(lühiromaan aastast 2002)
eesti keeles: antoloogia «Täheaeg 1: Sädelevad uksed»
antoloogia «Fantastika» 2004
Sanderi jutu põhiline viga seisneb igavuses ja jubedas keelekasutuses. Jutt hakkab juba alguses lohisema kõiksugu ülevõimendatud militaristlike ja pool-poliitiliste teemadega, mis ei taha lõpuks tervikusse kuidagi sobida. Ideed on väga halvasti lahti kirjutatud ja rahuldavat lõppu pole ollagi. Viitsisin selle jama läbi lugeda ainult selle pärast, et autor valdas õige pisut seda huvi ülevalhoidmise kunsti. Aga siiski mitte piisavalt, sest juba loo alguses lasin silmadega tüütutest heietustest üle ja keerasin järgmise lehekülje.
Teine häda on kirjutamise endaga. Mingi stiilipuhtus on olemas, aga see stiil on tuim ja... igav -- see on õige sõna! Kõige rohkem häiris see, et autor ei viitsi oma tekstiga tööd teha. Sõnakordusi pole viitsitud isegi sünonüümidega asendada, et tekst ladusamana tunduks. Kolmandik lauseid on nii kohmakad, et kohati on lausa ebameeldiv lugeda. Ühtlasi on see ka kivi toimeteja kapsaaeda, kuid peamiselt on autor ikka ise süüdi. Halb on juba üksnes see, kui eesti keeles kasutatakse järjepidevalt enneminevikku, mis kõlab a´la "polnud olnud" ja "ei olnud tahtnud" ja seda lõik lõigu järel. Ma saan aru, et enneminevik on me keeles olemas, aga paraku mitte nii laialt kasutatav nagu inglise keeles. Ka tõlgete puhul piirdutakse enamasti lihtminevikuga, va juhul, kui kaks erinevat minevikku esineb ühes lauses. Terved lõigud enneminevikus meenutab vaid halba tõlget. Tegelikult ajab lihtminevikuga kenasti läbi, kui seda pikalt tegema peab.
Miks ma nii karm olen? Väga lihtne: lugu on pikk ja ma raiskasin hea elamuse lootuses terve tunni, teiseks, see on ilmunud paberil. Kui Algernonis võib veel mõne asja kohal silma kinni pigistada, siis raamatu puhul ma seda ei tee. Selle eest käisin ma raha välja ja seega ootan kvaliteeti. Ja kolmandaks, Sander on kuulus oma halastamatu kriitika poolest, pluss see, et ta on kirjutanud väga õpetliku loo kirjanike-hakatistele, kuidas kirjutada head ulmet. Kõik see kokku loob mulje, et mees teab mis teeb ja teeb seda märkimisväärselt paremini. Vähemalt selline mulje ja ootus on mul aja jooksul tekkinud. Paraku pean nüüd tõdema, et Sander näol on tegemist lihtsalt tühi-kargajaga.
Midagi positiivset ka siia otsa: Meeldis stseen võitlusest aknaraamiga.
On näha, et tekstiga on vaeva nähtud (kui lõpuosa välja arvata), teostus jätab siiski mõnevõrra rabeda mulje. Lisaks kangastub üle lause ilmne eeskuju, Strugatskite "Väljasõit rohelisse".
KS esindab koos Veskimehega eesti ulme tehnitsistlikut poolust. Mis aga paistab iga laekunud jutuga üha selgemaks saavat, on asjaolu, et KS-il puudub seejuures absoluutselt oma nägu. Praktiliselt iga tema teos on kellegi jäljendus või hommage. Ja karta on, et erinevalt teistest puudujääkidest, mis autoril olla võivad, on oma näo puudumist kõige raskem millegagi varjata/kompenseerida.
P.S. Muide, mis isevärki maailmas (ja maal) see lugu üldse toimus? Mingi sotsialismi poole tagasi pöördunud NLiit?
Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...
Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.
