Kogumiku formaat ei luba seda täies mahus jutthaaval arvustada — nimelt algab “Hardboiled Cthulhu” koostaja luuletusega. “Sleeping With the Fishes” tahab tõenäoliselt matkida Lovecrafti ülevat luulestiili, ent paneb pakust hooga mööda: James Ambuehli värsijalg ja riimid on parimal juhul amatöörlikud.
Sama võib üldiselt öelda terve jutukogu kohta, ent tuleb meeles pidada, et amatöörlikkus pole ju alati patt. Nende jaoks, kes on kunagi näiteks põrandaaluseid ajakirju kogunud, vahetanud, paljundanud ja/või suisa ise teinud, on kirjastuslikul amatöörlusel kindlasti omaette nostalgiline väärtus. Tänapäeval on kraam, mida omal ajal kirjutati põlve otsas ja jäeti toimetamata, kolinud aga paljundusmasinast välja ja justnagu viisakamate klantskaante vahele, mistõttu pole vast imestada, et “Hardboiled Cthulhu” meenutab välimuselt pigem suvalist POD-teost kui põrandaaluste nišiliteraatide gängsteriteemalist almanahhi.
Kogumiku esimene jutt on koostaja sulest ning üsna sama kiire — ja sama amatöörlik — kui eelpoolmainitud luuletus. Vana kooli noir-krimkade õhustikku pilada üritav “The Pisces Club” määrab kogumiku olustiku ja atmosfääri, seda nii suhtelise tempokuse ja ohtra ihunuhtluse kui paraku ka ebakindluse ja lapsikuse osas. Kehv aga talutav — 2/5.
William Jonesi “A Change of Life” oli sellise sissejuhatuse järel lausa meeldiv üllatus. Jones on lõiminud “A Shadow Out of Time’i” klassikalise, Capone’i-perioodi maffiaromantikaga ja teinud seda vahvalt. Hea minekuga hea jutt, ehkki muidugi sama etteaimatav kui enamik Providence’i Bardi enda heietusi. 4/5
David Witteveeni “Ache” on otse kui tellimuse peale sellesse kogumikku kirjutatud: maffia katusepakkujate käsilane suundub Arkhamisse uurima, miks osamakseid ei laeku, ja satub õõvastava saladuse jälile. Selleks tuleb asju ajada Miscatonici narkomaanidest tudengitega ja jõuda — loomulikult liiga hilja! — salapärase Kollase Raamatu jälile. Žanriomane keskpärasus, ehkki nišifänni võib rõõmustada. Muidu annaks “kahe”, aga lühidus on siin loos omaette vooruseks. 3/5
Erusõjaväelane hakkab spontaanselt eradetektiiviks ning tema esimese juhtumi tellija tapetakse teisel leheküljel. Ülla ja sõnapidaja mehena tõttab E. P. Berglundi krimiõudusnovelli “A Dangerous High” sangar jälitama tapetud naise kadumaläinud tütart. Osa lahendusest peitub salapärases uues uimastis Tind’losi Liao, mida valmistatakse mustast lootosest ja veel millestki... Ei ole halb, aga lõpp on laisk ja ootuspärane. 4/5
John Sunseri “A Little Job in Arkham” on truu sulinovell "Necronomiconi" varastamisest. Ehkki tundus alguses pretensioonikas, on see samas üks väheseid jutte, mille sisu kuu pärast lugemist täpse ja visuaalselt eredana meeles püsib. 4/5
