(jutt aastast 1961)
http://algernon.ee/node/150
eesti keeles: «Unelev linn»
Michael Moorcock «Valge Hundi saatus» 2000
«Algernon» 2001; veebruar
Käesoleva tekstiga alustas Michael Moorcock oma hiidpikka Elricu sarja, mis omakorda kuulub veel omakorda Igavese Võitleja sarja. Praegu kuulub antud jutt sarja neljandassse raamatusse «The Weird of the White Wolf». Räägin sellest seetõttu nõnda pikalt, kuna Michael Moorcocki loomingust ja sarjadest sotti saamine on üks tõeline painaja. Autor kirjutab ja sordib oma tekste pidevalt ümber, ka ilmuvad ta tekstid regulaarselt erinevate pealkirjade all jne.
«The Dreaming City» on hästi tüüpiline Michael Moorcocki kangelasfantaasia. Siin on sellist haiglast dekadentlikku ängi ja ilgust. Kangelane on pigem antikangelane... või kui täpsemalt väljenduda, siis lihtsalt paras lurjus. Antud jutus hävitab Elric oma kodulinna, tapab oma armastatu (kes on lisaks kõigele muule ka ta õde) jne. Tõsi, kõike ei tee ta päris teadlikult – ta on siiski vaid mängukann Saatuse kätes. Aga siiski tuleb nentida, et liikumapanevaks impulsiks oli ikkagi teatavat sorti egoistlik neimahimu...
Võrratu jutt!!! On kirge, verd, surma, leidlikke väljamõeldisi ja kreatuure jne. Ideaalne tekst, millest alustada tutvust Michael Moorcocki loominguga...
Kui koostada kõigi aegade parimate fantasyjuttude TOP 10, siis see tekst on minul igatahes esikolmikus!
VÄGA VIIS!!!
Tõlge polnud ka suurem asi, alates esimesest lõigust, kus tuld nimetati segamini kaminatuleks ja lõkkeks, mistõttu jäi alguses segaseks, kas see seltskond on koos kuskil metsavälul või katuse all.
Tegelikult olin kahe vahel, kas anda sellele õnnetusele 2 või 3 punkti, otsustavaks kujunes peategelase kujutamine paraja tõpranäona, selle eest saab ühe punkti juurde. Kolm aga jääb ikkagi nõrgaks, oi kui nõrgaks...
Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.
Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.
Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.
Seega igati tasemel kogumik, kindel viis
Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.