Arkadi Strugatski

Maitseküsimus paljuski, ja kahtlemata on tegu teosega, mis eesti keelde tõlgituna hulga tänulikke lugejaid leiaks. Ja tõlkimine ise ei tohiks - teksti lihtsust arvestades - olla eriline probleem.

Kõigele eelnevale viitaks veel nagu ka koera nimi (mida eestikeelses tekstis joone all küll Nöpsikuks tõlgitakse). Snuff aga, paraku-paraku, tähendab ka veel maha lööma - ning nt pärast filmi «8mm» omandab see peamiselt perversse tooni. Häiris kogu lugemise vältel. Sinna juurde veel lakkamatud vilksatused filmist «The Cell» ja ongi kogu jubedus täielik. Eriti hirmutas selle kurjuse kergus ning (justnagu) positiivsus. Muidugi on siinkohal tegemist minu isikliku rikutusega ning kõike seda Zelazny teksti sisse lugeda on vahest vägivaldne ja ebaõiglane. Kuid mis teha. Nii see minu jaoks on.
3,4 kokku (tekst, dialoogid, tegelaste väljajoonistamine jms 5 - alltekst, vihjed 2)

Parandaks vea eelarvustaja sõnavõtus. Meelis Friedenthal räägib sellest, kuidas Jack The Ripper tappis ja lõikus ja vahest ka ohvrite liha sõi. See päris nii ei olnud, Ripper tappis naisterahvaid ja lõikas anatoomiliselt täpselt nende alakehast välja emaka. Mõni kuu enne Ripperi tegevuse algust oli keegi USA päritolu isik üritanud Londoni surnukuuridest osta vist kaheksat värsket emakat, mis aga ebaõnnestust; on teooria, et see kodanik asus oma karjuvat vajadust nimetatud organite partii järele muul viisil rahuldama, selleks kellegi palgates. Tapja aga hakkas millegipärast esimeste mõrvade järel lõikamist nautima ning lõikus peale emaka eemaldamist mitmel hilisemal juhul edasi. Koera toitmisega ei tohiks sel kõigel midagi ühist olla.

Mainima peab veel äärmiselt õnnestunud illustratsioone.

Et kohe romaani algusest oli selge, et seda ei saa lugeda tõsiselt, vaid humoristlikus võtmes, kohandasin oma hindamiskriteeriumid ümber, ühesõnaga - lasin latti allapoole. Ja jäin üldiselt rahule, neli on plussiga. Doyle`i, Shelley, Stokeri ja teiste tundmine andis lugemisel muidugi juurde, n.ö. puhta lehena romaani süvenedes jääks vist küll mokk töllakile. Ja muidugi - kohutavalt nõmedad illustratsioonid.

Lugu ise oli lõbus aga samas ka veidi sünge - igaljuhul raamat, mis vääriks Stalkerit. Millegipärast kujutasin ma koera samamoodi ette, kui kunstnik. Sarnaselt Amberi sarjaga on ka siin müstiliste maailmade vahel rändamist + rääkivad loomad. Mõne koha peal on raamatu kiire valmimisaeg ennast tunda andnud - veidi viimistlemata. Raamatus oli ka mitmeid vastuolusid (vähemalt minu arust): Lk 40 väidab Quicklime, et ta on ka enne mänginud, samas jälle lk 120 ei tea ta jälle elementaarsemaidki asju. Kuidas see madu aga pidi teadma, kus nad talvel elavad (lk 161), see oli ju ajautine elukoht.

23.07.2002
Teos võitiski Stalkeri

Raamatu mängulisus ja kiire tempo mulle endale isiklikult meeldisid väga. Asi oli voolav ja ei jäänud kusagil toppama, mul ei tekkinud kordagi tunnet, et igav on või et jätaks paar lehekülge vahele.

Kassi ja koera omavaheline sõprus tekitasid sooja tunde ja igakord oleks neid nii väga-väga kallistada tahtnud. Lõpp oli väga üllatav ma poleks iialgi uskunud et rott midagi sellist teeb. Pani muigama küll kui avajad asjale pihta lõpuks said.

Lemmik kohaks peaks olema grupiline surnuaia külastamine ja siis seal kehaosadega kauplemine. Olen kindel et võtan raamatut vell paljugi kordi tulevikus kätte ja loen uuesti.

Lugu nagu oleks ja samas ei ole kah. Lugeda ei olnud igav ja lugemist ega raamatu soetamist ma absoluutselt ei kahetse ning ilmselt loen seda teksti kunagi elus vast veel, aga see pöörane hosianna, mida Ulmekirjanduse BAAS selle teose puhul lõhkemisi täis on, seda ma ei mõista. Üsna keskpärane raamat.

Kolib üht külla Londoni lähistel punt kummalisi (kirjandus)tegelasi, kellega on kaasas ka mingi loom või lind. Lugu ongi edasi antud Rappija Jacki koera (vihkan koeri) pilgu läbi, mis muudab kogu loo kuidagi veidralt ja vildakalt primitiivseks ja justkui kehvakeseks lastekirjanduseks, parajaks «Priidu ja Pontu» koomiksiks. Igatahes on romaan siis koera oktoobrikuine päevik, mille jooksul kõik kirjandustegelased ja nende loomad oma asju asjatavad, mingit suurt sündmust ootavad, omavahel varjatud võitlust peavad ja selleks suureks sündmuseks ettevalmistusi teevad.

Ray Bradbury Suure Sügise õhustikku pole Zelazny’l absoluutselt luua õnnestunud ega sellele isegi ligilähedale jõuda. Pole õnnestunud ka Tim Burtoni karikatuurset «Sleepy Hollow» laadis atmosfääri. Pigem on välja kukkunud üpris atmosfääritu teos. Kuigi käiakse Sherlock Holmesi Londoni öistel tänavatel, seda eripärast tunnet ei teki. Õieti ei teki ühestki sellesse teksti kokku pigistatud väljamõeldud tegelasest (Dracula, Huntmees Larry Talbot, dr Frankenstein) tema maailma tunnet. Nad kõik on nagu oma maailmast välja tõstetud ja asetatud steriilsesse ja värvimata jäetud kontuuridega koomiksimaailma. Umbes nagu «League of Extraordinary Gentlemen». Sama ebaõnnestunud siis.

Aga raamatu nimetamisega lastekirjanduseks teen ma ju viimasele liiga, kuna kui me tahaksime leida lastekirjandusest üht tõeliselt head õudusromaani, siis on meil ju olemas Otfried Preussleri «Krabat», atmosfääri, ängi ja õõva täis teos. Kindel on see, et mõnel järgmisel sügisel võtan ma pigem kätte «Krabati» või Bradbury «Vist on kuri tulekul», millest sugestiivsemat ja nauditavamat sügiseromaani polegi vist tänini loodud.

Kas raamatus siis midagi positiivset polegi? On ikka, loomtegelaste dialoogid ja omavahelised suhted on täiesti talutavalt heal tasemel, naljagi saab pisut, aga pigem tulebki minu arvamust võtta tasakaalustavas võtmes Ulmekirjanduse BAASis domineerivale kriitikavabale kiidulaulule.

Raamatu eestikeelsele väljaandele on ette heidetud kena kaanekujundust, aga ma lohutan, et sellest patust on teos puhas. Kaanepilt on täiesti hall ja sisutühi nagu tolle perioodi Varraku F-sarjale iseloomulik, tänapäeval jätkatakse seda kontseptuaalselt ja stilistiliselt tühja ning kehva 1990ndate graafikat Lois McMaster Bujoldi raamatute maakeelsete tõlgete kaantel, mis seetõttu on omavahel kaunis eristamatud. Silver Säraga võib nõustuda, et raamatus leiduvad Gahan Wilsoni mustvalged joonistused on parajalt nõmedad.

Raamatule on ette heidetud, et see võinuks õigel ajahetkel eesti keeles ilmudes ületada isegi Clifford D. Simaki «Härjapõlvlaste kaitsealale» osaks saanud resonantsi. Jällegi on see hirm täiesti asjata, kuna romaan on nii kuradi tuim ja puine. Aga enim nõustun ma senistest arvustustest vast Mario Kivistiku hinnanguga: sündmused arenevad, aga pinge ei kumuleeru ning viimase veerandi pealt jääb lugu hoopis paigal tammuma. Hästi lihtne tekst igatahes.

Tõeliselt kummastav on aga, et Ulmekirjanduse BAASis on romaanile antud 34 hinnangut, neist 28 korral on hindeks olnud 5, koondhindega 4,79.

Täiuslikkus mu jaoks on sõltumatu eeskujuteoste täpsest tundmisest. Kõik need Larry Talbotid on mulle suht tundmatud. Ja mulle ei tundu, et „Üksildase oktoobriöö“ nautimiseks peaks tingimata lahendama ära kõik ristsõnamõistatused, mis siin pakutud. Kohati isegi vastupidi, iga kivi alla vaatamine ja leitu kaalumine kaotaks terviku taju.

Mõned ääremärkused.

Kujundusesest.
Graham Wilsoni pildid on väga head ja sobivad imehästi raamatu väändunud õhustikuga.Kaas näeb rõve välja, aga see pole ulme juures ebatavaline. Ebatavaline oleks hea kaanekujundus. Viimase kahekümne aasta konkurentsitult viletsaim Eestis välja antud raamatu kaanekujundus kuulub ulmesse – „Aphra“, milles Nikkarev on üritanud kõike ise teha: koostanud, tõlkinud, toimetanud, ... esimest pilditegemise katset ei tasuks kohe trükki anda. Panin otsingusse – (Uups!) Alar Raudoja on teinud selle pildi. Häbi!

Raamatu mõttest.
Jutt on kontaktist inimeste vahel, selle võimalikkusest ja vajadusest. Pärast tormilist esimest kolmandikku läheb õhustik järjest soemaks, nii nagu sõlmuvad suhted. Seda vaatamata välise halbaendelisuse kasvule. Lugejal ei ole hirm mitte abstraktse maailma pärast, vaid ikka konkreetsete inimeste või loomade pärast. Kellest lugeja on õppinud hoolima. Kõik ei saa ellu jääda, sümpaatseid ja kalleid on mõlemal poolel. Inimlik austus ja hoolimine on olulised ka vaatamata ideoloogilistele eriarvamustele.
Lõpuski hoolitakse väga töistest vastastest. Paremad hoolivad.
Läheduse tunde tekkimise ilus märk on minategelase naeratamisese ja naeruga seotu, vaikselt toimub muutus – algul ei saa keegi aru kui ma naeran, siis ei saa enamus aru ja mõnikord on see naermisest arusaamise lausejupp sõpruse deklaratsiooni asendav.
Või võõras olemise deklaratsiooni.

Ideoloogiast.
• Jaotust avajad/sulgejad nimetatakse korduvalt poliitilisteks eelistusteks.
• Platoni nimetamine. Platon oli (ja on) teatavasti marksistide/sotsialistide/revolutsionääride riigikujutluse (eliidi diktatuur, kus teisitimõtlemine on karmilt karistatav) filosoofiliseks õigustuseks.
Tsitaat (lk 124, 125): „... ja ma jäin mõtlema Iidsetele jumalatele, püüdes oletada, kuidas nad võiksid asju muuta, kui neile tagasitulekuks värav avataks. Maailm võis olla mõnus koht või vastik koht ilma üleloomuliku sekkumisetaga; me olime õppinud ise oma asju ajama, määratlenud ise, mis on hea ja mis on kuri. Mõned jumalad võisid suurepäraselt sobida selleks küll, et seada neid endale järgimisväärivaks ideaaliks, mitte aga konkreetseks eesmärgiks, mille poole siin ja praegu pürgida. Mis Iidsetesse puutub, siis ei näinud mina küll, mis kasu võiks tulla suhtlemisest nendega, kelle jõud meie omast nii lootusetult üle käis. Ma eelistaksin pidada kõik sellised asjad abstraktses Platoni maailmas, mitte aga muretseda nende füüsilise kohaloleku pärast.“
Allajoonimine on minu oma (AT). Kõlab nagu autori selgelt mõeldud ja sõnastatud poliitiline deklaratsioon!
• Marksismis on küllalt tähtsal kohal ürgkommunism, mis seondub (minu mõtlemises) Iidsete väljakutsumisega...
• Rastovtsevit peetakse venelane olemise pärast sobilikuks avajate hulka värvata. „ ... püüdis veenda Rastovit poolt vahetama – liberaalsed vaated ja vene sentimentaalsus võinuks ajendada teda revolutsiooni toetama.“ (lk 193)
•
Mis tunne võiks olla,
inimene olla,
revolutsiooni puhkedes –
Iidsete vallale pääsedes,
ei ole vist vaja,
tsitaate otsida.
Aga kujutlusvõimega lugeja võiks vaadata lehekülgedele 139 kuni 146, kuigi ka mujal on viiteid piisavalt.
•
Avajad on olemasoleva maailmakorra vihkajad, hävituse ihkajad (lootuses, et endale kah miskit võimu pudeneb).
Avajad on siis marksistlikud revolutsionäärid ja sulgejad konservatiivid. Pole kahtlust, kellele kuulub autori sümpaatia.
Veelkord – vaatamata ideoloogiate erinevusele on veel tähtsamad inimeste (inimlikustatud loomade) vahelised suhted ja inimiste inimlik kvaliteet.
Selle inimliku kvaliteedi juures võiks vaadata ka Vikaari isikut – avajate liidri koha hõivanud isik, kes revolutsioonilist lõppeesmärki lakkamatult silmas pidades ei hooli (ka kirjutamata) seadustest ja püüab kõiki teisi – konkurente, vastaseid – hävitada (ka enne õiget aega). Vikaarile meeldivad inimohvrid – kõigepealt juhuslik võimuesinda ja siis süüta lapsuke.
...
Mõte välisele kujule ja ebamäärased mälestused ideoloogilistest iseärasustest – Vikaar = Trotski?!?

Mõtte-eksperiment ideoloogia ümber.
Kas maailm on planeet Maa või maailm on näiteks üks maa (riik). Juhul kui maailm on üks maa (nagu näiteks Strugatskitel), siis võib ka avajate hulgas olla neid, kes mitmendat korda osalevad mängus...

Ma vaatasin natuke neid, kellele ei raamat ei meeldinud (väga). On roosasid, punaseid, punamustigi.
Poliitiline sümpaatia avajate suhtes tingib kriitilisema suhtumise raamatusse?!

Kuigi, on vähemalt üks avalikult roosa, kelle sulest on tulnud superlatiive. Ikka inimlik kvaliteet?