Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· L. Ron Hubbard ·

Fear

(romaan aastast 1951)

ajakirjapublikatsioon: «Unknown» 1940; juuli
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Hirm»
Tallinn «Odamees» 1999

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
2
10
5
1
Keskmine hinne
3.292
Arvustused (24)

Oeh, dianeetika ja saientoloogia isa ning tema ulme.

Tagantjärgi püütakse saientoloogide reklaamikontori poolt väita, et L. Ron Hubbard oli ameerika ulme Kuldajastu kesksemaid tegelasi. Tegelikult see küll päris nii polnud, aga kõva tegija oli ta sel ajal küll ja viljakas kah. Lisaks muule oli ta ju ka John W. Campbell, Jr.-i üks lemmikuid.

«Fear» on tohutult paranoidne õudusfantaasia mehest, kes on kaotanud oma kaabu ja elust neli tundi. Pisiasi, aga talle tundub, et kui ta oma kaabu tagasi saab, siis meenuvad talle ka need neli tundi ja...

Kartke asju, mida olete unustanud, tõde ei pruugi sugugi pääsemine ja kergendus olla – nii võiks ehk kokku võtta selle lühiromaani mõtte. Tõtt öelda on tegu üsna piiripealse tekstiga, lõpuks saab kõik ju ratsionaalse seletuse, aga USA kirjandusmaailm peab seda ulmelooks (sestap ma ta ka BAASi panin) ning ilmus ta ka ulmeajakirjas. Ning see fantasmagooriline reis oma kaotatud asjade järgi oli samuti väga värvikalt ja võimsa fantaasiaga kirja pandud. Igatahes otsin ma nüüd hoolega varast (kuni 1950nda aastani) Hubbardi loomingut.

Soovitan kindlasti lugeda isikutel, kes hindavad õudukaid. Teised teevad seda omal riisikol.

Teksti loeti vene keeles

Heal tasemel õudukas, milles kenasti pinget kruvitakse ja mida kannatab isegi suuremate õudusmeistritega ühes riiulis hoida. Tõlge mõnevõrra häiris, kuid soovitaks siiski lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Ülevoolavad kaassõnad Bradburylt, Kingilt ja ilmselt keskilt kaasmaalaselt hr. Toimetuselt. No ma ei tea. Nii häbiväärselt südamlikku õudukit pole mina juba ammu lugenud. Oma osa oli ilmselt ka industriaalsel keskkonnal, mis mind hoolimata hilisest öötunnist ümbritses, teki all taskulambi valgel lugedes oleks värk võib-olla mõjusam olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Loos oli häid kohti, näiteks see, kuidas mees ringi käis ja igal pool miingit väikest karvast elukat tajus. Samuti meeldis tema naise ja sõbra moondumine mingiteks kurjadeks olenditeks. Mingil põhjusel aga otsustas autor need intrigeerivad momendid põhja lasta pikkade ja igavate sürrealistlike unenägudega, millest parima tahtmisegi juures sotti ei saanud.
Teksti loeti eesti keeles

Antud raamat on kindlasti üks mõjusamaid õudukaid. Ta ei pruugi nüüd mingi väga tugev tegija õudusmaailmas olla (pole sellega eriti kursis), kuid minu meelest vägagi loetav. Autor viib lugeja jutu sündmustikuga täielikult kaasa. Mina seda raamatut enne käest ei pannud, kui ma ta läbi olin lugenud. Pean tunnistama, et sellele kulutatud aeg läks asja ette. Hubbard on kirjutanud ikka märksa tugevamaid lugusid kui võis temalt eesti keeles esimesena ilmunud "Võitlustanner Maast" arvata. "Hirmule" panen hindeks tugeva 4.
Teksti loeti eesti keeles

Inglise keeles oleks see kindlasti efektiivsemalt mõjunud, eestikeelsena kippusid mõtted kangesti selle juurde, milline see tekst algkujul oli.Suur osa teksti mõjukusest pärines ju ikkagi riimidest rat ja hat ja bat. Ja kindlasti oli sellel palavikufantasmagoorial oma efektiivsusnivoo olemas, nagu ka tasahilju moonduval linnaelul. Paraku jäi mul see side nende kahe vahel tunnetamata, tekst jäi lihtsalt ilusate sõnade virnaks; isegi ilusate lausete virnaks, mis tervikuks paraku ei tahtnud sulanduda.

