Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Norman Spinrad ·

The Iron Dream

(romaan aastast 1972)

eesti keeles: «Terasunelm»
Saue «Skarabeus» 1998

Tekst leidub kogumikes:
  • Skarabeus
Hinne
Hindajaid
13
11
2
2
1
Keskmine hinne
4.138
Arvustused (29)
Arvi Nikkarev

Romaan romaanis.Pärast 1.Maailmasõda emigreerub Hitler USA-sse.Kui inglise keel selge,hakkab kirjutama ulmet.Sureb 1953 ja saab posthuumselt Hugo-auhinna "Lord of Swastika" eest.ID koosnebki ülalmainitud Hitleri romaanist ja 11 leheküljelisest järelsõnast. "Lord of Swastika" tegevus toimub tuhandeid aastaid pärast Viimast Sõda. Peategelase Feric Jaggari juhtimisel hakkavad tõupuhtad aarialased puhastama inimkonda idas elavatest mutantidest. "Lord of Swastika" sisaldab germanisme ja märgatavalt “Mein Kampfi”ideoloogiat, fraase. Lõpuks mutantide hordid hävitatakse täielikult.

ID parodeerib fantasy-zanri ja on satiiriliselt rassismivastane.Teos on keelatud Saksamaal ja tast ei ole peaaegu uusväljaandeid,mistõttu eriti haruldane. Kui Internetis peale satute,ostke! Ilmselge klassika.

NB! 6.11.2012. Soomes avaldati Terasunelm 2008. aastal (originaal 1972. aastal). Ajakirjas PORTTI 2/08 ilmus arvustus raamatust. Toon ära selle alguse ja lõpu.

Ülaltoodud ilmumisandmetes on viga. Terasunelma algteos on The Lord of Swastika ehk Haakristi isand ning avaldamisaasta 1954 (mitte 1972). Ka kirjanik on vale. Teose autor on nimelt Adolf Hitler (1889-1953) ning teos võitis 1955. aastal Hugo-auhinna parima 1954. aastal avaldatud ulmeromaanina. See kõik selgub romaani 1959. aastal ilmunud teise trüki järelsõnast, mida ka siin soomekeelses tõlkes võib lugeda.

Täiendavat lugemist:
Adolf Hitler: Minu võitlus (WSOY 1942, originaal Mein Kampf 1925-26 kahes osas).
Norman Spinrad: A Prince from Another Land (teoses Fantastic Lives, 1981).
Norman Spinrad: Introduction – Hitler Victorious (teoses Hitler Victorious, 1986).

Juhani Hinkkanen
Teksti loeti inglise keeles
Avo Nappo

Sattusin peale, ostsin, lugesin. Abiks! Aitähh soovitamast. Kui midagi ette heita, siis kohati läks asi _pisut_ monotoonseks kätte. Viis sellest hoolimata.
Teksti loeti inglise keeles
Targo Tennisberg

Raske on hinnata seda raamatut... Idee iseenesest - ulmekirjanikust Hitler - on muidugi kuut punkti väärt, aga ainult selle idee nimel oli küll natuke väsitav terve raamat läbi lugeda. Kahesajal leheküljel ainult lõpmatuid kirjeldusi sellest, kuidas targad, head ja ilusad Tõelised Inimesed tulistavad, raiuvad, põletavad ja sõidavad mootorratastega üle pahade ja eemaletõukavate mutantide hordidest, ise sellest meeletut kaifi saades - pehmelt öeldes ilge jutt, mis sellest, et satiir. Isegi mainit ideed arvestades oleks võinud natuke millestki muust ka kirjutada.
Kokkuvõttes siis - idee eest kuus, jutu eest üks ja järelsõna eest neli, kokku neli miinus.
Teksti loeti eesti keeles
Jako Bergson

Idee ju huvitav. Raamat ise oeh kui mustvalge. Pikapeale hakkad tajume, et see on niiiii mustvalge, et pole enam tõsine, pigem Tarzanilugude paroodia. Küll ma lugedes mõtlesin, milleks see vajalik on, kus tuleb puänt. Poole peal taipasin, et just selline võiski tõesti olla Hitleri mõttemaailm - ei saa teha selliseid tegusid olemata oma jumalikus õiguses neid teha absoluutselt veendunud. Iseenesest jääb kangelasest täiesti positiivne mulje, kui vaid õigeid eeldusi kasutada. Parim osa oligi vist "järelsõna", siin tekkis assotsiatsioon "Valguse Isandaga", samuti äsjaloetud "M-päevaga", mis samuti asjalikult tõestab et Hitler enesetapjaliku rünnaku tegi sundseisus. Järelsõna, mis üritab tõestada, et sellised massipsühoosid on tegelikult võimatud, kaotab veidi just sellise Suure Juhi järgi õhates. Aga Hitleri "romaan" poleks küll ühtegi auhinda saanud, vähemalt mitte ulmefännidelt, kui siis külma sõja ja SNL-i vastastelt.
Teksti loeti eesti keeles
Maniakkide Tänav

Alguses ei jaganud kuidagi ära miks kaks pealkirja ja kirjanikku. Tuleb oma lollust ja lihtsameelsust tunnistada ja arvasingi,et Adolfi nimekaim on olemas old. Raamat ise tekitas sellise tunde, nagu siis kui sattusin Tartus kogemata mingile skinheadide kontserdile. Minu arvamus - TÕELISELT HAIGE RAAMAT. Silmaringi avardamiseks võiks siiski läbi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Njamh. Sai ka see siis läbi loetud. Kirjanduslikku väärtust sellel raamatul küll ei ole. Halb on lugeda, kui üks ja seesama sõna pidevalt kordub. Mõned sellised sõnad olid urineerima, hammustama, lööma, peksma, protoplasma jne. Väga rõve. Samas mõtted olid üpris head: kirjanikust Hitler (tema mõttemaailm on minu arvates suurepäraselt ära tabatud), tuumasõja tagajärjel tekkinud inimvärdjad ja mõjutajad jne. See Hitleri kontseptsioon Tõelistest Inimestest (üliinimesed ehk üle kahe meetri pikkused, siniste jäiste silmadega, blondid SS-lased) oli ikka päris ilge. Feric Jaggari puhul on see täiuslikult ära kasutatud. Juurde on lisatud igasugune fashistlik atribuutika (Heil Jaggar, koonduslaagrid, "halastustapmine", haakrist jne. jne.), mis lugemise üpris ilgeks tegi. Pole see fashism midagi nii head ja helget. Tegelikult oli lugeda päris huvitav. Tundsin ennast täisväärtusliku SS-lasena, oi kui lahe oleks mootorrattaga üle nilbete mutantide sõita, neid nuiaga peksta, neile kuulipildujaga tina anda. Üldiselt oli raamat väga-väga haiglane. "Nelja" saab ta peaasjalikult ideede eest. Mingit muud väärtust sellel küll ei ole. NB! Minu viimane lause ei anna märku sellest, et ma raamatu mõttest aru ei saanud. Asi on selles, et siis kui Hitler oleks selle raamatu ise kirjutanud, ei omaks see erilist tähtsust maailmakirjanduses. Loomulikult ei vaidle keegi selle vastu, et Norman Spinrad on tabanud väga hästi Hitleri mõttemaailma. Spinradi poolt on see tõeline meistriteos. "Nelja" panin selle eest, et minu meelest oli ta hea, aga mitte väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Üllar Lindmaa

Väga hea raamat. Raamat, mis näib tekitavat inimestes vastuokslikke hinnanguid, kuid ikkagi väga hea. Ei teagi ühtegi teist raamatut, mis nii hästi suudaks simuleerida totalitaristlikku mõttemaailma. Ja tabatud oli seda maailma pisiasjadeni. Eriti liigutavad olid kohad, kus võitluskaaslased teineteist muheldes vaatavad ja üksteist sõnadeta mõistavad. Norman Spinrad ei ole ise ometi ju totalitaarses ühiskonnas elanud, kuidas ta ometi selle olemuse "inimliku poole" nii täpselt ära on tabanud, seejuures irooniast kübetki kaotamata? Olete lugenud stalinismi klassikuid (?), seltsimehelikkuse õhkkond on täpselt sama. Krooniks oli kahtlemata veel järelsõna. Ka tõlke üle ei saa kurta. Need sõnade kordamised ja muud vead, mis paljusid lugejaid näivad vaevavat on selle jutu kohustuslikud osad. Proovige ikka mõista ka, mida loete, olemuslikult mõista. Kahtlemata on õigus ka neil, kes raamatut haigeks nimetavad. Kuid, kuidas saanuks selline raamat üldse teistsugune olla. Kirjutaja ju oligi haige. Ja kuidas mõista haigust, ilma nö haigusesse sisenemata, seda läbi elamata, nimelt selle võimaluse Spinrad aga annab. See, et teost Ameerikaski on kõrgelt hinnatud, paneb mind igatahes Üle Lombi elavaist ulmefännist jupp maad paremini arvama, nii lihtne on ju jutu põhiideest mööda lugeda ja selle autorit karvustama hakata. Veel on võimalik lasta fantaasial vabalt lennata, eksperimenteerida ja leida küllaldasel arvul kodanikke, kes Sinust isegi aru saavad. Üllatav.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

