Need Enn Kasaku loengud Raadio Ööülikoolis, mida olen kuulama sattunud, on olnud väga põnevad ja lustlikud (ehkki sealt kuulis vähe midagi päris uut), mistõttu ei tekkinud küsimust, kas “Vaba pattulangemise seadust” peatselt pärast ilmumist omandama tõtata. Samasuguse innuga, nagu olin neelanud teadusfilosoof Kasaku mõtteid loenguhelindilt, puurisin end ka kauni kujundusega ja pretensioonika kaanetekstiga ilukirjandusteosesse ja pean nüüd, tagantjärele, nentima, et see on ladusamaid omamaiseid ulmekaid, mis viimastel aastatel kätte sattunud. Eelmine eesti autori ulmeraamat, mis samamoodi köitis, oli vist kadunud Juhan Paju “Hiromandi kokteil”.
Kahju on vaid sellest, et eestikeelne ulme on aastal 2009 umbes samasuguses seisus nagu eesti rock 1990-ndatel: soov olla suur ja lööv on olemas, samamoodi on olemas ideed, aga lõpptulemus jääb maailmatasemest ikka väga kõvasti allapoole, mistõttu loomingut peab paraku hindama ainult “eesti kontekstis”, automaatselt külge poogitud “aga”-dega. Kasak on “Eesti Simak” — käsitleb üsna muhedal ja väga inimlikul toonil ulmeraamistikku surutud klassikalisi filosoofilisi küsimusi ning süstib kolkaõhustiku sisse hobuseannuseid sense of wonderit. Ja hoiatab, nagu ulmekirjanikule kohane. Kasaku hoiatus on, et need, kes pole vaimselt valmis paradigma-nihkeks — ehk suureks šokiks, näiteks selliseks, et elekter läheb ära. Mitte niisama, vaid üldse igalt poolt —, ei pruugi ellu jääda. Šokisituatsioon on kantud Eesti külakeskkonda, mis apokalüptilist hoopi kenasti pehmendab, sest on ju veel olemas kooguga kaev ja paar hobust ja muu, millest abi ellujäämisel. Seda pilti rikuvad küll üsna papist välja lõigatud karakterid, kes tammuvad ringi nagu tegelaste varjud surmigavas taluseebiseriaalis, ent õnneks pole klišeelik suhtedraama teose telg. Teljeks on hoopis kalajalaluu! Et sellest aru saada, peab aga raamatu läbi lugema.
Autori kohta, kes rõhutab šoki tähtsust inimese arengus, kardab Kasak kriitikat suisa hüsteeriliselt. Asi algab juba pühendusest: “Vaba pattulangemine” on pühendatud neile, kelle meelest see teos võinuks ilmumata jääda (küllap loodab autor niimoodi potentsiaalseil kriitikuil juba eos relvad käest kiskuda). Ka raamatu-teemalises raadiovestluses (ERR “Luuleruum” 17. juuni 2009) pilkab Kasak kriitikuid, kes end kirjanikust targemaks peavad. Ehkki autor paistab rõõmustavat asjaolu üle, et mõned tema lugejad ei saa öösiti magada, vaid näevad košmaare elektri äraminekust, teeb ta sealsamas murust madamalamaks maha teisi loomeinimesi, kes samamoodi šokki ühiskonnapeeglina kasutavad ja publikut teatud suunas mõtlema pannes paradigma-nihkeks ette valmistavad: kui Kasak ise seda teeb, on see arendav, kui teeb kaasaegne biennaalikunstnik, on see aga õel ja mõtlematu “ärapanemine”. Mis on lubatud Jupiterile...
Selline kahepalgelisus või lühinägelikkus ei tee lugemiselamust siiski halvemaks. Kasak käsitleb tegelikult olulisi, maailmatajumuslikke teemasid, millega filosoofiline ulmekirjandus kui žanr on tegelenud juba aastakümneid, aga õnneks pole Kasakul sellest traditsioonist aimugi. Tundub, et autor on kunagi põgusalt kohtunud paari patoloogiliselt konservatiivse ulmesõbraga, kes alla klassikalise hard SF-i endale midagi silma ei torka, ning otsustanud nood käesoleva romaaniga lõplikult paika panna, rikastades ulmelist konteksti muude, tema enda meelest ootamatute täiendavate elementidega. Õnneks, nagu öeldud, ei tea Kasak, et terve armaada tunnustatud autoreid on sedasama juba ammuilma teinud ja teeb edasi, ning et ulmekirjanduse areng ei peatunud 1960-ndate alguses, muidu poleks ta ehk sulge haaranudki. Tänu tunnustatud füüsiku ja filosoofi võhiklikkusele on meil aga nüüd olemas päris oma Eesti filosoofiline ulme, mida saadab kuuldavasti ka müügiedu, ja kuigi see kannatab muu hulgas näiteks stiili- ja korrektuurivigade ning muude pisikeste konaruste käes, on üldmulje siiski lootustandev. Kui autor ei luiska ja “Vaba pattulangemise seadus” on ka tegelikult teine jagu kümnejaolisest romaanisarjast (“mille esimest osa pole veel kirjutatud ja järgesid pole veel avaldatud”), siis jään huviga ootama, mis edasi saab. Romaani lõpp jätab selleks otsad lahti küll.
