Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Stanislaw Lem ·

Solaris

(romaan aastast 1961)

eesti keeles: Stanislaw Lem «Solaris. Eeden»

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
30
11
0
1
0
Keskmine hinne
4.667
Arvustused (42)

Raamatus kirjeldatakse küllatki klassikalist situatsiooni - inimese kokkupuudet teistsuguse eluvormiga. Kuid tegu pole harjunud kontaktiga humanoidse või vähemalt mingile Maal tuntud tüübile vastava olendiga, vaid pea kogu planeeti katva ''ookeaniga'', mille käitumine jääb inimestele täielikult arusaamatuks ja võõraks. Sellelaadsete mittestandardsete kontaktide kirjeldamist tuleb hetkel meelde veel kahest kohast, need on Clifford Simaki ''Libainimesed'' ja Fred Hoyle'i ''Must Pilv'', kuid nendes puudub antud teosele omane sügavus ja püüe võõra organismi olemusse süüvida, mis ''Solarise'' omamoodi nauditavaks teevad. Ookeanile on sarnaselt Simaki ''keeglikuulidele'' omane absoluutne kohanemisvõime ja suutlikkus võtta endale mistahes vorme - siin aga üritavad raamatu tegelased ka asjast tõsiteaduslikult aru saada ning teevad kindlaks, et ''ookeani'' poolt moodustatule annab tema erakordsed omadused neutriinodest koosnev struktuur harjumuspärase aatomistruktuuri asemel. Siin on ehk märgata raamatu kirjutamise ajale iseloomulikku elementaarosakeste vaimustust (sarnaselt Asimovi robotite positronajudele). Üks olulisemaid probleeme, mis teoses tõstatatakse, on küsimus inimese uuringute ja pürgimuste mõttekusest - kas inimesel on vaja uurida nähtusi, mis talle absoluutselt võõrad on ja millest mingit tulu ei tõuse. Sarnaselt pannakse proovile ka kõik muu inimesele omane nagu inimlikud emotsioonid, nendevahelised suhted ja inimliku mõttemaailma püsivus. Aga lugegu lähemalt igaüks ise, tegu on tõesti hea raamatuga (eesti keeles ilmunud sarjas ''Põnevik'').
Teksti loeti eesti keeles

