(romaan aastast 1961)
eesti keeles: Stanislaw Lem «Solaris. Eeden»
Minule oli temast kasu, sest ma hakkasin aru saama inimestest, kes on muidu normaalsed, kuid võimetud õnnelikus abielus olemaa (Kelvin).
See on Teos, millele saab kõhlemata kõrgeima hinde panna.
Keegi mainis siin, et ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - inimene aga lisaks sellele, et ta ei mõista iseenese toimimist kohkub surmani(või lakkab toimimast/olemast) siis kui ta iseenda lahtiharutatud süsteemi ninapidi sisse pista.Lem on lahti harutanud inimese teadvuse ja pannud ta seisma peegli ette, mida käesolevas teoses esindab planeet Solaris. Planeedil realiseerub see, mida inimesed mõtlevad. See, mida nad ihalevad, aga samas kõige rohkem kardavad - soovid, mis on maetud kõigi teiste mõtete alla, sest inimene pole reaalsuses suuteline neid aktsepteerima, kuigi ta elu keerleb nende/selle ümber. Käesoleva teose peategelane ei ole ihalenud oma trauma järele, milleks on ta naise surm, kuid kuna ta tunneb ennast süüdlasena on see mõte temas kõige domineerivam ehkki peidetud. Solaris annab talle tema kõige domineerivama mõtte. Romaanis Solarise poolt elustatud naine on mehe süütunde kehastus.Eelneva skeemi järgi võib siis ka paika panna koletusliku neegrinaise-aphrodite ilmumise olemuse. Kujutletu võib reaalses reaalsuses osutuda millekski, millega inimene kunagi ei tahaks kokku puutuda. Inimene on toodud liiga lähedale sellele, mis peaks jääma tast eemale. Hirm tekib siis kui olla objektile liiga lähedal - nauding peab olema kättesaamatu.
Noh, ühesõnaga avastasin, et psühhoanalüüs on kohutavalt põnev teema :) ja eelpool mõnes arvustuses väidetu nagu oleks teos psühholoogiliselt ebausutav ei pea paika (loe Lacani).
Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.
Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.
Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.
Seega igati tasemel kogumik, kindel viis
Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.