Steven L. Shrewsbury jutt “Day of Iniquity” haakub Mythosega vaid riivamisi — siin-seal pillatakse mõni Tähendusrikas Nimi, ja ongi kõik. Ülejäänu on sõge ja naudinguga kirjeldatud barbarism ja mõrtsukatöö, ehk siis vereurmahõnguline mõõgaga-makku-fantastika. Teisisõnu: ränk pask ruudus. Lõpplahendus on seesama, aga kuubis. 1/5
Tim Currani “Eldritch-Fellas” võiks olla kogumiku alustala. Üsna tõenäoliselt on see parim jutt nende kaante vahel: naljad on isegi naljakad, õudusele pole üritatudki rõhuda ja kogu lugu tundub pigem vaimuka allegooria kui tõsise keel-põses-mytholoogiakirjandusega, millist on pärast Lovecrafti toodetud lausa kriminaalsetes kogustes. Eriti muhe on alapeatükk, kus kodanikud Iidsed lähevad katust pakkuma pahaaimamatule Mythose-pastiššikirjanikule ja avastavad enda meelehärmiks, et kirjatsura teenib sellega vaid sandikopikaid, kui üldse midagi. 5/5
David Conyersi “Outside, Looking In” on üks kogumiku (heas mõttes) jubedamaid jutte, milles röögatutel mastaapidel ja maailma olemuse kohutavusel on oluline roll. “The Whisperer in Darknessi” ja “Fungi from Yuggothi” sisu filmi “The Dark City” klaustrofoobilis-skisofreenilise atmosfääriga segav jutt jätab külma tunde kõhtu. Cool. 4/5
Jeffrey Thomase jutt “Pazuzu’s Children” üritab kanda Mythose vaimu Iraagi sõtta (või oli see hoopis Kuveit või Afganistan?). Igatahes on pahalased turbanites, elavad kõrbepinna alla kaevatud katakombides ja varjavad seal Ürgset Saladust. Ameerika sangar, kes neil õnnestub tabada, on vapramast vapram. Lääge kangelaslikkusekultus rikub jutu, mis muidu oleks võinud isegi meeldida. 3/5
Eric J. Millari jutt räägib salasektist, mis püüab eradetektiive, et sundida neid pealt vaatama Yug-Siturathi ellukutsumise rüvedat riitust. Kiire aga ogaravõitu lugu. Jääb selgusetuks, miks neid va detektiive on vaja piinata ja hulluks ajada. Võib-olla jäi midagi kahe silma vahele. 2/5
Tüüpiline elukogenud politseikomissar, keda abistab peaaegu sama tüüpiline nais-ekstrasenss, satub jälile millelegi ebamaisele, mis tapab. Näiteks noori neidusid. Rituaalsel kombel. Muu hulgas on see ebamaine olend tätoveering peletisest, mille suust paistab terve posu madusid. Õõ-õõ-ei-ole-õudne, lame on. William Meikle “The Mouth” saab 2/5 pika “miinusega”.
C. J. Hendersoni ülekuulamisnovell “The Questioning of the Azathothian Priest” on hoopis teisest puust — hästi kirjutatud ladus lugu, mille puhul etteaimatavamat sorti lõpplahendus tegelikult ei häiri, kuna kogu ülejäänud stoori voolab nii hästi, atmosfäär on täpselt õige ja situatsiooni mõnus vaimusilmas ette kujutada. Selgitavad väljavõtted kannavad järjekorranumbreid 1, 14 ja... 23! Tähendab, mul ei jää üle muud kui panna hindeks 5/5 jutule, mis lõppeb kutsega hakata jooma.