Eelmise retsensiooni põhjal võiks otsustada, et tegu on inseneriromaaniga. Minu arusaamist mööda kipub käesolev raamat juba suuresti ulme raamidest välja libisema (näiteks võrreldes sama autori ''Tagasitulekuga tähtede juurest'' on kontrast märgatav). Ookean ookeaniks, rõhk oli siiski maalastel oma kiivakiskunud elu ja probleemidega. Ainuüksi idee inimesest sinu minevikust, kes sinu süü läbi kannatanud on ja kes sinu juurde naaseb, ise seda mitte teades, on erakordselt painav. Mida kõike me läbi elama ei pea. Lugesin raamatut siis, kui ta 1989. aastal Põneviku sarjas ilmus, muidugi meeldis. Tarkovski film, kus Jüri Järvet üht peaosa mängis - see oli ka hea. Miks ma nelja panin? Üks Lemi raamat meeldib mulle veel rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Originaalne, vähemalt Lem ei kirjuta kunagi kellegi pealt maha. Raamatut kannab inimese paratamatu üksinduse ja sellega leppimise idee. Nukker mõtisklus, olukirjeldus, kus tegevus on kõrvaline. Väga tõepärased karakterid: tavalised inimesed, oma hirmude ja kinnisideedega. Me kardame võõrast ja mõistetamatut. Noortes ühiskondades kuulutatakse see mõnikord jumaluseks, kuid mida arenenumad ollakse, mida rohkem inimesed teavad, seda rohkem nad kardavad... Meie maailm on üles ehitatud reeglitele... Ja me usume, et nad kehtivad. Ent vahelpeal näeme, et see pole alati nii, tajume jälle tõde, et kõik mõistuslik on kokkuleppeline... Teistel on teised reeglid. Kui on. Inimesed ju ei mõista reeglite ja eesmärkideta maailma, aga see võib ikkagi olemas olla. Lemi kirjeldatu näiteks. Ookean tegi katseid, moodustas vorme? Aga kui ei teinud? Kui ta lihtsalt tegutses... Niisama :) Et teist mõista on raske, tegeleb inimene parem iseendaga, ka Solarise grupp. Ollakse iseendaga, iseenda probleemidega... Lem kirjeldab üksikisiku hirme ja lootust, mõtteid... Filosoofiline romaan, täis omapäraseid lauseid ja ideid. Paljudel ehk raske lugeda (liiga palju filosoofiat, vähe maailmaarendust), aga proovida võiks siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Lemi parim raamat. Eks tal muidugi natuke seda inseneri vaatekohalist juttu seal vahel oli, kuid ei ütleks, et see häirima oleks hakanud. Selline mõnus lugemine. Tea milles asi et mulle sellised rahulikumad tükid meeldivad. Aga vaatamata sellisele sügavale teosele ja pikematele ookeanikirjeldustele siiski igav ei hakka. Soovitaks kõigile.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin eelnevaid kommentaare ja mõtlesin, et selliseid raamatuid nagu "Solaris" on raske iseloomustada. Olen seda ise korduvalt lugenud, "mitmes erinevas keeles" :-), ja alati avastanud midagi uut. Siiski ei saa seda romaani oma kultuseobjektide hulka paigutada. Võib-olla tuleneb see minu õelast iseloomust, kuid ironiseeriv Lem meeldib mulle rohkem. Arvan, et "Solaris" kuulub maailma ulmekirjanduse absoluutsesse tippu, sinna kus hindamised ja võrdlused kaotavad lihtsalt mõte.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga karm värk, midagi non plus ultra. Aga seda raamatut ma nüüd küll kellegile soovitama ei hakka, sest mõtelda polegi alati mõnus. ( kui sul on soe ja hea olla siis on parem niisama lesida, kui et tumedas tulevikus tuhnida - nagu ütles Jevgeni Shvartsi "Draakonis " kass Masha.
Teksti loeti eesti keeles

"Solaris" on romaan, mille puhul on raske (vähemasti minul) filmi ja raamatut üksteisest lahus hoida. Nii romaan, kui ka film on tugevad ja mõjuvad teosed, kuigi mõlemad on seda omal kombel ning räägivad nad ka hoopis ise asjadest. Loomulikult ei mõelnud Lem esimesena välja mittehumanoidset (ja ühes "isikus" olevat) mõistuse kandjat: Fred Hoyle ja Charles Henneberg tegid seda kindlasti varem ning kindlasti oli neid veel. Lem aga teostas selle sedavõrd meisterlikult, et järgnevaid samateemalisi tekste kiputakse igatahes võrdlema romaaniga "Solaris". Üks abivahend veel erinevate tõlgenduste otsimiseks: Solaris on (vähemasti antud romaanis) naissoost sõna...
Teksti loeti vene ja eesti keeles

Hea raamat ja hea film. Tarkovski nägemus asjast oli parem kui mu enda oma. ;-) Tavaliselt ulmekate ekraniseerigu puhul see nii ei ole, seepärast on tavaliselt raamatud paremad kui filmid. See oli meeldiv erand.
Teksti loeti eesti keeles

"Solaris" kuulub ulmekirjanduse klassikasse. Lem on välja mõelnud mõtleva ookeani! Ega midagi, juba see annab maksimumpunktid. Lisaks veel inimeste omavahelised suhted hõljuvas Jaamas. "5" kirjas.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske on kommenteerida sellist raamatut nagu seda on "Solaris". Sa pead seda lihtsalt lugema ja lugedes sa tajud raamatu suurust. See ei pea isegi väga meeldima aga sellest õhkuvat terviklikkust, massiivsust, melanhoolsust ja "väljasolevat võõrapärasust" koos iseenese väiksuse/suutmatuse tunnetusega niisamalihtsalt juba eirata ei saa. Üsna imelik seletus küll, aga see selleks, viie panen kohe kindlasti ära.
Teksti loeti eesti keeles

Väga raske ja tänamatu on oletada mida keegi autor oma mingi teosega mõtles. Kahjuks ma märkan ees- ja tagapool mõningaid just selliseid kindlas kõneviisis arvamuseavaldusi. Ise proovin lähtuda siiski vaid sellest, mida autor ise otsesõnu välja on öelnud ja selle alusel oletada :)

See raamat on organismist, kelle intelligents on mõõtmatult suurem kui kelle tahes inimese oma, suurem kui inimesed üheskoos, rakendades oma ebatäiuslikke kommunikatsioonimeetodeid, suudavad avaldada.

