Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Terry Pratchett ·

Maskerade

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Maskeraad»
Tallinn «Varrak» 2005 (F-sari)

Sarjad:
  • F-sari
Hinne
Hindajaid
2
4
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (8)

Võrreldes raamatuga "The Colour of Magic" on see täiesti keskpärane, kohati isegi igav. Peaasjalikult on tegu Ooperifantoomi paroodiaga ja see teosele kasuks ei tule. Kes on Ooperifantoomi lugenud, teab niigi, millest jutt käib, kes pole, see lugegu, sisu ma siinkohal kokku võtma ei hakka. Ainukeseks erinevuseks on see, et tegevus toimub tuntud lamedal maal ja tegelased on seetõttu ka vastavad (nõiad jms). Pettumuse tõttu panin kolme, ega ta kahte väärt kah polnud.
Teksti loeti inglise keeles

Nohjah. Ega ta nyyd _nii_ hull ka ei olnud. Võibolla mitte just Discworldi seeria parimate hulgast.. aga lahe lugemine sellegipoolest. Sai just peale lugemist uuesti Ooperifantoomi kuulatud. Ja paralleelselt Pratchetti paroodia peale mõeldes võttis ikka mitmes kohas mõnusalt muhelema. Originaali peategelased etendasid paroodias kyllalt sekundaarseid rolle. Christine - infantiilne blondiin, kes laulda eriti ei oska, kyll aga on iseäranis fotogeenilise väljanägemisega. Andre - undercover salapolitseinik, kes tegeleb klaverimängijaks maskeerunult Fantoomi juhtumi uurimisega. Juurde olid toodud varasematest Discworldi lugudest tuttavad Granny Whetherwax ja Nanny Ogg. Ja loomulikult viimase pirakas piraadimoeline kõuts Greebo. Mõned kohad ehk vajusid pisut ära. Aga pettuda mul selles raamatus kyll ei õnnestunud.
Teksti loeti inglise keeles

Palju parem, kui eelnevatl eesti keeles ilmunud "orikavana". Tegevus oli palju paremini seotud ja hoogsam.
Sisu oleks aga võinud rohkem olla ja sisaldada rohkem erinevaid teatriteemalisi nalju. Õudselt tüütavaks osutus umbes 10x erinevas sõnastuses korrutatud nali: "teater on kaose koda" vms.
Teksti loeti eesti keeles

Suurt midagi ette heita ei ole, kuid samas pole ka midagi, mis võiks kuidagi eriliselt meelde jääda. Tunne umbes samasugune, nagu pärast mõne Remarque`i romaani lugemist - hea kvaliteediga massitoodang. King näiteks produtseerib palju parema kvaliteediga massitoodangut.
Teksti loeti eesti keeles
x
Alo Vanatoa
1971
Kasutaja rollid
Viimased 8 arvustused:

Süzheest lühidalt. Tegevus toimub enam-vähem paralleelselt 1958. ja 1985. aastal. On nii, et 1958. aastal toimub ühes Maine osariigi linnas hulgaliselt mõrvu ja jääb kadunuks palju lapsi. Noh, siis saavad kokku seitse nii 11 - 12 aastast tatikat, kes on kuidagimoodi asjaga kokku puutunud ja hakkavad mõtlema, mis värk on. Ja saavad aimu, kes kogu asja taga on. Sama jama kordub `85 aastal ja siis tulevad need samad tüübid uuesti kokku, et asi ära lõpetada. Täpsemalt lugege juba ise, igatahse on selge, et mingi maniakiga tegemist pole, King ju ikkagi.Peab ütlema, et seni loetud asjadest jättis see nagu kõige parema mulje, ehkki on natuke liiga pikk (loe: paks) ja läheb seetõttu tiba tüütuks. Oleks 10-punkti süsteem, paneks 9 aga et pole, siis viis.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, probleem on selles, et ma ei suuda kuidagi professionaalset kretinismi vältida. Tee mis sa tahad, ikka hakkad mõtlema selle peale, kuidas ja kui vabalt vend ikka teooriaid tõlgendab. Pealegi sai kunagi teema kohta seminar peetud ja asja analüüsitud (selle teose bioloogilise osa aluseks olevaid artikleid koguni loetud) ... Bioloogi seisukohalt tundub asi kohati lausa loll. Aga see selleks. Raamat iseenesest mulle meeldis. Mitmel põhjusel. Esiteks oli matt kaunis adekvaatne ja omal kohal. Teiseks, peamistest põhitõdedest oli ikkagi kinni peetud. Ja põnev oli ka, mäletan, et pärast mingit eksamit lugesin puhkuseks ühe jutiga läbi. Filmile paneks isegi 4+, peaasjalikult efektide pärast. Pole varem nagu tähele pannud, et keegi oleks viitsinud silmarefleksi mingil kollal piisava adekvaatsusega kujutada.
Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes raamatuga "The Colour of Magic" on see täiesti keskpärane, kohati isegi igav. Peaasjalikult on tegu Ooperifantoomi paroodiaga ja see teosele kasuks ei tule. Kes on Ooperifantoomi lugenud, teab niigi, millest jutt käib, kes pole, see lugegu, sisu ma siinkohal kokku võtma ei hakka. Ainukeseks erinevuseks on see, et tegevus toimub tuntud lamedal maal ja tegelased on seetõttu ka vastavad (nõiad jms). Pettumuse tõttu panin kolme, ega ta kahte väärt kah polnud.
Teksti loeti inglise keeles