See on üks väga, väga haige raamat. Ei oska rohkem kohe midagi öeldagi. Eelkõige on mul kahju sellest osast laupäevasest päevast, mis mul kulus selle lugemiseks. Muidugi kõlakad räägisid kui millesthi "Väga Heast", mis oli ka põhjuseks, miks ma seda üldse lugema hakkasin ning mis seal salata: algus tundus paljutõotav, kuid mida edasi seda kiiremini hakkas hinnang langema. Mõttelisest viiest sai üsna kiiresti mõtteline kolm, mis tänaseks on langenud üsna konkreetse kahe peale. Põhjuseid on palju. Esiteks, korralik idee on ära lörtsitud. Jutt on üsna fantaasiavaeselt kirja pandud, sama jutt ja sisu kordu pidevalt, kõige rohkem ärritas võitlusstseenide kirjeldus. No kaua sa ikka loed, kuidas "... omadega segamini vaenlased üksteist klohmisid ja röhkisid..." Lisaks südant pahaks ajav paatos, mis oli küll taotuslik, aga sellest hoolimata veider. Kuskilt lugesin, et autor oli kõvasti vaeva näinud, et valada jutt sellisesse vormi nagu ta praegu on - minu poolest oleks selle võinud jätta tegemata, 200 lk kahtlase väärtusega sisu, no ma ei tea. Kõige lõppu jäi mul kummitama üks küsimus. Kuigi tervel mõistusel ja loogikal pole sedalaadi teoste juures asja, tahaks siiski näha tegelast, kes suudab vähemalt liitrise mootoriga chopperil mööda põldu kimada, vehkida mingi nuia ja püstolkuulipildujaga ja veel nii et ta seejuures surma ei saa, vähe sellest,isegi ei kuku. Ma pole küll Spinradi teisi teoseid lugenud kuid loodan siiralt, et neid ühendab antud raamatuga ainult autori nimi kaanel.
Teksti loeti eesti keeles
Tundmatu Arvustaja

Pean ütlema, et lähenesin sellele raamatule suure ettevaatlikusega. Üldselt on mul väga suur eelarvamus igasuguste Lääne raamatute suhtes, mille kaanel on haakrist ja kus on mainitud Hitleri nime. Enamasti on tegemist armetute paskvillidega, millel pole ei Kapral Aadu, natsionaalsotsialismi ega ka totalitarismiga peale nimetatud sõnade eneste mingit pistmist.

Nõustun nendega, kes näevad selles loos õnnestunud paroodiat, paroodiat filmi-raamatu Hitleri ja sõjafilmide kohta üleüldse. Lehvivas svastika-mantlis ja mustas nahkmundris Suur Juht, kes tsikli seljas terasnuiaga jälgi välimusega (ilaseid, limaseid, tilkuvaid) "pahasid" tümitab... Pea kohal undamas juhitavate raketidega relvastatud reaktiivlennukid ja selja taga (!!! 8-]]] )> mürisevad tankid. Aurutankid ja mutantide veetavad Zindi sõjavankrid takkapihta...(Meenub massiliselt imekauneid kaadreid näituseks (tõsi, palju hilisemal ajal tehtud) filmikestest "Delta force"... või siis "Rambo"...)

Ilmse irooniaga esitatud kirjeldused massimanifestatsioonidest ja paraadidest, mis VÕINUKSID olla maha viksitud kasvõi"Indiana Jones`ist" ... kui see film olnuks kirjutamise ajal juba tehtud, muidugi mõista. :-))

Autor irvitab ilmse mõnuga sõjajärgse Lääne massimeedia natsismikäsitluse üle. Erilise selgusega ilmneb see lõppsõnas, mis suisa NÕRETAB psühhoanalüüsi pehmekaanelise taskuväljaande "freudismist". Kuna Freudi seksuaalsuse kontseptsioonil põhinev psühho"analüüs" osutus ainukeseks vahendiks, mis ideoloogilisi realiteete silmas pidades jäi odavate rahvaväljaannete autorite käsutusse hitlerismist rääkides, siis pole raske näha õelat muiet tüütava monotoonsusega "fallosesümboolikast" udutaval suul.

Raamatut lugedes polnud mulle veel selge, millise hinde ma romaanile panen, kuid hästitehtud "raam" hävitas mu kahtlused: "viis"!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Lahe raamat. Hitler ja ulmekirjanik... võimalikud variandid, hästi ära tabatud stiil igatahes. Too järelsõna jääb küll natuke välja tollest jutust minu meelest, kuid eks seegi ole omamoodi tore. Lugeda igaks juhuks ei soovitaks, kuna ta on ikka suhteliselt haige tükk, aga samas... miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles
Ats Miller

Kõik oluline eespool ära öeldud. Ette võiks teosele heita vaid seda, et ta on tüütult pikk ning lõputu ülepakkumisega langeb autor kohati rollist välja, nagu oleks tal vaja tõestada, et ta kirjutatut siiski tõsiselt ei mõtle. Mis minule silma jäi just inimeste arvamusi kuulates - peale on kasvanud põlvkond, kelle jaoks totalitarism on sama ajalooline mõiste, kui, ütleme, inkvisitsioon, ja kontekstist väljas on seda raamatut võimatu mõista ja hinnata. (Õnnelik põlvkond!) Suurepärane raamat, tõesti üks omapärasemaid, mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles
Andri Riid

Lugemise ajendiks oli asjaolu, et raamat Stalkeri nimekirjas oli. Peab ütlema, et "Haakristi isand" on minu jaoks väga naljakas raamat. Kaua võib tõsiselt võtta plekitus univormis rassipuhaste inimsoo poegade või vastukaaluks mõttelagedate üksteist täiskusevate värdjate kirjeldusi. Samuti seda, et naisi oli romaanis näha vaid üks kord - siis kui oli vaja kellegi rikutust rõhutada. Raamisisene teos oli otsast otsani jabur sonimine, kui mõelda kasvõi sellele, kuidas SSi teadlased (!) justkui käisest kõikvõimalikke tehnikaimesid puistasid. Ja siis see Jaggar - kõiki lahendusi teadev juht, kes vahetevahel endale asetäitjate kambas südamliku naerulagina lubas. Aga sellest kõigest oli piisavalt juttu ka Homer Whipple`i järelsõnas.Teatavat huvi tekitas see, et võrdlemisi täpselt oli järgitud tegeliku Hitleri võimulepääsemise kronoloogiat - ullikeste partei, SA ja Röhmi hävitamine, võimulepääs seaduslike mehhanismide järgselt jne., nii et minus tekkis kibelus teada saada, milline on Jaggari kaugeim eesmärk ehk kuhu tahtis Adolf Hitler (reaalne) välja jõuda. Ja me nägime seda - ideaalis täidavad maakera ja miks ka mitte kogu universumi üksteisega identsed, pikad, blondid, noored mehemürakad! Sada korda naljakam kui Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas". Meeldis Domide lõhatud tuumapomm ja sellejärgne hetkeline peataolek ning segadus Heldoni leeris ning lisaks võib järelsõna ridade vahelt välja lugeda, et Hitleri kirjandusele pühendumise peamine tulemus oli punase katku tõkestamatu levik - vabaks jäävad vaid USA ning Jaapan.Ma ei julge eriti arvata, kas seda romaani tingimata maakeelde vaja oli. Oma mätta otsast tundub siiski, et Hitleri või suvalise autoritaarse rezhiimiga on siinmail piisavalt kokkupuuteid olnud, et vajalikul määral raamat siin niikuinii kedagi ei shokeeri. Hitleri romaani adressaadiks on tervet huumorit armastavad inimesed. Spinradi romaani adressaadiks pole eestlased. Ei ole ka mina. Aamen.
Teksti loeti inglise keeles
Märt Laur

Ka Hitler ise poleks seda nii hästi kirjutanud :-) Raamatu mõttemaailmaga on Spinrad igatahes kümnesse tabanud. Viie saab idee ning kaasakiskuvuse eest.. ja kõik muu on eelpool juba mitmekordselt ära öeldud (nende poolt, kes `4` või `5` panid). Mul tekkis vaid küsimus, mida hakkavad nood hordid sinisilmseid kahemeetriseid tõsikarme mehepoegi enda poolt asustatud planeetidel tegema...?
Teksti loeti eesti keeles
Margus Freudenthal