See raamat on sellest, kuidas alamad mõistused proovivad uurida ülemat mõistust ja sellest kuidas too kõrgem mõistus neid vastu uurib. Kuid kõrgema teadvusega seotud nähtused ei allu teaduslikule uurimismeetodile.

Pigem on ookean kui laps kes torgib konna kord rohukõrre kord sõrmega. Kui konn rohukõrre peale pahaselt häälitseb, siis varsti torgib juba sõrmega. Niisamamoodi kirjeldab ka see raamat ühte torget, mille lõpus konn on rahul, et tal õnnestus segajale selgeks teha, et tal paha oli. Aga kes teab mis kujul tuleb järgmine torge.

Ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - see teos paneb mõtlema, et võib olla on see tõsi.

Veidike raamatu kirjanduslikust küljest ka:

Huvitava elemendina on sisse toodud pikad kirjeldused ookeani käitumisest, vormidest, värvidest. Nagu mu kirjandusõpetaja kunagi "Jumalaema kiriku" juures ütles - "Jätke kirjeldused lugemata kui ei taha", siis selle teose puhul võib seda tõesti teha. Kui kogenud lugeja suudab ennast ka niisama vajalikku vaimsesse seisundisse viia, siis tõesti võib need kohad vahele jätta või diagonaalis lugeda - teose üldmõttest ei kaota niimoodi toimides midagi.

Eelnevates arvustustes mainitud enese ärkveloleku tõestamise koht on kõige ebaloogilisem koht selles raamatus. Miks? Sest mis takistab inimesel ette kujutamast maailma kus kõik ikkagi klapib, kus olevikuga mittesobivad mälestused kohandatakse sobivateks. Pealegi oleks sellise skeemi toimimisel üks filosoofia ja religiooni põhiprobleemidest oma lahenduse leidnud. See stseen oli raamatusse sisse toodud siiski vaid illustreerimaks ka kõige teadlaslikemate inimindiviidide laskumist müstitsismi, kui olukorra psühholoogiline pinge hakkab talumatuks muutuma.

Kes tahab arendada mõistuse, jumala ja muu sellisega seotud mõtteid - lugege, teos annab selleks väga hea alguspunkti. Teised hoidku heaga eemale - niikuinii pole kõigest võimalik aru saada - asi võib lõppeda lühema ehk pikema vaimse teovõimetusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei anna viit romaanile, mille läbilugemiseks ma pean end sundima.

Minule oli temast kasu, sest ma hakkasin aru saama inimestest, kes on muidu normaalsed, kuid võimetud õnnelikus abielus olemaa (Kelvin).

