Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Michael Crichton ·

The Lost World

(romaan aastast 1995)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
3
4
2
0
Keskmine hinne
3.111
Arvustused (9)

Raamat on kirjutatud järjena "Jurassic Park''ile", kuid tunduvalt kehvem (sellest ka hinne ''kolm''). Tegevus toimub InGen''ile kuulunud saarel, kus väljanäituse jaoks sauruseid toodeti. Mõistagi on pärast kompanii pankrotti kõik süsteemid tööst väljas ja saurused vabalt ringi liikumas. Erinevalt Isla Nublar''ist on siin kujunenud erinevate saurusepopulatsioonide vahel tasakaal, kus kiskjad piiravad rohusööjate arvukust ja rohusööjate juurdekasv omakorda kiskjate arvukust. Tegelased on enam-vähem samad, millegipärast on ka selles raamatus kaks last (mind isiklikult see häirib). Lõpplahendus on enam-vähem õnnelik-hoiatav. Raamatu järgi on tehtud ka film (minu meelest 1996. aastal).
Teksti loeti inglise keeles

Tundub, et seda raamatut kirjutades peeti silmas tulevast filmi, sellest ka tobedalt õnnelik lõpp, kus head saavad palga ja halvad malga. Samuti häiris ühe peategelase reinkarnatsioon. Tundus nõrgem, kui Jurassic, kuna polnud värskeid ideid. Algul tundus, et autor püüab evolutsiooni ja väljasuremise teooriaid tutvustada, lõpu poole aga läks filmilikult kiireks tegevuseks, millele oma üllatuseks isegi kaasa elatud sai. Hea meelelahutus.
Teksti loeti inglise keeles

Sisuliselt oli see raamat olemas ainult täne ühele tegurile: Jurassic Parki järgi tehtud film saavutas hullumeelselt suure edu, mulle täiesti arusaamatutel põhjustel. Ma võin oma mütsi nahka panna, kui see niimoodi ei olnud. Põhimõtteliselt oli ju kogu süzee pliiatsist välja imetud! Ma ei suuda kunagi taibata ja mõista kirjanikke, kes kirjutavad oma küllaltki headele lugudele suhteliselt nigelaid järgesid. Ja seda on siinkohal tehtud. Ilmselt ei meeldi mulle selle teose juures eelkõige see, et temas on siiski suhteliselt palju bioloogilisi ebakohtasid, rohkem kui eelnevas. Ja mis on veel tähtsam, minu melest oli siin veel eriti hästi täheldatav asjaolu, et uuema aja Crichton peab oma lugejat rumalamaks, kui ta tegelikult on. Ning ilmselt on see paratamatus.
Teksti loeti inglise keeles

No oli ikke jura küll. "Jurassic Park" (mida ma ka mitte kohe ei austa) oli päris kõva sõna sellekõrval. Sisutu sauruste poolt inimeste taga ajamine ja nahkapistmine. Jurassicas oli vähemalt tehtud asi huvitamaks, kirjeldades kuidas need saurused loodi ja mida sellega saavutada taheti ning sellega oli raamatule vähemalt mõte antud. Kuid edasi Lost Worldi´le asi läks kadus sisu ära ja kontsentreerus rohkem asjatutele tapatalgudele. Pealekauba oleks võinud ju üldse selle raamatu paremini väljamõelda. Rohkem viimistlema ja tegumoele rohkem rõhku asetama. Hea mulje oleks ka jätnud see kui oleks kirjanik vaeva näinud, et idee oleks ilusasti esiletoodud ja mitte kuhugi sügavatesse raamatusoppidesse kaduma jäänud. Olen ka selle kirjaniku ainelisi filme näinud ning need olid veel juramad kui raamatud, vahe oli vaid selles, et filmipuhul oli effekti rohkem ja seda sai n.ö. visuaalselt jälgida.
Teksti loeti Inglise keeles

Kehvem, kui "Jurassic Park", aga lugeda kõlbas. Oli tempokas ja põnevust jätkus lõpuni. Tegelikult tundus, et Crichton on lihtsalt "Jurassic Parki" natuke ümber kirjutanud, midagi uut see raamat küll ei andnud.
Teksti loeti inglise keeles

„Lost World” on ainuke järg, mis Crichton on kirjutanud. Selle põhjuseks on tõenäoliselt „Jurassic Parki” fenomenaalne menu ja sellest alguse saanud saurustekultus, osalt ka Ian Malcolmi tegelaskuju ja mõned ideed liikide väljasuremisest, mis esimeses osas käsitlust ei leidnud. Kui „Jurassicu” teemaks on kadunud liikide kloonimine, siis „Lost Worldi” teaduslikuks tagapõhjaks on just liikide väljasuremise põhjuste üle mõtisklemine – ja need on ka romaani kõige põnevamad leheküljed.