Täiendus aastal 2005: lugesin juttu uuesti ja leian et pean hinde kolmelt neljale tõstma. Igati mõnus oli lugeda seda Strugatskite laadis teksti ja ilmselt on ka minu eesti keelest arusaamine vahepealsete aastatega paranenud, sest mingit segadust peategelase osas ma seekord ei tajunud.
Mis stiili puutub, siis arvan, et abiks oleks olnud, kui autor kirjutanuks loo läbi minategelase – vähem segadusse ajavaid üleminekuid.
Niisiis, suuresti ilma erilise esiletoomist vääriva sisuta jutt. Ränk viga on lugeda seda enne magamaminekut, sest viimased 20 lk. läks mul umbes pool energiast ja tähelepanelikkusest vääramatu jõuga kinnivajuvate silmade lahtihoidmiseks. Võib-olla ka kolmveerand. Niivõrd hüpnootiliselt uinutav oli see segane töllerdamine miskis linnakeses, mingi jabur akendest sissevalguv pimedus ja lollakate nimedega tegelaste omavaheline jaburdamine, et seda jutustust võiks arvatavasti kasutada Uneinstituudis unetuse raviks. Iseenesest polnud paha lugeda, monotoonne hüpnootiline jutt ketras vaikselt omasoodu ja midagi kuskil krigisema ei hakanud, aga äkki oleks siin mõned teravad, üllatuma või ahhetama panevad kohad olema pidanud siiski.
Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.
Kriitikat on eespool juba piisavalt tehtud, ja enamjaolt õiget. Küll ei ole ma nõus Orcus K. väitega "autori positiivsest keelekasutusest". Otse vastupidi - pikad lohisevad osalaused, mis meenutavad halba tõlget ega kanna enam hästi mõtet, lausa kisendavad toimetaja käe järele. Samas ei ühine ma ka Musta Kassi arvamusega, et on "üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks". Märt Lauril on (ulme)kirjanduslikud eeldused ning ka võimed täiesti olemas, mida tõendavad varasemad "Inkubaator"Dekadents"" ja (kahe kolmandiku ulatuses) ka "Patukahetsuse lävi". Ka ei demonstreeri käesolev jutustus ilmselt mitte autori kirjanduslikku taandarengut (kuulu järgi olla tegu juba hulk varem kirjutatud jutuga), vaid tema liiga vähest nõudlikkust oma loomingu suhtes. Tulevikus tasuks lihtsalt oma juttude keelelise viimistlemisega rohkem vaeva näha, ebaõnnestunud mõtte- ja vormieksperimendid julgelt Trash kausta tõsta ja leida endas jõudu loobuda sellistest ahvatlustest, nagu pakkumine avaldada laialivalguv mustand respektaablis antoloogias, nimiloona veel pealegi.
Üks hinnet mittemõjutanud tähelepanek: soolikarappimise ja muu ihupurustamise stseeni naturalism mind otseselt ei häirinud, kuid tekitas küsimuse, kuidas paha mehe sisused nii kähku otsa said (oli vist kuus jalga või kuus meetrit, vahet pole; koolipingist mäletan nagu, et inimese kõhukoopas peituvate soolikate metraazh ulatub sirgeks tõmmatuna ikka kümneteni kui mitte sadadeni). Aga võib-olla sõltus see lihtsalt sellest, kustkohast need pooleks kaksati ja kuhupoole lahti harutama hakati...
Omapärase kiiksuga lugu, mis "Books Of Blood" maailmaga esimest korda kokku puutudes mõjub päris edukalt. Neile, kes hindavad verist absurdimängu, on Barker kindlasti õige lugemisvalik. Doseerimine oleks siiski kasulik ettevaatusabinõu, sest Barkeri jutte ühtejutti lugedes sulab kõik peagi üheks amorfseks veriseks pudruks...
Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.
Keskmine korralik tondijutt, mis aga paraku nii ammu kirjutatud, et tollane stiil kipub aegumatut sisu lämmatama. 2,5 punkti ümardatud ülespoole, seega kolmeks.
Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...
Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.
Idee eest kindel viis, lõppresultaadi eest tugev neli.
Loo idee on muidugi kena ja pärismaalaste elu kujutavad stseenid korralikult kirja pandud. Laipu koguneb palju ja kättemaks teostub põhjalikult. Aga kuidagi õpitud ning puust tehtud tundub see kõik - ja see puu pole mitte araukaaria või mõni muu vihmametsade iludus, vaid pigem sihuke kidur lepapäss...
Jutu kirjutanud tädi näeb pildi peal ise küll sümpaatne välja, aga see hinnet ei mõjuta.
Koonduslaagri teema on ka õuduskirjanduses üsna ära leierdatud, aga viimasel ajal tihti ekspluateeritud vihmametsade pseudoeksootika taustal mõjub ikka küll.
Korralik stamplugu, mis ei vääri siiski eriti maakeelde tõlkimist.
Muide, kas keegi (Jyrka?) oskab öelda, miks seisab BAASis teose taga aastaarv 1989? Moshkowis on see kantud vendade kõige varasemate juttude nimekirja...
Nagu eelneva põhjal arvata võib, on tegu õuduslooga, mis üsnagi meenutab Poe terrorjutte, kuid milles ka üleloomulik element siiski olemas, nii et siinne arvustus ei ole päris kohatu. Hoolimata sajanditagusele ilukirjandusele - või vähemalt suurele osale sellest - tüüpilisest pateetikast ja uiutavast sissejuhatusest kulmineerub jutt päris õõvaselt ning sugestiivsed stseenid kõrtsi magamiskambris päästavad loo hindest, mis selles stiilis kirjutatud asjadele muidu kiire tulema oleks...
Raamat kubiseb kõikvõimalikest kildudest ja pullitegemisest hipiajastu Ühendriikide üle. Kohati päris vaimukas, aga paraku ei suuda minusugune mitte-ameeriklane seda asja kaua kaifida, vaid peagi saabub sarnane tüdimus, mis valdaks ilmselt ka mõnda elupõlist njuujorklast Kivirähu «Rehepappi» lugedes. Nii et hinne ei tulene antud juhul mitte niivõrd raamatust kui lugejast, õigemini totaalselt erinevast kultuurikontekstist. Teatud tüüpi kirjanduse puhul see nii lihtsalt paraku on...
Ja see suur raamat seal lõpus - see väärib eraldi viit.
Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.
Neljale + ka veel sappa!
The Magic Man meenutab oma koostiselt tüüpilist Bradbury jutukogu - siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Siin leidub psühhopatoloogilist terrorit (jutud Miss Gentilbelle, mis vägagi meenutab Bradbury lühijuttu Jack-in-the-Box, ja The New People), sedasama musta huumori kastmes (Open House), musta huumorit SF-garneeringus (The Last Caper ja The Monster Show) ja realistliku settinguga jutukesi (Fair Lady, A Death in the Country), milles pole midagi ulmelist. Kõike seda on kahjuks üsna tüütu lugeda. Asi läheb paremaks siis, kui Beaumont toob mängu sense of wonderi nagu näiteks urban fantasys The Vanishing American, mis lõhnab juba üsna hästi Bradbury järele. Ja samas võtmes on kirjutatud ka kogumiku parim lugu Last Rites, mis üsna omanäoliselt käsitleb robotiteemat, ja ainsana selles raamatus päriselt küündib Beaumonti klassikust sõbra - ning ka ilmse eeskuju - tasemele.
Aga kokkuvõtteks ei tunne ma mingit tahtmist Beaumonti rohkem lugeda. Parem võtan ja loen veel kord üle Ray`d.
Lugeda polnud paha, kuid suurem sära lool puudus. Kõhklesin seetõttu hinde panekul, aga jutu lõpuosa pani asja siiski paika. See, kuidas kaks ellujäänud kõva meest, ühel kõht sodi ja teine ribadeks, elu eest võidu üle kuumaastiku kosmoselaeva poole roomavad ja seejuures üksteisega sundimatult lobisevad, oli tõsiselt naljakas. Ja luugilahendus oli ka hea. Nii et ikkagi neli.