Hinne kõigub viie miinuse ja nelja plussi vahel. Panen siiski avansiks viie.Tegemist on tõepoolest väga vihase raamatuga ning veel vihasema järelsõnaga. (huvitav, kas Spinrad kirjutas mõned detailid meelega romaani sisse, et hiljem järelsõnas falloslikust atribuutikast jahuda?) Paar asja käisid ka närvidele: esiteks see, kuidas Jaggar oma Haakristi rüütlitega igal pool laamendas ja valitsusele hukku kuulutas ning too valitsus selle peale midagi ei teinud. Minu arvates oleks suht lihtne olnud kogu see paarisajaliikmeline partei pokri panna ja oleks igasuguseid jamasid vältida saanud (mõjutajate poole pealt vaadatuna). Teiseks läks see mutantide rappimine ikka üsna tüütuks kätte. Suht igav oli lugeda n korda seda, kuidas Feric vibutas Teraskomandöri ning 20 mutanti kohe kukkusid.Mingil määral vähendas raamatu võlu ka see, et olin just lõpetanud Burroughsi Barsoomi sarja kaks esimest osa. Seal seisnes tegevus samuti selles, kuidas õilsad ja füüsiliselt täiuslikud Head lasevad sadade kaupa üdini paheliste Pahade soolikaid välja. Nii et A. Hitleri sarnaseid psühhosid leidub ka mujal peale Saksamaa.
Teksti loeti eesti keeles
Sander Vahter

Perfektne raamat. Okei, tegelikult on ju tõesti tegu kahesajaleheküljeliseks venitatud anekdoodiga, nagu keegi kunagi kuskil arvas, aga minu meelest poleks ta saanud olla ei eriti lühem, ega ka eriti pikem.
Tegelikult polnud ju kirjaniku ülesanne kuigi raskete killast: ;-) kõigepealt tuli välja mõelda, mis oleks siis saanud, kui natsid oleksid ilmasõja võitnud; siis panna selle kuulsusrikka sõjakäigu tee kirja alates Hitleri kujunemisest nii, nagu seda oleks kujutanud natsipropaganda; ning lõpuks viia kogu sündmustik tuumasõjajärgsesse maailma ning käia tegelaste nimedest ja nimetustest find&replace`iga üle. ;-) Hehee, tüsedusele kalduv feldmarssal Waffing. :-)

Kindlasti pole aga sisu poolest tegu natsipropagandaga, mitte ühestki küljest. Kuigi kui sakslased ta ära on keelanud, tuleb neist ka aru saada, mõni vatipea (kardan, et tegelikult päris palju) ikka leidub, kes seda raamatut sõna-sõnalt võtaks.

Õnneks olin ma enne lõpuni jõudmist pisut BAAS-ist arvustusi piilunud. Muidu oleks, ma kardan, see lõppsõna mind endast välja viinud. Teate, mul ei ole üldiselt midagi sõna "fallos" vastu, kuid on olemas mingi piir, mitu korda ma ühes lauses teda taluda suudan. Aga Wõroka selgitus rahuldas mind täielikult, seega etteheiteid selle koha pealt ei ole. Ning kokkuvõttes tuli see lõppsõna ju ka kasuks, seletades ka neile, kes ikka veel pointi taga otsisid, ilusti ära, mis toimub.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Romaani idee ja vorm on head, ka kirjutatud on hästi, kuid lõpus muutub raamat liiga üheülbaliseks. See must-valge Tõeliste Inimeste teerulliga ülesõit kõikidest teistest muutub pikapeale tüütuks ja igavaks. Kuid see-eest järelsõna on mõnusalt haiglane :) Kokkuvõttes nõrgemapoolne "4".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Hämmastav,et keegi selles suurepärases,heas ja mitmekihilises loos natsipropgandat näeb."Väljasirutatud käega saluteerimine,mis sageli kordub kinnisideena,on ilmselgelt falooslik zhest..."Väide,et kui Hitler poleks Saksamaa diktaatoriks saanud,oleks Nõukogude Liit varsti enamiku maailmast ära vallutanud,on muidugi totter,ent ega Spinrad polegi vist seda tõsiselt mõelnud.Tegelikult on see ju irooniline pila antikommunistlik natsismi a la "Alfons Rebane võitles tulevase NATO eest" pihta.Ja ka kerge provokatsioon lõõmavate antinatsidele.Mida ükski tark inimene muidugi tõsiselt ei võta.Mitmekihiline je hea!
Teksti loeti eesti keeles
Taivo Rist

Kõige paremini on asja selgitanud Wõrokas, kellega ma olen täiesti ühel nõul. Lugemise ajal kõhklesin 4 ja 5 vahel, aga järelsõna hävitas kahtlused: 5+.

Ka Sander Vahteriga olen nõus. Eks võrrelgem: Rudolf Hess -- Ludolf Best, Hermann Göring -- Lar Waffing, Heinrich Himmler -- Bors Remler, Joseph Goebbels -- Bogel, Ernst Röhm -- Stag Stopa, Adolf Hitler -- Feric Jaggar. Viimane nimi on tõlgitud. Adolf tähendab vanagermaani keeles õilsat hunti ja Feric on hundiga seotud vanaskandinaavia keeles.

Ja õigus oli veel Siim Espenbergil, kes ütles, et kirjanduslikku väärtust sellel raamatul ei ole. On hoopis ajalooline väärtus. Ka Bertolt Brechti "Arturo Ui lakkamatu tõus" räägib Hitleri võimuletulekust, ainult Brecht kujutas natse maffiajõuguna. Need raamatud kõlbavad lisamaterjaliks ajalooõpikule.
Teksti loeti eesti keeles
Arvo Laarmann

Miski hakkas selles raamatus juba esimestest lehekülgedest alates vastu ja mida edasi seda hullemaks asi läks. Pool raamatut alles läbi lugemata, panin asja vastikus tundega käest. Nii, et siin mitmel korral mainitud järelsõna jäi minu poolt avastamata.
Teksti loeti eesti keeles
Silver Sära

Soovitan "Terasunelma" asemel lugeda "Mein Kampfi", võib olla on sellel mingi ajalooline väärtus. Spinradi raamatu juures aga ei taju ma ei kirjanduslikku ega ajaloolist väärtust. Jabur tükk. Miskipärast tundub mulle, et autor arvab ise end millegi väga vaimukaga hakkama saanud olevat ja nagu näha, on ta suutnud ka suure hulga lugejaid ära petta, nagu osav silmamoondaja. Või pigem siiski sharlatan. Minu aplaus Chrisile, A.Laarmannile ja M.Tänavale, kes mainstreamile vastu on julgenud hakata.

Kas miski võinuks päästa, et panna kolm ära? Mõjutajate tuumapommi ohu juures mõtlin, et ehk kombineerib autor kuidagi mingi huvitava puändi, aga ei. Raamatu lugemisel kogetud negatiivsed impulsid ei saanud leevendust ka lõpplahenduses. Mingi pro-psühhoanalüütiline "järelsõna"... Teravat poliitilist sõnumit kandev kirjandus provotseerib ka lugejat/arvustajat justkui midagi selle kohta ütlema. Kõnealune romaan on siiski liiga lahmiv (ja seetõttu igav), et autori positsioon kuidagigi kiitmist või laitmist vääriks. Tuleks laskuda tema tasemele, et seda teha.
Teksti loeti eesti keeles
Ingvar Savasson

Huvitav ja omanäoline teos.Mõnus on natsiliidrite ülekandumine raamatukangelasteks . Eriti hea on "järelsõna" . Kahjuks kisub teos lõpupoole liiga üksluiseks tampimiseks , mis kisub hinnet alla .
Teksti loeti eesti keeles
Madis Veskimeister

Ohh, hirmus raamat. Kogu ulatuses, lausa kohutav!!!
Muidugi oli äärmiselt huvitav lugeda, kuid nõudis vaheldust ja õhku, et suuta lõpuni jõuda.
Sellegipoolest soovitav lugeda, annab piisavalt painava ning idiootliku pildi. Lineaarsest ilmavaatest.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

VÄRDJALIK RAAMAT! Ja oma värdjalikkuses täiuslik. Kuidas saab kirjutada midagi, mis oleks rohkem mainkampfilik kui "Mein Kampf" seda ise on? Kas saab sellest aru inimene, kes pole T6ELIST totalitarismi justkui nuusutanudki. Ja kui saab, siis kuidas ta sellest aru saab? Kas "ID" on skinhead`ide piibel (jätame näiteks järels6na välja)? Ja kui pole, siis miks? Kas ilmselgelt l6ikav ja mitmetes kohtades yliv6rdesse t6usev ilkumine läbi ylistamise ikkagi on ikkagi yldiselt arusaadav? Pean kahetsusega märkima, et lugedes nii m6ningaidki eelnevaid arvustusi ei ole ma selles sugugi nii kindel - liig palju on inimesi, kes tunduvad asja olevat t6siselt v6tnud.