Muidu on tegu päris heal tasemel seiklusromaaniga, mille ülesehituses ja võttestikus midagi uut pole, kuid see mis on, on enamvähem korralikult teostatud. Kurikuulus „InGen” on pankrotis ja kõik selle sahmerdamised sauruste kloonimisega on õnnestunud avalikkuse ees maha vaikida (!). Siiski hakkab meri Costa Rica rannikule uhtuma mingeid kummalisi loomakorjuseid; asja vastu hakkab huvi tundma üks nutikas teadlane nimega Levine, kes kaasab Malcolmi ja peagi selgitatakse välja, et tõenäoliselt oli „Ingenil” kusagil üksiku saare peal ka labor B. Sellele (väljamõeldud) saarele laekuvad siis peagi romaani „head” – teadlased ja neile end kaasa sokutanud lapsed – ja „pahad”, kes esindavad rakenduslikku bioloogiatööstust. Lisaks sellele, et pahad tahavad elusloodusest ainult raha välja väänata, on nad ka moraalses plaanis laostunud.

Kui esimese poole teevad huvitavaks just ekskursid teadusmaailma ja arutelud evolutsiooni ja väljasuremise teemadal, siis teises pooles toimub ainult madin, mis mõistagi lõpeb nii, et häid tegelasi dinosaurused ainult hammustavad kergelt, pahad pistetakse aga üleni nahka.

Samanimeline film on tugevalt viletsam, eelkõige idiootse stsenaariumi pärast – lõpuosas toimuv dinosauruste rüüsteretk Los Angeleses on ju lausa jabur… Raamatus õnneks midagi nii lolli ei ole ja tõtt-öelda kartsin ma romaani pikka aega just lugeda lollaka filmi pärast. Aga nagu Crichtoni puhul tihti – romaan on reeglina filmist kõvasti parem. Tegelaskujude osas on samuti koondamisi ja kohendamisi. Kui raamatus on kaks last – neegripoiss ja valge tüdruk, siis filmi tarbeks on nad koondatud ühte tegelaskujusse ja võite ise arvata, kas see on valge poiss või neegritüdruk.

Teksti loeti inglise keeles

Peale "Jurassic Parki", nii raamatu kui filmi, suurt edu, nõdusid paljud Crichtonilt, et ta kohemaid järje kallal tööle asuks. Crichton küll esialgu keeldus, kuid peale Spielbergi pardale tulekut viimaks soostus. Tulemuseks on raamat nimega "The Lost World", mis igas mõttes jääb oma eelkäijale alla. Samuti pole sellel samanimelise filmiga kuigi palju ühist, sest Spielberg soovis ekraanil näha rohkem möllu. Üldjoontes on tegu suhteliselt keskpärase järjega keskpärasele teosele, mida ei maksa eriti tõsiselt võtta. Sellisel juhul ei pea ka pettuma. Kolm
Teksti loeti inglise keeles

Kui aastate eest loetud „Jurassic Park“ pakkus elamuse (lugeja noorus, teema uudsus/sobivus antud lugejaga), siis see teos oli keskpärane. Lugeda võis, aga võlu puudus. Suuresti võib siin süüdistada ka tehtud/nähtud filmiversiooni.
Teksti loeti inglise keeles
x
Alo Vanatoa
1971
Kasutaja rollid
Viimased 8 arvustused:

Süzheest lühidalt. Tegevus toimub enam-vähem paralleelselt 1958. ja 1985. aastal. On nii, et 1958. aastal toimub ühes Maine osariigi linnas hulgaliselt mõrvu ja jääb kadunuks palju lapsi. Noh, siis saavad kokku seitse nii 11 - 12 aastast tatikat, kes on kuidagimoodi asjaga kokku puutunud ja hakkavad mõtlema, mis värk on. Ja saavad aimu, kes kogu asja taga on. Sama jama kordub `85 aastal ja siis tulevad need samad tüübid uuesti kokku, et asi ära lõpetada. Täpsemalt lugege juba ise, igatahse on selge, et mingi maniakiga tegemist pole, King ju ikkagi.Peab ütlema, et seni loetud asjadest jättis see nagu kõige parema mulje, ehkki on natuke liiga pikk (loe: paks) ja läheb seetõttu tiba tüütuks. Oleks 10-punkti süsteem, paneks 9 aga et pole, siis viis.
Teksti loeti inglise keeles

Jah, probleem on selles, et ma ei suuda kuidagi professionaalset kretinismi vältida. Tee mis sa tahad, ikka hakkad mõtlema selle peale, kuidas ja kui vabalt vend ikka teooriaid tõlgendab. Pealegi sai kunagi teema kohta seminar peetud ja asja analüüsitud (selle teose bioloogilise osa aluseks olevaid artikleid koguni loetud) ... Bioloogi seisukohalt tundub asi kohati lausa loll. Aga see selleks. Raamat iseenesest mulle meeldis. Mitmel põhjusel. Esiteks oli matt kaunis adekvaatne ja omal kohal. Teiseks, peamistest põhitõdedest oli ikkagi kinni peetud. Ja põnev oli ka, mäletan, et pärast mingit eksamit lugesin puhkuseks ühe jutiga läbi. Filmile paneks isegi 4+, peaasjalikult efektide pärast. Pole varem nagu tähele pannud, et keegi oleks viitsinud silmarefleksi mingil kollal piisava adekvaatsusega kujutada.
Teksti loeti eesti keeles

