Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Anne McCaffrey ·

Dragonflight

(romaan aastast 1968)

eesti keeles: «Lohelend»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
11
15
6
1
0
Keskmine hinne
4.091
Arvustused (33)

Esimene Anne McCaffrey draakoniraamatutest -- neid on tal kyll nyyd l@ppematu hulk. Iseenesest ysna huvitav idee -- Planeet Pern, selle asukad inimesed ja lohed(planeedil elavad draakoni taolised olendid), kellega valitud inimestel telepaatiline suhe. Iga kord teatud aastate jarel ahvardab Perni "thread", mida ainult inimesed ja lohed koos suudavad v@idelda. Parim osa raamatus on ehk see inimeste ja lohede suhe, mones m@ttes on see ulmekirjanduslikult kaunistatud hobuse ja ratsaniku vaheline yksteise m@istmine. Pean ytlema, et mind see raamat ega selle maailm eriti ei ko"itnud. Ta ja kaks ta jarge on siiski kindlasti paremad draakoniseeria hilisematest raamatutest. Lugesin hiljuti New York Times''ist, et McCaffrey oli yks neid, kes meelitas ka tydrukud ulmet lugema, seni poiste/meeste pa"rusmaa. McCaffrey'l on t@epoolest kaasakiskuvad ja huvitavad naispeategelased; kui McCaffrey t@ttu tydrukud hakkasid ulmet lugema, suurepa"rane. Minu lemmikkirjanike hulka McCaffrey kahjuks aga ei kuulu.
Teksti loeti inglise keeles

Maailm oli kahjuks natuke liiga skemaatiliselt ehitatud, ei saa selle toimimisest ettekujutust.. Lohede ja ratsanike suhe oli päris huvitavalt esitatud ja küllaltki kaasakiskuv, lohede iseloomud olid huvitavad, kahjuks inimesed polnud nii täpselt välja arendatud (peale peategelase Lessa võib-olla). Parim raamatu juures on nn. "maailma hõng": muistendid, rääkimisstiil, suhtlusviisid... Lugeda soovitan küll, tuju teeb heaks, võimaldab pageda tavalissusest ära... Muide raamat algab väga kaasakiskuvalt... Siiamaani värisen ja kujutan elavalt ette tüdrukut, kes hirmust nuutsuvalt valvewheri pessa jookseb...
Teksti loeti eesti keeles

Ajaviiteks küllaltki hea lugemine, kuid siiski ei kuulu see selliste lugude hulka, mida hea meelega mitu korda loeks. Minu meelest mõnevõrra kehvem kui SSTepperi "Rohtmaa".
Teksti loeti eesti keeles

Perni loheratsurite lood kuuluvad kindlalt SF klassikasse, kuigi teoste romantiline meeleolu lähendab neid fantasy`le. Pool aastat varem ilmus "Lohelend" ka soome keeles, seepärast mõningaid võrdlusi:
1) Soome väljaandes kasutatakse sõna `loherüütlid` (=lohikäärmeritarit). Kuid sõna `rider` on õigem tõlkida `ratsur`-iks. Üks-null eesti kasuks.
2) Soome väljaandes on sõna `weyr` tõlgitud `pesa`-ks. Näib, et igale sõnale pole sundust leida omakeelset vastet. Weyr saab lugejale üsna peagi omaseks. Kaks-null eesti kasuks.
3) Ingliskeelne sõna `agenothree` on soome keelde tõlgitud kui `söövitav vedelik` (=syövytysneste). Eestikeelses raamatus (lk 239) on leidlikult kasutatud sõna `agenokolm`. Kolm-null eesti kasuks.
4) Soome väljaandes valitsevad orgusid `lossid` (=linnat) ja `lossiisandad` (=linnanherrat). Eesti väljaandes on kasutusel sõnad `koda` ja `isand`. Neli-null eesti kasuks.

