Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Isaac Asimov ·

The End of Eternity

(romaan aastast 1955)

eesti keeles: «Igaviku lõpp»
Tallinn «Eesti Raamat» 1973 (Mirabilia)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
44
11
2
1
0
Keskmine hinne
4.69
Arvustused (58)

Siiani lemmik Asimovi loomingust. Raamatu järgi on inimesed on rajanud tehnoloogia, mille abil reisitakse ajas. Eksisteerib hierarhiline organisatsioon, mis tegutseb eesmärgiga juhtida inimeste elu nii, et poleks sõdu, katastroofe jms. ohtlikku. Reegliks on teostada minimaalseid vajalikke reaalsuse muutusi, et need kutsuksid esile maksimaalselt kasulikud resultaadid. Ja nii need Igaviklased siis vupsavad aeg-ajalt reaalaega, tõstavad mingi poti ühelt riiulilt teisele või panevad kellegi augu sobivasse kohta kaevamisega jalaluud murdma, mille tagajärjel jääb toimumata sõda või rassirahutused 50 aastat hiljem. See oli näide. Selline idüll kestab kuni asjasse sekkuvad kõrgemate sajandite inimesed, kellele ei ole sugugi meeltmööda Igaviklaste kontrollimatu tegutsemine Võlub see et Asimov on võtnud asja käsile teadusliku põhjalikkusega ning jahub üsna pikalt Igaviku olemusest ja selle tõttu tekkinud psühholoogilistest pingetest. Isegi see, et ise asjast sotti suurt ei saa, võlub Lisaks veel paar ajaparadoksi. Kui muud Asimovi ei ole lugenud, siis seda võiks ikka.
Teksti loeti eesti keeles

ok, on huvitav ning paratamatult kui alustad sis loed ka l6puni, aga ju siis ideee iseenesest ei meeldinud.. hea s6naga seda raamatut meelde ei tuleta.. oli vist ju ka mingi film.. ehk oli venelaste tehtud, ei m2leta.. too meldis veelgi v2hem
Teksti loeti inglise keeles

Erinevalt paljudest eelhindajatest ei pea ma seda raamatut eriti tugevaks. Idee ajarändamistest on minu arvates paljudes teistes versioonides tunduvalt paremini läbinämmutatud. Ja sci-fist pole siin küll haisugi. Väljapool aega on teine aeg, mis on hoopis suurem ja parem kui see, milles eksisteerime meie? Samas, Asimov oskab lugejat ümber sõrme keerata ning isegi tühjast-tähjast vestes põnevust üleval hoida. Kui poleks tuleviklasi, kes toovad romaani üsna õigel viisil määratlematust, oleks Asimovi visioon tobedavõitu.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Asimovi romaan, mida lugesin. Võlus idee suurejoonelisus. Suur pluss oli Noys (nii vist?), kes on meeldivalt seksuaalne erand Asimovi keskeltläbi aseksuaalsete tegelaste galeriis. Suurim miinus: Andrew Harlan; ma lihtsalt ei usu, et sihuke möku võiks millegagi hakkama saada. Võimalik, et Noysi võrgutamiskunst oligi see, mis Igaviku hävitas. Aga siis on see kivi Asimovi "kapsaaeda": sedavõrd tõsises romaanis oleks võinud leida mõne parema ajendi "läbinisti mäda Igaviku" hävitamiseks. Selles suhtes pole ju Andrew Harlan kriipsuvõrdki parem neist, keda talle näiteks toodi Igaviku mandumise kohta. Kuid siiski neli, sest see raamat jääb meelde ning lõpupeatükid on üsna head. Üks väheseid üksikromaane Hea Doktori loomingus. (Ma ei võta omaks seda IA ideed, et "Igaviku lõpp" on Asumi-sarja osa!) Aga seda nõukogude filmi vältige...
Teksti loeti eesti keeles

