” ning seejärel kohalike elanike nähtuna ka kummalise võõra. Aastaid pärast romaani ilmumist kirjutas Wells, et teadlase ja ühiskonna vaheline suhe allub teatud skeemile: teadlane teeb avastuse, keegi teine saab seetõttu rikkaks. Griffin kavatseb rikkuda seda reeglit. Ta ei mõtlegi oma leiutist loovutada teistele, vaid tahab seda ise kasutada. Griffini eesmärgiks ei ole rikastumine, te räägib Kempile: “...Ja see nähtamatu mees peab kehtestama hirmuvalitsuse. ... Kõik need, kes tema käskudele ei allu, peab ta tapma...” Kuigi Griffin tekitab kaastunnet, on õiglane, et ta lõpuks hukub. Muud mõistlikku lahendust Griffini ja ühiskonna vastuolul ei ole. Tõesti hästi kirjutatud teos. Ulmes kulus kõvasti üle poole sajandi, et midagi samaväärset luua. Mulle meeldis ka tõlge.
Teksti loeti eesti keeles

Wellsi parimaid raamatuid. Ta on suutnud luua hämmastavalt mõjuva ja usutava atmosfääri. Nähtamatu on niivõrd huvitav tegelane, et HGW romaanile järgnes terve müriaad filme (kusjuures mõned on päris head ja vaimukad), raamatuid, jutte jms. Raamatu algus meenutab tõesti rohkem õudukat kui ulmet, kuid ta muutub suhteliselt ruttu SF, milleks raamat on ka mõeldud. Kui nüüd arvesse võtta kõiki teaduslikke vigu, mida Wells tegi, siis need on lihtsalt paratamatud. Kui Nähtamatu oleks pimedaks jäänud, poleks ta midagi teha saanud. Kui ta oleks kasutanud nähtamatut riiet, oleks teelt kadunud mitmed probleemid, millele Wells rõhus jne. Seega oleks lihtsalt teaduslike vastuolude tõttu jäänud sündimata sedavõrd huvitav tegelaskuju nagu Nähtamatu. Raamatus häiris mind ainult üks asi — Griffini kujutati hulluna, kes unistab diktaatori toolist. Ma nõustun täielikult härra Muinasmaaga, et kõiki geeniusi pole vaja kujutada hullude võimuihkajatena. Raamat on aga muidu huvitav ja tõesti hästi kirjutatud, nii et lugeda tuleb igal juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Tavaline põnevusromaan ulmelise elemendiga stiilis - mis siis kui. Omal ajal võis olla teedrajav (milles ma kahtlen), praegu on x-filede näol kõik kohad sarnast pahna täis. Mulle ei piisa kui raamat jätab lugemisel mõlkuma vaid ühe mõtte -- "Mida ma oleksin paremini teinud?". Peale üldidee peavad mõtlemisainet andma ka pakutud lahendused ja arengustsenaariumid. Raamatu päästab vaid professionaalne kirjanik kes selle kirjutanud on.
Teksti loeti eesti keeles

Nägin seda nõukogude filmi enne raamatu lugemist, kuid see ei seganud. Raamat jättis veidi teistsuguse mulje, kui film. Mulle meeldis väga.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Kahtlemata väga kuulus ja hea teos, kuid mulle meeldis "Maailmade sõda" rohkem. Üsna huvitav teema ja selle lahendus.
Teksti loeti eesti keeles

Nõus, et kirjanduslikult vist HGW parim raamat. Ängistav ja tõepärane. Ühinen Jürkaga - kohustuslik kirjandus.
Teksti loeti eesti keeles

On jah kohustuslik kirjandus ja ikka selle poole pealt. et "kuidas peab". Vaidlen tuliselt vastu k6igile, kes seda seiklusromaaniks peavad, kuigi sekluslik element seal kahtlemata see on. Ma ei oska öelda, kas Wells kirjutas taotluslikult (tava)inimeste käitumisajenditest jutustava loo v6i tuli see kogemata välja. Mina olen igaljuhul inimkonnast sama halval arvamusel, kui lp H. G. Wells. Eriti sympatiseeris mulle see, et kogu romaani peale ei olnud vist mitte yhtegi sympaatset tegelast. Ilmselt aegumatu lugu.
Teksti loeti eesti keeles

The Invisible Man on õudus-ulmelugu. Jutustus algab 19. sajandi lõpus Lõuna-Inglismaa väikeses külas, kui ühel kibekülmal talveööl saabub kohalikku võõrastemajja veider tundmatu. Tegelane on pealaest jalatallani riietesse mässitud, nägu sidemetega kaetud ja silmi varjamas suured tumedad prillid. Võõrastemaja perenaise kõhklused hajutab ta korralikult makstud rahaga ja teatab, et kavatseb pikemaks peatuma jääda.
 
Peagi toimetatakse võõrastemajja suured kastid raamatute, laborivarustuse ja kemikaalidega. Kuid lisaks muudele veidrustele on tundmatu ka kohutava iseloomuga - tihti katkestavad tema tööd metsikud raevupursked, mille käigus ta oma laborit purustab, siis jälle passib ta päevade kaupa sünges masenduses niisama. Kuude möödudes süveneb järjest ka seletamatu hirm, mida ta kohalikus külarahvas tekitab...
 
Minu jaoks oli see kolmas kord "Nähtamatut" lugeda ning esimest korda originaalkeeles. Huvitaval kombel on minu arvamus igal lugemiskorraga kraadi võrra langenud, hoolimata loo mõnedest märkimisväärsetest tugevustest. Üheks selliseks tugevuseks on õuduselement, mistõttu loekski ma seda teost eelkõige õudusulmeks. Seda toetab ka asjaolu, et enamus loo hilisemaid töötlusi on tehtud just nimelt õuduse võtmes.
 
On ju üsna selge, et see lugu on eelkõige variatsioon "teadlane loob koletise, keda ta kontrollida ei suuda" teemal, mille eelkäijaks on Mary Shelley "Frankenstein", aga ka näiteks Robert Louis Stevensoni "Kummaline lugu dr. Jekyllist ja mr. Hyde'ist" ja Wellsi enda "Doktor Moreau' saar". Hoolimata teaduslikust aluspõhjast on need kõik oma olemuselt just õuduslood.
 
Õuduse teeb siin mõjusaks autori sõnameisterlikkus õhkkonna loomisel. See algab kohe esimesest lausest ning tõuseb aeglaselt ja oskuslikult kuni plahvatusliku kokkupõrkeni umbes poole raamatu peal. Loo teine pool langeb aga paraku totrasse ja tüütusse tagaajamisse, kus ainus kõrgema kvaliteediga osa on peategelase jutustus oma eksperimendist (ja ehk veel ka täiesti viimane stseen).
 
Probleem ongi minu jaoks selles, et pärast esimese saladuse paljastamist ei ole autoril enam suurt midagi öelda. Nähtamatu peategelane on algusest peale olnud täielik sotsiopaat ja kogu loo mõtteks on lihtsalt "lurjused kasutavad võimu halvasti". Kuigi Wells kipub ka oma teistes teostes moraliseerima, on tal tavaliselt siiski natuke rohkem tähendusi varuks.
 
Kui ka teaduslikust põhjast rääkida, siis öeldi juba peagi pärast loo esmailmumist, et nõnda kirjeldatud nähtamatus poleks täielikult võimalik, sest silmadel on nägemiseks vaja valgusele reageerida. Siiski arvan ma, et autor oli sellest teadlik (mida näitab peategelase jutustus sellest, kuidas ta kassi peal oma meetodit testis) ja ta lihtsalt loobus väikesest osast teaduslikust tõest loo huvides. Teiste, suuremate teemade kõrval pole see küll mingi puudus.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles

Veidralt kaua pole see raamat minult hinnet saanud, ja nüüd kisun keskmist alla ... Ehk häirib alguse õudukasarnasus, mis loo keskel komejandiks tahab muutuda.
 
Siiski on kõigile soovitatav lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles
x
Antti Helemets
14.03.1978
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Ei usu lihtsalt seda aegade "vahele" minekut. Liiga ebareaalne. Kuidas nad sügisel, kui loodus tiba teist värvi on, kohe ajareise ette ei võtnud. Kuidagi liiga lihtne oli see asi. Aga eks peategelasele tulnudki kõik lihtsalt kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu sisu: Skeeve istub ja joob. Vic organiseerib talle ka pimekohtingu, mis tähendab seda, et ta läheb ja joob ööklubides. Skeeve läheb Aazhiga kohalikku kõrtsi jooma ja leiab, et ta on üsna ebapopulaarne. Saite juba aru: Skeeve on joodikuks muutunud (ok ta on seda juba pikemat aega). Samas üritab ta mõelda kuninganna ultimaatumile: Skeeve kas abiellub temaga, või hakkab kuningaks. Bunny üritab samal ajal päästa Possiltumi kuningriigi majandust, mille sõjavägi eelmises osas ära kurnas.Kolm selle eest, et tegevus praktiliselt puudub.
Teksti loeti inglise keeles

Sel ajal, kui Skeeve Pervil joomas ja oma partnerit otsimas käib, üritavad ülejäänud M.Y.T.H. Inc. liikmed Kladhis sõda ära hoida. Guido ja Nunzio leiavad lõpuks, et kõige lihtsam lahendus sõja ärahoidmiseks oleks saboteerida sõjaväge ja seda nimelt seestpoolt. See ei taha aga kuidagi edeneda: nad saavad pidevalt aukõrgendusi tubli töö eest. Muidu hea aga kolem sai selle eest, et lõpplahendus oli _väga_ kehva ja juba alguses aimatav.
Teksti loeti inglise keeles

Skeeve pole kaugeltki hea võlur: kokku oskab ta kolme nõidust. Mentoriks on tal deemon, kes on oma võluvõimed kaotanud. Kuningriigi kaitsmiseks palkavad nad väga omapärase luuserarmee. Polegi vaja lisada, et nad loomulikult võidavad. Kuidas nad seda teevad on juba iseasi.Mõnus ja lõbus lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Autori fantaasia maagia kohalt piirdus maagiliste kividega (oli veel nipet-näpet aga põhiliselt olid kivid). Peategelane oli sihuke lollpea, et talle seletati kõiki asju kolm korda järjest (ilgelt tüütu lugeda). Ei ühtki huvitavat ja uudset mõtet ning venitatud hästi pikaks.
Teksti loeti inglise keeles

Surm on loomulikult üks Kettamaailma vaimukamaid tegelasi. Surm ei lähe tegelikult niivõrd puhkusele, kui inimesi tundma õppima. Teda huvitab nimelt elu. Nüüd ta üritabki teha inimeste tööd, proovida nende meelelahutusi jne. Kindel viis!
Teksti loeti eesti keeles

Peale võlurite on Kettamaailmas ka nõiad. Võlurid on rangelt mehed ja nõiad naised. Nüüd saab ühe nõia lapselaps võluriks. Loomulikult tuleb sellest jama. Eriti, kuna Vanaema ei taha võluritest kuuldagi. Pratchett on kirjutanud esimesest kahest Kettamaailma raamatust täiesti erineva ja IMHO tunduvalt parema raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta tegelikult suur asi ei olnud aga need olevused, kes ajas tagurpidi liikusid olid omaette lahedad. Lisaks veel idee, et sinu vaibas võib toimuda Tolkieni mõõtu eepos. Ideed head, teostus kehv.
Teksti loeti eesti keeles

Peale kõige muu tekib järjest juurde maagilisi olevusi, kuna pärast jõuluvana surma (ok, tegelikult jumalad ju ei sure) on selleks piisavalt energiat. Nii tekivadki pohmaka jumal (kellele õlal istuv gnoom puuhaamriga vastu pead taob ning kes põeb nende eest pohmakat, kes seda ise ei tunne), sokke ära viivad gnoomid, gnoom, kes kellahelinaga uue maagilise olevuse sünnist teada annab ja teised.
Teksti loeti inglise keeles

Kõik teed viivad Ankh-Morporkist eemale, seekord minnakse Holy Woodi, kus alkeemikute gild hakkab tegema harivaid liikuvaid pilte.Holy Wood muutub kohaks, kus inimesed, trollid, päkapikud, haldjad jne koos elavad ja üksteist ära ei söö. Raamat kirjeldabki tummfilmi(katsetused papagoidega ei andnud tulemusi) ajaloo Kettamaailma versiooni. Nalja saab kõvasti.
Teksti loeti inglise keeles

No ei ole enam nii hea kui eelmised. Kui mõelda sisule, siis on see lihtsalt igav (mingi hulk inimesi üritab universumi hävingust päästa) ja ka lõpplahendus pole Adamsile omaselt absurdne. Siiski on piisavalt absurdi peatükke eraldi lugedes, seega "hea".
Teksti loeti eesti keeles