Teksti loeti eesti keeles

Njah, kunagi nooruses sai seda raamatut loetud eestikeelses kaksikv2ljaandes v2ga mitmel korral. Siis see raamat isegi meeldis. N11d enam mitte. N11d tabab pilk vigu ja vastur22kivusi, ps1hholoogilisi ebausutavusigi.Milles siis probleem? Kas on t6esti vananemine mind ja mu maitset nii m6jutanud? V6i on ehk asi mitmekordses lugemises, mis lubab v2hem t2helepanu p88rata sisule ja rohkem pisiasjadele? Iga samas eas meeldinud raamatut ju ma ei laidaks... Tegelased on v2ga ebausutavad. M6eldes sellele teadurile, ee... sellele, kel oli neegrinaine, ja tema s6nadele, et sinna ei saadeta valitud p1hakuid, tekib samas k1simus, kas on t6epoolest v6imalik, et sinna saadeti 2raspidine valik? Tegelaskujud on k1ll elulised, aga pigem seda t11pi, keda kontaktiloomist 1ritama m6istlik valija ei saadaks. Tekkis paratamatult m6te, et teoses oli tegelikult kaks teost, inimeste "Solaris" ja planeet Solaris. Miks olid nad aga 1htede kaante vahel koos? Kes teab... Omaette oleks need kaks eri teost kindlasti k6rgema hinde saanud. Taivo Risti F-olendid n2isid ka usutavamad ja veidi paremini kirjutatud olevat.J2i mulje, et Lem vihkab keskp2rast inimest, ja kui ta ei saa kangelast, v6i kui kangelast ei saa olla, siis ilmub teosesse antikangelane. Selline vaatenurk, must-valge maailm kipub n6rgemal m22ral esinema ka teistes Lemi teostes ( see on k1ll ainult tunne), aga taoline vaatenurk n2ib olevat liialt primitiivne. Aga kas on see nii? V6i on asi vaid selles, et olen 1ht head raamatut liialt palju lugenud ning pisiasjadesse klammerdunud...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ulme pole Lemile tegelikult muud, kui psühholoogilise analüüsi abivahend. Varieerime mõnda tingimust ning olemegi jõudnud eksperimendi situatsiooni. Seejärel jääb üle vaid kirja panna. Kuigi psühholoogilise usutavuse üle võib vaielda, on tegu siiski ühe parima ulmeraamatuga ning probleem--kohtumine tundmatuga--on samuti mind alati huvitanud.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata "Eedenist" parem, aga miski ei lase siiski maksimumpunkte anda... ah muidugi, hukkunud alpinist on ees.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduslikult äärmiselt tugev romaan. Peale põhitegevuse meeldis väga ka väike ekskurss subjektiivse maailmatunnetuse problemaatikasse -- kuidas veenduda, et maailm meie ümber pole meie enese luul? Mis puutub sellesse, et mõne arvustaja arvates olid jaamas isikud, keda poleks olnud mingit mõtet sellele tööle saata, siis arvestatagu, et sellisteks olid nad muutunud alles pärast Solarise näitemängu algust. Ei saa tõsiselt võtta mõtet, et on inimesi, kelle elus või mõtetes poleks selliseid varjatud tahke, millest voolis oma mängukannid välja Solaris -- iga inimese teadvuses on peidus midagi sellist, olen selles absoluutselt veendunud.
Teksti loeti eesti keeles

Ma pidin kogu selle romaani lugemise aja raskemeelsusega võitlema. Sünge lugu lõppkokkuvõttes oma tundeid ja arvamust üle vaadates leidsin, et isegi meeldis nats.
Teksti loeti eesti keeles

Võimas. See ei ole raamat, mida loetakse kaanest kaaneni, ja siis jälle otsast peale. (Seda enam, et kirjanikuna pole Lem suurem asi, kuigi antud teoses on ta ennast ületanud.) see on nagu kanooniline tekst, mis lööb oma idee, kujunditega. Veel nüüd, 40 aasta hiljem on see värske, idee ei ole kaotanud midagi oma sünk-kurvast võlust.

See on Teos, millele saab kõhlemata kõrgeima hinde panna.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost juba tykk aega tagasi - see meeldis ka siis, aga mitte nii, et oleks viitsinud arvustada. Nyyd on see raamat minu hinnangu järgi sattunud nende hulka, mis ei jää lihtsalt looks iseenesest, vaid millel on tekkinud seosed muude teemadega millega ma tegelen ja mille vastu huvi tunnen. Selliste tingimuste ilmnemisel tavaliselt minu jaoks nende teoste võlu kasvab.