Tegemist ei ole ju tegelikult niiv6rd ulmekirjandusega kuiv6rd äärmiselt v6imsa ja seda SUURTE RASVASTE TÄHTEDEGA r6hutava allegooriaga teemadel massid vs massid, mida m6lemalt poolt liigutavad mingid minoriteedid (ehk siis Svastika Pojad vs mõjutajad). Ehk siis ekstrapoleerides j6uame ju järelduseni, et raamatus toodud riigikord on ju tegelikult DEMOKRAATIA, mida on pisut k6verpeeglis näidatud. Kas oli Spinrad visionäär, et ta seda ette nägi? Ei tea, ehk on see analoogia otsitud, kuid ta sobib tänasesse päeva nagu rusikas "kolmnurka". Jah, hingetuks v6ttis. Jah, pani aegajalt jälkusest sylitama. Jah, on v6imas ja tugev romaan. See on raamat, mida peaks kutsuma "kohustuslikuks kirjanduseks", kuid enne seda siiski uurima iga lugeja IQ testi assiotsiatiivsete v6imete osas. Hindes ei ole kahtlust.
Teksti loeti eesti keeles
Martin Kirsipuu

Tõsiselt haige raamat. Aga mulle meeldis. Neli punkti saab sellepärast, et lahingute kirjeldused lähevad vahepeal veidike yle "noa tera"(väga haiglased lahingu kirjeldused).See on raamat, mille üle isegi Hitler oleks uhke olnud. Ps. See raamat on minuteada Iisraelis ikka veel keelatud.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Krips

Iseenesest on idee muidugi väga hea. Teose lugemist iseloomustas vähemasti alguses selline väga nihkes mulje, kus jõledaid sündmusi kirjeldatakse triumfeerivatena (võrdleksin seda ühe tuttava muljega filmist "Muumia", milles ta nägi muumiat hea tegelasena, kes võitleb oma armastuse eest ja lõpus, kus tema unistused luhtuvad, kõlab triumfeeriv muusika. )Alguses oli ka täitsa naljakas, eriti sõnadega nagu "heroiline", "võimas", "tugev", "otsekohene", "kindlameelne" jne. liialdamine, aga keskel viskas üle, andke andeks, liiga pikk oli. Umbes siis, kui lõpust jäi viiskümmend lehte puudu, viskas üle, lugesin lõppsõna ära ja panin raamatu kõrvale. Wikipediast lugesin lõpu ära, muidu ei viitsinud enam aega raisata, sest tegu on ju meelega halvasti kirjutatud romaaniga ja esimesed sada lehekülge tegid idee väga selgeks. Edasi ei olnud minu arvates enam mõtet lugeda. Ma saan aru, et ajaloolist tõde tuleb ka järgida ja Jaggari lugu lõpuni kirjutada, aga ma usun, et oleks ehk saanud ka lühemalt teha.Liigse pikkuse pärast ka üks pall viiest maha, muidu väga hea.
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

“Terasunelm” on satiirilis-provokatiivne lugu-loos kogumik, mis koosneb kolmest osast. Esimene neist on alternatiivajalooline sissejuhatus romaanile “Haakristi isand”, mille järgi kolis Adolf Hitler pärast poliitikas läbi kukkumist 1919. aastal Ameerika Ühendriikidesse ja hakkas kirjutama ulmet. Teine osa on Adolf Hitleri romaan “Haakristi isand”, mis on ulmefännide seas kõrgelt hinnatud ja 1954. aastal Hugo auhinna ära teeninud. Viimane osa on taaskord alternatiivajalooline järelsõna nimetatud romaanile Külma sõja aegses maailmas, kus Nõukogude Liit on terve Euroopa endale allutanud.
 
Ma olen seda kogumik-raamatut aastate jooksul päris mitu korda lugenud ning hästi huvitav on see, kuidas lugemiskogemus ajas muutunud on. Esimest korda lugemist lõpetades oli emotsioon umbes säärane, et “mida kuradit ma just lugesin”. Pärast seda oli mitu aastat, kus ma lugesin seda vänge, süsimusta huumorina ning soovitasin seda teistele eelkõige ka selles võtmes, et mis oleks, kui Hitler oleks kirjutanud ulmet, kas pole mitte jabur. Praegu aga, pärast seda kui raamat oli riiulis mitu aastat seisnud, oli seda kuidagi ootamatult nukker lugeda.
 
Sisust pole siin liiga palju mõtet rääkida, sest Spinrad on kogu oma satiiri nii elemendid kui ka mõtte järelsõnas professor Homer Whipple’i suu kaudu juba puust ja punaseks teinud ning sinna on raske midagi lisada. On omamoodi kurioosne, et isegi niimoodi on inimesed suutnud seda tõsiselt lugeda ja võtta. Eks see näitab, et paroodia on riskantne valdkond, sest hea paroodia võib mingil hetkel olla lihtsalt eristamatu asjast, mida see parodeerib - ning muutuda nõnda täiesti jõuetuks. Küllap Spinrad ise kahtlustas sedasama, sellest siis see järelsõna.
 
Üks väike ja mitte eriti oluline osa, mis mulle silma jäi, oli see, et Spinradil on ilmselt kõrgfantaasia temaatikaga oma kana kitkuda. Eks 70ndad olid ka vist Tolkieni-vastase tagasilöögi kõrgaeg, ka Michael Moorcocki kuulus essee “Eepiline Puhh” langeb sellesse aega - ning kui mõelda, et mida ulmekirjanduse tollase uue laine kirjanikud ise püüdsid teha, siis võib sellest aru saada. Samas tunnen ma ise selle taga teatavat tahtlikku pimestatust. Kõrgfantaasia jaoks on vaja omaette siirust, mis paljudel kipub lihtsalt meelest minema.
 
Aga “Haakristi isand”, see väljamõeldud romaan alternatiivajalooliselt ulmekirjanikult nimega Adolf Hitler on tegelikult üks kurb lugemine. See on tüütu ja vastik - ning lihtsalt asjaolu, et see on ilmselgelt taotluslikult tüütu ja vastik, ei tee lugemist palju paremaks. Kuidagi on mul aastatega kaduma läinud selline külm distantseeritus, mis võimaldab teksti lugeda võllahuumoriga. Natuke on sellest muidugi kahju, sest teisest küljest ma ikkagi austan seda, mida Spinrad siin teeb.
 
Sest mingis mõttes on sellise kogumiku kirjutamine nõudnud ikka parajat jultumust - ma ütlen kogumiku, sest igal osal on siin oma roll. Mulle meeldib mõelda, et Spinrad alustas romaanist “Haakristi isand”, siis pani sinna juurde sissejuhatuse ja viimasena ka järelsõna, kuni kõik need kolm jalga tema mõtet juba rahuldavalt püsti hoidsid. Mulle võibolla ei meeldi, mis see kõik kokku on, kuid mulle meeldib, mis see kõik kokku on (loodetavasti on see arusaadav). Ning lõpuks meeldib mulle täitsa siiralt, et see meie jaoks tõlkes olemas on. Seda väärib see kindlasti.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti eesti keeles
x
Taavi Kalju aka Ghilderich
01.03.1981
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_tags
Viimased 25 arvustused:
Taavi Kalju aka Ghilderich

Minu arvates Okorafori Binti seeria läheb osa-osalt ainult halvemaks. Esimene osa oli hea ja uudne, võiks isegi öelda väga hea, kuigi ma ei saa nõustuda enamuste meeletute vaimustuskilgetega mis internetis hakkasid peale ilmumist levima. Teine osa oli hea ja loetav, kuigi tunduvalt nõrgem kui esimene. Kolams osa, siin arvustatav, aga oli mulle juba väga raske lugeda. Ei saagi täpselt aru mis mulle seal väga vastukarva oli, aga lugemine kulges ikka väga aeglaselt. Minu arvates oleks võinud kogu Binti saaga piirduda ainult esimese osaga. Ka teine osa, mille tegevus toimub umbes aasta pärast esimese osa lõppu on väikeste mööndustega iseseisvalt loetav, kuigi lugu on ilma lõputa. Kolmas osa aga ilma teise osata pole loetav, see algab põhimõtteliselt samast lausest kus teine osa lõppes (sellest siis ka teise osa lõpu puudus). Arvustatavas teoses (või teise osa lõpus, ei mäleta enam) on Binti jõudnud oma isapoolse suguvõsa Enyi Zinariya külla, kui tuleb teade, et Khoushid (ehk valged) on rünnanud Binti kodu, lootes tappa meduus Okwut, kelle Binti ülikoolist suvevaheajale tulles kaasa oli toonud, kuigi kõik arvasid, et see on halb mõte arvestades Khoushide ja meduuside vahelist vaenu. Kuna Binti isa oli Okwu ära peitnud, siis tegid Khoushid Binti küla maatasa, kaasa arvatud Binti pere maja, sellal kui kogu pere seal sees on. Niisiis tormab Binti tagasi oma kodukülla, teejuhiks Enyi Zinariya suguharust poiss Mwinyi. Kuna ka meduusid on asjade käigul silma peal hoidnud, siis on nad suure sõjaväega Maa poole teel, et Okwu päästa ning ähvardab kohe-kohe suuremaks madinaks minna. Binti aga otsustab rahu sobitama hakata, aga see tal ei õnnestu ning ta saab õnnetult surma Khoushide ja meduuside risttule all. Pärast seda jätkub jutustus juba Mwinyi ja Okwu silmade läbi. Ja tundub, et lugu lähebki uute jutustajate tõttu paremaks, aga nagu Jeesuski, peab Binti pärast kolme päeva surnud olemist ellu tagasi tõusma ning jätkab oma mõtetut sebimist, jõudes loo lõpus otsapidi tagasi ülikooli, hunniku uute võimetega. Samuti on maagiliselt ellu jäänud ta pere, seega lõpp hea kõik hea. Üldiselt jube tüütu oli lugeda seda Binti sebimist. Kardetavasti neljandat osa, mis see aasta avaldatud, ma kunagi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

On aasta 2267 ning maakera on vaikselt taastumas pärast tuumasõda. Ka inimkond on vaikselt kolimas maa-alustest suurtest linnadest, mida nad ise 'põrguteks' kutsuvad, tagasi maa peale. Loo peategelane Minh on 83-aastane ökoloog, kelle elutööks on erinevate jõgede ökoloogiasüsteemide taastamine maapeal, muutes nad inimestele (ja teistele elukatele) jälle elukõlbulikeks. Minhi kätte satub üks panga pakkumine, kus nad tahavad finantseerida Eufrati jõe ökoloogia taastamist ning sebib selle töö endale. Esimeseks sammuks töös on aga ajas tagasi reisimine (tehnoloogia mis hiljuti avastatud) ning uurimine missugune Eufrati jõe floora ja fauna üldse kunagi välja nägid. Niisiis reisivadki Minh, tema kolleeg Hamid, nende assistent Kiki ja ajareise korraldava firma esindaja, ehk nn giid, kes peaks kohalikke olusid tundma, aastasse 2024 enne Kristust. Et selline tore ajarännu lugu. Mul küll läks alguses lugemine natuke raskelt, kuna maailm aastal 2267 oli ikka väga vöörikult kujutatud ning pidev konflikti kiskumine nn 'põrgubeebide' generatsioonist pärineva Minhi ja nn 'paksbeebide' generatsioonist pärineva Kiki vahel oli nati tüütu. 'Põrgubeebid' on siis generatsioon kes sündis maa all, kes aga hoolimata sellest said kõvasti kiiritada, on tugevasti muteerunud ja enamasti steriilsed. Minhil näiteks on kuus jalga. 'Paksbeebid' on aga generatsioon, kes sündinud juba katseklaasides maa peal ning näevad ilusad ja terved välja. Aga kuskil veerandi peal hakkas lugu 'töötama', ja läks kiires tempos kuni oma kurva lõpuni välja. Lõpp oli mulle ka natuke etteaimatav, seda eelkõige lühikeste vahepalade tõttu Mesopotaamia valitseja tegemistest aastal 2024 eKr. Aga üldiselt oli hea ja julgeks soovitada.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Tegu on Aliette de Bodardi sügava kummardusega Arthur Conan Doyle'i ja Sherlock Holmes'i suunas. Internetis on paljud seda lühiromaani nimetanud kui Sherlock Holmes süvakosmoses, ja see on tõsi. Loo minajutustaja Varju Laps (The Shadow's Child) on kosmoselaev. Bodardi Xuya universumis on kõik kosmoselaevad elusad ning inimeste sünnitatud. Lihtsalt kohe pärast sündi siirdatakse vastsündinu orgaanilisse laeva, millega ta ajapikku kokku kasvab, saades selle laeva juhiks ja ajuks. Varju Laps on endine sõjaväe transpordialus, kes viimases sõjas tugevalt kannatada sai, nii füüsiliselt kui ka mentaalselt. Kuna kahjustused olid suured, siis lasti Varju Laps sõjaväest erru. Kuigi ajapikku on Varju Laps suutnud oma füüsilised vigastused enam-vähem parandada, siis vaimsed on jäänud, ning seetõttu ei saa ta tegeleda laevade põhitööga, ehk vedada inimesi ja kaupu planeetide ja tähesüsteemide vahel, kuna süvakosmosesse sisenimine tekitab tal suuri vaimseid tõrkeid. Seega tiirleb Varju Laps ühe planeed orbiidil ning tegeleb oma hobiga, ehk teede valmistamisega. Bodardi Xuya universumis on teed kõiksugu droogid, millel on mingi simuleeriv omadus. Hea teemeister oskab neid drooge teha nii, et see toob kasutajas esile just tema soovitud omaduse, tunde, aistingu jne. Samuti kasutatakse neid drooge, et taluda kosmosereise süvakosmoses ning teha ebameelivaid tõid-tegemisi talutavamaks. Niisiis ühel päeval sajab Varju Lapse poolt maapinnal renditavasse kontorisse sisse detektiiv Long Chau. Long Chau, kes on silmini erinevaid peeneid simuleerivaid drooge täis, selliseid mida isegi Varju Laps arvab, et ta ei suuda neid teha, aga ei taha Varju Lapse käest teesid osta, vaid hoopis midagi muud. Nimelt tahab Long Chau Varju Last palgata, et see viiks teda süvakosmoses vanadesse lahingukohtadesse, et ta saaks uurida mida aeg süvakosmoses teeb inimlaipadega. Alguses Varju Laps keeldub, aga kuna rent tahab maksmist ja teeäri väga ei õitse, siis jääb lõpuks nõusse. Suundutaksegi vanadesse lahingupaikadesse ning varsti leitaksegi esimene süvakosmoses hulpiv laip, aga Long Chau treenitud silm tabab kohe, et tegu pole 50 aastat tagasi surnud sõduriga, vaid tegu on hoopis palju värskema surnukehaga. Selline hoogne, eht-sherlockholmeselik jutustus. Mulle meeldis. 
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Mõrvaboti seikluste teine osa jätkub sealt kus eelmine osa lõppeb. Kuna nüüd on mõrvabot esimest korda eksisteerimise jooksul nn. "vabaduses", siis algab lühiromaan pigem mõtisklustega oma eksistentsi üle ja edasiste tegevuste paikapanemisega. Igav just polnud, aga kõige huvitavam kah mitte. Samas tegevuse edasiarendamisele vast vajalik. Loo teine pool aga suundub juba esimesest osast tuttavale rajale, ehk siis saab kiiretempolist actionit ja mõllu. Loo sisust on eelnev arvustaja juba rääkinud, seega pikemalt ei peatuks, vaid nõustuks sellega, et ka minul on kahju, et ARTi nii vähe kasutati. Igati huvitav tegelane, ning teda oleks võinus sarjas rohkem kasutada. Vahest kogu sarja kehveim osa minu jaoks, aga siiski väga hea ja ladus lugemine. Kogu sarja kohta võiks aga ütelda super.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ühes kuningriigis ühes külas elab üks pagar, peab pagaritöökoda ja on õnnelikus abielus. Pagaritöökojal läheb hästi, kuna pagar oskab valmistada erilisi saiakesi ja koogikesi, mille söömine kutsub esile mälestusi ja tundeid koogide sööjate isiklikust elust. Kui vana kuningas sureb ja troonile saab tema imikust pärija, siis riigis haarab võimu asevalitseja hertsog Michel, keda rahvas kutsub ka Kurjaks Kuningaks. Pärast enda vastaste ülestõusude mahasurumist, kus suuremat rolli mängib ka pagari naise Saffroni õde, vangistab hertsog Michel karistuseks pagari ja sunnib teda endale süüa tegema. Et aga pagaril toidu valmistamise käigus mingeid lolle mõtteid pähe ei tuleks, viiakse ka Saffron kuningalossi, kus tast saab hertsogi isiklik toidumaitsja. Lugu ongi antud läbi Saffroni silmade ja toimub ühel hertsog Micheli korraldatud banketil. Kogu ülejäänud taust avatakse mälestuste ja tunnete kaudu mida tunneb Saffron oma abikaasa suupisteid maitstes. Kuna abikaasadel kuningalossis muid suhtluskanaleid pole, kui pagari toidud, siis iga järgmine roog banketil valmistab Saffronit ette loo kulminatsiooniks milleks on banketi põhiroog, pagari suurim meistriteos ja tema kättemaks kurjale hertsogile. Selline küllaltki hästi kirjutatud ja ladusalt loetav lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks, ei suutnud lõplikult kaasa haarata.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Leah on folklorist kes uurib tondijutte. Ta on selline kuivetunud teadlase tüüpi kel puudub eraelu ja sõbrad ning kes elab 24/7 vaid enda tööle. Ta sõidab mööda Ameerika kolkaid ja laseb kohalikel väikese tasu eest (kohvi, kann õlut või klaas viskit) endale jutustada tondijutte, mida tavaliselt jutustajad ise on kogenud. Ta lindistab kõik jutud üles, katalogiseerib ja kommenteerib need. Ta on leiutanud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemi, midagi taolist nagu muinasjuttude klassifikatsioonisüsteem. Jutustuse esimene pool koosnebki põhimõtteliselt erinevates tondijutu tüüpidest mida eri inimesed talle kõrtsus jutustavad. Millalgi haigestub Leah ema Alzheimerisse ning Leah loobub ringi reisimisest, hooldades oma ema ja kirjutades raamatut-uurimistööd oma leiutatud tondijuttude klassifikatsioonisüsteemis. Pärast ema surma ja  raamatu avaldamist, jätkab Leah ringi reisimist ja uue materjali kogumist. Olles selline pragmaatiline teadlasetüüp, Leah ise tonte, kummitusi jne. ei usu, aga mingil hetkel taipab ta, et on ise läbi elamas ühte tondijuttu, mis saab klassifitseeritud kui tüüp nr. 31f tema enda klassifikatsioonisüsteemi järgi. Selline kena rahulikult voolav jutt. Mulle eriti meeldis algus, kus kirjeldati erinevaid tondijutu tüüpe ja toodi näiteid, hiljem nagu jutt vajus ära. Aga siiski hea jutt.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

See Malaisia kirjaniku lihtsakoeline ja südamlik lugu jutustab imugist nimega Byam. Imugi on Korea mütoloogia järgi draakoni eellane, nn. proto-draakon, kes elab maal, enamasti järve põhjas või mäe sees ning näeb välja kui hiiglasuur püüton. Kui imugi on kannatlik ja õpib usinasti buddistlikku õpetust, siis tuhandete aastate pärast võib ta areneda draakoniks ja lennata ära taevasse. Byam ei ole väga kannatlik imugi, õpib natuke ja siis proovib iga 500-600 aasta tagant taevasse lennata. Aga see ei õnnestu kuidagi ning kus tegijaid, seal ka nägijaid. Nimelt on imugi nägemine korea mütoloogias õnnetoov, samas aga paistab püütonilaadse olevuse abitu taevapoole hüplemine inimestele naljakas, seega nad naeravad vaese väikese imugi püüdluste üle taeva saada. Byamile aga ei meeldi, et inimesed tema üle naeravad. Ükskord kui Byam jälle üritab taeva lennata, satub mäestikku, kus ta pesitseb, Leslie. Leslie aga on tulnud mägedesse matkama suhteliselt mustas meeleolus, tema poissõber on just ta juurest ära jooksnud koos ta parima sõbrannaga, teadustöö on ummikusse jooksnud ning teda ähvardab vallandamine. Seega poleks mägedes mõne vale sammu tegemine ja enda surnuks kukkumine Leslie arvates just kõige hullem lahendus. Endast selfiet tehes pildistab Leslie kogemata üles ka Byami katse taevasse lennata ning laeb selle internetti üles. See aga ei istu kohe üldse Byamile. Kui varem nägid tema katseid taevasse lennata ja naersid ta püüdluste üle vaid käputäis inimesi, siis nüüd terve inimkond. Niisiis otsustab Byam ennast inimeseks muundada, otsida üles Leslie ja karistuseks ta ära tappa. Loomulikult on jutul kõigi tegelaste jaoks õnnelik lõpp, aga mulle see jutt meeldis.  
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Aastal 1975, kui loo peategelane LT on kümneaastane, sadas Maale maha tuhandied-miljoneid meteoriite, metallkuulikesi mis Maaga kokkupõrkel katki läksid ja paiskasid välja nn. kosmoseseemned. Neist seemnetest hakkasid arenema sadu erinevaid liike taimi, ning kuigi inimesed proovisid neid seemneid kokku koguda ja hävitada, oli see üritus suhteliselt lootusetu. Need taimed küll pole otseselt inimestele ohtlikud, aga ajapikku hakkavad nad muud Maa taimestikku välja tõrjuma, mis põhjustab näljahädasi ja muid probleeme. Taimed pole inimestele küll mürgised, kuigi osadel on narkootiline toime, aga nad on seedimatud ja seega toiduks kõlbmatud. Lugu on edasi antud kui 9 erineva päeva kirjeldus LT elus, enamast aastatepikkuste vahedega. Need päevad tähistavad suuremaid pöördeid LT elus (vanemate lahkuminek, esimene armumine, kooli lõpetamine ja maailma üheks juhtivaks võõrtaimestiku eksperdiks saamine, elukaaslase leidmine, lapsed, kellest saavad ka võõrtaimestiku eksperdid, jne.), taustaks elu koos võõrtaimestikuga. Viimane pildike on aastast 2062, kui LT tähistab oma 97-ndat sünnipäeva ning sünnipäevapeol saab lõpuks aru mis need taimed tegelikult on. Selline rahulikult voolav lugu, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kuskil kaugel planeedil on inimesed alustanud terraformimist aga millegipoolest on see katki jäänud. Lugu on antud läbi kohaliku eluvormi (mingid sisalikulaadsed olendid) silmade ning väga palju pole aega raistaud ümbritseva kirjeldustele, sest kõik on ju nii nagu nad sünnist saati on olnud. See, et peategelane pole inimene, koitis mulle alles pärast mitme lehekülje lugemist. Ka muu taust koorub vaikselt välja muu igapäevaste tegevuste taustal. Peategelane on ühe nende sisalike klanni skaut/rajaleidja, kelle ülesandeks on leida nende hõimule ohutu tee läbi laastatud mürgise tühermaa, mis inimestest jäi järgi peale terraformimise katkijäämist. Võib arvata, et kui terraformimine oleks lõpule viidud, oleks planeet kohalikele eluvormidele elamiskõlbmatuks muutunud. Niisiis kulgeb see hõim läbi tühermaa ja karjatab kudujaid (weaver), kes on sellised metallist ratastega loomad. Nad söövad prügi ja kui neid õigesti juhtida, neile õiget prügi sisse sööta siis annavad nad välja vajalikke tööriistu ja relvi. Ükskord satub meie peategelane ühe ehitise juurde mida valvab vaim. Üldiselt sisalikud selliseid kohti väldivad, kuna need vaimud tavaliselt kaitesevad oma ehitisi, tappes sisalikke. Aga peategelane on uudishimulik ning selgub ka, et selle maja vaim on natuke teistsugune. Otsib ise sisalikuga kontakti ja proovib tapmise asemel hoopis rääkida. Jutust selgub, et ta on selle maja aju hologramm ning maja ise inimeste teaduskeskus. Hologrammi kõige suuremaks sooviks on aga oma teadmiste edasiandmine. Umbes selline võiks olla lühike sisututvustus loo algusest. Mulle igastahes väga meeldis. Simone Heller on Saksa tõlkija, kes tõlgib ulmet inglise keelest saksa keelde. Ulmet kirjutab ta inglise keeles. See on tema teine avaldatud tekst.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Ütlen kohe ära, et minu arvates see kirjatükk ei liigitu ilukirjanduseks, sellest ka hinne. Kirjatükk ise on ülilühike, ainult üks paragrahv, mis küll on kohutavalt läbi pikitud joonealuste märkustega, millest osad on pikemad kui kirjatüki põhitekstiks olev paragrahv. Kirjatüki sisuks on üks paragrahv teadustööst, mis käsitleb kas pakiroboteid (autonoomseid sõidukeid) võiks käsitleda kui isiksusi ning seega kas neid saaks kohtu alla anda, kui nad põhjustavad mõne õnnetuse ning nende võimest iseseisvalt otsustada kellele otsa sõita kui on valida kahe inimese vahel aga emmale-kummale on otsasõit vältimatu. Seega üpriski eluline teema, arvestades, et meilgi liigub neid aina rohkem ja rohkem ringi. Aga lugeda seda oli kohutavalt raske ja tüütu. Akadeemilises kuivas keeles kirjutatud paragrahv oli iga paari sõna järel katkestatud joonealuse märkusega, mis olid läbi pikitud igasugu lühenditega mida ma ei tea, kuna pole teadlane. Need joonealused närkused muutsid mul põhitekstist arusaamise väga raskeks, seega viimaseid sõnu ja joonealuseid märkusi lugesin ma suht diagonaalis ja mõtteta. Ei soovita kellelgi lugeda. Mul jääb arusaamatuks kuidas see asi Hugo auhinna nominentide hulka sattus.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Inimestel teatavasti hambad lagunevad ja langevad välja ning väljalangenud hambaid asendatakse proteesidega. Vanasti oli kõige levinum viis väljalangenud hambad asendada mõne surnud inimese suust võetud hammastega. Teatavasti on neegritel ilusad valged ja säravad hambad, seega olid need proteesidena eriti kõrgelt hinnatud. Ka Ameerika esimesel presidendil George Washingtonil kukkusid pika elu jooksul mõned hambad suust ja ta lasi need asendada oma surnud orjadelt võetud hammastega. Aga nagu iga väikenegi neegrilaps teab, on neegri hambad maagilised ja nad suudavad mõjutada ka oma uusi omanikke vanade omanike läbielamistega. Näiteks üks Washingtoni proteeshammas pärines vanalt orjalt kes oli sepp ning seetõttu kuulis Washington terve öö haamri kolksumist alasil ja see ei lasknud tal magada. Teine hammas aga pärines noorukeselt orjatürdukult kes vägistati ja tapeti ning iga kord kui Washington magama jäi, elas ta üle neid õudusi mis neegritüdrukki, võpatades iga natukese aja tagant ärkvele. Lugu on ise suhteliselt lühike, koosnedes üheksast eraldiseisvast jutukesest iga Washingtoni proteeshamba endise omaniku kurvast elusaatusest ning sellest mida need Washingtoniga tegid. Aga minul jäi lugu pärast neljanda hamba lugu pooleli, sest oli kole tüütu ja igav. Seega jäi mul teada saamata mida kurja tegid Washingtoniga tema viies, kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas neegrihammas ja nende hammaste endiste omanike kurb elusaatus. Samuti jääb mulle arusaamatuks, kuidas üldse Washington suutis funksioneerida ja riiki juhtida, kui öösel kõik need hambad ta mõtetes möllasid ja tal magada ei lasknud. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna lühijutu kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Võrreldes P. Djèlí Clark teise looga mida olen lugenud, The Secret Lives of the Nine Negro Teeth of George Washington, on see lugu hoopis teisest puust. Kui "Neegri hambad" oli tüütu ja igav, siis see lugu on hoogne ja põnev. Lugu toimub alternatiiv-ajaloolises maailmas, kus Lõunaosariigid said oma tahtmise ja saavutasid Ameerika kodusõjas vaherahu, kuigi see vaherahu seisab suht vedelatel savijalgadel ning hootine sõjategevus toimus kuni 1870ndate aastate alguseni. Lisaks sellele, et Ameerika Ühendriigid on jagunenud Põhja- ja Lõunaosariigiks, on sealt veelgi tükke pudenenud: New Orleans ja selle ümbrus on iseseisvunud, California kuulub Vene keisririigi koosseisu ja kuskil Texase kandis tegutsevad hispaanlased. Lugu toimub 1884. aastal New Orleansis. Loo peategelane on 14-aastane orvust tänavalaps Jacqueline. Ühel õhtul, kui Jacqueline pärast rasket päevatööd, ehk rahakottide näppamist, ennast ühes kangialuses magama sätib, sajab sinna kangialusesse sisse üks kirju seltskond (mõned kohalikud ja mõned valged lõunaosariiklased) salaplaani pidama. Nagu Jacqueline kuuleb, on varsti New Orleansi salaja tulemas üks kuulus Haiti teadlane kavatsusega vahetada üks võimas relv, mille nimi on Musta Jumala Trummid, mingi juveeli vastu. Sama relv mille abil kunagi haitilased surusid Napoleoni põlvili ja saavutasid iseseisvuse. Juveel on lõunaosariiklaste käes, kes aga sellest eriti loobuda ei kavatse, samas aga lõunaosariiklaste plaan lihtsalt teadlane tappa ning nii juveel kui ka relv endale jätta ei meeldi väga kohalikele "vahendajatele." Aimates kuuldu väärtust, seab Jacqueline esimesel võimalusel sammud bordelli poole, kus ta ema kunagi töötas, teades, et seal viibib parasjagu üks ta ema endistest klientidest - smuugeldamis(õhu)laeva Kesköö Röövel (Midnight Robber) kapten Ann-Marie. Vastutasuks info eest soovib Jacqueline saada smuugeldamislaeval laevapoisiks. Kuna Ann-Marie on haitilane, siis on talle tähtis, et tema rahva salarelv ei langeks võõraste kätte, seega asub ta teadlast otsima. Aga nagu ikka, selgub varsti, et Ann-Marie ja lõunaosariiklased pole ainsad, kes salarelvale hammast ihuvad. Igati seikluslik ja hoogne lugu, mis minu jaoks läks käima juba esimistest lausetest. Meeldis loo õhustik ja maailm mis loodud, ning mitmedki väikesed huvitavad seigad, mis seletasid loodud maailma. Näiteks on lõunaosariiklased leitutanud narkootilise gaasi mis allutab inimese tahte ning Lõunaosariikides kasutatakse seda "tehastes", kus on pikad rivid neegreid, kes seda gaasi läbi näomaski sisse hingates töötavad 24/7 tahtmata ei magada või süüa. Või näiteks nunnad, kes teavad absoluutselt kõike mis toimub New Orleansis, tänu oma tänavalaste võrgustikule, kuhu ka Jacqueline aeg-ajalt kuulub, siis kui talle sobib. Või metsistunud valged ja nende järeltulijad, kes ei oska isegi rääkida ja kes elavad New Orleansi ümbritsevates soodes ning tunnevad ennast vees kodusemalt kui maismaal, olles sinna pakku põgenenud kui New Orleans iseseisvus. Mind igastahes suutis see jutt positiivselt üllatada ja julgeks soovitada igaühele kellele hoogne seikluskirjandus meeldib.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Moodne muinasjutt! Nagu pealkirigi ütleb, elavad sügaval metsas kolm emast raptorit kes koorunud ühest pesakonnast. Peavad jahti ja tegelevad oma raptoriasjadega ning elu on üleüldiselt lill. Ühel päeval otsustab noorim raptoriõde minna üksinda jahti pidama. Jahil kohtab ta aga Printsi, kes on metsa sattunud oma uhke hobusega. Palju mõtlemata sööb raptor Printsi hobuse ära. Selle peale muutub Printsi meel kurvaks, kuna hobune oli ju auhinnatud sugutäkk tema kuningriigis ning lisaks on ta kodust kaugel ja kuidas ta ilma hobuseta sinna tagasi saab. Selle peale raptor heldib, viskab endale sadula kukile, sinna peale Printsi ja kappab kuningalossi poole. Seal kukuvad kohe kõik imestama, et millise uhke ratsu Prints on endale hankinud. Kuna Prints on loomulikult Kuri Türann, siis tekib tal idee raptor ära taltsutada ja oma ratsuna kasutada. Ta meelitab raptori tallidesse ja aheldab-lukustab ta sinna. Printsil on ka abikaasa, Printsess, aga kuna Prints on Kuri Türann, siis ei lase ta Printsessi riigijuhtimise asjade ligi, hoiab teda eemal lõbusatest seltskondadest pidudel ja rõhub teda igat muud moodi. Printsess on aga natuke nõid ja oskab loomade-lindude keelt. Seega lööb ta kohe raptoriga kampa, et ennast ja raptorit päästa Kurja Türanni ikke alt ja talle kätte maksta. Hauduvad nad välja plaani ning kahe vanema raptoriõe abiga viiakse see ka täide, kulmineerudes Kurja Printsi ärasöömisega. Siis kappavad kõik neli ilusasti tagasi raptorikoju ning Printsess elab seal metsas nõiana kuni aegade lõpuni välja, ratsutades paljana raptorite kukil ning aeg-ajalt aidates ümberkaudseid külaelanikke oma nõidustega. Kuigi kui külaelanikud liiga tüütuks muutuvad, siis ta söödab neid hoopis raptoritele. Vot selline jabur ja totakas lugu. Mulle kohe üldse ei istunud.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Kohutavalt pretensioonikas aga samas väga segane lugu, kuhu on palju asju sisse kuhjatud. Aga mul oli seda väga raske lugeda, eriti alguses pidi ennast ikka lausa jõuga läbi närima. Minu arvates on see lugu, nii nagu Bolander on selle üles ehitanud, suhteliselt loetamatu. Loos on kaks (kolm?) erinevat tegevusliini. Lugu toimub meie maailmast natuke teistsuguses maailmas, kus suurimaks erinevuseks on vast see, et kunagi kauges minevikus arenes elevantidel oma keel ning inimesed suudavad elevantidega suhelda, samuti on toimunud selles maailmas vähemalt üks tuumasõda. Jutu esimene liin seob kokku ka meie ajaloos toimunud kaks üksteisesse mittepuutuvat sündmust mis toimusid 20. sajandi alguses Ameerikas. Üks sündmus on nn. raadiumitüdrukute lugu. Teine aga elevant Topsy hukkamine. Raadiumitüdrukud olid noored naised kes Esimese Maailmasõja ajal töötasid erinevates Ameerika vabrikutes, värvides raadiumvärviga, mis pimedas helendab, erinevate sõjatööstuses tarvilike näidikute sihverplaate ja seiereid. Et täpsemalt värvida, imesid nad suus pintsliotsad peenikeseks, aga sellega sattus nende suhu mürgine ja radioaktiive raadium. Enamus neist noortest naistest suri pärast paari aastat töötamist, need kes ellu jäid kaebasid tehased kohtusse, kuna neile oli kinnitatud, et raadium on ohutu, ning nad said vähesel määral ka rahaliselt kompenseeritud. Elevant Topsy aga oli New Yorki tsirkuseelevant, kes trampis surnuks oma purjus talitaja. Karistuseks selle eest otsustasid tsirkuseomanikud Topsy hukata elektriga ning tahtes selle pealt raha teenida, tegid sellest ühe suure etenduse. Topsy hukkamiseks kasutatud aparaadi ehitas Thomas Edisoni elektrikompanii ning hukkamise ise filmis üles Thomas Edisoni filmikompanii. Meie loo üks peategelasi on endine raadiumitüdruk Regan, kes on lootusetult haige ning kelle kõik sõbrad, ka endised raadiumitüdrukud, on surnud. Kuna see väike kompensatsioon mis ta tehasest sai on otsas, siis töötab Regan jällegi tehase heaks. Kuna sihverplaadid ja seierid tahavad endiselt värvimist ka pärast inimeste mittelubamist sellele tööle, siis värvima on palgatud elevandid. Reganile on selgeks õpetatud elevantide keel ja ta töötab elevantide järelvaatajana. Ühel päeval satub tehasesse keegi kõrgem tegelane ning kuna talle midagi ei meeldi, siis kukub Regani peale karjuma ja füüsiliselt karistama. See aga ei meeldi elevant Topsyle, kes tegelase surnuks trambib. Karistuseks selle eest otsustavad tehase omanikud Topsy elektriga hukata ning teha sellest sündmusest üks suur vaatemäng. Enne hukkamist õnnestub Reganil Topsy juurde hiilida ning talle pudelike mingi mürgiga anda, öeldes, et kui Topsy oma hukkamise hetkel selle pudeli katki hammustab, siis mürgitab ta kõik need tuhanded ja tuhanded pealtvaatajad, kes ta hukkamist on vaatama tulnud. See liin kulgeb siis kuskil 20. sajandi alguse laadses ajajärgus. Loo teine liin toimub siis meie tänapäeva laadses ajajärgus. On toimunud üks või mitu tuumasõda, ning enamus maast on seetõttu elamiskõlbmatu ja saastunud. Teadlasel Katil on idee kasutada maa puhastamiseks elevante, ning et saada oma projektile rahastust peab Kat läbirääkimisi ühe elevantide liidriga. Vastutasuks maa puhastamise eest saaksid elevandid endale need maatükid, kuhu saastunud pinnas on maetud ning inimesed jätaksid nad nendel aladel rahule. Kolmas liin (?) on elevantide esiemast, kes vist leiutas elevantide keele (?), ning mul jäi arusaamatuks, kuidas see üleüldiselt ülejäänud liinidega haakub. Vot selline segane lugu. Esitatud on lugu ka väga segaselt. Lugu on esitatud läbi Regani, Topsy, Kati ja elevantide liidri silmade, seal vahel ka lõigud elevantide esiemast. Eriti loo alguses on erinevad lõigud väga lühikesed, vaid mõned paragrahvid, ning mul jäi kohati väga segaseks kelle vaatepunktist erinevad lõigud on ja mis liinist nad on. See tegi aga loo alguse väga raskesti loetavaks. Loo arenede lähevad ka lõigud pikemaks ning lugemine ladusamaks ning saabub ka mingisugune arusaamine. Loos ju ideid oli, isegi väga palju, aga esitatud oli see väga halvasti. Jutt võitis 2019 aastal Nebula ja Locuse auhinna jutustuse kategoorias.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

T. Kingfisher on lastekirjanik Ursula Vernoni pseudonüüm, mida ta kasutab kui kirjutab täiskasvanutele mõeldud teoseid. Istub ühes kõrtsus kirju seltskond igasugu karvaseid ja sulelisi (näiteks igat liiki haldjad, jne.), rüüpavad õlut või peenemaid napse ja pajatavad jutte ühest matsakast maatüdrukust Rose MacGregorist. Kui tavaliselt on haldjarahvas harjunud, et neil õnnestub inimesed ära võrgutada ja haldjarahva poolt soovitud tegevusi tegema panna, siis Rose'iga see kuidagi ei õnnestu. Pigem tundub vastupidi - haldarahvas teeb hoopis seda mida Rose tahab. Selline natuke naljakas ja kerge lugemine aga mind jättis külmaks. Ka suhteliselt ootamatu puänt ei suutnud juttu minu jaoks päästa.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Fantasy jutuke raamatukoguhoidjast, orvupoisikesest ja keelatud raamatust. Jutt on antud läbi raamatukoguhoidja silmade, kes kuulub aastasadu vanasse raamatukoguhoidjate ordusse, kelle ülesandeks on koguda kokku ja valvata raamatuid (enamasti võluraamatuid), mis pole mõeldud päris tavalisele inimesele lugemiseks. Sellesse raamatukogusse, kus peategelane töötab, hakkab käima üks probleemsest perekonnast pärit poiss, kes millalgi ka orvuks jääb. Poisile meeldivad lood võluritest ja maagiast ning jutus on pikk nimekiri fantasy ja young adult raamatutest, mida see poiss raamatukoguhoidja soovitusel loeb. Nagu orvupoistel ikka kombeks, satub ta halba seltskonda ning see seltskond viib hiljem ta ühte suhteliselt väljapääsmatusse olukorda. Et poiss sellest olukorrast päästa, otsustab raamatukoguhoidja oma vannet murda ja anda talle üks keelatud raamat, see mis pealkirjas mainitud. Suhteliselt südamlik lugu, aga mind jättis kuidagi külmaks.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Keskpärane fantasy jutuke võimust ja selle tagajärgedest. Jutu peategelast, orvust poissi, kasvatatakse juba maast madalast järgmiseks õukonna võluriks. Lõpetab oma õpingud ning asub tööle, mille sisuks on igasugu probleemide lahendamine maagia abil, mida muud moodi oleks raske lahendada. Näiteks kaotab ära ühe vana naise, kes käib kuninga akna all protestimas ja segab tema majesteedi und või väldib sõda naaberkuningaga. Kahjuks on aga maagia kasutamisel ka varjukülg, mida peategelasele õpingute ajal ei räägitud. Nimelt iga kord kui ta kasutab maagiat, kaob midagi olulist ta elust, ning ainult tema märkab, mäletab seda, teiste jaoks pole neid asju kunagi olemaski olnud. Nii kaovad tool, kus võlurile meeldis istuda, ilus köögitüdruk, kellele ta silma viskas, näpud tema kätelt, hambad suust, silm peast ning millalgi ka võluri lemmikpadi. Ilmselgelt on autor valinud valest soost peategelase, sest ma ei tea ühtegi meessoost isikut kellel oleks lemmikpadi ning kes veel aastaid pärast padja kadumist ohkaks nukrameelselt, et küll ikka oli hea padi. Selline rahulikult kulgev ja nukrameelselt melanhoolne jutuke. Üks kord tarbida kõlbas.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Tänaks Oopi,kelle arvustus pani mind seda raamatut otsima. Tegu on tõeliselt hea huumoriga kirjutatud looga, mida lugedes tuli selline mõnus ja soe tunne sisse. Kindel viis.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Iseenesest tore ja ladus raamat, kuid midagi häiris lugemise ajal. Kas selleks oli eelnevalt mitu korda nähtud film, ideoloogia või peategelase topakus osades olukordades, ei tea. Aga nelja saab see raamat sellegipooles, kuigi kohati sai üsna huviga loetud.
Teksti loeti eesti keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Mitmeski mõttes peab nõustuma Andri Riidi arvustusega, kuid erinevalt Andrist tõstaks ma esile hoopiski kahte viimas lugu - Venus and the Seven Sexes ja Bernie The Faust. Aga ka ülejäänud lood on tasemel, kolme saaks neits vahest ainult The Malted Milk Monster. Seega selline hea kogumik, kus siiski Tenni tipplood puuduvad, aga saasta kah pole. Kõva neli pluss.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Olles ennem lugenud umbes viit Kornbluthi juttu, mis enamus oleksid viie väärilised, asusin seda kogumikku õhinal lugema. Kuigi selle kogumiku jutud on seinast-seina, ei pidanud ma pettuma.

Üldiselt jagunevad minu arvates selle kogumiku jutud kahte ossa. Pikemad, mis on üldiselt paremad ja kuhu saab hästi sisse eldada ning lühemad paari leheküljelised laastud, mis on küllaltki segased ja arusaamatud, millesse ma arvatavasti ei suutnud sisse eldada. Kuid on ka erandeid nagu alati.

Pikematest jutustustest tõstaks esile Two Dooms, The Little Black Bag, The Adventurer ja Time Bum. Lühematest meeldis enim Everybody Knows Joe.

Seega igati tasemel kogumik, kindel viis
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Natuke etteaimatav lugu, kuid hästi ja põnevalt kirja pandud. Juba sellest hetkest, kui seltskond minevikku siirdus, aimasin ma kes see Ashbless tegelikult on. Aga siis hakkavad pihta hoogsad seiklused mustlaste, kerjuste, egiptuse maagide ja muude kirevate tegelastega kuni lõpuni välja. Ka lõpp on ilus ja paneb i-le punkti peale. Viiele tuleb miinus takka just selle etteaimatavuse pärast, muidu aga väga korralik teos.
Teksti loeti inglise keeles
Taavi Kalju aka Ghilderich

Niisiis A Song of Ice and Fire saaga kolmas osa. Saaga jätkub oma tuntud headuses, samas tuleb ka palju üllatusi, tuleb juurde uusi tegelasi ja tapetakse maha vanu. Eks enamus ole juba eespool ka ära õeldud. Kindel viis.
Teksti loeti inglise keeles