Suurepärast algteost on hea tõlke korral alati nauding lugeda. Hakkasin hilisõhtul "Lohelendu" lugema ja ei suutnud enne käest panna, kui läbi sain. Seda pole ammu juhtunud. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Oli ja hea ja kaasakiskuv küll, lugesin ka ühe hooga lõpuni. Võibolla lisaks väikese miinuse kui veidi järele mõelda - raskused said nagu liiga kergesti lahendatud. Rohtmaast peajagu parem (minu arvates).
Teksti loeti eesti keeles

Raamat osutus üldjoontes paremaks, kui ma lootsin. Umbes esimese 2/3 eest oleks isegi viie pannud, kuid siis nagu läks asi pisut igavamaks. Aga üldjoontes oli tekst päris nauditav ning tõlge hea. Autoril on päris hästi see fantasy ja SF-i ristamine välja kukkunud.

Selliste raamatute puhul ei saa muidugi alati usutavuse kallal norida, kuid et asi SF-na välja pakutakse, siis norimisainet jätkub küllaga. Mind isiklikult häiris kõige rohkem asjaolu, et Perni inimesed olid tõelised degenerandid ja stagnandid - kaotanud kõik oma teadmised ja oskused peale planeedile saabumist. Ning vegeteerisid aastasadade kaupa ühesugusel arengutasemel... Seetõttu on asja parem siiski lugeda kui lihtsalt hästi kirjutatud XX sajandi muinasjuttu, kui SF-i teost. Või veelgi parem, unustada klassifitseerimine ja nautida lugemismõnu.

Teksti loeti eesti keeles
AR

Täitsa loetav ja põnev raamat. See ajavahele minek oleks võinud ära jääda aga muidu täitsa normis. Nojah veel see raamatu pikkus, oleks võinud olla veidikene lühem F`lar oli ka üpris mõnus tegelane koos Lessaga. Negatiivseid tegelasi peale Faxi praktiliselt ei olnud. Tema sai juba üsna alguses surma. Põhiliselt keskendutakse siiski võitlemisele sissetungijatega Punaselt Tähelt. Ma ootan põnevil järgmisi Anne McCaffrey raamatuid.
Teksti loeti eesti keeles

Jutt jäi ehk tiba kuivapoolseks. Põhimõtteliselt oli raamat enam kui lugemiskõlbulik (ladus ja sorav keel, mõned päris head kohad), kuid minus mingit vaimustust ta esile ei kutsunud. Raamat McCaffrey`st eemale ei peleta. Ma ehk lootsin nõnna kuulsast nimest vähe rohkemat, aga tõenäoliselt on see mu enda isiklik traagika. Hindeks panen 3+, lootes, et AM-il on paremaid teoseid välja pakkuda.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat on hästi loetav ja OK, pahad said suts ruttu küll nagu nahutatud ja headel kah eriti häpardusi ei olnud. Nendest eostest ja muudest asjandustest oleks võinud täpsemaid kirjeldusi anda, aga ma arvan et see oleks isegi igav olnud. Olen mõelnud selle raamatu peale ka palju hiljem ja tihti võrrelnud seda teiste analooksete teostega, aga ega neid eriti tõesti pole olnud, võiks rohkem olla seda laadset, jube mokka mööda oleks...
Teksti loeti eesti keeles

Science fantasy`t võiks nimetada õnnestunud sümbioosiks, tihti vaevu aimatav teaduslik tagapõhi annab loole kindla selgroo, mis teeb ta palju lähedasemaks ja samas ei lähe kaduma fantasyle omane ebareaalsus, müstilisus. Käesolev raamat kinnitab minu jaoks ainult üht - absoluutselt igas zhanris on võimalik saasta produtseerida.

Esiteks, lihtsalt ääremärkuse korras, ilmselt ei oleks lohed lennuvõimelised, suurima, ca 10 m tiibade siruulatusega pterosaurus suutis võrdlemisi abitult liuelda, sh. oli raskusi õhkutõusmisega, ning lisaks oli ta oma suuruse kohta äärmiselt kerge (u. 135 kg), nii et kellegi kandmisega ta küll toime poleks tulnud; on muidugi ebaselge, milline oli Perni gravitatsioon kuigi ilmselt mitte väga erinev maa omast. Eelnev ei ole tõsise etteheitena mõeldud, küll tekitavad küsimusi aga autori poolt oma lohedele külge poogitud liitsilmad. Milleks? Putukatel on liitsilmad, headeks nägijateks see neid ei tee, lohed on sellega sunnitud nägemaväga udust pilti, oh-jah, muidugi võib neil veel olla peidetud meeleelundeid, mis seda vajakajäämist kompenseerivad, aga kahjuks suunab see pisiasi mõtted rajale, et autor ei ole oma maailma kuigi korralikult läbi mõelnud.