Simon Bucher-Jones on “tuntud” nelja Dr. Who telesarjast välja kasvanud romaanisarja teose kirjanikuna, aga samas on ta kõige viljakam kirjanik Temple of Dagoni lehel, kust leiab ka käesoleva loo. Ütleksin, et “Some Thoughts on the Problem of Orderi” peategelaseks on Nodens ja et minu meelest pole üldse halb muhejutustus, kuigi tunnistan, et ma ei pruukinud parodeeritud elementidest (Little Sisters of the Republic of Shub-Niggurath???) alati aru saada. 4/5
Jonathan Sharpi “The White Mountains” on jälle tõsisem ja pretensioonikam pala, mis totaalsest pastišiseisusest hoolimata suudab isegi veidi loksutada. Musta äri ajajale segastel aegadel ja asjaoludel autojuhiks tulnud suli peab läbi vägagi kõheda metsa sõitma puskarilaadungi järele õudsesse ja normaalsetest inimestest ammu hüljatud kolkasse. Seal näitab ta korraks üles džentelmenlikkust, pälvib tänutäheks ohutise, millesuguseid degenerantide talu ümbrus on paksult täis, ja viimaks pääseb tänu sellele ka eluga. Seda lugu oleks võinud kiita Lovecraft, ma arvan. 3/5
Patrick Thomase “Then Terror Came” kannab täpsustavat allpealkirja “A Tale from the DMA Case Files”, kus DMA tähendab “Department of Mystic Affairs”, mis annab kohe aimu, et tegu on variatsioonidega teemal “salapäraste nähtuste uurimise salapärane agentuur”, millele toetuvaid telesarju on USA-s toodetud varsti rohkem kui ajalooliselt ebakorrektseid ajaloofilme. Thomas seob paravõimetega agentide loo Lovecrafti “The Houndiga” ja üllataval kombel teeb seda täitsa loetavalt — jutt on tempokas ja käre, nagu korralik pulp-kirjandus olema peabki. 4/5
Robert M. Price’i “The Prying Investigations of Edwin M. Lillibridge” on natukene tänapäevastatum versioon Lovecrafti “The Haunter of the Darkist”. Ei saa öelda, et tulemus oleks algupärandist parem või näitaks algset narratiivi eriti uue külje alt. Ehkki mulle meeldis jutu panteistlik aspekt, ei ole ka see Mythoses midagi tõeliselt uut (vihje asjatundjatele: “Through the Gates of the Silver Key”). 3/5
James Chambersi “The Roaches in the Walls” on tüüpiline žanritruu õudusjutt ja võib-olla just seetõttu punnitatud, igav, vanamoodne ja etteaimatav. Autor küsib viimase lausega: kas ma pean teile pildi joonistama või? Oleks palunud küll; jutt putukatest inimnahas üksi ei veena enam ammu. 2/5
Cody Goodfellowi omamütoloogiline autoritutvustus on köitvam kui põgusate Lovecrafti- ja gängsterielementidega laibahaisune tõurastamisralli “To Skin a Dead Man”. Tsiteerin: “Cody Goodfellow jätab eeskujuliku kinnipeetava musternäidise mulje, kuid usaldusväärsed pealekaebajad annavad mõista, et ta on vaikselt konstrueerinud kuritegeliku impeeriumi, mis küündib kaugele vanglabloki C müüride taha ja isegi karistusasutuse administratsioonini välja. Trellide taga on mees kirjutanud kaks romaani, “Radiant Dawn” ja “Ravenous Dusk”, ning hulga lühijutte, mille eest makstavad sandikopikad pakuvad kehva lohutust tema arvukatele ohvritele.” Jutt keerleb laipade elustamise ja elusate tegelaste järjekindla laibastamise ümber ning ajab haigutama. 2/5
Ron Shiflet üritab loos “Unfinished Business” loogiliselt jätkata Lovecrafti “Pickman’s Modelit”. Välja ilmuvad mõned maalikunstnik Pickmani kadunud (ja loomulikult kohutavalt grotesksed) tööd, nende lühiajalist ekspositsiooni värvatakse valvama palgadetektiiv. Keskpärane jutt, midagi halba pole öelda, aga midagi head ka mitte. 3/5
J. F. Gonzaleze jutustus “The Watcher from the Grave” koosneb mitmest põimuvast loost, millest vähemalt kaks on lausa “viit” väärt, ülejäänud aga mitte nii väga. Kohati nörritab autori hooletus: Aleister Crowley eesnimi on kahes kohas ühtmoodi valesti kirjutatud, mis annab mõista, et Gonzaleze teadmised valdkondadest, milles ta meistrit mängib, on tõenäoliselt üsna pealiskaudsed. “Necronomiconi” salaajaloo uued peatükid olid sellest hoolimata paeluvad ja panid huvitavates suundades mõtlema. 3/5
Richard A. Lupoff on tõenäoliselt üks vähestest nimedest, kes BAASi lugejale juba tuttav võiks olla: toda härrat on pärjatud mitmes valdkonnas, fantastikale ja õõvale lisaks ka krimilugude eest. “Dreemz.biz” on kolmas sedasorti jutt nende kaante vahel, mida ei taha hetkekski käest panna ja mille lõpp on etteaimatavusest hoolimata rahuldustpakkuv. Võib-olla on süüdi allakirjutanu teismeea-põlve jäänud huvi unenägemistehnikate vastu, aga “Dreemz.biz” maitses hea, nagu sügav ja kosutav uni! 5/5
Sama võib üldiselt öelda terve jutukogu kohta, ent tuleb meeles pidada, et amatöörlikkus pole ju alati patt. Nende jaoks, kes on kunagi näiteks põrandaaluseid ajakirju kogunud, vahetanud, paljundanud ja/või suisa ise teinud, on kirjastuslikul amatöörlusel kindlasti omaette nostalgiline väärtus. Tänapäeval on kraam, mida omal ajal kirjutati põlve otsas ja jäeti toimetamata, kolinud aga paljundusmasinast välja ja justnagu viisakamate klantskaante vahele, mistõttu pole vast imestada, et “Hardboiled Cthulhu” meenutab välimuselt pigem suvalist POD-teost kui põrandaaluste nišiliteraatide gängsteriteemalist almanahhi.
Kogumiku esimene jutt on koostaja sulest ning üsna sama kiire — ja sama amatöörlik — kui eelpoolmainitud luuletus. Vana kooli noir-krimkade õhustikku pilada üritav “The Pisces Club” määrab kogumiku olustiku ja atmosfääri, seda nii suhtelise tempokuse ja ohtra ihunuhtluse kui paraku ka ebakindluse ja lapsikuse osas. Kehv aga talutav — 2/5.
William Jonesi “A Change of Life” oli sellise sissejuhatuse järel lausa meeldiv üllatus. Jones on lõiminud “A Shadow Out of Time’i” klassikalise, Capone’i-perioodi maffiaromantikaga ja teinud seda vahvalt. Hea minekuga hea jutt, ehkki muidugi sama etteaimatav kui enamik Providence’i Bardi enda heietusi. 4/5
David Witteveeni “Ache” on otse kui tellimuse peale sellesse kogumikku kirjutatud: maffia katusepakkujate käsilane suundub Arkhamisse uurima, miks osamakseid ei laeku, ja satub õõvastava saladuse jälile. Selleks tuleb asju ajada Miscatonici narkomaanidest tudengitega ja jõuda — loomulikult liiga hilja! — salapärase Kollase Raamatu jälile. Žanriomane keskpärasus, ehkki nišifänni võib rõõmustada. Muidu annaks “kahe”, aga lühidus on siin loos omaette vooruseks. 3/5
Erusõjaväelane hakkab spontaanselt eradetektiiviks ning tema esimese juhtumi tellija tapetakse teisel leheküljel. Ülla ja sõnapidaja mehena tõttab E. P. Berglundi krimiõudusnovelli “A Dangerous High” sangar jälitama tapetud naise kadumaläinud tütart. Osa lahendusest peitub salapärases uues uimastis Tind’losi Liao, mida valmistatakse mustast lootosest ja veel millestki... Ei ole halb, aga lõpp on laisk ja ootuspärane. 4/5
John Sunseri “A Little Job in Arkham” on truu sulinovell "Necronomiconi" varastamisest. Ehkki tundus alguses pretensioonikas, on see samas üks väheseid jutte, mille sisu kuu pärast lugemist täpse ja visuaalselt eredana meeles püsib. 4/5
Steven L. Shrewsbury jutt “Day of Iniquity” haakub Mythosega vaid riivamisi — siin-seal pillatakse mõni Tähendusrikas Nimi, ja ongi kõik. Ülejäänu on sõge ja naudinguga kirjeldatud barbarism ja mõrtsukatöö, ehk siis vereurmahõnguline mõõgaga-makku-fantastika. Teisisõnu: ränk pask ruudus. Lõpplahendus on seesama, aga kuubis. 1/5
Tim Currani “Eldritch-Fellas” võiks olla kogumiku alustala. Üsna tõenäoliselt on see parim jutt nende kaante vahel: naljad on isegi naljakad, õudusele pole üritatudki rõhuda ja kogu lugu tundub pigem vaimuka allegooria kui tõsise keel-põses-mytholoogiakirjandusega, millist on pärast Lovecrafti toodetud lausa kriminaalsetes kogustes. Eriti muhe on alapeatükk, kus kodanikud Iidsed lähevad katust pakkuma pahaaimamatule Mythose-pastiššikirjanikule ja avastavad enda meelehärmiks, et kirjatsura teenib sellega vaid sandikopikaid, kui üldse midagi. 5/5
David Conyersi “Outside, Looking In” on üks kogumiku (heas mõttes) jubedamaid jutte, milles röögatutel mastaapidel ja maailma olemuse kohutavusel on oluline roll. “The Whisperer in Darknessi” ja “Fungi from Yuggothi” sisu filmi “The Dark City” klaustrofoobilis-skisofreenilise atmosfääriga segav jutt jätab külma tunde kõhtu. Cool. 4/5
Jeffrey Thomase jutt “Pazuzu’s Children” üritab kanda Mythose vaimu Iraagi sõtta (või oli see hoopis Kuveit või Afganistan?). Igatahes on pahalased turbanites, elavad kõrbepinna alla kaevatud katakombides ja varjavad seal Ürgset Saladust. Ameerika sangar, kes neil õnnestub tabada, on vapramast vapram. Lääge kangelaslikkusekultus rikub jutu, mis muidu oleks võinud isegi meeldida. 3/5
Eric J. Millari jutt räägib salasektist, mis püüab eradetektiive, et sundida neid pealt vaatama Yug-Siturathi ellukutsumise rüvedat riitust. Kiire aga ogaravõitu lugu. Jääb selgusetuks, miks neid va detektiive on vaja piinata ja hulluks ajada. Võib-olla jäi midagi kahe silma vahele. 2/5
Tüüpiline elukogenud politseikomissar, keda abistab peaaegu sama tüüpiline nais-ekstrasenss, satub jälile millelegi ebamaisele, mis tapab. Näiteks noori neidusid. Rituaalsel kombel. Muu hulgas on see ebamaine olend tätoveering peletisest, mille suust paistab terve posu madusid. Õõ-õõ-ei-ole-õudne, lame on. William Meikle “The Mouth” saab 2/5 pika “miinusega”.
C. J. Hendersoni ülekuulamisnovell “The Questioning of the Azathothian Priest” on hoopis teisest puust — hästi kirjutatud ladus lugu, mille puhul etteaimatavamat sorti lõpplahendus tegelikult ei häiri, kuna kogu ülejäänud stoori voolab nii hästi, atmosfäär on täpselt õige ja situatsiooni mõnus vaimusilmas ette kujutada. Selgitavad väljavõtted kannavad järjekorranumbreid 1, 14 ja... 23! Tähendab, mul ei jää üle muud kui panna hindeks 5/5 jutule, mis lõppeb kutsega hakata jooma.
Simon Bucher-Jones on “tuntud” nelja Dr. Who telesarjast välja kasvanud romaanisarja teose kirjanikuna, aga samas on ta kõige viljakam kirjanik Temple of Dagoni lehel, kust leiab ka käesoleva loo. Ütleksin, et “Some Thoughts on the Problem of Orderi” peategelaseks on Nodens ja et minu meelest pole üldse halb muhejutustus, kuigi tunnistan, et ma ei pruukinud parodeeritud elementidest (Little Sisters of the Republic of Shub-Niggurath???) alati aru saada. 4/5
Jonathan Sharpi “The White Mountains” on jälle tõsisem ja pretensioonikam pala, mis totaalsest pastišiseisusest hoolimata suudab isegi veidi loksutada. Musta äri ajajale segastel aegadel ja asjaoludel autojuhiks tulnud suli peab läbi vägagi kõheda metsa sõitma puskarilaadungi järele õudsesse ja normaalsetest inimestest ammu hüljatud kolkasse. Seal näitab ta korraks üles džentelmenlikkust, pälvib tänutäheks ohutise, millesuguseid degenerantide talu ümbrus on paksult täis, ja viimaks pääseb tänu sellele ka eluga. Seda lugu oleks võinud kiita Lovecraft, ma arvan. 3/5
Patrick Thomase “Then Terror Came” kannab täpsustavat allpealkirja “A Tale from the DMA Case Files”, kus DMA tähendab “Department of Mystic Affairs”, mis annab kohe aimu, et tegu on variatsioonidega teemal “salapäraste nähtuste uurimise salapärane agentuur”, millele toetuvaid telesarju on USA-s toodetud varsti rohkem kui ajalooliselt ebakorrektseid ajaloofilme. Thomas seob paravõimetega agentide loo Lovecrafti “The Houndiga” ja üllataval kombel teeb seda täitsa loetavalt — jutt on tempokas ja käre, nagu korralik pulp-kirjandus olema peabki. 4/5
Robert M. Price’i “The Prying Investigations of Edwin M. Lillibridge” on natukene tänapäevastatum versioon Lovecrafti “The Haunter of the Darkist”. Ei saa öelda, et tulemus oleks algupärandist parem või näitaks algset narratiivi eriti uue külje alt. Ehkki mulle meeldis jutu panteistlik aspekt, ei ole ka see Mythoses midagi tõeliselt uut (vihje asjatundjatele: “Through the Gates of the Silver Key”). 3/5
James Chambersi “The Roaches in the Walls” on tüüpiline žanritruu õudusjutt ja võib-olla just seetõttu punnitatud, igav, vanamoodne ja etteaimatav. Autor küsib viimase lausega: kas ma pean teile pildi joonistama või? Oleks palunud küll; jutt putukatest inimnahas üksi ei veena enam ammu. 2/5
Cody Goodfellowi omamütoloogiline autoritutvustus on köitvam kui põgusate Lovecrafti- ja gängsterielementidega laibahaisune tõurastamisralli “To Skin a Dead Man”. Tsiteerin: “Cody Goodfellow jätab eeskujuliku kinnipeetava musternäidise mulje, kuid usaldusväärsed pealekaebajad annavad mõista, et ta on vaikselt konstrueerinud kuritegeliku impeeriumi, mis küündib kaugele vanglabloki C müüride taha ja isegi karistusasutuse administratsioonini välja. Trellide taga on mees kirjutanud kaks romaani, “Radiant Dawn” ja “Ravenous Dusk”, ning hulga lühijutte, mille eest makstavad sandikopikad pakuvad kehva lohutust tema arvukatele ohvritele.” Jutt keerleb laipade elustamise ja elusate tegelaste järjekindla laibastamise ümber ning ajab haigutama. 2/5
Ron Shiflet üritab loos “Unfinished Business” loogiliselt jätkata Lovecrafti “Pickman’s Modelit”. Välja ilmuvad mõned maalikunstnik Pickmani kadunud (ja loomulikult kohutavalt grotesksed) tööd, nende lühiajalist ekspositsiooni värvatakse valvama palgadetektiiv. Keskpärane jutt, midagi halba pole öelda, aga midagi head ka mitte. 3/5
J. F. Gonzaleze jutustus “The Watcher from the Grave” koosneb mitmest põimuvast loost, millest vähemalt kaks on lausa “viit” väärt, ülejäänud aga mitte nii väga. Kohati nörritab autori hooletus: Aleister Crowley eesnimi on kahes kohas ühtmoodi valesti kirjutatud, mis annab mõista, et Gonzaleze teadmised valdkondadest, milles ta meistrit mängib, on tõenäoliselt üsna pealiskaudsed. “Necronomiconi” salaajaloo uued peatükid olid sellest hoolimata paeluvad ja panid huvitavates suundades mõtlema. 3/5
Richard A. Lupoff on tõenäoliselt üks vähestest nimedest, kes BAASi lugejale juba tuttav võiks olla: toda härrat on pärjatud mitmes valdkonnas, fantastikale ja õõvale lisaks ka krimilugude eest. “Dreemz.biz” on kolmas sedasorti jutt nende kaante vahel, mida ei taha hetkekski käest panna ja mille lõpp on etteaimatavusest hoolimata rahuldustpakkuv. Võib-olla on süüdi allakirjutanu teismeea-põlve jäänud huvi unenägemistehnikate vastu, aga “Dreemz.biz” maitses hea, nagu sügav ja kosutav uni! 5/5