Simak jälle eesti keeles ja ikka oma tuntud headuses. Sisetunne ütleb, et raamat võiks meeldida neile, kellele omal ajal meeldis ''Härjapõlvlaste kaitseala'', mõlemas esineb sarnaseid jooni. Muuseas, kas keegi teab, mis eriline suhe oli Simakil pesukarudega? Nii ''Härjapõlvlastes'' kui ka ''Libahundis'' figureerib Pesukarunaha tähesüsteem, ''Libainimestes'' mainitakse ka pesukarusid ja ka antud teoses vilksavad nad läbi. Oleks tore, kui keegi mõistaks kommenteerida.
Nüüd lühidalt toimuvast: Kunagi ammu, kahekümne kolmandal sajandil (tegevus ise toimub kahekümne viiendal) nuputasid kavalad Maa teadlased välja tehnoloogia, mis võimaldas toota nn. lõpetamata androide - organisme, mis on oma struktuurilt veel poolikud ja võivad seetõttu omandada veel mistahes kuju. Kogu selle asja teaduslikust põhjendusest libisetakse võrdlemisi kiiresti üle ja see jääb kaunis põgusaks, aga sellel ei peagi rõhk olema. Süsteemi ennast nimetataksegi libahundi printsiibiks. Androide oleks muidu kasutatud järgmisel viisil: maandutakse tundmatule planeedile, nabitakse kinni mõni kohalik elusolend ja analüüsitakse seda, android omastab selle olendi väliskuju ja ka teadvuse, uurib pisut aega planeeti ja tuleb seejärel tagasi, kaasas suurel hulgal väärtuslikku infot. Kaks sellist androidi tehaksegi valmis ja lähetatakse, kuid siis läheb miskit valesti ja ekspeditsioonidest ei kuule keegi enam midagi. Kogu lugu vaikitakse kahesajaks aastaks maha, kuni üks neist androididest leitakse külmutatud kujul kapslist ümber mingi suvalise asteroidi tiirlemas. Raamatu tegevustik algabki sellega, et peategelane, Andrew Blake, lõpetamata android, leiab end taas Maa elanike seast ja temaga juhtub kõiksugu kummalisi asju. Hiljem selgub, et kogemata on tema organismi jäänud peale tema enese oma jäänud jagama veel kaks teadvust, mis kusagilt mujalt üles korjatud. Sellisel kolmikul on hulk huvitavaid võimeid kujumuutmisest mingit laadi telepaatiani välja. Tavalise homo sapiens sapiensi esindajad saavad asjast muidugi omamoodi aru ja lähebki igaveseks madinaks... Lugeda tasub kindlasti, igav ei tohiks hakata. Simakil on tulevikumaailmast mõned võrdlemisi lahedad visioonid, lisaks veel selle kolmiku omavahelise läbisaamise kirjeldus - minu arvates hästi kirjutatud. Kui puudusi otsida, siis see happy end, kus mees- ja naispeategelane igaveseks ajaks õnnelikult kokku juhitakse, tundus hirmus otsituna, aga las ta olla, on hullematki ette tulnud, kokkuvõttes on siiski hea raamat.
PS Ühinen Andri Riidi ühes teises arvustuses esinenud arvamusega, et antud raamat originaalis võrdlemisi raske lugeda on, proovisin ise ka, aga Simaki keelekasutus on pisut liiga laiahaardeline siiski.
Nüüd lühidalt toimuvast: Kunagi ammu, kahekümne kolmandal sajandil (tegevus ise toimub kahekümne viiendal) nuputasid kavalad Maa teadlased välja tehnoloogia, mis võimaldas toota nn. lõpetamata androide - organisme, mis on oma struktuurilt veel poolikud ja võivad seetõttu omandada veel mistahes kuju. Kogu selle asja teaduslikust põhjendusest libisetakse võrdlemisi kiiresti üle ja see jääb kaunis põgusaks, aga sellel ei peagi rõhk olema. Süsteemi ennast nimetataksegi libahundi printsiibiks. Androide oleks muidu kasutatud järgmisel viisil: maandutakse tundmatule planeedile, nabitakse kinni mõni kohalik elusolend ja analüüsitakse seda, android omastab selle olendi väliskuju ja ka teadvuse, uurib pisut aega planeeti ja tuleb seejärel tagasi, kaasas suurel hulgal väärtuslikku infot. Kaks sellist androidi tehaksegi valmis ja lähetatakse, kuid siis läheb miskit valesti ja ekspeditsioonidest ei kuule keegi enam midagi. Kogu lugu vaikitakse kahesajaks aastaks maha, kuni üks neist androididest leitakse külmutatud kujul kapslist ümber mingi suvalise asteroidi tiirlemas. Raamatu tegevustik algabki sellega, et peategelane, Andrew Blake, lõpetamata android, leiab end taas Maa elanike seast ja temaga juhtub kõiksugu kummalisi asju. Hiljem selgub, et kogemata on tema organismi jäänud peale tema enese oma jäänud jagama veel kaks teadvust, mis kusagilt mujalt üles korjatud. Sellisel kolmikul on hulk huvitavaid võimeid kujumuutmisest mingit laadi telepaatiani välja. Tavalise homo sapiens sapiensi esindajad saavad asjast muidugi omamoodi aru ja lähebki igaveseks madinaks... Lugeda tasub kindlasti, igav ei tohiks hakata. Simakil on tulevikumaailmast mõned võrdlemisi lahedad visioonid, lisaks veel selle kolmiku omavahelise läbisaamise kirjeldus - minu arvates hästi kirjutatud. Kui puudusi otsida, siis see happy end, kus mees- ja naispeategelane igaveseks ajaks õnnelikult kokku juhitakse, tundus hirmus otsituna, aga las ta olla, on hullematki ette tulnud, kokkuvõttes on siiski hea raamat.
PS Ühinen Andri Riidi ühes teises arvustuses esinenud arvamusega, et antud raamat originaalis võrdlemisi raske lugeda on, proovisin ise ka, aga Simaki keelekasutus on pisut liiga laiahaardeline siiski.