Ajas rändamise teemat kohtab võrdlemisi paljudes raamatutes. Käesolevas teoses aga on seda käsitletud sellise põhjalikkuse ja usutavusega, mida kusagil mujal ei kohta. Samuti ei ole midagi ette heita Asimovi parematele aegadele vastavale (loe: suht haaravale ja dünaamilisele) stoorile.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates üks Asimovi parimaid raamatuid, kui mitte päris parim, ja parimaid tema loodud maailmu. Üldiselt häirib mind Asimovi puhul asjaolu, et kui on loodud huvitav maailm, jäävad tegelased peaaegu skemaatiliseks ja võõraks. Kaasakiskuvate ja kujundatud tegelastega ei kaasne korralikku maailma. Siin pole kumbagi viga. On huvitav, uus maailm ja on ka tegelased, kellele kogu teose vältel saab kaasa elada. Kirjutamisstiil on nauditav nagu Asimovil ikka. Selle raamatu lugemist ma mitte ainult ei soovita, vaid vehin temaga nina ees ja topin vägisi kätte. Hea oli. Ja meeldib ilmselt paljudele väga eri sorti inimestele. (mis on heade raamatute puhul harv nähtus)
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Idee on tõesti suurejooneline ja Noys on kah pluss. Aga ega Harlanilgi miskt häda pole. Kõva kesmine Asimovi poiss. 50ndate keskpaigas oli selline ajakäsitlus igatahes uudne ja huvitav. Ka vene filmil pole miskit häda. Koos Nemesisega Asimovi parimaid üksikromaane.
Teksti loeti eesti keeles

Minuarust parim Asimovi raamat mida lugenud olen. Tuleviklased kontrollivad ja poputavad inimkonda kuni see välja sureb. Ja siis mõtlevad nad enda jaoks välja diversiooniakti, mis põhineb inimsusel - relvadeks väiklus, armastus, kitsarinnalisus, suuremeelsus.
Teksti loeti eesti keeles

Parim eesti keelde tõlgitud Asimovi romaan imho. Jutt isiksuse arenemisest. Umbes nagu Bradbury 451 Fahrenheiti. Põhitähelepanu ei olnud mingil tehnilisel progressil vaid muul (inimese arenemine ja muu säärane). Isiklikult ei saa küll hästi aru, miks enamik peab paremaks Asumi-sarja kui seda raamatut, aga eks see ole maitseasi. Lisaks filosoofilisele osale ka üks paremaid ajamasina lugusid. Pole vähemalt sellist nüri rabelemist.
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea idee, väga hästi kirjutatud. Just selline peab olema üks korralik SF. Tehnika kujutamisel on muidugi oma aja pitser peal, kuid see häirib vähe. Avaldas palju rohkem muljet, kui asumid.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata üks paremaid Asimovi romaane -- neist, mida lugenud olen, moodustavad paremiku "Asumi" sarja 2 esimest osa, "Igaviku lõpp" ning "Nemesis". "Igaviku lõpp" jääb nende hulgas auväärsele neljandale kohale. Meeldis teose süzhee suurejoonelisus, mis on üldse Asimovi üks tugevamaid külgi -- eriti hästi tuleb see "Asumi" sarjas ilmsiks. Romaan on hästi kirjutatud ning teda võib pidada klassikaliseks teoseks ajas rändamise paljuekspluateeritud teemal.

"Igaviku lõpp" on veel ühe nurga alt omapärase saatusega -- nimelt on tegu musternäitega vananeva kirjaniku soovist luua mingeid üleüldisi kontseptsioone ning kogu oma loomingut kuidagi "kokku võtta" -- aastakümneid pärast romaani kirjutamist üritas Asimov seda "Asumi" sarjaga "Foundation`s Edge`is" sisalduvate vihjete abil siduda ning IMHO oli see üks selle kirjaniku suuremaid ämbreid üldse läbi aegade. Selle vihje tõttu kannatas kõigepealt "Foundation`s Edge" ning oma negatiivne mõju oli tal ka "Igaviku lõpule". Loomulikult ei saa seda varemkirjutatud romaanile süüks panna.

