Yhel ilusal päeval jõuavad mingid hauatagused byrokraadid äratundmisele, et Surm on oma aja ära "elanud" ning tuleks pensionile saata. Hoolimata Surma protestidest tehaksegi too hull tykk ära, ning ta siirdub maale, yhe vanaproua juurde sulaseks. Samal ajal leiab Kettamaailma hauataguses dimensioonis aset tõeline tohuvapohu. Rahvas sureb kyll edasi, aga kallida kadunukesed jäävad kusagile selle ja teispoolse maailma piirile pidama. Põhjustades sealjuures ohjeldamatus koguses poltergeiste ning muud sellesarnast. Raamat jaguneb kaheks tegevusliiniks. Esimene neist käsitleb Surma käekäiku maa peal. Teine mingi värskelt lahkunud kuid Surma puudumise tagajärjel zombina edasi tegutseva võluri seiklustest. Kui esimene neist liinidest on igati Pratchetti parimal tasemel, siis teine on lihtsalt jabur. Selle sõna mitte kõige paremas tähenduses, kusjuures. Miks Arvi Nikkarev seda raamatut Pratchetti tippromaaniks nimetab, jääb minule mõnevõrra arusaamatuks. Kui poleks olnud toda tõsiselt head lõppu, oleksin talle vihaga isegi kolme pannud. Pratchettil on paremaid raamatuid.