Keegi mainis siin, et ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - inimene aga lisaks sellele, et ta ei mõista iseenese toimimist kohkub surmani(või lakkab toimimast/olemast) siis kui ta iseenda lahtiharutatud süsteemi ninapidi sisse pista.Lem on lahti harutanud inimese teadvuse ja pannud ta seisma peegli ette, mida käesolevas teoses esindab planeet Solaris. Planeedil realiseerub see, mida inimesed mõtlevad. See, mida nad ihalevad, aga samas kõige rohkem kardavad - soovid, mis on maetud kõigi teiste mõtete alla, sest inimene pole reaalsuses suuteline neid aktsepteerima, kuigi ta elu keerleb nende/selle ümber. Käesoleva teose peategelane ei ole ihalenud oma trauma järele, milleks on ta naise surm, kuid kuna ta tunneb ennast süüdlasena on see mõte temas kõige domineerivam ehkki peidetud. Solaris annab talle tema kõige domineerivama mõtte. Romaanis Solarise poolt elustatud naine on mehe süütunde kehastus.Eelneva skeemi järgi võib siis ka paika panna koletusliku neegrinaise-aphrodite ilmumise olemuse. Kujutletu võib reaalses reaalsuses osutuda millekski, millega inimene kunagi ei tahaks kokku puutuda. Inimene on toodud liiga lähedale sellele, mis peaks jääma tast eemale. Hirm tekib siis kui olla objektile liiga lähedal - nauding peab olema kättesaamatu.

Noh, ühesõnaga avastasin, et psühhoanalüüs on kohutavalt põnev teema :) ja eelpool mõnes arvustuses väidetu nagu oleks teos psühholoogiliselt ebausutav ei pea paika (loe Lacani).

Teksti loeti eesti keeles

Tarkovski ja Lem kipuvad kokku sulama. Ma isegi ei mäleta enam, kumba enne tarbisin. Arvatavasi filmi. Nii mitu korda loetud-nähtud, et läheb juba meelest. Kahju muidugi, oleks tahtnud enda fantaasial sündmusi ette kujutada lasta. Kui oled kord juba filmi näinud, siis ettekujutus kopeerib täpselt Tarkovski nägemust. Nii et lugege kõigepealt raamatut.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks ei sula Lem ja Tarkovski kokku, pigem nad vaatlevad sama asja otsekui eri külgedelt. Igal juhul pole Tarkovski versioon ameeriklaste, ehk siis lihtne kujutlus asjast: My adaptation of Solaris will be a combination of Odyssey 2001 with The Last Tango in Paris (Loe Lemi ametlikult kodulehelt.) Tahaksin kiita ka eelarvustajaid, sest enam-vähem kõik, mida oskaks öelda, on öeldud. Viis on plussiga.
Teksti loeti eesti keeles

Läbilugemisel erilist muljet ei jätnud, ent tagantjärele üle lehitsedes võib öelda, et autori filosoofilised arutlused on nauditavad. Idee on samuti originaalne. " Viit" ei tõuse käsi siiski panema, kuna puudub vahetu lugemiselamus.
Teksti loeti eesti keeles

Ootused olid suuremad, kuna nägin Tarkovski filmi enne lugemist ja nüüdseks on ka sellest mingi lääne film tehtud. Tulebki see olukord, et kumba enne tarbid, siis vaatad filmi läbi raamatu või loed raamatud läbi filmi.
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid ulmekaid, mida ma lugenud olen. Seda vaatamata sellele, et Lemi teised teosed pole mulle väga suurt muljet jätnud. Väga mõjus.
Teksti loeti eesti keeles