Teksti loeti eesti keeles

Esimesel lugemisel ei jätnud suuremat muljet. Isegi igav. Hea Doktor otsib hoolega alternatiivi. Küsimus on seatud täie fundamentaalsusega: kas AEGA või RUUMI. AI ise pooldab otsustavalt ekspansiooni ruumi. Meenutades kirjutamise aega, mil arutati palju teemal: lennata või mitte lennata (diskussioon, mis pole prseguseks vaibunud) ning esimesi aatomienergiaga seotud pettumusi samast perioodist, on näha, et romman sulandub ilusti ajaloolisse fooni. Mulle isiklikult on väga huvitav "tehniku käe puudutuse" probleemi lahendus. Kuna Asimov väidab, et Inimkond läheb kogu oma ajaloolises ulatuses kaootilisse seisundisse, siis ei saa teda ka otseselt süüdistada njuutonlikus ilmavaates. Pisut nõrgakas jääb ikkagi "reaalsuste" arendus. Siin saaks ühe, teise kalla norida, kuid olgu... Fortuuna olevat helde geeniuste vastu, järgin siis viimase eeskuju.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kuigi raamatus kirjeldatud tehniline külg(info lugemine perfolintidelt jne.) on tänaseks juba vananenud, siis raamatu filosoofia on aegumatu.
Teksti loeti eesti keeles

Igaviku lõpp on Asimovi parim raamat, minu arvates muidugi. Olen pea kogu Asimovi ulme läbi lugenud, aga ükski teine romaan ei oma päris sama originaalsuse, omapärasuse ja filosoofilisuse taset. Tahaks siiski tõlke kallal norida, kuigi see vahest enam hea maitse pole. Aga eesti tõlkes on Igaviku lõpp kuidagi külm ja igav. Inglise keeles lugedes tuleb sisse värv ja soojus. Mis puutub ajas rändamisse, siis on see Asimovil omapäraselt välja mõeldud, kuigi mul tekkisid mõned küsimused. Näiteks erinevate sajandite vaheline kaubitsemine. Kuidagi ei taha uskuda, et see nii lihtsalt käib, nagu Asimov seda mainib. Igaviku Lõpp on sci-fi kõrgtase. Tegelikult ei ole minu teada keegi teine kirjutanud niisugust suurepärast ja läbimõeldud romaani ajas rändamisest. Üldiselt jäävad need ikka "lähme ajas tagasi ja laseme mõned dinosaurused maha"-tasemele.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Meeldib, et on näpuga kätte näidatud selle seisukoha nõmedus, et asja eest vastutab ainult see, kes viimase liigutuse teeb. On aidanud endalgi sellisest seisukohast hoiduda. Samuti on kena, et igaveseks on hävitatud variant, kus inimesed teiste inimeste hea elu üle otsustada saavad - üsna usutavalt on näidatud, mis neist endist saab. Tahaks öelda, et Asimov on alati optimist ... ilmne tunnus sellest, et mina olen optimist. Tegelikult pole ükski "Asimovi tuleviku" variant optimistlik ega pessimistlik, elu lihtsalt LÄHEB edasi. Kui iga inimene teab, mis ta teeb, küllap siis maailm ka omadega läbi tuleb. Nõustun siinkohal nendega, kes kõigis Asimovi juttudes teatavat tervikut tajuvad (Igaviku hävitamine - robotid - esimene maalastest vallutajate põlvkond - selle võõrandumine Maast - teine põlvkond - Impeerium - Asum - ... Minu jaoks võtab otsad kokku üks unustatud pealkirjaga lühijutt kaanteta ja kapsastunud kogumikust, kus küsimus entroopia peatamise võimalikkuse kohta leidis ühel hetkel vastuse - saagu valgus! Nii et mitmes ring praegu?
Teksti loeti eesti keeles

Olen hr. Jüri Kallasega ühel meelel. Kuidas raamatu algul selline möku nagu A. Harlan raamatu lõpuks selliseks nupumeheks saab. Muidu on venelaste tehtud film tõesti jama, aga Noysi on seal kujutatud sellisena nagu mina seda nägin: kavala manipuleerijana, kes peategelase lihtsalt ümber sõrme keerab, et saavutada oma(varjatud sajandite )(oli vist) eesmärki.
Teksti loeti eesti keeles

Olen selle romaani mitmeid- setmeid kordi läbi lugenud. Asimovi tavaline puudus – lamedad tegelaskujud – siin millegipärast ei häirinud. Pean teost koos “The Gods Themselves”-iga tema parimaks romaaniks. Ainult neid kahte. Jedem das Seine.
Teksti loeti eesti keeles

Normaalselt hea jutt ja ideed. Lisaks hunnik filosoofiat. Ajas rändamise kohta tehtud raamatutest parim. Minu meelest ta "Asum'it" ei ületa, kuigi on sellele väga lähedal. Kuidas kõrgemate sajandite inimene Noys igaviklased puhtalt kotti tõmbas oli päris äge. Kuigi see ei ole mingi minu lemmikraamatuid, on ta suurepärane lugemiselamus. "Igaviku lõpp" on väga hästi viimistletud, usutav ja suhteliselt huvitavate tegelaskujudega. Need oleksid lühidalt raamatu plussid. Ega pikka mõtlemist ei ole — "5" kirja.
Teksti loeti eesti keeles

Siiani loetuist kõige vähem paeluv ja ka kõige vähem veenev Asimovi romaan (mitte, et ma palju Asimovi oleks lugenud, aga natuke ikka). Idee, mis seal salata oli tõesti kena, aga... kui pole suurt ja filosoofilist mõtet peab olema actionit ja/või nalja (soovitavatl muidugi kõiki kolme korraga). "Igavikust" ei leidnud ma neist ühtegi.

See eest leidsin ma sealt aga masin M`i st. masina, mis ei saa eksisteerida juhul kui ta eksisteerib ;-)
Selle eest ka neli.
Teksti loeti eesti keeles

Niigi arvukate retsekate hulka endagi oma jätma ahvatlevad selle raamatu juures mind just need arvustused ise ja need mõnes punktis nii seinast-seina hinnangud. Ilmselt ytleb see raamatugi kohta yhtteist, kui need, kes teost heaks peavad, loevad raamatu heade kylgede hulka ka tugeva filosoofilise põhja ja need, kes raamatut halvaks peavad, heidavad talle ette filosoofilise väärtuse puudumist. Mina kuulun kindlasti esimeste hulka ja leian, et minu tagasihoidlikuks tarbeks oli filosoofiline kyll ja kuhjaga. Ajasrändamine...nojah, fyysikud, matemaatikud, astronaudid ja -loogid, vabalt võite teemat kritiseerida, kuid mu meelest oli see kõigest atribuut sõnumi(te) edastamisel. Kui ulmeraamatut käsitleda kui fyysikaõpikut, siis muutub asi jaburaks. Asimov on igati lahe vana ning mulle imponeerib eriti tema raamatute mängulisus. Igavaks ei lähe iialgi, pidevalt avaneb mingi uus tasand või võimaldub uus vaatenurk. Ta systeemid on parajad kellavärgid, mille tiksumise jälgimine ei ole teps mitte kuiv mehhaanikatund, vaid parasjagu hasartne mäng.Pealegi tundub ta olevat väikest viisi inimesearmastaja ;) hoolimata sellest, et ta loodud massid on sageli lihtsameelsed või lausnõmedad, leidub ikka mõni ere indiviid, kelles on peidus piisavas koguses heainimlikke omadusi, et toru otsas valgust paista lasta. "Igaviku lõpp" on igati mõnus ja mõtlemapanev yritus enivei.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Esimesed leheküljed polnud kuigi paljutõotavad ja raamat tundus suht jama olevat aga kui asi arenema hakkas, siis ei saanud enam käest panna. Eriti hea oli lõpp, midagi sellist ma küll ette ei osanud arvata. Tõlke koha pealt niipalju (kuigi ise pole originaali näinud:), et Kompuuter oleks võinud olla ikkagi Arvutaja - või siis Kalkuleerija ,kui soovite - seda `computer` ju inglise keeles otseselt tähendab (või vähemalt tähendas 55-ndal aastal).
Teksti loeti eesti keeles

Täielikult nõus arvamisega, et Harlan oli üks hädapätakas. Ei eland talle sugugi kaasa, sest sellised hiigelmissiooni kandvad märtertüübid mulle ei eriti meeldi. Või tuleb nad siis inimesteks kirjutada. "Igavikus" aga, on ajarännu- ja paradokside kaskaad niivõrd vägev, et skemaatilised tegelased võib andeks anda.

Üpris mitu korda loetud asi...tõsi, nüüd juba kümmekond aastat mitte. Ent miks mitte õilistava mälestuse eest viit panna?

Film oli täielik saast ja ega ma kujutagi ette, kuidas "Igavikust" saaks korraliku filmi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Pole midagi teha, ajaparadoksid ning rännud olid, on ja ilmselt ka jäävad minu eriliseks nõrkuseks. Eriti veel, kui tegu on sedavõrd hästi väljakukkunud looga, nagu see siin. Ajarännud ning Igavik on üsna huvitavad ideed ning Asimov on suutnud olla oma parimal tasemel. Ometigi jäävad segama samad asjad, mis tema puhul ikka aeg-ajalt tekivad. Tegelaskujud on siiksi suhteliselt skemaatilised, nad võiksid olla tunduvalt elulisemad, reaalsemad. Siiski on raske ette kujutada kedagi, kes oleks suutnud sellisest mõttekäigust sedavõrd mõjusa romaani valmis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Keskkooli lõpukirjandi valmistasin ette Isaac Asimovi "Igaviku lõpu" põhjal. Tahtsin öelda, et Asimovile kuluks ära Nobeli kirjanduspreemia. See antakse kogu elutööd arvestades, kuid ühe teose põhjal. Mina pidasin Asimovi peateoseks (just filosoofia koha pealt) "Igaviku lõppu". Tulid teised teemad ja mina ei saanudki "Igaviku lõpust" kirjutada.
See on ebaõiglane, et ulme- ja krimikirjanikele Nobeli preemiat ei jagata. Nad mõjutavad rahvast rohkem kui klassikakirjanikud. Tavaliselt läheb Nobeli kirjanduspreemia minu jaoks täiesti tundmatule nimele.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda ammu ammu ning peale seda lugesin seda veel ja veel. Minimaalsed muutused reaalsuses! Ning ametkond, mis sellega tegeleb. Vapustavalt hea. See on raamat, mis paneb mõtlema. Elu, universumi, inimeste ja aja üle. Mida veel tahta võiks?
Teksti loeti eesti keeles

Alles alustasin ASimovi lugemisega, see oli nüüd kolmas peale esimest kahte Asumit. Meeldis rohkem kui viimased. Viis plussiga.Siiski üks Aja Paradoks jäi minu jaoks täielikuks paradoksiks - kuidas sai Cooper *alguses* ajas tagasi minna kui Igavikku veel ei eksisteerinud? Igavikku sai leiutada ainult siis kui ta juba olemas oli?Tõlge oli jah mitte kõige parem, aga huvitavaid sõnu oli välja mõeldud: ülevik, alavik, koduvik jms. :)
Teksti loeti eesti keeles

See harvaesinev kord, kus olen nõus Katariinaga - kui hinnata füüsikalist maailmapilti, siis on siin maakerasuurused augud, aga mitte see ei ole peamine. Hämmastavalt jõuline visioon. Vist üks parimaid IA teoseid, eriti arvestades, millal ta selle kirjutas.
Teksti loeti eesti keeles