Sama nägemuslik on kõik muu. Hulkuv planeet, kust saabuvad eosed - mida see punane täht siis endast kujutab - eoste ladu vä? Niidid on esitatud elusorganismina, mis on võimeline totaalseks ja kiireks hävitustööks, see viitab aga sellele, et 99.9% ajast peavad nad viibima puhkeseisundis - tahaks nagu rohkem kuulda autori põhjendusi, mitte lugeda kirjeldusi sündinud faktidest. Kirjaniku püüd koguda ühte raamatusse kokku kogu science fictioni atribuutikat kaotab viimase väärikuse riisme hetkel kui mängu tuleb ajasränd.

Taaskohtame naiskirjanikele omast arusaama ideaalsest elukorraldusest: mehed peavad teadmisteni jõudma tööga (uurima ürikuid jmt.) ning suhtluses käituma kannatlike vanematena, naistel istub tarkus lihtsalt veres ja neile on lubatud pidev turtsumine ja plärtsumine.

Raamatu tõeliseks kirstunaelaks on aga täiesti küündimatu dialoog. See on kui tummfilm, kus igale lausele eelneb pool tundi silmade pööritamist, zheste, tati pritsimist. Selline stiil oleks liig isegi süvapsühholoogise romaani paroodiana, ainult et antud juhul on seda tõsiselt mõeldud.

Alustasin raamatu lugemist 2,5 aastat tagasi ja asi jäi katki esimese osa lõpus (mis peaks moodustama Hugo võitnud jutu "Weyr Search"), mulje jäi suhteliselt hea, ulmekirjanduses pidev teema - tõrjutu tee eneseteostuseni - ei mõjunud eriti uudsena, aga planeet tundus huvitav. Ülejäänud 3/4 raamatust ei arene aga kuhugi edasi ja hävitab kogu McCaffrey reputatsiooni, mida ta minu silmis omas.

Kokkuvõttes: "Lohelend" on raamat, mis kubiseb jaburustest, mille süzheeliin on konstrueeritud meetodil "hakkame kirjutama ja vaatame mis välja tuleb" ning autori abitus sulesepana on sõna otseses mõttes ilge. Nii ilge, et kui mina oleks mingi ulmeajakirja toimetaja ja "Lohelennu" taoline tekst sinna saabuks, siis soovitaksin ma autoril end mingil muul alal teostada. Anne McCaffrey raamatud aga rõõmustavad miljoneid kogu maailmas.

Teksti loeti eesti keeles

Hea ajaviide. Tore oli lugeda peategelaste omavahelist nääksutamist ja lohede ja ratasnike vahelist sõprust. Idee hea aga midagi jäi feelingus puudu. Liiga ette arvatav . Lõpu pärast saab nelja muidu oleks viie saanud. Lõpp kuidagi vajus ära.
Teksti loeti inglise keeles ja eesti keeles

Viidates Andri eelnevale arvustusele - mind ei häirinud lugemisel need nimetatud rabavad ebaloogilisused ja usun, et oskaksime neid kambaga veel paraja portsu välja tuua. Ma vist umbes teadsin, mida tädi Annelt oodata, ning ta vaeseke peab andeks andma, et ma naersin mitte nende kohtade juures, kus ta teadlikult nalja tegi ;-) Kõik siin maailmas käib alla ja (kuigi ma võin eksida) umbes raamatu kirjutamise ajal võttis paigalt ulme uuem laine, mille varasemad toimetajad oleksid tehnilise küündimatuse pärast välja praakinud. Vist on maailmas inimesi, kes ei ole kunagi päriselt aru saanud, kuidas linnud lendavad ja aeg on nende jaoks nagu lapitekk, mida annab voltida kuidas tahad, sest põhjuse-tagajärje seos kui kontseptsioon käib neil üle mõistuse. (Näiteks vahele-minek - palju seal seda külma ikka oli? Absoluutne null? [räme naer] Vaakum? Kui palju ümbritsevast lohe kaasa sai võtta?)

Mulle see raamat meeldis. Vist on asi selles, et teatud metafüüsilisel tasandil olen autoriga nõus - mehed peavad tööd tegema ja naisi imetlema. See ei ole vist küll päris see, mida tädi mõtles, aga mul ei ole midagi selle vastu, et naised kenad välja näevad ja aeg-ajalt su tähelepanu ilmsetele lollustele juhivad - nad mõtlevad teistmoodi ja teistsugust maailmanägemist enda kõrval omada on tohutu eelis; peetakse ju koerigi, et nad haistaksid seda, mida inimese nina ei tunne… Ja vat siin oli piir lubatud ja lubamatute naljade vahel - see viimane lause paneb feministid mürki pritsima.

Ka sisu on eelnevalt piisavalt valgustatud. Nõustuda jääb ka sellega, et esimene 2/3 raamatust oli pea viievääriline, siis aga jooksis kõik nagu herned kõrinal lehtrist alla ühte kotti. Raamatut teist korda üle lugedes oli esiots veelgi enam nauditav, sest taust ja detailid oli paigas. Tegelikult seletati maailma alused (neid muidugi omakorda seletamata) ära esimesel lehel - "nii on". Miks mitte? Selles raamatus on ulmele omast hõngu, vaimu rohkem, kui mõneski kosmosemadinas. Jah, paika pole pandud maailma füüsilisi aluseid, ent elu, võõras (ulmeline) elu on paika pandud tõeliselt hästi koos kõigi terminite ja seostega. Armas raamat.

Teksti loeti eesti keeles

Ei saa yle kolme mitte kuidagi kohe. Ja miks ei saa? Seda on tegelikult juba eespool lahatud kyllalt pikalt laialt. Samas ei t6use käsi ka päris kahte panema, sest ajaraiskamiseks ma selle raamatu lugemist siiski ei pea.
Teksti loeti eesti keeles

Ei usu lihtsalt seda aegade "vahele" minekut. Liiga ebareaalne. Kuidas nad sügisel, kui loodus tiba teist värvi on, kohe ajareise ette ei võtnud. Kuidagi liiga lihtne oli see asi. Aga eks peategelasele tulnudki kõik lihtsalt kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates üks terviklikumaid teoseid kogu sarjast. Paratamatult tekib mõte, et ehk meeldiks ta veel rohkem, kui poleks neid arvutuid eellugusid, järgesid ja paralleelteoseid... Aga raamatu algusele paneks kohe viie mitme plussiga.
Teksti loeti inglise ja eesti keeles

No üle nelja see tekst nüüd küll ei saa - puudus lihtsalt (nauditavalt kirjeldatud) tegevus.
Sisu võiks kokku võtta paari lausega. Oli kõrgemast soost hävitatud suguvõsaga naistegelane. Oli lohedepealikust meestegelane, kes sama hästi kui röövis naistegelase, et kaitsta nende ühist planeeti pahade eoste eest.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav mida mõtles noor näitsik Anne McCaffrey kui ta sule kätte võttis ja asus lugejate ette maalima oma imepärast loheratsanike maailma?
Veelgi raskem on kirjeldada neid mõtteid, mis tekivad minul kui lugejal peale kaante sulgemist, eriti veel siis, kui arvustan juba teist korda käesolevat romaani.

Keegi tark mees on öelnud: "stiili on seal küll ja küll". Ise nimetaksin teose stiili nõrgaks, selliseks, mis lugemise kergsust eriti ei soodusta. Ja ega need dialoogidki kõige paremad polnud. Isiklikult veel ei tea kedagi, kes nõndaviisi nagu A.McCaffrey mees- ja naistegelased suhtleks.
Autor on jaganud teose tegelased kolme gruppi. Kõigil omad eripärad ja kindlad iseloomujooned ja alati mil võimalik, on toodud negatiivsed omadused välja. Olgu siis selleks mõni ahne ja valelik Kojaisand (nt Fax) või tujutsev ja armukade kuningannaemand (nt Lessa). Weyre (lohesid)käsitletakse kui puhtaid ja õilsaid loomi, kel telepaatiline võime oma peremeestega suhelda. Märkimist väärib ka asjaolu, et lohed on ainsad, kel teatav huumorimeel välja arenenud.

"Loheratsanikud" kui esimene osa pikast sarjast kätkeb eelnevate weyripealike vigade parandamise pikka protsessi ja planeedi elu kirjeldamist. Ei tea kas siis seepärast, et veidi ulmelisemaks teha või lihtsalt romaani mõõtu täis saada, on võetud sisse ka ajarännu temaatika. Miskipärast seisneb enamus probleemide lahendusi selles, et keegi ütleb juhuslikult mõne tobeda lause.

Nii noore naise kohta väga hästi kirjutatud, peaks vist siinkohal ütlema...

"Lohelennuga" kogub pikka lohesari alles hoogu -- tahtmatult tõmban paralleeli Rowlinguga, kes üsna sarnaselt on laskunud keerulisse romaaniseeria vorpimisse.

Romaani sisu ja mitmeid mõtteid iseloomustab hästi peategelase arusaamine elamisest: "Elamine on võitlus, et teha midagi võimatut ja hakkama saada -- või surra teadmisega, et oled püüdnud!"
"Lõpp hea kõik hea, kõige uue algus." Kui aega muu elamise kõrval üle jääb, siis isegi võite kaaluda lugemist -- äkki meeldib.

Mulle mitte eriti.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat erilisi emotsioone ei tekitanud, kuid tänu heale algusele ja lõpule on romaan ära teeninud just sell ülal nähtud hinde.
Teksti loeti eesti keeles

Tsitseeriks ühte arvustajat, kelle arvustus kord silma hakkas - kirjutasin pika jutu, vajutasin vale nuppu ...

Lühidalt siis ütleks, et mulle meeldis loo tegevuspaik, pakkus põnevust ja huvi lohede ja nende ratsanikega tutvumine ning oli muidu kah lahe lugeda. Seiklused sellises maailmas mulle meeldivad. Mõned vead, mis minu jaoks silma hakkasid, on liiga tühised, et mainida.

Teksti loeti eesti keeles

Lohelennu olen tegelikult kohe pärast eestindamist ka läbi lugenud. Mäletasin sellest suuri kivilosse, kus tohututes kaminates lõõmas tuli, mingit punapeavärki, lohesid, ja et peategelane oli õbluke tütarlaps, kellele kõik tegid liiga, a kes pärast alles näitas. Mida näitas või mis seal täpsemalt toimus, ei mäletanud. Nüüd üle lugedes selgus ka, miks ei mäletanud. Nimelt on tegemist täiesti imeliku ja ebausutava saviga, mille mu alateadvus mu vaimset tervist silmas pidades ilmselt lihtsalt väga hoolikalt ära peitis. Kokkuvõttes, kulissid on vägevad, aga tegevus nagu varahommikuses väikelaste robotimultikas. Kolm miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Mõned aastad tagasi valiti Anne McCaffrey 22. ulmekirjanduse grand masteriks. Eelkõige põhineb tema staatus Perni loheratsanike saagal, mille avateos käesolev raamat on. "Lohelend" koondab endas kahte jutustust, millest esimene võitis kunagi Hugo ja teine Nebula. Raamatu peategelaseks on kena noor tütarlaps, kõrgest soost loomulikult, kes tänu mitmetele saatuse keerdkäkudele satub väljasuremisohus olevate loheratsanike juurde. Käes on jälle eoste langemise aeg, mis ähvardab elu planeedil täielikult hävitada. Koos ustavate kaaslastega peab peategelane selle ära hoidma. Üleüldiselt mulle McCaffrey poolt loodud maailm meeldib. See pole küll kõige usutavamate killast, kuid mingi mõnus hõng on sellel siiski küljes. Teine lugu on aga autori kujutatud inimsuhetega. See pidev tundlemine tüütab lõpuks ikkagi päris ära. Üldkokkuvõttes pole tegu kõige hullema raamatuga, mida ma lugenud olen. Põnev maailm ja huvitavad seiklused teevad selle küll üsna loetavaks, kuid siiski ei vääri see maksimumhinnet. Neli miinusega.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles