Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· J. K. Rowling ·

Harry Potter and the Philosopher`s Stone

(romaan aastast 1997)

eesti keeles: «Harry Potter ja Tarkade Kivi»
Tallinn «Varrak» 2000

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
22
12
4
0
0
Keskmine hinne
4.474
Arvustused (38)
Arvi Nikkarev

Noor britt Joanne Rowling tegi mõned aastad tagasi pika rongisõidu ajal üksikasjaliku plaani avaldada terve sari teismelistele mõeldud fantasy-romaane. Tegevus toimuks kinnises nõiakoolis ja peategelasteks oleksid 11-13 aastased õpilased. Sari sai kohe väga populaarseks nii siin kui ka sealpool Lompi. Tõsi küll, nii mõneski USA osariigis on Harry Potteri raamatud keelustatud. Nimelt ei mõisteta teostes nõidust sugugi hukka, kuigi peaks, sest nõiausk on ju ristiusu suurim vaenlane! Harry Potteri sarja menu saladus on lihtne: hoogne tegevus ja teismeliste elus ettetulevate probleemide ning olukordade käsitlemine. Kogenud fantasy-fänn sealt uusi ideid ei leia, aga paar meeldivalt veedetud õhtupoolikut on ka midagi väärt. Soome keeles on ilmunud vist neli Harry Potteri romaani, vaadeldav on esimene. Kuna raamat on miljoneid teismelisi meelitanud ulmekirjanduse juurde, siis hindeks 5.

Selle köite alguses selgub, et Harry Potter on orb, kelle vanemad olid head võlurid, kes hukkusid ühe kurja võluri käe läbi. Imekombel pääseb väikelaps Harry. Poisike paigutatakse tädi perekonda, mille liikmed on ebatavaliselt igavad ja vastikud inimesed. Raamatu esimesed poolsada lehekülge kujutavadki Harry kannatusterohket ja haledat elu selles peres. Keskmiselt igav kohustuslik osa. Möödus kümme aastat ja siis läheb Harry tädi ja onu vastuseisust hoolimata nõidade kooli ja raamat saab hoo sisse. See on internaatkooli tüüpi asutus, kust õppeaasta jooksul käiakse kaks korda kodus (jõuluvaheaeg ja suvevaheaeg). Teades Harry tausta, on ütlematagi selge, et jõuluvaheaja veedab Harry koolis. Nagu kõik poisid, leiab Harry endale sõpru (Ron ja metsnik või jääger Hagrid) ning vaenlasi (Draco Malfoy), mõned õpetajad on head (McGarmiva, kes on VÄGA range aga õiglane), mõned halvad (Kalkaros). Nagu juba pealkirjast selgub, on selles köites tähtis roll tarkade kivil.
Teksti loeti soome keeles
Raul

Mulle meeldis. Hea lahe lugemine oli ja väga ladus pealekauba. Ilmselt loen varsti veel ja soovitan teistelegi. Ei tasu lasta ennast petta kui "teismelistele mõeldud raamatust".
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Minule ka meeldis. Kuigi mitte ei saa aru, miks seda raamatukest mujal maailmas nii superheaks peetakse. Huumor on hea, ideed päris värsked - öökullipost! - ja stiil meenutab tõesti ühtepidi Roald Dahli ja teistpidi P.L. Traversit ( ma ei lugenud kaaneümbrist enne, kui raamat oli läbi, nii et targemate pealt mahakirjutamisega seekord tegu ei ole) ja üldse on selline mõnus lasteraamat. Milleks teismelised - arvatavasti sobib ka normaalsetele (loe arenenud) kaheksa-aastastele väga hästi. Muide kellegi eestlase - nime kahjuks ei mäleta, häbi mulle - kunagine lugu soonõid August Sarvepillist (avaldati minu mäletamist mööda "Piobneeris", või oli siis juba "Põhjanael"?) oli peaaegu sama hea, kuigi mõnevõrra ugrimugrisem.
Teksti loeti eesti keeles
Avo Nappo

Ee.. mulle ka meeldis. Samas, võimalik et tegemist on nostalgiast tulenevate mälumoonutustega kuid minu lapsepõlve top kymnesse see teos siiski ei satuks. Vähe sellest et Lindgren, isegi Aino Perviku "Arabella" oli vähemasti mälu järgi parem. Niiet viite käsi panema ei tõuse.

Loodetavasti on selle Potter sarja haipimisel vähemasti see kõrvaleffekt, et laseb lapsukestel meie juurde tulla..
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Ostsin oma lugupeetud järelkasvule sünnipäevaks nimetet teose ja selle järje. Efekt oli suht hea: poisiuss, kellel muidu peab kaikaga järel käima, et ta miskit loeks, sai esimese ööga (sic!) raamatu läbi. Järg on millegipärast venima jäänd (ehk on asi selles, et rõõmus issi lapsukesele tubli töö eest arvuti koju vedas ;)) ). Nojah, mis pattu salata, lugesin raamatu isegi läbi ja krt, minul läks tuntavalt kauem aega. IMHO elab lugupeet pr kirjanik piiratud inimest ekeskel, kellest selles raamatus kirjutabki. Ei saa ma öelda, et mul kummagi maailma vastu (ei mugude ega võlurite) erilist sümpaatiat oleks tekkind. Peale selle kumas pea igalt leheküljelt läbi Terry Pratchett.Hää kyll, mis ma ikka kurdan, pidi ju tegu olema lasteraamtuga ja selleks on ta ju kena kyll. Neli.P.S minu meelest Pioneeris ilmunud "Sarvepilli loo" autor oli Oskar Tanner, aga m võin asjaga väga puusse panna, mis teha, skleroos ;)
Teksti loeti eesti keeles
Annaliisa

Lugu oli hea.Meeldis väga.Alguses enne lugema hakkamist arvasin ma et raamat on üle reklaamitudja ei vasta mu ootustele.Aga (Vau) kuidas ma eksisin!!!!!!!He lugu noortele! (Mida ma olen 15a.)Arvan et täiskasvanutele see võib isegi meeldida.Ainuke miinus raamatus oli slytherni majamaha tegemine.Ma saan aru et iga maja arvas et on teistest parem. Ja ega Potteri maja palju parem ei olnud.Kaks tegelast tundusid sümpaatsed.Väga suur, aga heasüdamlik Hagrid. Keskahjuks koolist välja visati.(Mida ma loodanet ta tagasi saab) ja professor Dumbledore.Kes oli õiglane ja tark.Raamatut soovitan kõigile.Ained olid koolis huvitavad.Öökulli post originaalne.Kaardid mida koguti toredad (Pildil olev isik sai liikuda) jne.Väga hea ajaviide
Teksti loeti eesti keeles
Katjusha

Pead ma küll ei annaks, aga millegipärast olen üsna kindel, et oleks ma 20 aastat noorem oleks see üks mu lemmikraamatutest. Ja veaksin vanemad poodi ja hakkaksin selle raamatu ees nutma ja jalgu trampima. Millegipärast ma ei mäletagi lapsepõlvest võlurilugusid, olid küll igat tõugu seiklusjutud maalt ja merelt ning muidu lustakad jutud laste tegemistest, pluss veel vaprate nõukogude pioneeride üllad teod, aga tõsised võluda oskavad võlurid olid nagu puudu.
Teksti loeti eesti keeles
Rauli Rajande

Ostsin siis ka selle kogu maailmas laineid löönud teose, et vaadata mis tas siis nii erilist on - ja ei olnudki. Oli täpselt selline raamat nagu ma juba enne arvasin olevat - selge süzeega, rohke butafooriaga raamat, millest mingit sügavamat ideed peale ühtlaselt läbikumavate üldinimlike polegi mõtet otsida. Häbiasi oleks kui ta saaks mulle enim meeldinutega võrdse hinde, samas pole kirjanik üle pingutanud, ega proovinud kirjutada midagi sellist millest tema mõistus üle ei käiks - oma eesmärgi kirjutada loetav raamat on ta igal juhul täitnud. Seega jääb hindeks neli.

Igati hea teos lapsevanematele, kes tahaksid avardada oma laste silmaringi ja juhtida neid ulmekirjanduse mõtlema panevaid ideid sisaldava maailma juurde. Ise võib muidugi kah lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Alari Rajande

Umbes 70. lehekülje juures olin kindel, et ka "Ashinari kroonikad" võiks vabalt Briti Raamatuauhinna Lastekirjanduse preemia ning Smartise auhinna võita. Eks ta ole umbes samamoodi sirgjooneline, alguses konarlik ja pärast ladusam. Siiski HP on originaalsem, kuid näiteks "Kääbikule" või Astrid Lindgreni raamatutele jääb kõvasti alla. Eks see alla või peale jäämine tuleneb muidugi ka sellest, kes mida esimesena ja millal loeb, kas "Harry Pottereid", "Võlur Ozi" või "Röövlitütar Ronjat". Kuid taolist nõmedust nagu lendluuapall nendes teistes siiski ei olnud. Muidu siuke südamlik lugu, "neli".
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Ja taas saab ühe suurepärase hinde üks suurepärane raamat! Muinasjutu ja ulmearmastaja Eilish kiindus sellesse raamatusse veel enne, kui see Eestis ilmus - kaanepilt oli nii ahvatlev, et ta pikemalt mõtlemata otsustas, et kui see kord ka meil ilmub, ostab ta selle ära. Ja see oli väga õige otsus, sest just sellisesse müstilisse maailma pageb ta kõige meelsamini. Rowlingu fenomen on taas ühe lugeja õnnelikuks teinud!!!
Teksti loeti eesti keeles
Misfit Creep

Põhimõtteliselt sama tekst mis ellmisel. Neli aga sellepärast, et olen parematki lugenud. Iseenesest aga kõvasti üle keskmise raamat.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

ei ole kahtlustki, et sari on üle reklaamitud - midagi "maailma alustugesid raputavat" välja ei lugenud, üsna palju oli klisheesid, aga... samas - hää ja ladusalt loetav raamat, milles nii õpetusterakesi kui ka kohati päris mõnusat huumorit (mingitel hetkedel tekkis isegi õrn paralleel terry pratchettiga...). raamat küll eeskätt noortele ja noortest, kuid ka vanainimesele üsna kosutav. parafraseerides andrus kivirähki arvustust mingis ajalehes (kuigi tundus, et tema küll potterit lugenud ei olnud - paralleelid j.r.r.tolkieniga!) - jumal õnnistagu koduperenaisi, kellel on piisavalt aega raamatuid kirjutada ja see ei tee üldse paha, kui tal on seejuures ka hää fantaasia, hää huumorimeel ja hää kirjutamisoskus!
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tunnistan, et üsna raske on ainult tekstile endale, mitte saatvale azhiotaazhile keskenduda. Kui see siiski õnnestub, siis erilist naudingut ka ei saa. Tegu on üheselt lastekirjandusega, mille BAASikuuluvus osalt ka hinnet madaldab. Aga kui ta siin on, siis ei saa ka ainult lastekirjanduse kaanonitest lähtuda, eks? Lastele, kusjuures, kindlasti meeldib.

Mis meeldis, oli romaani esimene ja viimane kolmandik. Alguses mängis autor oma kaardid kontseptsioonid üsna osavalt välja. Ka sotsiaalne pila (Briti) ühiskonna tarbimismaaniast ja klassistruktuurist oli mõnusalt välja peetud. Keskel saabus aga jahmerdamine ja jant. Võiksin siinkohal nimetada kümmetkonda nooruses loetud raamatut, kus seikluslik osa oli põnevam, usutavam, dramaatilisem. Meelde tulid (halvemad) pioneerifilmid... Lõpus aga selgus, et oli küll tädi Rowlingul veel mõned trumbid varuks.

Meetodilt oli aga nende väljamängimine lugeja petmine. Kõik olulised võtmed seletati lahti - kohe ja pealetükkivalt Harry Potteri vaatenurgast - aga et veel mingi muu lahendusvariant võimalik oleks, sellele üldse ei viidatud. Autor teadis, aga hoidis enda teada. Ja siis, kui midagi muud enam üle jäänud, lasti kurikaelal endal seletusi anda, milline teguviis oli täiesti motiveerimata. Siiski see lõpuosa pakkus üllatuse, mis lubab hindele plussi taha kirjutada.

Ilmselgelt oli raamat kirjutatud Hollywoodi lastekomöödiaid silmas pidades; täpselt samasugused mallid ja ülesehitus. See oli üsna tülgastav. Lendluudpallist ei saanud ma ka aru, kas tegu oli tõsiselt võetud asjaga või pilaga briti erakoolides nii fetisheeritud kriketimängu aadressil. Üldiselt see sportmängu süzheeliin nagu väga peale ei läinud. Tegelaskujud, nagu arvata võis, olid lihtsustatud ka karikeeritud; Hagrid siiski õnnestus autoril sümpaatseks kirjutada. Pedagoogika koha pealt aga... kas ei paku see raamat nõrgematele lastele mitte liigpalju võltslohutusi?

Hinne märgib köitvusastet, millega romaan mind enda küljes hoidis.
Teksti loeti eesti keeles
Janek H.

Esimese romaani kohta koduperenaiselt üllatavalt hea. Nagu juba öeldud - lihtsalt hea ajaviide, ei enamat. Kohati muutus asi sellepärast igavaks, et lihtsalt olin tegevustikuga oma peas paar lehekülge ees - niivõrd etteennustatav oli nende tegelaste tegutsemine.
Tundub, et Rowling on suure osa oma teose süþeest ja võluesemetest teistelt autoritelt "laenanud". Isegi minu suhteliselt väikese lugemuse juures oli tuttavate kohtade "avastamisrõõmu" suhteliselt palju. Kaks kohta, kust autor on eriti palju üle võtnud on: Kettamaailm ja Enderi mäng.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Saar

"Veni, Vidi, Vici": ütles kord Julius Caesar. Sama saatis ka Rowling korda. Ta lihtsalt istus kohvitassi taga ja kirjutas... 10 aastaga kogus suurel hulgal materjale. Nüüd vaikselt puhkab loorbveritel. Rowling tegutses kui rooma keiser, töötas kui ameerika karjasepoiss, kuid mõtleb kui inglane.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

Lastekirjandus või mitte, aga see konkreetne ood Harry Potteri vahvusele ja muudele õilsatele omadustele ei meeldinud. Ja olen täiesti kindel ka selles, et see ei oleks meeldinud isegi mitte siis, kui ma oleks olnud noorem. Tegelased olid loo nautimise jaoks liiga üheplaanilised ja lamedad - nende käitumist prognoosida oli enamasti lihtsam, kui homset ilma ennustada. Otse loomulikult ei ole ta mitte kõige hullem kraam, mida lugeda, paaril korral suutis Rowling siiski üllatada, ja selle eest tuleb olla vaid tänulik. Lisaks pean tunnistama, et olles lugenud teksti nii inglise kui ka eesti keeles, leidsin, et need, kes vaid eestikeelsega lepivad, kannatavad rängalt. Ingliskeelne Rowling on kohe märkimisväärselt parem!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Lily Tamm

Jõekaldaga on mul suht sama saatus, kuid kuna lugemisest on tükk aega möödas siis panen nelja.Olen ka paremaid lugenud...
Teksti loeti eesti keeles
Jüri Kallas

Minuga oli nõnda, et nägin kõigepealt filmi, siis lugesin raamatut. Film oli vaadatav, raamat aga suisa meeldis.

Võiks nüüd ju siinkohal pikalt ja laialt sisu seletama hakata, kuid pole põhjust. Kes on lugenud, see teab niigi ... kes aga lugenud pole, see kirub ikka lugemata edasi.

Meeldis loo lahe olek, see mille puudumine enamuse kohalikku kirjandust nii tüütuks teeb ... teisisõnu puudus raamatust see umbne vaim, mis lehvib enamuse eesti kirjanduse (sh. ka lastekirjanduse) kohal. Tegelased on sümpaatsed ning autoril on rohkelt fantaasiat jagunud ka maailma jaoks. Romaan on kindlasti ehtne žanrifantasy, mitte mingi moodne muinasjutt.

Meeldis ning loen romaani ka tulevikus, kohe kindlasti loen!