Hästi laialt on käsitletud ajas rändamise temaatikat. Väga hea fantaasiatasemega - ja seejuures laitmatus loogilises struktuuris on kirjeldatud kogu füüsikalisi probleeme selle ümber, energiaprobleemi, erinevate samaaegsete reaalsuste probleemi, jne. IMHO Asimovi üks parimaid romaane.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte just parim, mida ma oma vähese lugemuse juures olen jõudnud tarbida. Siiski kohati oli päris põnev.Võibolla ei saa ma mitte millestki aru, aga äkki keegi seletaks mulle milles peitub see point, et Cooper ja see kera kadusid ära aga Noys ja Harlan jäid eksisteerima.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minu jaoks üks parimaid Asimovi raamatuid. Mulle meeldis eelkõige just ka varem nimetatud "teaduslik" lähenemine ajas rändamise probleemidele, sellele, et mingis ajahetkes ei saa niisama lihtsalt midagi muuta, ilma, et tulevik muutusk. Lugesin aastaid tagasi, üsna kohe peale eesti keeles ilmumist ja algul oli ikka narrilt raske sellest ajateljest ja sajandite värgist aru saada :)) Venelaste filmi olen kah näinud, muljet ei avaldanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kas nyyd parim Asimov, kuid kahtlemata tema paremikku kuuluv. Kokku on suudetud kirjutada väga kena maailm, milles kehtib väga rangelt põhjus-tagajärg seos ja ega ei saa öelda, et milleski oleks väga hirmsasti loogika vastu eksitud. Tore raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Parimaid ajaparadokside esitusi. Tõeline tüüpnäide a la lähed tagasi ja tapad oma vanaisa, aga jääd siis ise sündimata ja järelikult ei tapa ja järelikult sünnid ja tapad etc. (Kui keegi pole seda raamatut veel lugenud, siis konkreetselt oli tegevus küll muu, aga süsteem peaks olema sama:)) Ühesõnaga jälle muna-kana lugu, mis aga pole selle raamatu juures peamine. Minu jaoks olid selles raamatus pigem tähtsad valikute tegemise ja sellega kaasneva vastutuse raskus. Viis tuleb küll pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jättis väga hea mulje juba aastaid tagasi - kui esimest korda loetud sai. Praegu sattusin peale vene samanimelisele filmile (huvitav, et ameeriklased midagi taolist ei teinud. Ja ongi vist parem, venelaste filmile pole midagi ette heita). Ja käsi haaras raamatu järgi. Ei taha filosofeerida, kumb on parem. Film on üsna täpselt raamatu järgi, aga mittte nii põhjalik. Ja tabas väga hästi meeleolu (eks näitlejad ole kah head). Aga raamat väärib viit, mingit kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin "Igaviku lõpu" peale kümnekonna aasta pikkust vahet taas kätte, et siduda seda üheks tervikuks "Asumi" sarjaga. "Asumi ääres" pakutud idee Igaviklastest kui robotitest, kelle ülesandeks on leida Reaalsus, kus inimkond on ainsaks mõistuslikuks rassiks Galaktikas, on intrigeeriv. Ja isegi mõningal määral kooskõlas Igaviklaste lipukirjaga "Inimkonna hüvanguks". Siiski on romaanist selge, et Igaviklased on kõike muud kui robotid, lisaks tegutsevad nad inimkonna ekspansiooni vastu, mitte selle poolt. Et "Igaviku lõpp" sobituks ülejäänud Asimovi universumiga, tuleks ta põhjalikult ümber kirjutada aga seda enam teha ei saa... Ja pole ka vaja, sest romaan on suurepärane ka ilma selleta.

Ajarändudesse puutuv oli huvitav, Temporaalse Välja idee originaalne aga kogu lugu paradoksidest nii kubisev, et veenis mind peaaegu lõplikult ajarändude võimatuses. :)

Hindan raamatu suurepäraseks just eelkõige filosoofilises plaanis, sest ta andis tohutult mõtteainet. Veel loen plussiks seda, et tegelaskujud olid sümpaatsed ning kogu lugu hoidis koos kahe tegelase vaheline Tõeline Armastus.

