(romaan aastast 1961)
eesti keeles: «Kolm südant ja kolm lõvi»
Tartu «Fantaasia» 2000 (Maailma fantaasiakirjanduse tippteoseid)
Tõlkes on muidugi apsakaid, kõige karjuvam neist aga see, et aadlipreili toas seisab spinniguratas... Spinninguratas!!! Isegi Silvet ütleb, et spinning-wheel on eesti keeli vokk! Kuidas aga mingit keemilist elementi tõlkida pole ju tegelilkult tähtis, nii et selles osas etteheiteid teha poleks vajalik. Silikoon või räni - mis vahet seal on?
PS. Tõlkest - kogu lugupidamise juures! EL, nii ei tohi tõlkida! Võtame kasvõi pärli: "...Rutherfordi katsed, raadiumi põlemine. Kui karboon muutub silikoniks, tekib radioaktiivne isotoop..." Võin kihla vedada, et kõigepealt oli originaalis "radium burnings" või midagi taolist, juttu pole mitte raadiumi põlemisest, vaid põletustest, radioaktiivsete elementidega kokkupuutumisel saadud kiirguskahjustustest. Ja, kurat, kui ise ei tea, tuleks sõnaraamatust vaadata - selleks nad ongi! - carbon on eesti keeles süsinik ja silicon on räni.
Tegevus areneb kiiresti, seiklusest seikluseni, mis tekitas ADD mängimise tunde. Kõrvaltegelased tulevad ja kaovad, peategelane vajab kaaslaste abi ja nutikust. Iga asi proovitakse järele, iga väljakutse võetakse vastu.
Andersoni võlumaailm on tänapäeva fantasy kontekstis veidi ebaharilik, aga mitte midagi väga erakordset. Ühel pool valgus ja kord, mida seal esindavad inimesed ja kristlus, tänapäevas liitlasväed. Teisel pool hämarus, kaos, haldjad (meie ajas natsid). Haldjatega saab peategelane siiski üsna hasti läbi ja mitu korda peab tõsiselt aru, kas mitte kaose poole üle minna.
Ega see ei ole tõsine teos, pigem paras poistekas. Aga mul on väike nõrkus kaasajast fantaasiamaailma “kukkunud” tegelaste vastu, annan visandlikkuse andeks. Omamoodi lahe on lugeda fantasyt, milles autor ei viitsi isegi kaose ja korra vägevat Suurt Lõpulahingut kirjeldada, ainult vilksamisi laseb mainida, et jah, siis tuli suur lahing, mis lõppes nii.
Spinninguratas aadlipreili kambris (lk 88) tundus naljakana. Vokk oleks tõesti parem tõlge olnud, nagu eelarvustaja Hargla juba mainis. Iseenesest "Kolm lõvi" oli mõnus lugemine, ehkki "Midsummer Tempest" meeldis rohkem.
Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.
Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.
Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.
Seega igati tasemel kogumik, kindel viis
Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.