Kogumik klassikalisi õudukaid, kus tegevuses on iidsed jumalad, nii ürgsed, et olid siin (ja ilmselt ka kusagil mujal universumis) juba ammu enne inimest ja inimeste jumalaid. Seetõttu on ka nende olemus absoluutselt teistsugune. Enamus lugudes käib tegevus peamiselt selle ümber, et keegi on leidnud Necronomicon''i nimelise raamatu või tundnud liigset huvi selles raamatus kirjeldatu vastu. Ja siis tulevad talle külalised ... Lovecraft''il on palju järgijaid, kes tema Cthulhu-müütide sarja on edasi arendanud, sellest on kujunenud isegi omaette kultus. Vaatamata kõigele, mida võiks öelda tõlke kohta, on raamat hea. Osta, jäta tuli ööseks põlema ja loe.
Teksti loeti eesti keeles

70 aastat peale kosmoselaeva ''Rama'' leidmist Maalähedaselt orbiidilt on avastatud teine, väliste parameetrite järgi esimesega identne kosmoselaev. Hakatakse valmistuma ekspeditsiooniks. Nagu ikka, ei saada ka siin läbi isikliku kasu saamise motiividel tekkinud salanõuta. Grupp inimesi on sõlminud lepingu, mille kohaselt (ja soodsa rahahulga eest) nad kohustuvad Maale tooma objekte, millest võib materiaalset kasu saada. Ja siis algavad kergelt kriminaalsedki sündmused ... Kui olla aus, siis mulle see raamat nii väga ei meeldinud. Peamiselt põhjusel, et see oli vastikult ebaühtlane (vahest tingitud kaasautorist?) -- korra lubamatult pealiskaudne ja siis jälle sügavuti minev. Ka häiris mõnevõrra see, et mingil maisel arvutigeeniusel õnnestus paari päevaga jagu saada Rama II arvuti koodist ja rahuldaval tasemel opsüsteemi tundma õppida. Aga vaatamata sellele oli raamat igati asjalik ja mis peamine, suutis peaaegu uskuma panna, et on võimalik kirjeldada midagi sellist, mis täielikult puudub meie varasemas kogemuses.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on kirjutatud järjena "Jurassic Park''ile", kuid tunduvalt kehvem (sellest ka hinne ''kolm''). Tegevus toimub InGen''ile kuulunud saarel, kus väljanäituse jaoks sauruseid toodeti. Mõistagi on pärast kompanii pankrotti kõik süsteemid tööst väljas ja saurused vabalt ringi liikumas. Erinevalt Isla Nublar''ist on siin kujunenud erinevate saurusepopulatsioonide vahel tasakaal, kus kiskjad piiravad rohusööjate arvukust ja rohusööjate juurdekasv omakorda kiskjate arvukust. Tegelased on enam-vähem samad, millegipärast on ka selles raamatus kaks last (mind isiklikult see häirib). Lõpplahendus on enam-vähem õnnelik-hoiatav. Raamatu järgi on tehtud ka film (minu meelest 1996. aastal).
Teksti loeti inglise keeles

Teoses (eestikeelse pealkirjaga "Maalt Kuule") kirjeldatakse Baltimore'i laskeklubi liikmete grandioosset plaani kahurikuuli abil Kuule jõuda. Nagu Verne'ile kombeks, kuhjatakse lugeja ette hulgaliselt detailseid arve ja fakte (mõistagi arvestades 19. sajandi teaduse viimaseid edusamme). Raamatul on ka järg, "Autour de la Lune" ("Ümber Kuu"). Minu iskilik mulje on nigelapoolne, kuna puudub see säde, mis leidub tema teostes nagu "Saladuslik saar" ja "20 000 ljööd vee all".
Teksti loeti prantsuse keeles