Võrreldes raamatuga "The Colour of Magic" on see täiesti keskpärane, kohati isegi igav. Peaasjalikult on tegu Ooperifantoomi paroodiaga ja see teosele kasuks ei tule. Kes on Ooperifantoomi lugenud, teab niigi, millest jutt käib, kes pole, see lugegu, sisu ma siinkohal kokku võtma ei hakka. Ainukeseks erinevuseks on see, et tegevus toimub tuntud lamedal maal ja tegelased on seetõttu ka vastavad (nõiad jms). Pettumuse tõttu panin kolme, ega ta kahte väärt kah polnud.
Teksti loeti inglise keeles

Kogumik klassikalisi õudukaid, kus tegevuses on iidsed jumalad, nii ürgsed, et olid siin (ja ilmselt ka kusagil mujal universumis) juba ammu enne inimest ja inimeste jumalaid. Seetõttu on ka nende olemus absoluutselt teistsugune. Enamus lugudes käib tegevus peamiselt selle ümber, et keegi on leidnud Necronomicon''i nimelise raamatu või tundnud liigset huvi selles raamatus kirjeldatu vastu. Ja siis tulevad talle külalised ... Lovecraft''il on palju järgijaid, kes tema Cthulhu-müütide sarja on edasi arendanud, sellest on kujunenud isegi omaette kultus. Vaatamata kõigele, mida võiks öelda tõlke kohta, on raamat hea. Osta, jäta tuli ööseks põlema ja loe.
Teksti loeti eesti keeles

70 aastat peale kosmoselaeva ''Rama'' leidmist Maalähedaselt orbiidilt on avastatud teine, väliste parameetrite järgi esimesega identne kosmoselaev. Hakatakse valmistuma ekspeditsiooniks. Nagu ikka, ei saada ka siin läbi isikliku kasu saamise motiividel tekkinud salanõuta. Grupp inimesi on sõlminud lepingu, mille kohaselt (ja soodsa rahahulga eest) nad kohustuvad Maale tooma objekte, millest võib materiaalset kasu saada. Ja siis algavad kergelt kriminaalsedki sündmused ... Kui olla aus, siis mulle see raamat nii väga ei meeldinud. Peamiselt põhjusel, et see oli vastikult ebaühtlane (vahest tingitud kaasautorist?) -- korra lubamatult pealiskaudne ja siis jälle sügavuti minev. Ka häiris mõnevõrra see, et mingil maisel arvutigeeniusel õnnestus paari päevaga jagu saada Rama II arvuti koodist ja rahuldaval tasemel opsüsteemi tundma õppida. Aga vaatamata sellele oli raamat igati asjalik ja mis peamine, suutis peaaegu uskuma panna, et on võimalik kirjeldada midagi sellist, mis täielikult puudub meie varasemas kogemuses.
Teksti loeti inglise keeles

Raamat on kirjutatud järjena "Jurassic Park''ile", kuid tunduvalt kehvem (sellest ka hinne ''kolm''). Tegevus toimub InGen''ile kuulunud saarel, kus väljanäituse jaoks sauruseid toodeti. Mõistagi on pärast kompanii pankrotti kõik süsteemid tööst väljas ja saurused vabalt ringi liikumas. Erinevalt Isla Nublar''ist on siin kujunenud erinevate saurusepopulatsioonide vahel tasakaal, kus kiskjad piiravad rohusööjate arvukust ja rohusööjate juurdekasv omakorda kiskjate arvukust. Tegelased on enam-vähem samad, millegipärast on ka selles raamatus kaks last (mind isiklikult see häirib). Lõpplahendus on enam-vähem õnnelik-hoiatav. Raamatu järgi on tehtud ka film (minu meelest 1996. aastal).
Teksti loeti inglise keeles

Teoses (eestikeelse pealkirjaga "Maalt Kuule") kirjeldatakse Baltimore'i laskeklubi liikmete grandioosset plaani kahurikuuli abil Kuule jõuda. Nagu Verne'ile kombeks, kuhjatakse lugeja ette hulgaliselt detailseid arve ja fakte (mõistagi arvestades 19. sajandi teaduse viimaseid edusamme). Raamatul on ka järg, "Autour de la Lune" ("Ümber Kuu"). Minu iskilik mulje on nigelapoolne, kuna puudub see säde, mis leidub tema teostes nagu "Saladuslik saar" ja "20 000 ljööd vee all".
Teksti loeti prantsuse keeles