Esimene osa nn. `Beani` sarjast. Üldiselt Card oma parimas vormis, lisab `Enderi mängule` uusi dimensioone. IMHO paremuselt kolmas osa sarjas (peale ületamatut `Speaker`it` ja `Enderi mängu`). Tasub kindlasti lugemist.
(romaan aastast 1999)
Lihtsalt Maria ja Arnold Schwartzenegger tundusid vene kontekstis oma ebareaalsuses ylireaalsetena, sest kahtlustan, et pooltele Venemaa inimestele on nad just nagu pereliikmed. Kui käisin mõned aastad tagasi Siberis, siis teatas yks handi vanamees vaadates põlgliku näoga peale lemmikseriaali telekas algavat head prantsuse filmi - "see jama mulle kyll ei meeldi, aga vat Arrrnold Schwarznegger...". S.t suurel Venemaal on kõik võimalik ykskõik kui ebareaalne see ei ole, kokaiini pole vajagi.
Keegi mainis siin, et ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - inimene aga lisaks sellele, et ta ei mõista iseenese toimimist kohkub surmani(või lakkab toimimast/olemast) siis kui ta iseenda lahtiharutatud süsteemi ninapidi sisse pista.Lem on lahti harutanud inimese teadvuse ja pannud ta seisma peegli ette, mida käesolevas teoses esindab planeet Solaris. Planeedil realiseerub see, mida inimesed mõtlevad. See, mida nad ihalevad, aga samas kõige rohkem kardavad - soovid, mis on maetud kõigi teiste mõtete alla, sest inimene pole reaalsuses suuteline neid aktsepteerima, kuigi ta elu keerleb nende/selle ümber. Käesoleva teose peategelane ei ole ihalenud oma trauma järele, milleks on ta naise surm, kuid kuna ta tunneb ennast süüdlasena on see mõte temas kõige domineerivam ehkki peidetud. Solaris annab talle tema kõige domineerivama mõtte. Romaanis Solarise poolt elustatud naine on mehe süütunde kehastus.Eelneva skeemi järgi võib siis ka paika panna koletusliku neegrinaise-aphrodite ilmumise olemuse. Kujutletu võib reaalses reaalsuses osutuda millekski, millega inimene kunagi ei tahaks kokku puutuda. Inimene on toodud liiga lähedale sellele, mis peaks jääma tast eemale. Hirm tekib siis kui olla objektile liiga lähedal - nauding peab olema kättesaamatu.
Noh, ühesõnaga avastasin, et psühhoanalüüs on kohutavalt põnev teema :) ja eelpool mõnes arvustuses väidetu nagu oleks teos psühholoogiliselt ebausutav ei pea paika (loe Lacani).
hoolimata negatiivsest sissejuhatusest arvan ma et kui selle raamatu kallal natuke tsensuuri rakendada siis kõlbaks see päris hästi sarja 10 pluss s.t eelkõige nooremaealistele mõeldud kirjanduse hulka...hea kerge lugeda, mõtlema ei pane - vahva ajaviitekirjandus teismelistele.
kaks väikest alustassisuurust riiki (millest yhest on ainult serv näha) kus tegevus toimub on lisaks väiksusele veel kohutavalt igavad - kirjeldatul puudus igasugune sügavus ja falkoonia jäi riigiks kus asus yks kõrts, loss ja natuke metsa ning mägesid ...ainukesed elus tegelased tundusid olevat kimmo ja tema skorpionid ning tules põlev baiita. viimane kyll kahjuks ka ainult sinnamaani kus selgus et ta oli oma meest väga armastanud - see fakt muutis kahtlustäratavaks romaani kandva needuseidee...ma arvan et surmahirmus naisterahvas pigem hyyab oma armastatut appi ja viimaste hingetõmmetega kas neab oma tapjat või kinnitab oma armastust kallimale mitte ei sajata teda
noh igal juhul on mul tunne et hargla puhul on kõik just nii lihtne kui näib ja mul on tugev kartus et täide on läinud mu eelmisel aastal vargsi mõeldu - kas mingil hetkel kvantiteet kvaliteeti yletama ei hakka...tuleb ju autorilt jutte nagu vändrast saelaudu.