Lisaks tundus olukord olevat kuidagi standartne, ilma uudsuse võluta. Kurb on lugeda esmakordselt teksti, mille puhul sa tead ette, et näed, nüüd hakkab juhtuma see ja see. Oodates horrorit hakkasin seda lugema enne magamaminekut, ent paraku kippus see teos hoopis unejutuna mõjuma.

Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda tükk aega tagasi ja tahtsin esimese hooga "kahte" panna, sest ei mäleta, et oleksin lugemise ajal erilist lõbu tundnud, ent siis hakkasin meenutama ja tuleb tõdeda, et see on jälle üks säärane teos, mis on hea mitte lugedes, vaid takkajärgi meenutades. Kahjuks mitte väga hea. Unenäod ja palju mula rikkusid asja tõesti ära, kuid see paranoidne maailm... vahest loen teise isegi veel kord läbi.
Teksti loeti eesti keeles

ei olnud yldse hea ja 6udne ka mitte...olin valmistunud t6eliseks 6uduseks mida lubasid raamatutagakaane kiidus6nad ja ei tahtnud hakata raamatut lugema 6htul yksi kodus olles-kui ma seda siis l6puks tegin(sest midagi muud polnud hetkel lugeda) tabas mind t6eline pettumus...v6imalik et p6hjus oli t6lkes sest enamik kes raamatut kiidavad on seda lugenud mingis muus keeles...aga igal juhul on eestikeelne variant MINU arvates täielik jama......oeh nyyd 6nnestus kogu oma solvumine välja valada sest seda ma olin peale selle raamatu lugemist-solvunud
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ega üle 3 ei tule kohe kuidagi - hm, hea et niigi palju tuli. Ma nüüd ei tea, võib-olla lugesin ma seda raamatut valesti? Äkki oleks seda pidanud tegema küünlavalgel üksi keldris olles või midagi niisugust, aga igal juhul erilist õudusjutu tunnet ma nende kaante vahelt küll kätte ei saanud. Mina ei tituleeriks seda üldsegi mitte õudusjutuks, vaid võib-olla hoopis thrilleriks. Enne lugemist kerisid ootused üles nii minul kui ka kindlasti paljudel teistel need kõvad arvustused Kingilt ja Bradburylt. Võib-olla lootsimegi nende põhjal teosest liiga palju? No ei tea, aga igal juhul üle kolme ei saa see mingil juhul.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat hakkab üsna kenasti ja vaikselt peale. Elad peategelasele kaasa, tema sekeldustele üliõpilaslinnakus ja vähehaaval haarab see sind ennast niivõrd endasse, et ei pane tähelegi kui peategelase ümbritsev maailm otsekui palavikusonimiseks muutub. Pühid otsa eest külma higi, loed, endal silmad punnis ja punased, ja kui läbi saad, on kõik sees pahupidi pööratud. Perfektne. Viis. Ei usukski, et selle on kirjutanud mees, kellele ma muidu üle kahe pole pannud.
Teksti loeti eesti keeles

See teos on mulle kui näitlik õppevahend, mis eristab SF-i horrorist – kui SF-is hakkab juhtuma sellepärast, et objektiivses reaalsuses, väliskeskkonnas nihkub miski paigast, siis selles raamatus sõidab peategelasel katus ära. Tõsi, pärast selgub, et ankruköis andis järele ühe kindla sündmuse tagajärjel. Päris muhe lugu, ja muide – minu jaoks lõpp päästis raamatu.
Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et parim Hubbard. Mina aga pidin kohutavalt pettuma. Ei olnud ta midagi nii erilist, see "tõeline õudukas" läks minust ikka väga mööda. Kuigi raamat algas ilusasti, keeras ta mingil hetkel sohu, ning ei saanudki sealt enam välja. Muidugi lõpplahendus oli hästi leitud, aga jättis mind totaalselt külmaks. Lõppkokkuvõttes polnud õudust, polnud hea, polnud tegelikult mittemiski. Täielik pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Nii palju kui mina jutust mäletan, oli kaabu ja 4 tundi ja üks mees. Kui kaanele või kuhugi sissejuhatusse oli kirjutatud, et nüüd valmistudege tõeliseks õudukaks, siis kahjuks pidi räigelt pettuma. Mitterahuldas plussiga. On palju palju paremaid horrori-esindajaid. Kasvõi Karen Orlau.
Teksti loeti eesti keeles

Kuni viimase kahe leheküljeni olin veendunud, et tegemist on tõsiselt ülehinnatud teosega (eriti pidades silmas arvustusi ja kommentaare tagakaanelt ja avalehekülgedelt). Olles oma veerand tundi järele mõelnud, hakkas hinne sujuvalt tõusma, ning praeguse seisuga võiks nõrga viie ära panna.
Teksti loeti eesti keeles

See on nn viimase lehekülje raamat (viimane lehekülg võttis ikka "karbi" lahti). Üli hea õudukas. See raamat teeb isegi Stephen Kingile silmad ette.
Teksti loeti eesti keeles

"Hirm" kisub rohkem sürreaalsesse ja absurdsesse sümbolismi kui õuduszhanri. Tüütu lugemisvara nii või teisiti. Ei suuda ma tõsiselt võtta või kaasa elada sündmustikule, kus inimene võtab üleloomulikku juhtumit kui loomulikku, kus üldiselt ratsionaalselt mõtlev inimene (ülikooli õppejõud!) kohe üldse ei küsi, kuidas saab ta äkki kõndida maakera sisemusse, kust tulevad koletised, keda ei saa olemas olla, jne. Psühhiaatrilise sisuga lõpplahendus muidugi selgitab, ent meditsiiniga vist autoril palju kokkupuuteid pole olnud, sest ka vaimuhaige mõttemaailm pole usutav. Taotluslik absurd on aktsepteeritav, ent pole minu maitse. Ja pole ka ammu lugenud sellist teost, mille kaantele kokku kuhjatud tegijate kiidulausete ning sisu vahel oleks nii suur kuristik.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust oli see väga huvitav. Kahjuks olin ma liiga noor kui seda lugesin ja palju jäi arusaamatuks aga nii palju kui ma aru sain oli huvitav. Pinge oli tõepoolest üles kruvitud ja lugeja ei saanud enne viimaseid lehekülgi pihta, et mis värk toimub. See on üks neist raamatutest, kus saab ikka kenasti vihaseks, kui sõber viimased lehed ära rebib. :D Üldiselt suht hea jutt. Mitte küll esmaklassiline, kuid mõnusalt sürr ja kindlasti uuesti-loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu torkas mulle pihku ülemus; ma ei teagi, miks — vist lihtsalt sellepärast, et Hubbardi fenomen tuli jutuks ja meie kirjastus oli antud teost tehniliselt toimetanud. Esiteks — sissejuhatus ja peatükk “Autorist” on raamatu kõige ulmelisem osa, lausvaledest kubisev häbitu kiidulaviin. Ilmselgelt on nende salapärane looja härra Toimetus tegelikult ilma näota institutsioon, saientoloogia kirik ise, millise genereeritud tekst on trükise paksendamise eesmärgil tuimalt maakeelde ümber pandud. Huvitavast vandenõuteooriast annavad aimu Bradbury ja Kingi soovitused (kuidas need on hangitud? Relva ähvardusel või uimastite sokutamisega kirjanike toidusse? Või on leitud samanimelised isikud, kellel pole tunnustatud autoritega mingit seost?). Teose sisu aga haakub ulmega palju kehvemini kui näiteks Alice Imedemaal. Pigem meenutab seosetu sokkimine kaugelearenenud autismiga sakslase äpardunud katset Alice’i-lugusid psühhopatoloogilises võtmes ümber jutustada. Rämedalt mööda tõlge mõjub rämedalt halvasti kirjutatud teose puhul boonusena — tõlkija on autori taotlusi ja stiili ilmselgelt mõistnud ja nendega edukalt kaasa läinud. Eessõnas hoiatatakse ju, et raamatut ärgu avagu see, kes kardab tavalist. Just seda teos ohtralt pakub: tavalise inimese tavalisi toimetusi, tavalise malaariatõbise tavalisi hallutsinatsioone, tavalise grafomaani tavalisi ja surmigavaid väljaheiteid.

Kui teose oleks mulle lugeda andnud keegi muu ja kui ma poleks enne lugema asumist BAASis jagatud hinnetele pilku heitnud, oleksin selle pärast paari esimese lehekülje läbimist viisakalt vabandades tagasi andnud, aga nüüd surusin end roojusest läbi, nii et silm pealuust väljas. See oli väga valus kogemus ja ma ei soovita seda kellelegi. Tegelikult — kui mind seaks kahemeetrine, uljaste husaarivuntside ja imiku pea suuruste rusikatega nahkmees valiku ette, et loe seda raamatut uuesti või säh, siin on purk vaseliini, libesta end kenasti sealt, kust vaja ja aja siis tagupool uppi ning oota, kuni ma kummikinnaste ja leeklambi järel käin, peaksin võtma paar minutit mõtlemisaega.

Samas olen teosele tänulik — hämmeldus tõsiasja üle, et sellist sitta ikka veel kirjastatakse ja tõlgitakse ja, nagu BAASist näha, isegi loetakse, sundis mind endisest põhjalikumalt tutvuma autori elu ja saavutustega ning saientoloogia kiriku doktriiniga, mis on hoopis huvitavam lugemine kui patoloogilise valetaja ja psühhopaadikalduvustega manipulaatori Hubbardi enda sonimised, kirjanduslik laussaamatus ja kehvapoolsete hallutsinogeenidega immutatud pastakast imetud sisu. Samuti sain hea aimu BAASi arvustuste nullilähedasest usaldusväärsusest. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Vist hea — edaspidi olen ettevaatlikum.

P.S. Teose lõpplahendus — peategelase tserebraalmalaaria — on absurd. Tserebraalmalaaria tekitab lisaks muutustele vaimses seisundis peagi kooma ning tapab 24 kuni 72 tunni jooksul. Teose sündmused vältavad (vist) kauem ja peategelane on enamasti jalul (jajah, ehkki iga paari lehekülje tagant rõhutatakse, et ta kuumab palavikust, teatatakse sama tihti, et ta tunneb end täiesti tervena).
Teksti loeti eesti keeles

Ma olen korduvalt rõhutanud, et õuduslood ei ole minu tassike teed ja see jutt ei muuda mu seisukohti. Samas peab märkima, et tegemist on mitmes plaanis huvitava üllitisega, mis pole ajaproovile küll nõnda vastu pidanud nagu mõni teine raamat, kuid võib oletada, et kasutatud võtted on andnud inspiratsiooni paljudele hilisematele kirjanikele. Ütleme nii, et kuigi kaasaja kalestunud inimeste jaoks on tegemist suhteliselt stereotüüpse looga, võib “Fear”-is näha oma aja pulp-kirjanduse koorekihi märke. Ma kujutan ette, et aastal 1951, mil see lugu paberile pandi või olla tegemist suhteliselt originaalse kirjatükiga.

Lugu räägib professor Lowreyst, kes etnoloogi ja teadusemehena pilkas tonte, paharette ja deemoneid, pidades neid omaaegse ebausu ja inimliku manipuleerimisvajaduse manifestatsioonideks. Paraku kui ta ühel kenal kevadisel pärastlõunal kaotas oma kaabu ning ei suutnud meelde tuletada, kuhu kadus neli viimast tundi tema elust — ja miks ta ülikond räsitud on, pannakse kõik tema tõekspidamised proovile. Kui teda lisaks hakkavad kimbutad erinevad nägemused, on olukord juba üsna nadi …

Võimalik, et loos lahti hargnev stsenaarium võib tunduda Wikipediaga harjunud inimese jaoks ebatõenäoline, kuid enamus õuduslugudest ongi kõike muud kui tõenäolised. Veidrate üleloomulike sündmuste peategelase jaoks loomulikuna kirjeldamine reetis ka osa jutu puändist, sest just unes või hallutsinatsioonide küüsis kipub inimene puuduvat ise välja mõtlema, kuid tegemist oli ladusalt areneva teemaarendusega, mis sai läbi loetud paari tunni jooksul.

Omalt poolt ma muidugi pean natuke sarjama tõlkijat, kes keelekujunditega üsna meelevaldselt ümber käis, kuid tunnistan ausalt, et ma olen lugenud ka palju-palju halvemaid tõlkeid. Hindeks kõva koolipoisi kolm.

Teksti loeti eesti keeles

Suur suur aplaus Märt K.`le!

Lugeda võib lehekülgi 128-132, James Lowryi dialoog. Ilus kokkuvõte loo kesksest teemast.

Jah,jah, raamat oli pettumus. Tõesti, kas Bradbury ja King on ikka nii vaimustunud raamatust, kui tagakaanelt lugeda võib? Või jääb asi tõlkimise taha?? - Ei taha kohe hästi uskuda... Aga jahm, üldjoontes ei ole väärt lugemist, unenägu unenäo otsa, kordus korduse otsa, naiivne mõtlemine ja enesele - st Lowry - küsimuste esitamine.. Tüütu, tüütu ja tüütu. Hea meel, et raamat kallis polnud.

Teksti loeti eesti keeles
x
tess
04.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 15 arvustused:

nojah ei teagi kohe kuidas alustada...lugesin seda raamatut aastaid tagasi, vahepealse aja viibisin vaimustunud seisundis promodes raamatut kõigile tuttavatele...uuesti üle ei lugenud - lükkasin raamatu uuesti kättevõtmist nii kaugele kui suutsin...ja kui nüüd hiljuti uuesti üle lugesin, siis tabas mind ootamatu shokk...mind tabas hunnik ebausutavusi, lehekülgede kaupa patriootilist ja propagandistlikku möla...peab muidugi ausalt tunnistama et sinna sisse oli põimitud ka hulganisti häid ideid, mis paraku leidsid oma surma sellesama möla tekitatud tülgastuses...ühesõnaga olen pettunud ja kurb...ja õnnelik, et võtsin teose raamatukogust, mitte ei ostnud rahapuudusel poest...
Teksti loeti eesti keeles

Nii. Siin ma siis olen - elan juba kuu aega Edinburghis, korteris, mis on täidetud H.P.Lovecrafti teostega ja loen Pratchettit. Probleem selles, et Lovecraft meeldib mulle rohkem kui väga, Pratchettit tarbin aga aeg-ajalt igavuse peletamiseks. Edinburgh on kummaline linn - pealtnäha ilus(ilus kohe kindlasti) ja sõbralik, kuid kui siin pikemalt ringi jalutada, siis hakkab kuskilt läbi imbuma tunne, et kohe-kohe kui sa läbid m7otilde;ne vale värava kukud otse pimedasse keskaega. See on ka põhjus, miks ma ei suuda lugeda Lovecrafti - kui ma õhtul koju jõuan ja enne magaminekut veel natuke raamatut loen, siis ma lihtsalt suren õudustundest, kui ma yritan pärast magama jaada :-). Nii ma siis loen Pratchetti, mida korteris ka leidus täpselt selle yhe raamatu jagu. Mõned taitsa head kohad selles ju leidusid aga jäi siiski kehvapoolseks. Ma mõtlen seda, et tavaliselt naeran ma Pratchetti teosteid lugedes rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes sattusin kordamööda vaimustusse ja siis hakkas jalle igav. Moned kohad meeldisid väga ja teised ysna proportsionaalselt yldse mitte. Tyytud olid näiteks pikaksvenitatud kirjeldusest sellest kuidas Bean ikka ventilatsioonishahti ara mahub ja ylepingutatud seletused tema intelligentsuse kohta. Kuid sellest hoolimata nauditav raamat eriti alguses - eriti meeldis kõik see, mis toimus rotterdami tänavatel. Kahjuks ei saa öelda seda raamatu lõpu kohta - viimane lehekulg oli tylgastav.
Teksti loeti inglise keeles

Tavaliselt kui raamat mulle väga meeldib, läbin ma selle võimaluse korral yhe hingetõmbega või vähemalt nii kiiresti kui suudan. Seda raamatut lugesin paarikymne lehekylje kaupa ja kindlasti mitte selle tõttu, et raamat ei meeldinud vaid nautides seda, kui midagi hõrku ja kallihinnalist.

Lihtsalt Maria ja Arnold Schwartzenegger tundusid vene kontekstis oma ebareaalsuses ylireaalsetena, sest kahtlustan, et pooltele Venemaa inimestele on nad just nagu pereliikmed. Kui käisin mõned aastad tagasi Siberis, siis teatas yks handi vanamees vaadates põlgliku näoga peale lemmikseriaali telekas algavat head prantsuse filmi - "see jama mulle kyll ei meeldi, aga vat Arrrnold Schwarznegger...". S.t suurel Venemaal on kõik võimalik ykskõik kui ebareaalne see ei ole, kokaiini pole vajagi.

Teksti loeti eesti keeles

Hea näide sellest, kuidas tõeliselt hea kirjandus(ja mitte ainult kirjandus) ei vaja klassifitseerimist - suurepärane ka nende jaoks, kes ulmekirjandust näpuotsagagi ei puuduta ja kes ei tule iial selle peale, et seda teost ulmezhanri alla liigitada.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli tegemist hea ladusa meelelahutusega - miski otseselt ei häirinud ja samas tippteoseks ei pea. Tydruk oli sympaatne ja see, kuidas olid seotud tänapäev ja Atlantis loogiline. Njah teist korda vist ei loeks, vähemalt mitte niipea.
Teksti loeti eesti keeles

Vaga kehv lugemine - naistekas ainult sel juhul kui nii nimetada lihtsalt halba kirjandust(mida vist tehaksegi). Laialivalguv tegevus, arusaamatud karakterid ja lihtsalt palju rumalaid inimesi. Tegevusse on toodud palju tarku ja võimukaid naisi, kellest viimane kui yks kaituvad lõpuks nagu kamp idioote. Vähemalt mõni neist oleks võinud säilitada lõpuni oma tugevuse - asi on lihtsalt ebausutav ja nõme. Meessoost kontingent pole palju parem - Artur käitub nagu lammas ja ylejäänud kamp on lihtsalt tyytu. Jutt on pikk ja venib nagu kumm, tabasin ennast ysna tihedalt vaatamas, et kui palju veel raamatu lõpuni lehekylgi jäänud on. Noh, vähemalt nii palju kasu sellest ajaraiskamisest, et edaspidi käin selle autori "loomingust" kauge kaarega mööda.
Teksti loeti eesti keeles

super...seda enam et oli ka õudne. tavaliselt mind õuduskirjandus ei kõiguta aga see teos ajas vahepeal värinad peale kyll - arvatavasti eriti selle ykskõikse tooni pärast. ja snuff ning ah kassi nime olen unustanud olid tõeliselt sympaatsed.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost juba tykk aega tagasi - see meeldis ka siis, aga mitte nii, et oleks viitsinud arvustada. Nyyd on see raamat minu hinnangu järgi sattunud nende hulka, mis ei jää lihtsalt looks iseenesest, vaid millel on tekkinud seosed muude teemadega millega ma tegelen ja mille vastu huvi tunnen. Selliste tingimuste ilmnemisel tavaliselt minu jaoks nende teoste võlu kasvab.

Keegi mainis siin, et ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - inimene aga lisaks sellele, et ta ei mõista iseenese toimimist kohkub surmani(või lakkab toimimast/olemast) siis kui ta iseenda lahtiharutatud süsteemi ninapidi sisse pista.Lem on lahti harutanud inimese teadvuse ja pannud ta seisma peegli ette, mida käesolevas teoses esindab planeet Solaris. Planeedil realiseerub see, mida inimesed mõtlevad. See, mida nad ihalevad, aga samas kõige rohkem kardavad - soovid, mis on maetud kõigi teiste mõtete alla, sest inimene pole reaalsuses suuteline neid aktsepteerima, kuigi ta elu keerleb nende/selle ümber. Käesoleva teose peategelane ei ole ihalenud oma trauma järele, milleks on ta naise surm, kuid kuna ta tunneb ennast süüdlasena on see mõte temas kõige domineerivam ehkki peidetud. Solaris annab talle tema kõige domineerivama mõtte. Romaanis Solarise poolt elustatud naine on mehe süütunde kehastus.Eelneva skeemi järgi võib siis ka paika panna koletusliku neegrinaise-aphrodite ilmumise olemuse. Kujutletu võib reaalses reaalsuses osutuda millekski, millega inimene kunagi ei tahaks kokku puutuda. Inimene on toodud liiga lähedale sellele, mis peaks jääma tast eemale. Hirm tekib siis kui olla objektile liiga lähedal - nauding peab olema kättesaamatu.

Noh, ühesõnaga avastasin, et psühhoanalüüs on kohutavalt põnev teema :) ja eelpool mõnes arvustuses väidetu nagu oleks teos psühholoogiliselt ebausutav ei pea paika (loe Lacani).

Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt nauditav raamat, kus alustuseks ilmub yhes tsirkuseetenduses välja suur purpurpunaste tiibadega naine, kes räägib ajkirjanikule oma kummalise eluloo. Raamatu teises osas toimub tegevus Venemaal, kuhu tsirkusele ja seal esinevale kummalisele lind(ingel)naisele on ajakirjanik järgnenud. Põnev ja naljakas on jälgida kuidas kirjeldab Venemaa olusid ja Siberit ning seal elavaid rahvaid inimene, kes pole sinnakanti arvatavasti iialgi sattunud. Kuigi kirjeldused vahepeal tõesti väga kummalisteks lähevad, on Venemaa avarustes toimuv reaalseltki niivõrd mystiline, et olen nõus sellest igasuguseid kirjeldusi tõe pähe võtma - ka Carteri omi.
Teksti loeti eesti keeles

kui kõik kohe ausalt ära rääkida siis oleks tahtnud panna veel kehvema hinde kui kolm aga kaks tundus jälle liiga madal...nii et las jääb siis kolm.olen ka pisut yllatunud eelmiste arvustajate positiivsusest - päris õudne on tulla ja hakata tõrva mee sisse tilgutama aga mis teha.

hoolimata negatiivsest sissejuhatusest arvan ma et kui selle raamatu kallal natuke tsensuuri rakendada siis kõlbaks see päris hästi sarja 10 pluss s.t eelkõige nooremaealistele mõeldud kirjanduse hulka...hea kerge lugeda, mõtlema ei pane - vahva ajaviitekirjandus teismelistele.

kaks väikest alustassisuurust riiki (millest yhest on ainult serv näha) kus tegevus toimub on lisaks väiksusele veel kohutavalt igavad - kirjeldatul puudus igasugune sügavus ja falkoonia jäi riigiks kus asus yks kõrts, loss ja natuke metsa ning mägesid ...ainukesed elus tegelased tundusid olevat kimmo ja tema skorpionid ning tules põlev baiita. viimane kyll kahjuks ka ainult sinnamaani kus selgus et ta oli oma meest väga armastanud - see fakt muutis kahtlustäratavaks romaani kandva needuseidee...ma arvan et surmahirmus naisterahvas pigem hyyab oma armastatut appi ja viimaste hingetõmmetega kas neab oma tapjat või kinnitab oma armastust kallimale mitte ei sajata teda

noh igal juhul on mul tunne et hargla puhul on kõik just nii lihtne kui näib ja mul on tugev kartus et täide on läinud mu eelmisel aastal vargsi mõeldu - kas mingil hetkel kvantiteet kvaliteeti yletama ei hakka...tuleb ju autorilt jutte nagu vändrast saelaudu.

Teksti loeti eesti keeles

siin keegi juba ytles et hubbardi puhul peab ära kannatama k6ik need imalad kiidus6nad mis ymber ta raamatute kootud on - need on nii kohutavalt tyytud ja valmistavad ette k6ige halvemaks...6nneks siiski nii ei olnud - täitsa loetav raamat kui k6rvale jätta ylespuhutud toon ja seda oli ka tunduvalt vähem kui "v6itlustanner maa"s mille teine osa muutus nii n6medaks et kolmandat pole viitsind kätte v6ttagi...leitnant iseenesest täitsa huvitav kuju...raamat saab minu poolt sellise tugeva kolme mis olevat parem kui n6rk neli-nii ytles vähemalt minu kuri matemaatika6petaja kui tahtis tunnistusel mu veerandihinnet ära rikkuda
Teksti loeti eesti keeles

ei olnud yldse hea ja 6udne ka mitte...olin valmistunud t6eliseks 6uduseks mida lubasid raamatutagakaane kiidus6nad ja ei tahtnud hakata raamatut lugema 6htul yksi kodus olles-kui ma seda siis l6puks tegin(sest midagi muud polnud hetkel lugeda) tabas mind t6eline pettumus...v6imalik et p6hjus oli t6lkes sest enamik kes raamatut kiidavad on seda lugenud mingis muus keeles...aga igal juhul on eestikeelne variant MINU arvates täielik jama......oeh nyyd 6nnestus kogu oma solvumine välja valada sest seda ma olin peale selle raamatu lugemist-solvunud
Teksti loeti eesti keeles

vau - minu esimene arvustus baasis...sellegipoolest yritan läbi saada ilma lapsepõlvekirjeldusteta - ilma nendeta ei tule mu arvustus kahjuks kindlasti nii pikk kui jyrkal aga kes teda ikka yletada suudaks isegi kui yritaks :-)...raamatut hindan max-hindega lisaks sellele et see mulle lihtsalt meeldis kahel põhjusela) raamat on selle jaoks et tavapäraselt mulle meeldida tõesti liiga paljusõnaline ja "lendlev" ja müstikat täis topitud aga kui ma selle yle virisema hakkasin avastasin et olin yhe hooga läbinud 300 lehekylge ja tegelikult vingusin selle pärast et mul oli kõht tyhi b) kui kaanel ei oleks kirjaniku nime olnud oleks raudselt arvanud et see on tõlketeos - enamik eesti kirjanikke nii kirjutada ei suuda...mingi maalähedus kumab alati läbi isegi kui seda on proovitud vältida...kui nyyd urgitsema hakata siis vigu leiaks kindlasti...aga pole tahtmist...raamat andis meeldiva elamuse ja see on vist peamine...ja siis see mille keegi juba ära märkis - ma ei ole kunagi tabanud vajadust raamatut 3 meetri kauguselt lugeda aga millegipärast on osad kirjastused veendunud selliste lugejate olemasolus...milleks muidu see hiiglaslik shrift
Teksti loeti eesti keeles