Tsitaat: "Inimene siirdus teisi maailmu, teisi tsivilisatsioone tundma õppima, tunnetamata lõpuni iseenda salajasi hingesoppe, varjatud umbseid urkaid, põhjatuid kaevusid, barrikadeeritud tumedaid uksi."See ongi minu jaoks "Solarise" kandev idee. Reaalsuses ei olegi inimene pääsenud oma planeedilt Maa palju kaugemale, rääkimata teiste, meiega rohkem või vähem sarnaste tsivilisatsioonidega kohtumisest. Ja mulle meeldib mõelda, et üks põhjusi võib olla muuhulgas ka see, et me tõesti iseennast veel piisavalt hästi ei tunne. Lisaks sellele, et tehnika ei võimalda ja sellele, et vb polegi kellegagi kohtuda.Miks hinne 4?Sest raamatu idee väga erinevast eluvormist on 5+ ja ka mõte "vigasest jumalast" on 5+.Aga sõna otseses mõttes käis pinda tegelaste inimlik rumalus, varjamine, mitte-otse-ütlemine, mõttetu häbi tundmine. Keegi meist ei ole ju pühak. Oleks siis kohe sotid selgeks räägitud ja tõele otsa vaadatud, et "jah, siin toimub meie salajaste hirmude ja häbide materialiseerumine; ärme võta isiklikult ja püüame selgusele jõuda, millest see tuleb." Aga neil oli vaja häbeneda, keerutada, mingit draamat teha ja jutuajamine katkestada just siis kui oleks võinud öelda välja mõtte, et "ookean on elusolend ja mängib meiega" ja selle põhjalt edasi minna või midagi seesugust. Mulle tundus nii ahvatlevana võimalus, et kosmosepsühholoog Kris oleks võinud püüda Harey teadvuse kaudu kuidagi Ookeani mõista. Isegi siis kui see olekski osutunud põhimõtteliselt võimatuks. Aga ei, neil oli tarvis hullu mängida igalühel oma kambris. Tekkis tahtmine antud olukorda paigutada buda mungad ja vaadata, mis siis saab. Kindlasti on neilgi oma pimedad hingesopid, kuid nad ei oleks oma kehastunud häbiplekke ehk nii tõsiselt võtnud ja oleks saanud ka mingigi kontakti selle vb tõesti lapseliku või ka lausa idiootliku mõistusega. Sest ka Lem ise ütleb Gibariani unenäolise hääle läbi "Et jätkata uurimisplaani täitmist, peab kas hävitama isiklikud mõtted, või siis nende materiaalse teostumise". Tänapäeval annaks seda Ookeani kasutada ehk psühhoteraapilise võttena stiilis "Vaata silma oma kõige suurematele hirmudele!" Auratransformatsiooni eriti kallis ja eksklusiivne lisa ;) Kuigi jah, tunnistan, et paljud läheksid sellest "teraapiast" hulluks, ka ilmselt mina ise.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu inimesest ja planeedist. Uurimisest. Igatsusest. Kolm meest uurimisjaamas ookeaniplaneedil. Teoloogilised arutlused. Planeedi käitumise õigustamine sellega et too on alles alaealine. Varasem teooria oli, et planeet on ammu oma arengu haritipu ületanud ja praegune on ainult kuhtunud jäänuk.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat kritiseerib minu arvates inimkonda, kes arvab, et on selles üüratus (kuid kindlasti kunagi meie poolt lõpuni avastatud) universumis väga tähtis, väga eriline, väga võimas ja suudab, peab kõike mõistma või vähemalt (v)allutama. Kui vennad Strugatskid küsivad "Marslaste teises sissetungis", kas uhkust ja eneseväärikust saab laiendada tervele inimkonnale, siis Lem näib ütlevat, et saab küll. Kui teadlaste aina meeleheitlikumad katsed ookeani mõista luhtudes lootust kahandavad, siis loobitakse erinevatest ühiskonnakihtidest arvamusi, et ookean ei olegi elus ega mõtlev, et ta on hoopis vana ja hävigu äärel või, et ta vaevleb juba pikemat aega surmaagoonias. Agnostitsism ei ole inimestele vist tõesti loomuomane ning Kelvini lõpuridades leitud lootus näitab lihtsalt tema inimlikkust, mis saab Gibariani käe all õpitu toel kujunenud loogilistest arusaamadest võitu. Nõnda mõistsin "Solarist" mina, kuid väga võimalik, et sain asjadest täiesti valesti aru. Tegemist on raske ja tükati muserdava teosega. Mul jäi küll lugemise järel sisse selline tunne, et ei saanud kõigest aru ja see härib mind, kuna ka mina olen siiski inimene. Kaua vaagisin, kas hinnata 4 või 5 tähega, kuid lõpuks otsustasin 5 kasuks.   P. S. BAASi infot "Solarise" koha pealt võiks pisut parandada. Nimelt lugesin teost Eesti Päevalehe raamatusarjas 2005 aastal ilmununa.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene BAASi arvustus sellele raamatule ilmus pea 21. aastat tagasi. Klassikaks muutunud raamatud õnneks enam ajas eriti palju ei muutu ja mõtted, mis valdasid lugejaid tol ajal, valdavad praeguseid lugejaid ka tänasel päeval.
 
Solarise olemuse kohta on eelpool juba väga palju kirja pandud, kaasa arvatud minu enese mõte teises sõnastatuses - raamatu põhiidee näikse olevat, et inimene on väga agar uurimaks võõraid planeete, samal ajal tundmata iseenda hinge. Lem kirjeldab väga pikalt ja laialt kõiki inimkonna ponnistusi ja õnnestumiste/õnnetuste jada, mis kaasneb elu leidmisega võõral planeedil. Pea saja aasta jooksul suudeti luua suisa uus teadusharu, sajad teadlased uurivad, tuhanded avaldavad arvamusi... Aga inimesed, kes on nii agarad uurima võõrast elu, ei oska lahti mõtestada iseenda oma.
 
Meeldejäävamad osad raamatust kuulusid loomulikult Lemi püüdlusele seletada inimese mälestuste põhimõttelist olemust, samuti "külastajate" neutriinopõhist ehitust. Huvitav on see, et antud mälestuste salvestumise meetodit on Lem edasiarendatult kasutanud ka teistes oma teostes ("Tagasitulek tähtede juurest") ning usutavasti lähtuvalt sellest on aegade jooksul andmekristallid muutunud ka mainstream ulmes suhteliselt tavapärasteks andmevahetusobjektideks.
 
"See mälus säilitatav salvestis on valgustruktuur. Nagu spermatosoidi peake või munarakk. Ajus ei ole mingeid sõnu, tundeid, inimese mälestus on nukleiinhapete keeli kõrgmolekulaarsetele asünkroonsetele kristallidele jäädvustatud kujul" Ent kohe seejärel arutleb Lem selle üle, et need mälestused puudutavad meie hinge, seega mälestused ei salvesta meid mälestuse loomise hetkel vallanud tundeid ja emotsioone, vaid need salvestised lihtsalt toovad hinges esile mingit laadi reaktsiooni.
 
Solarise ülesehitus on unelev ning õhustikuline. Palju on pööratud rõhku keskkonna loomisele, üritades arvatavasti seetõttu luua mingit seost külastajate ja ookeani vahel. Ilma ookeani ja looduslike tingimuste pideva kirjeldamiseta võib kergelt kaduda näiline seos, mis keskkonda külalistega seob. Sama hästi võiks külastajad olla mingid suvalised võõrolendid, kes lihtsalt võtavad mälestuste kuju või siis ühiselt jagatud hallutsinatsioonid. Seega Lem loob pidevalt uuenevat sidet peategelase ja ookeani vahel, et lugeja ei kaotaks arusaama külastajate ja ookeani ühesest olemusest. Ma usun, et soovitusi ookeanikirjeldusi lihtsalt vahele jätta, ei peaks võtma eriti tõsiselt ja lugema juttu ikka nii nagu kirjanik seda serveerida soovis. Säärase mastaapsuse ja kihilise ülesehitusega loos peaks a priori eeldama, et iga detail on oluline. Seda enam, et Lemil on kombeks pakkuda ilmselgeid lahendusi pika ja tõesti kohati tüütu kirjeldusena, ent olulisi ja mõttesuunda muutvaid lahendusi kiirelt ja suisa möödaminnes (eelpool mainitud mälestuste talletamist ning neutriinopõhist struktuuri näituseks).
 
Ja lõpuks see igipõline küsimus Solarise ja Eedeni paremuse kohta. Kuna Eestis pole usutavasti inimest, kes ei teaks või vähemalt poleks kunagi näinud raamaturiiulil sarja Põnevik kaante vahel ilmunud Solaris/Eeden kaksikraamatut, kiputakse neid kaht lugu ka pidevalt võrdlema. Kumb oli parem, kumb rohkem meeldis. Mõlemad olid head, mõlemad meeldisid. Oma olemuselt on nad väga erinevad lood, kuid samas ma näen nende samade kaante vahele panemises ka ühtset agendat - Solaris räägib üksikisiku võitlusest iseendaga, Eeden aga ühiskonna võitlusest iseendaga.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis

Teksti loeti inglise keeles

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.

Teksti loeti inglise keeles