Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Neal Stephenson ·

Snow Crash

(romaan aastast 1992)

eesti keeles: «Lumevaring»
Tallinn «Varrak» 2003 (F-sari)

  • F-sari
  • Stalker
Hinne
Hindajaid
23
4
5
0
0
Keskmine hinne
4.563
Arvustused (32)

Tõsiselt kärtsaka ja laheda algusega raamat. Juba esimese 2,5 lehekylje järel sai mitte just väikese kõhutäie naerda. Mõnevõrra Mangalik keskkond ja tegelased. Peategelane Hiro Protagonist, endine häkker, on pooleldi jaapanlane ja käib ringi kahe samuraimõõgaga. Bad Guy on veelgi värvikam - vaalapyydjast aleuut kes loobib oma oponentide pihta käepärasest materjalist valmistatud harpuune, klaasist nugasid ja sõidab ringi eriliselt karmi Harley''ga, mille kylgkorvis paikneb vene allveelaevalt mahakruvitud tuumalõhkepea. Parasjagu andekas on ka Stephensoni visioon virtual reality tulevikust. Peale selle sisaldub raamatus veel terve hulk head/paremat, näitex huvitavaid mõttekilde religioonide arengust (mis on vahet religioonil ja viirusel?), keelest kui nähtusest (miks on on maailmas nii hullumeelselt palju erinavaid keeli?), jne. Soovitan soojalt.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt üks paremaid küberpungi raamat, mida ma viimastel aegadel lugenud olen. Huvitav on see, et kui Gibsonlik visioon oli see, et kellel on info, sellel on raha ja võim, siis "Snow Crash" jagab kübermaailma (Metaverse) ja pärismaailma (Reality) konkreetse joonega kaheks - Hiro Protagonist oli raamatu alguses Reality pizzapoiss, kuid Metaverses oli ta miljonär, omamoodi Samuraiprints, kellel oli oma maja ning kelle kirjutatud koodi kasutasid paljud Metaverse rakendused. Lisaks sellele, tundub, et Neal Stephenson jagab seda arvutimajandust Gibsonist megapalju rohkem, mistõttu on tema paljude tegelaste toimingud oluliselt arusaadavamad. Üldiselt, värk on selles, et korraga nii Metaverses, kui Realitys on hakkanud levima mingi imelik viirus - "Snow Crash" (nimi tuleb sellest valgest mürast, mida on võimalik nautida televiisorist, kui keegi antenni kirvega pooleks kaksab). Selgub, et hackerid, kes on harjunud tegelema binaararvudega ning kelle aju on arenenud algoritmilise mõtlemise poole, lähevad lolliks, kui neile teatavat sorti bitmappi näidata. Pärast selgub, et mittehackeritele on võimalik sama tulemust tekitada mingi veidra medikamendiga (mida kellegil ei ole õnnestunud uurimiseks oma kätte saada, kuna see drug võtab kätte ja selfdestructib, kui keegi autoriseerimata isik seda kiskuma läheb. Üks kloun hakkab seda asja uurima ning kooleb (pisikese klaasnoa torke tagajärjel). Hiro Protagonist jätkab poolelijäänud tegevust ning leiab, et kogu see kamm on mingit moodi seotud baabeli torni müüdiga ning Sumeri kultuuriga. Ajapikku selgub, et, kuigi inimese aju on arvutist erinev, on samas võimalik tõmmata ka paralleele ning et inimest on teatavate piltide ning lausete abil võimalik sundida täitma mingeid toiminguid (nagu programmeerimine). Selgub, et iga inimene oskab kahte keelt, n.ö. sisemine keel ning pindmine keel (see, mida ta räägib). Pindmine keel samal ajal kaitseb inimest häkkimise vastu, kuid kui mängu tuli "Snow Crash", siis jõuavad alumises keeles antud käsud otse kohale ning inimestest saavad normaalsed zombid. Loomulikult olid platsis kohe ka pahad. Raamatu negatiivseks omaduseks võiks lugeda võibolla vaid seda, et ta kippus kohati veidike venima ning oli vahest liiga pikk. Teisest küljest jälle, kui ma seda raamatut teist korda üle lugesin, tundus see pikkus täiesti vastuvõetav või isegi pisut liiga lühike, sest alles siis hakkasin ma aru saama paljudest detailidest, mis esialgu tundusid tähtsusetud. Väga soodne, kuid pisut raske lugemismaterjal.
Teksti loeti inglise keeles

Tõeliselt hoogne ja mõnus tekst, nagu eespool juba mainitud on. Isiklikult meeldis kõige rohkem raamatu algus, kus väga ilusti kirjeldati suurkorporatsioonide poolt juhitavat maailma.

Natuke peaksin selle raamatu kallal siiski norima. Minu jaoks oli natuke imelik on selles teoses osade sõnade kasutus. Nii mõnegi sõna kasutus/tähendus on raamatu väljaandmise ajast muutunud. Samuti oli väga informatiivne ja sisuga tihedalt seotud need pikad arutlused usu tagapõhjast ja selle tekkest, kuid ülejäänud teosega ei sobinud kohe kuidagi kokku.

Sellegi poolest väga hea raamat ja kindlasti kohustuslik lugemisvara cyber-pungi austajatele.

Teksti loeti inglise keeles

P6nevaim cyberpunk yldse vist, mida lugenud olen, kuigi kirjanduslikult mitte nii tugev kui Gibson. Peategelast Hirot on veidi raske ette kujutada - elu pole siiani n2idanud, mismoodi n2eb v2lja musta- ja kollasenahalise inimese ristand - aga see on v2ga eestikeskne mure.Stephensoni yksikaslasised tulevikurula- ja tsiklikirjeldused ajavad suu vett jooksma, v2ga huvitavalt on v6imalik ette kujutada ka Hiro toakaaslase Vitaly Tshernobyli b2ndi The Meltdowns... Ja metaversumit samuti.Ettevaatlikele hoatuseks: raamatut on v2ga raske k2est panna, kui lugemist juba kord alustatud. Ja 2rgu ehmatagu teid lingvistilised spekulatsioonid -- virtuaalse Raamatukoguhoidja jutt on v2ga p6nev.P.S. Kui see oleks viirus, oleks te praegu surnud. M6elge oma turvalisusele ;)
Teksti loeti inglise keeles

Snow Crash on sheff raamat — teravmeelne, tempokas, põneva müsteeriumiga.

Üks osa kirjeldab lähituleviku maailma. Näiteks kohe sissejuhatuseks on 30 lk kirjeldust pitsaveost. Või peatükk, mis kirjeldab USA riigiaparaadi tööd, või peategelase mootorrattaostu. On küll kole pikad loo edasiliikumist aeglustavadpeatükid, aga samas tunned kohe, et kirjanik on omaloodud maailma paberilelaotamist tõsiselt nautinud.

Teine osa koosneb actionist, kiired tagaajamised ulmesõidukitega, plahvatused, hirmkarmide relvadega duellid veidrates tegevuspaikades.

Õnneks ei ole tagaajamised tagaajamiste endi pärast. Kogu möll käib selleks, et päästa maailm uue salapärase viiruse käest, mis saab jagu nii arvutitest, häkkeritest kui lihtinimestest. Mõistatuse lahtiharutamise käigus jõuab peategelane muistse Babülooniani ja avastab üllatavad seosed religiooni, IT ja tervise vahel. See osa raamatust meenutab Polanski Üheksandat väravat või Eco Roosi nime.

Tegelt saaks sellest raamatust vähese vaevaga kolm bestsellerit. Ülalnimetatud kolm peatüki tüüpi vahelduvad kenasti üksteise järel. Loed lihtsalt peatükid kolmeks ja lööd eraldi kaante vahele. See lahendaks ka nende probleemid, kellele 600 lk tervik kohati venima hakkas.

Neile, keda sõna küberpunk peletab, Stephensoni arvutivärk ja virtuaalreaalsus ei ole mingi hägune segapudru, vaid lihtne suht-koht selge ja usutav ka kahendsüsteemis mitte mõtlevale inimesele.

Ohh, ja need tegelased, kellest pea ükski ei ole selgelt positiivne või negatiivne — onu Enzo, ameerika president või ühe peategelase riigiteenistujast ema :-)

Teksti loeti inglise keeles

Jah, ka minul tulid seda suurepärast raamatut lugedes silme ette jaapani animed, näiteks "Ghost in the Shell", "Akira", "Metropolis" ja "Wolf Brigade". Samuti võis teatavaid paralleele tõmmata Johnny Mnemonicu ja Tank Girli filmidega. Võitlus lennukiemalaeva pardal aga meenutas kahjuks Kevin Costneri haletsusväärset käkki "Waterworld". Küberpunk küberpungiks, kõige enam nautisin tohutut hulka erinevaid vidinaid, mida tegelaselt põhiliselt enesekaitseks kasutasid. Aerosool "Liquid Knuckles" ja 15- aastase naiskulleri Y. T. ihusisene viimane võimalus kaitseks vägistamise eest vedasid suunurgad kõrvuni. Vaesestatud uraani sisaldavaid plönne tulistav tuumakuulipilduja "Reason" (I´m sure they`ll listen to Reason, says Fisheye) pani aga lihtsalt oigama. Lahe, tapvalt naljakas, ohtralt actionit sisaldav raamat, mis samas pakkus üsna põhjaliku ülevaate sumeri, babüloonia ja heebrea usundiloost. Viis pluss.
Teksti loeti inglise keeles

mu keskmine hinne autorile on seni kahtlaselt madal, seda tuleks parandada :) kiidetud on eespool juba küll, nuriseks siis, et autor on üsna lõdva sõnakasutusega, jätab sisse väikesi ebaloogilisusi ja ega eriti ilus pole olevikuvormis kirjutatud romani puhul ka see, kui hilisemad sündmused on kohati eespool kui varasemad. aga visioon kaubandusketistunud tulevikumaailmast, deemonitest kubisevast virtuaalsusest ja eelkõige komparatiivse mütoloogia abil tõestatud väide, et viirus = narkootikum = religioon on siiski nii vägevad, et hinnet alla ei hakkaks võtma.
Teksti loeti inglise keeles

Nelja saab see raamat vaid sestap, et syzeekulg on natuke liiga ettearvatav, hollywoodlik. Ja ajaloolised allusioonid pole ka parimate killast. Kõik muu on aga eelviimase peal.
Teksti loeti inglise keeles

Võrratu raamat, naudin senini, kui vahel lugema sattun. Ja levitan mõnuga oma tuttavate hulgas. Karjakaupa värskendavaid ideid ja huvitavaid vaateid, ja seda kõike veel arvestades, et tegemist on ühe cyberpunk`i esikteosega.... :) Juba ainüksi Cosa Nostra Pizza ja onu Enzo on võrratud, aga kogu see kommertsi ja riigi segu ja need mõnusalt jaburad isikud ja tulevikuvisioonid... :))
Omal ajal võrgust Neuromancerit otsides sattusin pidevalt Snowcrashi (ülivõrdes) viidetele, ja lõpuks teda ennast välja tuhnides ei pidanud ka pettuma... Haruldane.

Kaua ma ikka kiita jaksan, lugege ise. Kindel viis.

Teksti loeti eesti keeles

Tegu on õnnestunud seguga koomiksist ja religioonifilosoofiast. Pildikesed tulevikumaailmast on üpriski köitvad. Ehkki arvestades, et peategelaste isad võitlesid II Maailmasõjas, on meie jaos tegu pigem minevikuga - tegevustik tuleks dateerida kuhugi 1970ndatesse või äärmisel juhul 80ndate algusesse (mida tekstis kohati esinevad aastaarvud küll ei toeta). Alternatiivajaloo riiulile teos siiski ei kandideeri, kuna ei räägita sellest, miks ja millal on maailm muutunud niisuguseks nagu ta on.

Kohati kippus küll peale tunne, et Babüloonia ajaloo ja mütoloogia tutvustamisega minnakse pisut liiale, aga enne, kui see tunne jõudis valdavaks muutuda, lõigati jälle mõõgaga paar tegekast tükkideks ja kõik loksus kenasti paika.

Kirjutada autor igatahes oskab. Teksti vürtsitavad ohtrad tabavad võrdlused (deliveraatorid teavad pizzast sama palju kui beduiin liivast, kuul põrkab kuulikindlalt ülikonnalt tagasi nagu käblik verandaukselt jne). Nagu järelsõnast selgub, on Stephenson ka üksjagu programmeerimisega tegelnud, tänu millele ei ole kogu seda küberruumi-asjandust piinavalt valus lugeda nagu mõne teise autori puhul.Minusugustel lugejatel, kelle esimeseks kokkupuuteks küberpungiga oli William Gibsoni "Neuromanceri" eestikeelne tõlge, on küll vaja teatud eneseületamist, et osta raamatupoest raamat, mille tagakaanel esineb sõna "küberpunk", aga antud juhul tasus risk ära.

Teksti loeti eesti keeles

Jube hea raamat: ühtlane stiil ja mõnus lugeda. Usuasjade kirjeldused olid täpselt parajalt annustatud, et ei kippunud tegevuse hoogu segama.

Ainus asi, mis (ka mõnda teist arvustajat vist) häiris, oli II ilmasõja ja Vietnami sõja leierdamine. Tegelaste vanus oli selle jaoks siiski veidi sobimatu. Ameeriklased on piisavalt palju madistanud, et oleks ka mõne sobivamasse ajajärku kuuluva sõja suutnud sinna sobitada.

Plusspunktid selle eest, et suudeti äärmiselt usutavalt tänapäevast ja ilmselt ka tulevast infoühiskonda kirjeldada. Raamat ju kirjutati enne Interneti plahvatuslikku levikut.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav raamat. Kahju ainult, et seda neurolingvistilist poolt nii vähe oli. Selles mõttes, et kõneldi temast peamiselt teoorias. oleks olnud huvitav seda lugeda umbes samamoodi nagu metaversumis toimuvat. Aga see pole kurtmine, kindel viis teosele.
Teksti loeti eesti keeles

Ladus ja huvitavate nüanssidega - mõnevõrra teisiti oli ette kujutatud virtuaalreaalsust kui näiteks Gibson ja Simmons.

Nii põnevalt oli sisse põimitud Piibi-eelse ajastu religioonikirjeldused, et võta kasvõi kätte ja hakka seda lisaks uurima!

Kindlasti oleks raamatule hästi mõjunud, kui seda Maailma päästmist oleks vähem olnud.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt ryndas Bush Iraaki, et Bagdadi muuseumis leiduvate sumeri muististe abil maailma valitseda, aga kohalikud said asjale pihta ja ryystasid muuseumi ära. Praegusel Ameerika presidendil on Rife,iga mitmeid yhiseid jooni-teksaslane, sygavalt usklik-Rife kyll tegelikult polnud-jne. Einoh, kui nyyd tõsiselt rääkida, siis hea raamat. Lihtsam ja naljakam kui Gibson. Muide, ma poleks uskunud, et kyberpungis maailma päästetakse, arvasin, et sellesse zhanrisse kuuluvate teoste tegelaskujud tegelevad rohkem ellujäämisega. Kommentaariks Toomas aasa arvustusele-tekstis oli ju mainitud, et Hiro Protagonist syndis 1970-ndatel, mil ta isa oli juba suhteliseliselt kõrges vanuses( nagu arvatavasti ka Raven) . Nii et ei mingit alternatiivajalugu, romaani tegevus toimub lähitulevikus. Tõlge oli hea, ehkki peab mainima, et Eestis tuntakse kuulsat Kreeka filosoofi ikkagi Platoni, mitte Plato nime all( sama viga oli ka näiteks Heinleini " Tähesõdalaste" tõlkes) .
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid küberpunki teoseid, mida olen lugenud. Kindlasti annab see silmad ette Gibsoni loomingule. Vahest ainukesena peaksin ma võrdväärseks "Snow Crash"-iga Gibsoni juttu "Burning Chrome".

Erinevalt "Cryptonomicon"-ist algab see raamat ühe kõva pauguga ja läheb nii välja kuni lõpuni. Lugejale ei jäeta ühtegi hingetõmbe pausi, ning kohati võtab tempo lausa silme eest kirjuks. Siiski on seda nauditav lugeda. Soovitan!

Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Kyberpunki ma armastan. Aga see siin oli minu jaoks siiski liiga pikk. Materjal ei täida mahtu ära ning stiil pole ka nii hea, et hõredat teksti täidaks.

Huvitav, kas Eco käib ka tõsistele kabalistidele närvidele? :P Sumeriasjandusest ei jaga Stephenson igatahes muhvigi. Esimese pool lehte tundus teooria huvitav, siis kiskus aga yrgplämaks. Reformaator Enlil ja sumeri alfabeet, my ass. Ma saan aru, et iga kitsa valdkonna petsjalist kobiseb, kui mingi termin valesti kirjutatakse, kuid vaene Mesopotaamia (sumerid-babyloonlased-assyyrlased) jääb millegipärast kõigile pidevalt jalgu. Ja kui relvade või rulade puhul näevad kirjanikud enamasti detailidega vaeva, siis nii obskuursete teemade puhul piisab 1930ndatel väljaantud lasteraamatust. Urr. :)

Ma saan aru, et Stephensonile ei meeldi Yhendriikide valitsus. Aga see on tema isiklik probleem. Who cares? Ja paraku on mul ka sedavõrd vilets huumorimeel, et peategelase nimetamine Protagonistiks on minu jaoks umbes sama kui kutsuda teda Öäkiks - taolise võluva stiilivõttega omandab tekst sujuvalt paskvilli lõhna. Ning sellest tahtlikult mööda lugeda on võimalik, kuid raske.

Muidu on Stephensonil ideid kyll, fabuleerida ta täitsa oskab ja tulemus pole yldse paha. Aga mitte briljantne. Ei vapusta. (Ehk peaks kunagi inglises lugema, äkki aitab? Naah...)

P.S. Vaatasin jutu yle ja tõesti, Plato-sarnased toimetamisvead häirisid kah lugemist. Asherah:Asherahit saab ju käänata ainult inimene, kes inglise keelest suuremat ei tea - vähemalt mitte seda, et sõnalõpuline h ei hääldu. Seevõrra on inglise tekst muidugi sujuvam. Eks kunagi sirvin yle, ehk arvamus ikkagi paraneb.

P.P.S. Takkajärgi mõeldes leidsin vist yhe asja, mis mind Stephensoni juures segab. Minu jaoks eristub kyberpunk muust (ulme)kirjandusest eelkõige selles kirjeldatava attitude`i poolest, ses mõttes on erisus psyhholoogiline. Lew Bergi moodi ringi tatsamine, imepyssidest täristamine ja "mutisitt!" karjumine võiks ju ka kyberpunk olla, aga ei ole. Psyhholoogilisest sygavusest jääb puudu. Siin samuti. Kui Gibson - eriti "Pattern Recognition"-is - on harukordselt sygav isegi tavakirjanduse parimatega võrreldes, hoolimata tehniliste vidinate olemasolust või puudumisest, siis Stephensoni karakterid on lapikud kut lestakala. No ei ole neis sees midagi, rebid tapeedi katki ja tuleb liimine täissoditud tellissein vastu. Ilmselt selles asi ongi. Maitse-eelistus muidugi.

P.P.P.S. Miks ma kogu aeg "Stephenson"-i asemel "Gaiman" kirjutan, nii et tykk aega hiljem parandama pean? Mingi freudism vist. :P

Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult oleksin mingi hetk hindeks koguni "kahe" pannud, aga raamatu lõpuosa kujunes oodatust pisut paremaks.

Ilmselt üks põhjustest, miks ma Stephensoni üllitist eelpoolkõnelejatega võrreldes madalamalt hindan, on asjaolu, et ma ei ole just kõige suurem küberpungi sõber. Samas on selleski þanris esinenud mulle meeldinud tekste, mistõttu loen jõudumööda küberpunki edasi.

"Lumevaringu" puhul häiris mind tõsiselt see, kuivõrd naeruväärseks päris paljud asjad olid tehtud (no näiteks see Ameerika Ühendriikide ja selle salateenistuse teema, see sumerite sissetoomine oli ka nii ilmselgelt pseudoteaduslik). Ka jättis suhteliselt ebaloomuliku või veidra mulje mõningate tegelaste käitumine erinevates situatsioonides (selle rulahundi mõttekäigud ja teod olid vahel päris "huvitavad"). Mõistagi on see suure tõenäosusega taotluslik, aga kuna mind jätsid autori miskid isiklikud arveteõiendamised suhteliselt ükskõikseks, siis jäi asi vahepeal väga igavaks. Eriti närb oligi raamatu keskmine osa, kus ma isegi kaalusin teose pooleli jätmist. Õnneks või kahjuks ma seda tavaliselt siiski ei tee ja lõpuosa oli tõesti kuidagi loetavam. Ja olgem ausad, Stephensonil oli ka mitmeid päris vaimukaid leide ja mõttearendusi. Kuna neist on juba eespool pikalt-laialt räägitud, ei hakka neid üle kordama.

Kokkuvõttes siiski hindeks selline nõrk keskmine ja on küllaltki tõenäoline, et seda raamatut ma uuesti üle enam lugeda ei viitsi.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin mis ma mõtlesin, aga sellele raamatule peab ikka "5" ära panema, niivõrd läbimõeldud, mitmekihiline ja uudne oli see. Nõus muidugi - detailidega laseb NS kohati üle jala ja teinekord tundub mõni situatsioon paljalt pila või efekti pärast kokku traageldatud olevat, kuid see ei häiri lugemisel kuigivõrd. Muidugi on maailm pisut mangalik ja väga raske on seda Clarke`i või kasvõi Simmonsi visioonide kõrval väga tõsiselt võtta, samas kui -- arvestades just, et NS raamatu tegevus peaks meile ajaliselt "lähemal" olema -- paljude tehnoloogiate arengu tänast seisu vaadates on mainitud kahe mehe maailmad puhas spekulatsioon, sellal kui NS kirjeldab asju, mille puhul oleks raske selgitada, miks ei lähe nii, nagu tema ette näeb. Ehk loob selle mulje too pisut kerglane, pidevalt muigega suunurgas toon, millega autor oma lugu jutustab ja mis muidugi sellele teisalt tõeliselt kasuks tuleb? Lisaks sellele aga, et lugeda oli lihtsalt hea, panen hinde suuresti ka just tolle tohutu taustatöö eest, mis loo nauditavaks tervikuks köidab.
Teksti loeti inglise keeles

Näiteks Gibsoni “Idoruga” võrreldes tekib mulje, et Stepehenson esindab küberpungi märulikumat suunda ja Gibson esindab vaoshoitumat ja akadeemilisemat. “Idoru” sisust aga ma suurt midagi enam ei mäleta, “Snow Crashi” sisu ja maailm aga jäävad vist üsna pikaka ajaks meelde.

Koomiksi ehk graphic novel’i stilistika on selles raamatus tugevalt äratuntav. Koomiksi jaoks on vajalikud väga võimsad, originaalse visuaalsuse ja väliste tunnustega tegelased ja neid siin jagub, alustades Ravenist. Koomiksi võttestikust on ilmselt tingitud ka teatav filmilikkus, mille kohta ei oskagi öelda, on see mõeldud paroodiana või mitte. Või kuidas suhtuda üldse näiteks manifesteerivasse poliitilisesse korrektsusesse, et peategelasteks on neeger ja tütarlaps? Tõsi, väga imelik neeger ja üsna ebatavaline tüdruk.

Ilmselt on raamatu suurimateks plussideks ikkagi see sumeriasjadnus, metaversum, maffia ja USA föderaalvalitsus. Tõtt-öelda ei saa ma hästi aru eelarvustaja köbisemisest, et Sumeri-temaatika pole akadeemiliselt pädev jms. Võib-olla ei juhtutud tähele panema, et tegu on ilukirjandusega. Stephenson tõlgendas ja kasutas Sumeri ainest nii, nagu tal vaja oli ja nagu ta ise tahtis. Pealegi on tegu pungiga, stiiliga, millele mõningane vabadus, hoolimatus ja pöörasus autentse ainega ümberkäimisel on võrdlemisi omane.Satiir USA valitsuse aadressil on üks raamatu parimaid kohta ja see pole autori isiklik probleem, vaid kogu vaba maailma probleem. Selline skisoidne friiklus on kujunendu tõhusa riigi tunnuseks. Metavresumist ainult niipalju, et Lukjanenko on ilmselt ma Deeptowni Stephensoni pealt maha viksinud...

Maffia ja pizza delivery... Geniaalne. Muide, paaris kohas on otsesed viited “Ristiisale”. Ja autor sõnum on üsna selge: maffiast on tegelikult rohkem kasu kui riigist.

“Snow Crash” on kindlasti “viit” väärt. Terav ja päevakajaline raamat. Oleks võinud pikem olla aga sellest veast sai Stephenson vist isegi aru ja järgnevad asjad ongi tal juba härjalt paksemad.

Teksti loeti eesti keeles

Alustaks positiivsest. Tegu on üle tüki aja raamatuga, mille suutsin pikemaajalist puhkust võtmata või hambaid kiristamata lõpuni lugeda, ehkki tõe huvides tuleb tunnistada, et alates 300ndast leheküljest, mil romaani tegevus moondus tormakaks actioniks, teatud sellesuunalised raskused siiski ilmnesid.

Romaani süzhee on lihtne, kellelgi on midagi kahtlast plaanis ja romaani peategelaste eesmärgiks on välja selgitada plaani taga seisev isik (organisatsioon) ning plaan nurjata. Keskmisest huvitavam on plaani realiseerimise skeem ja selle võimalikuks tegev "teooria" - aga sündmustest ette rutates - plaani taga seismas leiame jällegi sisuliselt vana hea hullu teadlase.

Romaan on põhiolemuselt karikatuurne. Seda nii tegelaste (romaani kolm keskset tegelast (Hiro, (15-aastane!) YT, Raven) on sisuliselt üleloomulike võimete ja kõikvõimalike gadgetitega varustatud superkangelased) kui ka lugeja silme ette manatud ühiskonnakorralduse osas (see ei ole eriti tõsiseltvõetav - parasiitidest koosnev ühiskond? - aga ma ei usu eriti, et autorgi seda surmtõsiselt mõelnud on). Jääb mulje, et tegevus toimub meie kaasajal (ca 30-nene Hiro oli sündinud 70ndate alguses) ja ulmekirjanikele omaselt ilmestab teksti esiteks laiemas plaanis jõhkralt ülehinnatud tehniline progress (no ei ole neid romaanis kirjeldatud imevidinaid ei praegu ega ka lähiajal tulemas) ja teisalt anakronismid - virtuaalne raamatukoguhoidja, kellele on arusaamatud riistvara ja tarkvara mõisted, videomaki kasutusjuhendiga seotud nali, viide Bart Simpsoni kujutisega t-särkidele.

Antud hinde taga on kaks asjaolu, esiteks pinnapealsed ja minimaalselt intrigeerivad tegelaskujud ja teiseks ebaühtlane süzhee stiilis tera actionit, tera targutusi.

Pakun, et romaan on hingelähedane inimestele, kes kasutavad usinalt kõikvõimalikke interneti kommunikatsiooniteenuseid ja omavad märkimisväärset praktikat arvutimängude alal. Kahjuks ei tule ka huvi koomiksite ja animatsioonide vastu, sest iseäranis viimase romaniseeringut see raamat suuresti meenutabki.

P.S. Raamatu tõlkijaks on inimene, keda peetakse antud ala meistriks Eestis, seda enam hämmastab sõnaleid "pask" väljendi "shit" vastena ning mõistete "boifrend" ja "girlfriend" paralleelne esinemine (peaaegu et ühel ja samal leheküljel).

Teksti loeti eesti keeles

Noh, eelarvustajad on kõik juba pikalt ja laialt ära seletanud ning ma kardan, et ei oska enam midagi tarka lisada. Hea raamat, aga mitte väga hea. Häiris kohutavalt see, kuidas autor tegeleastele just vajalikul hetkel mingi imevidina andis, et need mingisugusest jamast puhtalt pääseksid. Samuti hakkas lõpuks pinda käima see Babüloonia liin - ükskõik kui väga ma ka ei pinguta, seda keeleviiruse jama ma uskuma ikka ei hakka. Tore raamat, puhas ajaviide. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Olen täheldanud, et inimesed, kes on “SC”’d lugenud jagunevad kaheks – need kes seda taevani kiidavad ja need keda see üsna külmaks jätab. Päris sellist, kes raamatu sügavale mutta tambiks ja seda ulmekirjanduse häbiplekiks nimetaks paugust küll ei meenu. Ja kurat, ise oleksin kindlasti esimene, kes sellisele väitele tuliselt vastu vaidleks. Ometigi ei kuulu ma mitte sellesse esimesse, vaid teise gruppi. Raamat on hea, kuid ei suuda köita. Ei võõras ega ka emakeeles. Kordan lauset, mida ma mitmel korral olen selle teose austajatele öelnud: “Mulle ei lähe korda ühe pitsapoisi läbielamised ja hingeelu, olgu ta nii kõrgtehnoloogiline kui tahes.”. Ja justnimelt sellel tasemel kogu raamat ongi kirjutatud. Veel kindlasti üks märksõnadest on koomiksilikkus, mis mind kaunikesti külmaks jätab. Mida Strephenson väga hästi oskab on verbaalsete piltide joonistamine, kuid nagu juba öeldud, ei ärata see erilist vaimustust. Kindlasti ei saa nende piltide joonistamist talle pahaks panna, sest Stephenson on ju ise järelsõnas lausa maininud, et tahtis kõigepealt koomiksit teha. Ehk olekski ta koomuskina parem. Kärtsu ja mürtsu saab seal piisavalt, et visuaalset poolt ära kanda. Mis puutub aga sisusse, siis... nojah. Päris aus olles jättis see üsna abitu mulje. Ideid nagu oleks, aga midagi mõistlikku nendega peale hakata justkui ei osata. Eriti, mis puudutab kandvaid ideid. Kogu see sumeri ja viiruse värk. No andke kannatust, kogu fabuleerimine jäi umbes keskkoolipoisi tasemele. Olgu kõik see kompott küber ja punk ja mis kõik veel,aga õõnsaks kõnekõminaks kogu sibelemine ja teemaarendus jääbki. Detailid olid muidugi mõnusad ja selle eest kiitus. Kuulipritsile “Reason” nimeks panna, noh selleks peab nutti olema. Pahalane oli sümpaatne, mis sellest rääkidagi. Lausa hektarite viisi sümpaatsem, kui positiivne kangelane. Hiro aga oli tüüpiline praegusaja yankee. Hoolimata oma eksootilisest päritolust on tegemist kaunikesti piiratud mõttemaailmaga ja üsna fantaasiavaba tegelasega – ehk siis pitsapoisiga. Emotsioone ei tekitanud ka naissoost päätegelane (hoolimata raamatu mitmekordsest lugemisest ei tule mulle ta nimi meelde, sellevõrra õlgukehitama panev oli ta. Oli miskised kaks tähte, a las ta jääb). Maffia ja riik – siin ei ole kah midagi uut. Kui maffia seadustada oleks ta selgelt riikliku struktuuriga ja ega ta töötaks sugugi paremini, kui seda teeb riik. Vähemalt mina küll ei avastanud teosest tõendeid suurema haldussuutlikkuse kohta peale mõttetu maneeritsemise. OK, selle farsiga võrreldes, mida seal Yankistan kujutas oli ta muidugi tegija. Ja mister Wu’st ma ei räägigi, ehkki tema oli selgelt kogu pundi usutavaim ja meeldivaim tegelane. Ehk on ülekohtune Stephensoni liigses utreerimises süüdistada, täitsa võimalik, et see tema taotlus oligi. Paraku ei saa teda sellisena kuidagi tõsiselt võtta. Oijah ja kindlasti mitte least ei ole see lugu, kuis käis pidevalt äge põdemine, et aleuuti ei saa kutuks teha, kuna ta pisikest tuumakat kaasas tassib. My Ass! Kui asi lõpuks ikka ära tehti oli tulemus nagu oleks valge hiir kuskil veidi sooja õhku seedetraktist välja lasknud ja asi vossem.Resümeerikski sedasi, et kui raamatut, mis kirjutet mitte koomuskina, vaid tõsisena ja teda säändsena kuidagi võtta ei saa, pole mul põhjust mitte temale üle rahuldava panna. Gibsonit usun, aga Stephensoni kindlasti mitte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

1. Kuna raamat on kirjutatud nii ammu, siis paljud süþeeliinid tänasele lugejale rohkemaks kui ajaloolise alternatiivse ulme valda jäävaks ei küüni. Vietnami veteranlus, aatompommid Jaapani pihta, peategelaste sünniaastad (no nad ju vanemad kui ma praegast ja maailm ju ikka täitsa teistsugune...) ei hakka aga siiski väga hammastega lugemisnärvi külge, sest paganama hästi kirjutatud.2. Vilusuufiline külg on asjatundlik. Peale seda laviinitäit alternatiivajaloolist populaarteaduslikku menukirjandust (tekkeloo hoidjatest kuni David Icke`ini), mis eesti keeleruumi on tunginud, täitsa kobe versioon teadvusviiruste kohta. Kahjuks kohati ka paikapidav, kuigi mitte just täpselt "Lumevaringus" kirjeldatud seostele vastavalt.3. Kirjanduslik tase - üle tavamenukite keskmise. Hea panoraam, talutavad karakterid, hea menuki tasemel tegevusliinid. Väärtkirjanduse hulka ei kuulu, aga noorsoole soovitada võib - nad ei riku sellise raamatuga oma kirjanduslikku väljaarenemata maitsemeelt ära. See on tase, millest allapoole kirjutatut enam vastavas kategoorias ilmuda lasta ei tohiks.
Teksti loeti eesti keeles

Väga palju huvitavaid mõttekäände, huvitavaid lahendusi. Näiteks meeldis mulle, kuidas rottkoeri? juhiti, koera vaatenurgast. Rottkoerad olid valvesüsteemi jaoks tavalisestest koertest tehtud ründajad/küborgid. "pahad inimesed tahtsid heale tüdrukule liiga teha ja selle ärahoidmiseks tuli teha nendega koledaid asju", "unustas, et ei suuda üle müüri hüpata" jne.
Teksti loeti eesti keeles

Aga vot mulle meeldis. Pole eriti piiblit ja usku uurinud, nii et mis iganes vead tal seal olid, mind eriti segada ei saanud, eks ole. Manga stiil kah ei häiri - isegi mingit mangat siit-sealt loetud, nii et tema tegelaskujud tundusid kohe südamelähedased, teistsugused ja, noh, lahedad. Kuigi paaris kohas jäin passima, et millal tegevus edasi liigub, oli seda tegevust küllaltki, et meeli köita algusest lõpuni ja üldse tundus, et kuidagi vara sai otsa. Olevikus toimuv tegevus jäi paaris kohas silma segavana, kuid kui tegevus huvitavamaks läks kadus ka probleem. Nii et mille kallal ikka vinguda, kui tegelikult teos ikka meeldis ja suure huviga sai loetud? 5, 5 ja ei midagi vähemat.
Teksti loeti eesti keeles

Iiri ühepajatoit.

Tuleb lapsepõlv meelde. Seiklusjutte maalt ja merelt.
Jules Verne, Nahksukk ...
Tibake Chandlerit kah.
Ma lugesin Da Vinci koodi kah siit, siis vaatasin aastarve ja sain aru, et mitte Stephenson ei ole Dan Browni lugenud, vaid vastupidi.
Kas ta siis mõtles ise välja selle, et tuleb sisse panna pikk ja segane teooria antiigist ja alusmüütidest?
Ah’ükskõik.
Siit ja sealt miskit lihtsat ja ilusat veel...
Kui nüüd bitid, kahendsüsteem ja virtuaalia lisada – ongi küberpunk valmis?

Maitsev oli, mina ei lasknud ennast häirida Platodest ja mittehäälduvatest haadest. On nigu on.
Ja vajadust, minna Fenimore Cooperile pidama loengut irokeeside ja mohikaanlaste etnograafiast, ei ole mul kunagi olnud.
Einoh, miks ta maitsev ei peaks olema, kõik söödavad asjad ju, mis kokku pandud.
Tervik on enamat kui üksikosade summa.

Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles