Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Frank Herbert ·

Dune Messiah

(romaan aastast 1969)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1969; juuli - november
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Düüni messias»
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
11
7
2
3
0
Keskmine hinne
4.13
Arvustused (23)

On näha, et Herbert hakkab Dune'i järgedes haltuurat tegema, esineb iseenesekordamisi, ära hakkab kaduma see majesteetlik suurejoonelisus, millega sarja esimeses osas materjali käsitleti. Igavam kui esimene osa.
Teksti loeti inglise keeles

Ma kuulun nende hulka, kelle arvates "Dune Messiah" on parem kui "Dune". Seda peamiselt selle pärast, et käesolevas teoses on siiski mingit tähelepanu pööratud või siis üritatud pöörata inimesele maailamvisiooni kõrval. DM on Pauli näitel lugu indiviidi ja ühiskonna kokkupõrkest, samas pole asi veel sedavõrd totraks muutunud, nagu "Düüni lastes". "Dune Messiah" on kolemst esimesest sarja teosest minu meelest parim, edasisi järgesid aga pole mul aga pärast "Düüni lapsi" mingit kavatsust lugeda. Mis muidugi kehtib kogu sarja kohta, on teadusliku maailmapildi eiramine -- ghola näiteks on bioloogiline mõttetus.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin ca 5 aastat tagasi läbi soomekeelse “Düüni messiase”. Täiendas küll sarja maailma, nagu kindlasti ka iga järgnev teeks. Olen rahul, et soome keelde pole neid järgi rohkem tõlgitud ja loodan, et eesti keelde isegi seda ei tõlgita. Raamatul pole viga, aga seetõttu jääks nii mõnigi olulisem ilmumata. Kellele sari kolksatas, see leiab võimaluse need ingliskeelsetena läbi lugeda. Meelsamini loeksin eesti keeles neid kirjaniku romaane, mis talle endale rohkem meeldisid (“Santaroga Barrier”, “Hellstrom’s Hive”). Ja ei ole mingit huvi muude “Düüni” järgede vastu. Seepärast 3.
Teksti loeti soome keeles

Kindlalt etem teos, kui Dune I, kuigi keeleliselt ehk no~rgem. Tegemist ongi rohkem filosoofilise teosega ja eelmise raamatu lahtiste otsade kokkuto~mbamisega. Minu jaoks leidis selles raamatus ko~ik lahenduse, ja Pauli isik sai lahti seletatud. See raamat pole mitte planeet Arrakisest, mis esimeses raamatus nii tähtis, vaid inimestest, fremenitest ja nende saatusest. Ja see saatus ei olnud mitte lilleline, kogu Messiah oli ise halvaendelise, hukatusliku alatooniga. See hukatus ei olnud mitte otseselt surm, aga surmagi ho¤gu vo~is seal haista. See teos meenutas Kristuse lugu... Mitte ilmaasjata polnud tal selline pealkiri. Läks ju Jeesuski vastu oma saatusele, seda teades. Läks teiste päästmise nimel, aga kas teadis ta ette, kui paljusid tal päästa o¤nestub? Ja veel teinegi kysimus on selles teoses - kas inimkonna aitamine, tema geenide segamine suures tapmises oli ikka hea, kui sellega kaasnes säärane vägivald, so~ge fanatism ja ohvrite hulk, mis universumis seninägematu ning ennekuulmatu? Ehk... Kas inimkonna huvid ikka kaaluvad yksikisikute, miljonite, tuhandete, sadade, vo~i isegi yhe inimese huvid yles? Ehk teisiso~nu - kumb on tähtsam - kas isik vo~i yhiskond? Ahjaa, selles raamatus oli kindlasti ka yks väga huvitav täiendus - Bene Tleilax - millest kyll vaid vihjeid, ent mis sellest hoolimata raamatule mo~jus kui sool supile. Ahjaa, erinevalt sellest esimesest Dune`st näis see teine kenasti to~lgitav olevat. Ja see raamat jääb mulle meenutama neid sygiseseid vihmapäevi, bussiootamist ja jalutuskäike Tartust Viljandi suunas ja vastupidi. Selle teevaeva vähendamise eest jään Herbertile ikka tänulikuks...
Teksti loeti inglise keeles

Pole sellel "Messiasel" viga midagi.Teistest järgedest ei tea,aga see on vägagi loetav.Intriige jagus rohkemgi,kui "Dyyni".Salakaval kujumuutja Bene Tleilaxist,Dyynist alguse saanud verine genotsiid teisitimötlejate kallal,Pauli vöimetus asja muuta,elluäratatud Duncan Idaho,kellele on sisse programmeeritud soov tappa Paul,arveteöiendamine vaenlastega...Neist teemadest oskas Herbert kirjutada suurepärase teose.Järgmised järjed pidid kuulu järgi olema ainult die-hard fännidele.
Teksti loeti soome keeles

Teine osa on esimesest oluliselt raskemini loetav. Eriti avaldub see dialoogides, kus iga väljaöeldud lausega kaasneb pikk seletus, mida ütleja sellega tegelikult mõtles ning kuidas teised sellest aru said.
Aga tubli tükk lugemist sellegipoolest.
Teksti loeti inglise keeles

Võib-olla saaks isegi kõrgema hinde, aga esimese osa taustal mõjub romaan üsna kohutavalt. Väide majesteetliku suurejoonelisuse kadumise kohta on üsna õige. Monumentaalseid lahingustseene, hoogu ega suurejoonelist värvikust teoses pole, lugu baseerub valdavalt siseruumides toimuvatel dialoogidel. Esimeses osas sümpaatse kangelasena mõjunud Paul Atreidesest on saanud hädapätakast massimõrvar, kelle juhitud d˛ihaad väljub täiesti ta enda kontrolli alt. Vilets järg heale raamatule, a la "Asum ja Maa" . Sa issake, milline see kolmas osa veel tuleb?!
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes sama nauditav kui Düüngi esmakordselt - milline intriigide pundar ja järjest koomale tõmbuv silmus... Väga põnev!
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pean tunnistama, et võtsin Frank Herberti “Düüni Messia” kätte kahesuguse tundega, sest olin kuulnud et suurepärase romaani järjed pidid esimesest raamatust kõvasti nõrgemad olema. Samas eo saanid kohe mitte ka lugemata jätta, sest “Düün”, mida lugesin 6 aastat tagasi, on siiamaani minu meelest üks parimaid sf-romaane. Ja pettumust ei valmistanud ka “Messias” – selle raamatu kohta olevad kuuldused osutusid küll põhjendamatuiks. Minu meelest on “Messias” “Düüni” võrdväärne järg, kus sõlmitakse kõpuni esimese osa probleemid – küsimus võimust, prohvetlusest, jumala mängimisest ja usust üldse (Pauli liin). Muidugi pole siin sellist mastaapsust (nagu esimeses osas oli vajalik maailma väljajoonistamisel) ega hoogu, millega sündmusi kirjeldatakse. Aga ei peagi olema, sest “Messia” tegevus toimub lühikese aja jooksul juba kindlakskujunenud laval. “Düün” ja “Messias” moodustavad kokku Muad´ dibi diloogia, kus teine raamat on epiloogiks. Mahult on ta küll kasinam, aga mitte sisult. “Messias” on esimese raamatu hoogsa tegevusega võrreldes koll suisa kammerlik teos, kuid just seetõttu tulebki ehk esile tema sisuline tõsidus. Ja stiililt tõeline noir (Pauli ennustuse täitumine). Igatahes oli “Düüni Messias” mulle tõestuseks Herbertist kui heast romaanikirjanikust ja filosoofist, samas kui sarha avaraamat tutvustas autorit vägeva ja targa visionäärina. Kavatsen läbi lugeda ka teised düüno-sarja raamatud – olgu nende tase siis missugune tahes. Ilmselt olengi mina see die-hard fänn.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei arvaks, et "Düüni Messias" sarja avaromaanile palju alla jääks. Kuigi siin puudub "Düüni" mastaapsus ja suurejoonelisus, mida oli vaja selle eriti keerulise ja omapärase maailma ning olustiku ülesehitamiseks, on tegu siiski peaaegu sama nauditava lugemisega. Raamatu sündmus toimub umbes kümme aastat peale "Düüni" lõppu, kuigi tundub, nagu jätkuks ta kohe pärast selle lõppu. Kõik "Düünis" lahtiseks jäänud otsad seotakse ilusti ja eriliste üllatusteta kinni, aga see ei võta ära põnevust. Veidike etteaimatava lõpuga, aga siiski tugev viis.
Teksti loeti eesti keeles

Düün on Messiasest siiski parem ja seepärast tuleb hindeks neli. Neli ka selle pärast, et teoses pole seda värskust mis oli Düünis ja ehk oleks sobinud Düün ilma pikema loota.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav oli lugeda dialooge, kus nad kõnelesid nii, et seda pidi autor pidevalt kommenteerima mida nad tegelikult ütlesid. Lisaks kõrbekultuuri läbiv mõju. Väga omapärase atmosfääriga raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Düün oli hea raamat. Väga hea, kui aus olla, kuid millegipärast meeldis mulle "Düüni messias" natuke rohkem. Mulle tundus "Messia" sisu kuidagi sügavam ja tõsisem ning ka kurvem. Kui viriseda, siis selle koha üle, kus ilmneb Pauli laste eneseteadvus. Pisiasjad, muud ei midagi. Hea raamat!
Teksti loeti eesti keeles

Kogu romaan on üks igav ühe vandenõu kroonika. Sekka on põimitud "sügavat" filosoofiat, mis aga lähemal vaatlusel osutub lihtsalt heietamiseks.Hindeks ei pane ma "ühte" ainult seepärast, et paadunud pessimistina usun: saab veel halvemaks minna ning nii pole mul järgede hindamiseks lihtsalt enam skaalal palle...
Teksti loeti eesti keeles

"Düüni messias" muutus iga leheküljega üha igavamaks ja igavamaks. Kui alguses oli hea lugeda siis lõpusirgel keerasin lehti aeglaselt ja raskelt kui terasplaate. Emode koloonia kuubis. Nutt hala ja häda, raske saatus mis rõhub tinase raskusega kõiki tegelasi kõrbeliiva, valu vaev ja õnnetus, segasevõitu sonimine, mitte midagi ütlev tarkapanek jne. Isegi Eestis pole elu selline ugri-doom. On ikka kindel, et Frank Herberti asemel pole seda raamatut kirjutanud hoopis mõnie eestlane kunagi 80-90nendatel aastatel ?

Tahaks Paulilt küsida, et mida sa ennast siis imperaatoriks tegid kui nüüd nii kuradima ettekujutlematult paha on ? Lasnud vanal imperaatoril valitseda edasi ja istund oma tolmund kõrbekoopas nagu nui. Nüüd nagu vedel seesamune rannaliival, ei saa istu ega astu. Iga hetk nutuvõru ümber suu. Jeesus oli Muad`Dibi kõrval optimistlik vennike.

Saan aru, et selle raamatu mõte on öelda - hoolimata idealistlikust kangelasest, kellelekõik esikteoses kaasa elasid, ja tema motiividest, tekib võimu ja bürokraatia lisandudes külm riigimasin. Aga see mõtteiva on nüri, kulunud ja liiga pikaks venitatud! Esimese osa ladususega ei anna võrreldagi.See kõik, mis tegi "Düüni" eriliseks, pekstakse messiases maha ja antakse asemele mingi ebamäärane asi, millesarnaseid on kirjutatud leegion.

PS: Ei pane ühte samadel põhjustel kui Andreas. Usun samuti, et võib veelgi halvemaks minna ja reserveerin madalaima hinde Dune edaspidistele järgedele (nendele mida ka fännid viletsateks peavad).
Teksti loeti eesti keeles
x
tess
04.05.1975
Kasutaja rollid
Viimased 15 arvustused:

nojah ei teagi kohe kuidas alustada...lugesin seda raamatut aastaid tagasi, vahepealse aja viibisin vaimustunud seisundis promodes raamatut kõigile tuttavatele...uuesti üle ei lugenud - lükkasin raamatu uuesti kättevõtmist nii kaugele kui suutsin...ja kui nüüd hiljuti uuesti üle lugesin, siis tabas mind ootamatu shokk...mind tabas hunnik ebausutavusi, lehekülgede kaupa patriootilist ja propagandistlikku möla...peab muidugi ausalt tunnistama et sinna sisse oli põimitud ka hulganisti häid ideid, mis paraku leidsid oma surma sellesama möla tekitatud tülgastuses...ühesõnaga olen pettunud ja kurb...ja õnnelik, et võtsin teose raamatukogust, mitte ei ostnud rahapuudusel poest...
Teksti loeti eesti keeles

Nii. Siin ma siis olen - elan juba kuu aega Edinburghis, korteris, mis on täidetud H.P.Lovecrafti teostega ja loen Pratchettit. Probleem selles, et Lovecraft meeldib mulle rohkem kui väga, Pratchettit tarbin aga aeg-ajalt igavuse peletamiseks. Edinburgh on kummaline linn - pealtnäha ilus(ilus kohe kindlasti) ja sõbralik, kuid kui siin pikemalt ringi jalutada, siis hakkab kuskilt läbi imbuma tunne, et kohe-kohe kui sa läbid m7otilde;ne vale värava kukud otse pimedasse keskaega. See on ka põhjus, miks ma ei suuda lugeda Lovecrafti - kui ma õhtul koju jõuan ja enne magaminekut veel natuke raamatut loen, siis ma lihtsalt suren õudustundest, kui ma yritan pärast magama jaada :-). Nii ma siis loen Pratchetti, mida korteris ka leidus täpselt selle yhe raamatu jagu. Mõned taitsa head kohad selles ju leidusid aga jäi siiski kehvapoolseks. Ma mõtlen seda, et tavaliselt naeran ma Pratchetti teosteid lugedes rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Raamatut lugedes sattusin kordamööda vaimustusse ja siis hakkas jalle igav. Moned kohad meeldisid väga ja teised ysna proportsionaalselt yldse mitte. Tyytud olid näiteks pikaksvenitatud kirjeldusest sellest kuidas Bean ikka ventilatsioonishahti ara mahub ja ylepingutatud seletused tema intelligentsuse kohta. Kuid sellest hoolimata nauditav raamat eriti alguses - eriti meeldis kõik see, mis toimus rotterdami tänavatel. Kahjuks ei saa öelda seda raamatu lõpu kohta - viimane lehekulg oli tylgastav.
Teksti loeti inglise keeles

Tavaliselt kui raamat mulle väga meeldib, läbin ma selle võimaluse korral yhe hingetõmbega või vähemalt nii kiiresti kui suudan. Seda raamatut lugesin paarikymne lehekylje kaupa ja kindlasti mitte selle tõttu, et raamat ei meeldinud vaid nautides seda, kui midagi hõrku ja kallihinnalist.

Lihtsalt Maria ja Arnold Schwartzenegger tundusid vene kontekstis oma ebareaalsuses ylireaalsetena, sest kahtlustan, et pooltele Venemaa inimestele on nad just nagu pereliikmed. Kui käisin mõned aastad tagasi Siberis, siis teatas yks handi vanamees vaadates põlgliku näoga peale lemmikseriaali telekas algavat head prantsuse filmi - "see jama mulle kyll ei meeldi, aga vat Arrrnold Schwarznegger...". S.t suurel Venemaal on kõik võimalik ykskõik kui ebareaalne see ei ole, kokaiini pole vajagi.

Teksti loeti eesti keeles

Hea näide sellest, kuidas tõeliselt hea kirjandus(ja mitte ainult kirjandus) ei vaja klassifitseerimist - suurepärane ka nende jaoks, kes ulmekirjandust näpuotsagagi ei puuduta ja kes ei tule iial selle peale, et seda teost ulmezhanri alla liigitada.
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli tegemist hea ladusa meelelahutusega - miski otseselt ei häirinud ja samas tippteoseks ei pea. Tydruk oli sympaatne ja see, kuidas olid seotud tänapäev ja Atlantis loogiline. Njah teist korda vist ei loeks, vähemalt mitte niipea.
Teksti loeti eesti keeles

Vaga kehv lugemine - naistekas ainult sel juhul kui nii nimetada lihtsalt halba kirjandust(mida vist tehaksegi). Laialivalguv tegevus, arusaamatud karakterid ja lihtsalt palju rumalaid inimesi. Tegevusse on toodud palju tarku ja võimukaid naisi, kellest viimane kui yks kaituvad lõpuks nagu kamp idioote. Vähemalt mõni neist oleks võinud säilitada lõpuni oma tugevuse - asi on lihtsalt ebausutav ja nõme. Meessoost kontingent pole palju parem - Artur käitub nagu lammas ja ylejäänud kamp on lihtsalt tyytu. Jutt on pikk ja venib nagu kumm, tabasin ennast ysna tihedalt vaatamas, et kui palju veel raamatu lõpuni lehekylgi jäänud on. Noh, vähemalt nii palju kasu sellest ajaraiskamisest, et edaspidi käin selle autori "loomingust" kauge kaarega mööda.
Teksti loeti eesti keeles

super...seda enam et oli ka õudne. tavaliselt mind õuduskirjandus ei kõiguta aga see teos ajas vahepeal värinad peale kyll - arvatavasti eriti selle ykskõikse tooni pärast. ja snuff ning ah kassi nime olen unustanud olid tõeliselt sympaatsed.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost juba tykk aega tagasi - see meeldis ka siis, aga mitte nii, et oleks viitsinud arvustada. Nyyd on see raamat minu hinnangu järgi sattunud nende hulka, mis ei jää lihtsalt looks iseenesest, vaid millel on tekkinud seosed muude teemadega millega ma tegelen ja mille vastu huvi tunnen. Selliste tingimuste ilmnemisel tavaliselt minu jaoks nende teoste võlu kasvab.

Keegi mainis siin, et ükski süsteem ei suuda lõpuni mõista isegi enda toimimist - inimene aga lisaks sellele, et ta ei mõista iseenese toimimist kohkub surmani(või lakkab toimimast/olemast) siis kui ta iseenda lahtiharutatud süsteemi ninapidi sisse pista.Lem on lahti harutanud inimese teadvuse ja pannud ta seisma peegli ette, mida käesolevas teoses esindab planeet Solaris. Planeedil realiseerub see, mida inimesed mõtlevad. See, mida nad ihalevad, aga samas kõige rohkem kardavad - soovid, mis on maetud kõigi teiste mõtete alla, sest inimene pole reaalsuses suuteline neid aktsepteerima, kuigi ta elu keerleb nende/selle ümber. Käesoleva teose peategelane ei ole ihalenud oma trauma järele, milleks on ta naise surm, kuid kuna ta tunneb ennast süüdlasena on see mõte temas kõige domineerivam ehkki peidetud. Solaris annab talle tema kõige domineerivama mõtte. Romaanis Solarise poolt elustatud naine on mehe süütunde kehastus.Eelneva skeemi järgi võib siis ka paika panna koletusliku neegrinaise-aphrodite ilmumise olemuse. Kujutletu võib reaalses reaalsuses osutuda millekski, millega inimene kunagi ei tahaks kokku puutuda. Inimene on toodud liiga lähedale sellele, mis peaks jääma tast eemale. Hirm tekib siis kui olla objektile liiga lähedal - nauding peab olema kättesaamatu.

Noh, ühesõnaga avastasin, et psühhoanalüüs on kohutavalt põnev teema :) ja eelpool mõnes arvustuses väidetu nagu oleks teos psühholoogiliselt ebausutav ei pea paika (loe Lacani).

Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt nauditav raamat, kus alustuseks ilmub yhes tsirkuseetenduses välja suur purpurpunaste tiibadega naine, kes räägib ajkirjanikule oma kummalise eluloo. Raamatu teises osas toimub tegevus Venemaal, kuhu tsirkusele ja seal esinevale kummalisele lind(ingel)naisele on ajakirjanik järgnenud. Põnev ja naljakas on jälgida kuidas kirjeldab Venemaa olusid ja Siberit ning seal elavaid rahvaid inimene, kes pole sinnakanti arvatavasti iialgi sattunud. Kuigi kirjeldused vahepeal tõesti väga kummalisteks lähevad, on Venemaa avarustes toimuv reaalseltki niivõrd mystiline, et olen nõus sellest igasuguseid kirjeldusi tõe pähe võtma - ka Carteri omi.
Teksti loeti eesti keeles

kui kõik kohe ausalt ära rääkida siis oleks tahtnud panna veel kehvema hinde kui kolm aga kaks tundus jälle liiga madal...nii et las jääb siis kolm.olen ka pisut yllatunud eelmiste arvustajate positiivsusest - päris õudne on tulla ja hakata tõrva mee sisse tilgutama aga mis teha.

hoolimata negatiivsest sissejuhatusest arvan ma et kui selle raamatu kallal natuke tsensuuri rakendada siis kõlbaks see päris hästi sarja 10 pluss s.t eelkõige nooremaealistele mõeldud kirjanduse hulka...hea kerge lugeda, mõtlema ei pane - vahva ajaviitekirjandus teismelistele.

kaks väikest alustassisuurust riiki (millest yhest on ainult serv näha) kus tegevus toimub on lisaks väiksusele veel kohutavalt igavad - kirjeldatul puudus igasugune sügavus ja falkoonia jäi riigiks kus asus yks kõrts, loss ja natuke metsa ning mägesid ...ainukesed elus tegelased tundusid olevat kimmo ja tema skorpionid ning tules põlev baiita. viimane kyll kahjuks ka ainult sinnamaani kus selgus et ta oli oma meest väga armastanud - see fakt muutis kahtlustäratavaks romaani kandva needuseidee...ma arvan et surmahirmus naisterahvas pigem hyyab oma armastatut appi ja viimaste hingetõmmetega kas neab oma tapjat või kinnitab oma armastust kallimale mitte ei sajata teda

noh igal juhul on mul tunne et hargla puhul on kõik just nii lihtne kui näib ja mul on tugev kartus et täide on läinud mu eelmisel aastal vargsi mõeldu - kas mingil hetkel kvantiteet kvaliteeti yletama ei hakka...tuleb ju autorilt jutte nagu vändrast saelaudu.

Teksti loeti eesti keeles

siin keegi juba ytles et hubbardi puhul peab ära kannatama k6ik need imalad kiidus6nad mis ymber ta raamatute kootud on - need on nii kohutavalt tyytud ja valmistavad ette k6ige halvemaks...6nneks siiski nii ei olnud - täitsa loetav raamat kui k6rvale jätta ylespuhutud toon ja seda oli ka tunduvalt vähem kui "v6itlustanner maa"s mille teine osa muutus nii n6medaks et kolmandat pole viitsind kätte v6ttagi...leitnant iseenesest täitsa huvitav kuju...raamat saab minu poolt sellise tugeva kolme mis olevat parem kui n6rk neli-nii ytles vähemalt minu kuri matemaatika6petaja kui tahtis tunnistusel mu veerandihinnet ära rikkuda
Teksti loeti eesti keeles

ei olnud yldse hea ja 6udne ka mitte...olin valmistunud t6eliseks 6uduseks mida lubasid raamatutagakaane kiidus6nad ja ei tahtnud hakata raamatut lugema 6htul yksi kodus olles-kui ma seda siis l6puks tegin(sest midagi muud polnud hetkel lugeda) tabas mind t6eline pettumus...v6imalik et p6hjus oli t6lkes sest enamik kes raamatut kiidavad on seda lugenud mingis muus keeles...aga igal juhul on eestikeelne variant MINU arvates täielik jama......oeh nyyd 6nnestus kogu oma solvumine välja valada sest seda ma olin peale selle raamatu lugemist-solvunud
Teksti loeti eesti keeles

vau - minu esimene arvustus baasis...sellegipoolest yritan läbi saada ilma lapsepõlvekirjeldusteta - ilma nendeta ei tule mu arvustus kahjuks kindlasti nii pikk kui jyrkal aga kes teda ikka yletada suudaks isegi kui yritaks :-)...raamatut hindan max-hindega lisaks sellele et see mulle lihtsalt meeldis kahel põhjusela) raamat on selle jaoks et tavapäraselt mulle meeldida tõesti liiga paljusõnaline ja "lendlev" ja müstikat täis topitud aga kui ma selle yle virisema hakkasin avastasin et olin yhe hooga läbinud 300 lehekylge ja tegelikult vingusin selle pärast et mul oli kõht tyhi b) kui kaanel ei oleks kirjaniku nime olnud oleks raudselt arvanud et see on tõlketeos - enamik eesti kirjanikke nii kirjutada ei suuda...mingi maalähedus kumab alati läbi isegi kui seda on proovitud vältida...kui nyyd urgitsema hakata siis vigu leiaks kindlasti...aga pole tahtmist...raamat andis meeldiva elamuse ja see on vist peamine...ja siis see mille keegi juba ära märkis - ma ei ole kunagi tabanud vajadust raamatut 3 meetri kauguselt lugeda aga millegipärast on osad kirjastused veendunud selliste lugejate olemasolus...milleks muidu see hiiglaslik shrift
Teksti loeti eesti keeles