Ilmselt tuleks siin rääkida ka Harry Potteriga seotud foonist. Jah, ka minul hakkas see mõõdutundetu promokampaania vastu, aga sellest ei muutunud see raamat ei paremaks, ei halvemaks. Kui J. K. Rowling kuulsaks sai, siis ilmus välja üks Ameerika naisautor, kes süüdistas Rowlingut plagiaadis. Seni on Rowling kõik kohtuprotsessid võitnud. Ka siinmail on otsitud Harry Potteri juuri maakeelde tõlgitud ulmest. Jõudu tööle! Lugege rohkem erinevaid raamatuid, siis saate aru, et plagiaat pole nii lihtne, kui teile tundub. Sealjuures näib mulle endale, et J. K. Rowlingu lugemus ulme alal on suhteliselt olematu.

Eraldi tahaks rääkida sellest, mis kõikvõimalikke kohalikke «analüütikuid» häirib. Ehk siis lastekirjanduse ja ulme vahekorrast. Jah, romaan on kirjutatud lastele (jätan vanusepiiride määramise kõikvõimalike tädide/onude hooleks), aga keegi võiks mulle ära seletada, et miks ei võiks ulmekirjandus laiemalt ja fantasy kitsamalt sisaldada endas ka lasteraamatuid. Lastekirjandus ei eksisteeri ju mingis omaette maailmas. Tõsi, lastekirjanduses on teatavad piirangud (vähemasti oleks nomraalne, kui need seal oleks), aga need paar piirangut ei muuda ju lasteulmet mingiks vaimseks värdjaks, mida iga «kõva mees» peaks tormama ummisjalu tümitama?
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Tunnistan, et seda raamatut on suisa võimatu hinnata objektiivselt, laskmata end mõjutada sinna ümber kedratud süüdimatust haibist. Teisalt olen hoidunud avaldamast arvamust mõtlematult ja põhjalikult sõnu kaalumata. Olen 2 osa noore Potteri seiklustest läbi lugenud, ühe kiiresti, omaette, teise mõne nädala jooksul lastele ette lugedes. Selleks viimaseks teos kõlbab. Kõlbas tegelikult ka kiiresti lugemiseks ja sellest see hinne "3" - tugev keskmine, lugemisele kulutatud aega mahavisatuks ei loe. Kõik muu aga on Golikov eelpool ära öelnud - tegemist on sihukese värvilise natuke debiilse barbie-maailmaga, mida on lihtne tarbida - ja nimetet tõdemusest ilmselt tulebki otsida teose meeletu populaarsuse juuri.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Sepp

Polnudki nii paha, kartsin ausalt öeldes hullemat. Täitsa loetav kraam, natuke lapsik küll, aga kuuldavasti pidi see järgmistes osades paranema. Kiirelt loetav, veel kiiremini unustatav. Millestki nii tobedast kui lendluudpall pole ma varem kuulnud, mulle jäi selle mängu mõte täiesti arusaamatuks, ja kahtlustan , et see poleks mingi eriti populaarne ja kõigile arusaadav mäng, nagu jalgpall näiteks.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Potteri esimene seiklus, mida algul ei kavatsenud üldse lugeda just selle suure haibi tõttu, kuid lõpuks otsustasin siiski käsile võtta mingitel mälestustest kadunud põhjustel ja haaras see mind siis, kui ka nüüd, aastaid hiljem (2007) ning pani alguse suhteliselt tahtmatule (kuid täitsa meeldiva) Potteri-fänluse.

Esimest osa lugedes oli tegelikult tunne nagu Rowling kirjutaks mingit peent paroodiat. Alles järgmiste osade kallale asudes, kus Rowling surmtõsiselt oma maailma edasi raius, hakkas nagu ilmnema, et tal on tegelikult midagi suuremat ja kenamat plaanis kui vaid paroodia. :)
Teksti loeti eesti ja inglise keeles
Johannes Koit

Ma poleks eales uskunud, et ma neid sõnu ütlen, kuid täitsa hea oli. Meeletu haip, mis selle Potteri ümber koondunud oli, sundis mind sellest raamatust kaua kaarega ringi käima, kuid lõpuks otsustasin asjale siiski võimaluse anda. Ei kahetse, ladusalt loetav ja lihtne, täiesti sobilik ajaviitekirjandus nii vanale kui noorele. Aga midagi jäi nagu puudu. Uudsus vist, kõik oli enne juba nähtud ja kuuldud ja loetud, ei midagi üllatavat. Sellepärast ka neli.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:
Taavi Kalju aka Ghilderich

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles