Norwichi noormehe Mark Wernhami debüüt on eriti tugev just sellena — esikromaanina. Ohtralt ja salgamatult eelkäijatelt laenav ning julgelt Briti düstoopiakirjanduse traditsioonisahvris koorekirnu kallal käiv “Martin Martin’s on the Other Side” on esiteks eelkõige ärritav, aga mitte tingimata halvas mõttes. Kerge pingutuse, mida nõuab peategelase Jenseni nõmeda tuleviku-kõnepruugi dešifreerimine ja sellega harjumine (ning mis toob meelde näriva pinge, mida võib tekitada esmakohtumine näiteks Jeff Nooni, Jack Womacki või isegi Will Gibsoniga nende “lugejavaenulikkuse” tipphetkil), hüvitavad kiiresti avaneva pildi eksistentsiaalne teravus ja šokeeriv võikus, aga ka dekadentlik ahvatlus. Sest olgugi intellektuaalselt sisutu, on Jensen Interceptori loomalik pisiametniku-eksistents täidetud ohtrate mõnude ja nüri rahuloluga, mida võib pakkuda ainult teadmine, et ollakse vankumatult süsteemitruu ja ei igatseta midagi paremat. Jah, Wernham on nimelt pööranud pea peale Orwelli “1984” ning sundinud sündsusetusse ühendusse Burgessi “A Clockwork Orange’iga”, töödeldes seda kõike psühhedeelse esoteerika ja räige pila ootamatutes, hingematvates aurudes.
Ei tahaks sisusse väga süüvida, piirdugem nendinguga, et siin leidub nii astraalset ajarändamist, identiteetide lahustumist, revolutsioonilist satiiri ja satiiri revolutsiooni teemadel kui kõverpeeglit Ühendkuningriigi meediast ja vaimsusest 21. sajandi esimesel kümnendil, aga alati, alati, alati saatuse ja ettemääratuse imperatiivi rõhutamist. Kahjuks lisavad üldiselt põnevale ja kahtlemata vaimukale romaanile näpuotsaga klišee-ersatsi “kohustuslikud” motiivid nagu esmalt-riigitruu-ent-sündmuste-edenedes-ideoloogilisi-ilmutusi-kogeva-kodaniku ja naisrevolutsionääri vältimatult õnnetu armastuslugu või kohmakad kirjanduslikud stampmeetodid “maailma loomiseks” nagu memuaaride tsiteerimine ja arhiividokumentides tuhlamine.
Särtsu-särinat ning muhedat irooniat “Martin Martinisse” jagub ning vahvad pisiasjad nagu telesaated Porn Disco ja Monster Trucks, uimasti nimega Boris, Jenseni süüdimatu ropendamine väikelaste seltskonnas või tippametniku põhjendus, miks majandussüsteemi püsimise huvides peabki kallim ja prestiižikam vesiklosett tihemini tuksi minema — nali, mis neile lugejaile, kes Nõukogude stagnatsiooni ja kommunaalosakondade hirmuäratavat ainuvalitsust ei mäleta, ei pruugigi kohale jõuda — lisavad elamusele plussmärgi, aga päris täispunkte siiski välja ei teeni. Arenemisruumi peab ka jääma!
Küll aga tahaksin kasutada võimalust iriseda Rahva Raamatu otsuste üle; nimelt komistasin teose otsa täiesti juhuslikult, kuna mul enamasti pole mahti süveneda ingliskeelsest ulmest ja fantastikast väljapoole jäävatesse riiulitesse. Ma ei teagi, mis jõud see oli, mis tähelepanu uudiskirjanduse väljapanekus just sellele, mitte eriti atraktiivse või sisukohase kujundusega teosele tõmbas ning ostuotsuseni viis. Isegi kui kirjastaja teose ulmelisust kohmakate vahenditega varjata püüab (Jonathan Cape’i / Randon House’i kiituseks peab ütlema, et vähemalt ei kasutata kaanel totrat eufemismi “spekulatiivne ilukirjandus”, aga ma ei teagi nüüd, kas see on ehk tegelikult halvem kui žanrimääratluse täielik puudumine), võiks müüja kaupa piisavalt tunda, et paigutada hea teos korraga mitmesse riiulisse.
Ehkki ebamugavas formaadis köide maksis 250 krooni, ei tunne ma ometi, et oleksin raha maha visanud, nii et tegelikult julgen “Martin Martin’s on the Other Side’i” soovitada kõigile, kes värskemast Briti kirjandusest ja düstoopiast kui ägedast allžanrist lugu peavad, olgu nad siis ulmesõbrad või muidu kirjandushuvilised.
Ei tahaks sisusse väga süüvida, piirdugem nendinguga, et siin leidub nii astraalset ajarändamist, identiteetide lahustumist, revolutsioonilist satiiri ja satiiri revolutsiooni teemadel kui kõverpeeglit Ühendkuningriigi meediast ja vaimsusest 21. sajandi esimesel kümnendil, aga alati, alati, alati saatuse ja ettemääratuse imperatiivi rõhutamist. Kahjuks lisavad üldiselt põnevale ja kahtlemata vaimukale romaanile näpuotsaga klišee-ersatsi “kohustuslikud” motiivid nagu esmalt-riigitruu-ent-sündmuste-edenedes-ideoloogilisi-ilmutusi-kogeva-kodaniku ja naisrevolutsionääri vältimatult õnnetu armastuslugu või kohmakad kirjanduslikud stampmeetodid “maailma loomiseks” nagu memuaaride tsiteerimine ja arhiividokumentides tuhlamine.
Särtsu-särinat ning muhedat irooniat “Martin Martinisse” jagub ning vahvad pisiasjad nagu telesaated Porn Disco ja Monster Trucks, uimasti nimega Boris, Jenseni süüdimatu ropendamine väikelaste seltskonnas või tippametniku põhjendus, miks majandussüsteemi püsimise huvides peabki kallim ja prestiižikam vesiklosett tihemini tuksi minema — nali, mis neile lugejaile, kes Nõukogude stagnatsiooni ja kommunaalosakondade hirmuäratavat ainuvalitsust ei mäleta, ei pruugigi kohale jõuda — lisavad elamusele plussmärgi, aga päris täispunkte siiski välja ei teeni. Arenemisruumi peab ka jääma!
Küll aga tahaksin kasutada võimalust iriseda Rahva Raamatu otsuste üle; nimelt komistasin teose otsa täiesti juhuslikult, kuna mul enamasti pole mahti süveneda ingliskeelsest ulmest ja fantastikast väljapoole jäävatesse riiulitesse. Ma ei teagi, mis jõud see oli, mis tähelepanu uudiskirjanduse väljapanekus just sellele, mitte eriti atraktiivse või sisukohase kujundusega teosele tõmbas ning ostuotsuseni viis. Isegi kui kirjastaja teose ulmelisust kohmakate vahenditega varjata püüab (Jonathan Cape’i / Randon House’i kiituseks peab ütlema, et vähemalt ei kasutata kaanel totrat eufemismi “spekulatiivne ilukirjandus”, aga ma ei teagi nüüd, kas see on ehk tegelikult halvem kui žanrimääratluse täielik puudumine), võiks müüja kaupa piisavalt tunda, et paigutada hea teos korraga mitmesse riiulisse.
Ehkki ebamugavas formaadis köide maksis 250 krooni, ei tunne ma ometi, et oleksin raha maha visanud, nii et tegelikult julgen “Martin Martin’s on the Other Side’i” soovitada kõigile, kes värskemast Briti kirjandusest ja düstoopiast kui ägedast allžanrist lugu peavad, olgu nad siis ulmesõbrad või muidu kirjandushuvilised.