Teksti loeti eesti keeles

24. sajandil suudab üks oma ajast eest olev teadlane valmis ehitada midagi, mis asub väljaspool aega ja milles oleva trumli kaudu saab ajas “üles-alla” sõita - Igaviku. Esialgu tegeldakse selle pikendamisega võimalikult kaugesse tulevikku, siis hakatakse ajarände kasutama sajanditevaheliseks kaubanduseks.

Romaani toimumisajaks on Igavik kujunenud aga hoopis millekski enamaks. Seal elavad eri aegadest kokku toodud ja välja koolitatud spetsialistid. Vaatlejad jälgivad reaalsustes toimuvat, otsivad välja halvad suundumused. Sotsioloogid selgitavad völja põhjused. Kompuutrid (mitte arvutid, vaid inimesed) teevad rehkendused, et leida ebasoovitava suundumuse kaotamiseks Minimaalne Vajalik Muudatus. Meie peategelane Andrew Harlan on aga tehnik, kes peab muudatuse pärisajas ellu viima.

Näiteks mõne olulise tegelase mõrva ärahoidmiseks ei tekita hea tehnik suurt mäsu, vaid sokutab kaks tundi varasemal ajal kusagile maanteele naelaga lauajupi, mille tõttu teatud kindlal džiibil läheb kumm tühjaks, sellega sõitja jääb 20 minutit kohtumisele hiljaks ja atentaat jääb ära. Headest tehnikutest on väärtuslikumad ainult kompuutrid, kuid ikkagi vaatavad teised igaviklased tehnikutele viltu, sest iga taoline muudatus toob kaasa ka - kuigi headest vähem - halbu asju. Mõni suurteos jääb kirjutamata (kuigi igaviku raamatukokku on see juba enne muretsetud), keegi, kes muidu oleks elanud suurepärase elu, peab hakkama saama sandina jne.

Harlaniga juhtuvad järjest paar üpris ootamatud asja, mis kokkuvõttes panevad küsimärgi alla kogu Igaviku saatuse. Väiksem neist on üks noor teadlane, kes saadetakse tema juurde õppima Igaviku-eelsete aegade ajalugu. See on Harlani suur kirg. Teiseks pannakse ta koos töötama kaunitariga vabameelsetest sajanditest. Arvestades, et Igavikus töötavad ainult mehed ja see kamp on moondunud imelikeks nohikuteks, Harlan armub tütarlapsesse lootusetult ja hakkab tegema suuri lollusi.

Enamik ajaulmekaid, mida mina lugenud olen, kasutavad eelkõige ajasrändamist, et tekitada huvitav olukord või paradoks. Siin on aga aeg ja aja muutmine ise peateemaks - minu lemmik ajateemaline raamat. Teiseks on see ilmselt kõige lähedasem asi armastusromaanile, mida ma suudan Asimovilt ette kujutada ja omal kombel on see päris armas.

Kindlasti on see ka põnevik, sest mõistatusi jagub tervesse raamatusse ja lõpuks saavad need lahenduse. Kokkuvõttes on see aga filosofeerimine inimeste valikute, eesmärkide ja sihtide üle hea ulmeromaani parimate traditsioonide kohaselt.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane raamat. Praktiliselt kõige usutavam ajasrändude kirjeldus koos hoiatustega.
 
1. Et kui lõpetame ekspansiivse arengu, võime end kohe maha kanda.
 
2. Et kuitahes haritud seltskond ei saa ega tohi meile iseenesestmõistevalikkusega öelda, kuhu peame minema.
 
3. Cherchez la femme. Mõnes eelnevas retsensioonis oli Harlanit äpuks tituleeritud. Kuid ainult seepärast, et ei märgatud tema teistpoolt -- Noysi. Naine on katalüsaator, mis vabastab mehes peituva energia.
 
01.12.2018: ahjah, proua Linda Arivale tuleb monument püstitada tõlke eest. "Alavik", "koduvik", "aegur"... Paremad terminid kui Doktoril endal.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles