Romaan võitis 1998.a. parima õudusromaani tiitli "Locuselt" ja HWA`lt. Wõrgus sellele kirjutatud lugematu arv retsensioone ja ülevaateid. Peetud Kingi viimaste aastate üheks parimaks, jne.
Mike Noonan on Maine`s elav thrillerikirjanik (mida muud Kingilt oodata olekski!). Äkitselt sureb tema naine ootamatu südameataki pärast. Noonanit tabab kirjanikukramp - neli aastat ei saa ta ühtki rida oma tekstiprotsessoriga enam kirjutada ja hoiab oma nime kuumana varem kirjutatud avaldamata asjadega. See - sissejuhatus - on ka romaani üks huvitavamaid osasid. Juttu siin palju ka tegelikest kirjanikest (Koontz, V.C.Andrews, jpt.); USA kirjastamise ja raamatubestsellerduse varjuküljed; pisut irooniat jne.
Parim epsiood siin on viide kellegile Noonani naabruses elavale enesetapu sooritanud kirjanikule Thad Beaumont`ile. See ju Kingi "Dark Halfi" päätegelane. Seega ei pidand vennike kahestumisest tulnud õudust üle. Lisaks saame ka teada, et tegevus toimub samas maailmas - sellises, kus igasugused õudused võimalikud.
Noonani unedesse ilmub ikka tema suvimaja Maine`i kolkas, miski nagu kutsuks téda sinna. Ta lähebki ja avastab üsna mitmeid unenägudest mällu sööbinud seiku, mida ta ei saanud ju teada! Üsna varsti ja üsna kergelt lepib Noonan sellega, et tema surnud naine teda kummitab ja midagi öelda tahab. Aga mida?
Ümbruskonnas elab kena noor lesk oma väikese tütrega, kelle vanaisa - psühhopaadist miljonär - viimast emalt kohtu kaudu üles otsa tahab (USA`s selline teguviis täiesti legaalne, nimetus child custody). Noonan armub naisesse ja asub võitlusse. Kummitab aga üha võimsamalt edasi.
Noonan saab varsti teada, et tema abikaasa käis salaja surma eel tihti nende suvimajas; ajas seal mingeid asju; nuuskis midagi; tuhnis üles mineviku saladusi. Midagi üsna jubedat on kunagi seal asulas juhtunud, midagi, mida mäletatakse aga varjatakse. Kummati hoomab Noonan, et kõiges toimuvas on tal mingi roll, ta peab päästma oma armastatu ja jõudma selgusele, mis siis 80 aastat tagasi õieti juhtus.
Mõnus on ka Noonani detektiivitöö kummituste märkide alusel kunagist roima paljastades - on asjalikke ja nauditavaid põnevusvõtteid. Kohati on lugu väga liigutav ja hingesööbiv. Kohati... On nähtud romaanis Clintoni rezhiimiaegse USA hirmude kajastusi (40-ndates mehe kiindumus 20 aastat nooremasse neidu; advokaatide tegelik võim; perverssed, ainult raha võimul "õigust" mõistvad kohtud; child custody kogu oma eurooplasele mõistetamatus perverssuses; jne.)
Sisust rohkem ei kõnele. Ütleme lihtsalt, et tegu ühe kummituslooga. Miks "kolm"? Kahel põhjusel. Esiteks, on TÄIESTI SELGELT romaani 100-150 lehekülge venitatud. King lobiseb. Lobiseb kirjanduslikult hästi - ei vaidle - kuid liiga palju! Algajal kirjanikul palutaks kirjastuses sellisest romaanist ca 1/5 maha kratsida... King aga andku takka, mida paksem, seda uhkem. Teiseks ei meeldinud mulle isiklikult see sodomiitlik stseen, millest kogu õudus kunagi alguse sai. Sellest hõngub jälle seda nii vastikut 90-te poliitilist korrektsust; King tahab siin anda oma panuse rassismi-vastasesse võitlusesse, olla moodne ja päevakajaline. USA-s ta seda võibolla ongi...
Stiil on hea, ideed kah osaliselt. King on nüüd küps kirjanik koos kõige selle juurde kuuluvaga. See tähendab - ta ilmutab kulumise märke.
Mike Noonan on Maine`s elav thrillerikirjanik (mida muud Kingilt oodata olekski!). Äkitselt sureb tema naine ootamatu südameataki pärast. Noonanit tabab kirjanikukramp - neli aastat ei saa ta ühtki rida oma tekstiprotsessoriga enam kirjutada ja hoiab oma nime kuumana varem kirjutatud avaldamata asjadega. See - sissejuhatus - on ka romaani üks huvitavamaid osasid. Juttu siin palju ka tegelikest kirjanikest (Koontz, V.C.Andrews, jpt.); USA kirjastamise ja raamatubestsellerduse varjuküljed; pisut irooniat jne.
Parim epsiood siin on viide kellegile Noonani naabruses elavale enesetapu sooritanud kirjanikule Thad Beaumont`ile. See ju Kingi "Dark Halfi" päätegelane. Seega ei pidand vennike kahestumisest tulnud õudust üle. Lisaks saame ka teada, et tegevus toimub samas maailmas - sellises, kus igasugused õudused võimalikud.
Noonani unedesse ilmub ikka tema suvimaja Maine`i kolkas, miski nagu kutsuks téda sinna. Ta lähebki ja avastab üsna mitmeid unenägudest mällu sööbinud seiku, mida ta ei saanud ju teada! Üsna varsti ja üsna kergelt lepib Noonan sellega, et tema surnud naine teda kummitab ja midagi öelda tahab. Aga mida?
Ümbruskonnas elab kena noor lesk oma väikese tütrega, kelle vanaisa - psühhopaadist miljonär - viimast emalt kohtu kaudu üles otsa tahab (USA`s selline teguviis täiesti legaalne, nimetus child custody). Noonan armub naisesse ja asub võitlusse. Kummitab aga üha võimsamalt edasi.
Noonan saab varsti teada, et tema abikaasa käis salaja surma eel tihti nende suvimajas; ajas seal mingeid asju; nuuskis midagi; tuhnis üles mineviku saladusi. Midagi üsna jubedat on kunagi seal asulas juhtunud, midagi, mida mäletatakse aga varjatakse. Kummati hoomab Noonan, et kõiges toimuvas on tal mingi roll, ta peab päästma oma armastatu ja jõudma selgusele, mis siis 80 aastat tagasi õieti juhtus.
Mõnus on ka Noonani detektiivitöö kummituste märkide alusel kunagist roima paljastades - on asjalikke ja nauditavaid põnevusvõtteid. Kohati on lugu väga liigutav ja hingesööbiv. Kohati... On nähtud romaanis Clintoni rezhiimiaegse USA hirmude kajastusi (40-ndates mehe kiindumus 20 aastat nooremasse neidu; advokaatide tegelik võim; perverssed, ainult raha võimul "õigust" mõistvad kohtud; child custody kogu oma eurooplasele mõistetamatus perverssuses; jne.)
Sisust rohkem ei kõnele. Ütleme lihtsalt, et tegu ühe kummituslooga. Miks "kolm"? Kahel põhjusel. Esiteks, on TÄIESTI SELGELT romaani 100-150 lehekülge venitatud. King lobiseb. Lobiseb kirjanduslikult hästi - ei vaidle - kuid liiga palju! Algajal kirjanikul palutaks kirjastuses sellisest romaanist ca 1/5 maha kratsida... King aga andku takka, mida paksem, seda uhkem. Teiseks ei meeldinud mulle isiklikult see sodomiitlik stseen, millest kogu õudus kunagi alguse sai. Sellest hõngub jälle seda nii vastikut 90-te poliitilist korrektsust; King tahab siin anda oma panuse rassismi-vastasesse võitlusesse, olla moodne ja päevakajaline. USA-s ta seda võibolla ongi...
Stiil on hea, ideed kah osaliselt. King on nüüd küps kirjanik koos kõige selle juurde kuuluvaga. See tähendab - ta ilmutab kulumise märke.