(jutt aastast 1998)
eesti keeles: «Vahejaam»
antoloogia «Täheaeg 1: Sädelevad uksed» 2002
PS - Ei puutu küll otseselt juttu endasse, vaid retsepstiooni, aga vahel tekib tõesti soov haarata sulg elik kivi ja mõnda asja selgitada. Näiteks seda, et et E.Browni siinarvustatav lühijutt "Onward Station" kummalisel kombel ei pretendeerigi olema puberteediea psühholoogia adekvaatne akadeemiline käsitlus, vaid jutus kirjeldatakse ühte konkreetset neiut, kelle E.Browni kirjanduslikel ambitsioonidel välja mõtles. Sel neiul on - vabandage väljendust - kompleks. Tal on kinnisidee, obsessioon, luul kui soovite, kiiks. Ja mitme kokkulangevuse tõttu juhtub ta armuma inimesse, kes samuti põeb depressioone. Elus juhtub igasuguseid asju. Elu võib ka selline olla. Mõnel pool, välismaal näiteks, roogib korralik toimetaja jutust üleliigsed seletamised välja, muide. Niiet lubatagu siis need seletamised siin ära teha.
28.06.2014: Jah, muidugi ei pretendeeri see tekst akadeemilisele üldistusjõulisele mudelile teismeliste psühholoogia vallas, nagu Indrek Hargla väga õigesti märgib. See on, ma usun, kõigile selge. Selge ei ole, miks kogu seda tundeküllast soigumist vaja on. Et milleks niimoodi kirjutada ja sellist tegelaskuju taaskord välja mõelda? Või sellist ininat tõlkida? Pole ta ju ei esimene, kümnes ega viiekümneski omataoline. Meilgi oli siin ju oma pisarakiskujate suurmeister täitsa olemas, Marek Simpson nimeks...
PS. Lugu on suhteliselt imal (see vist ongi angloameerika roosa külg).
PSS. Loomulikult kõik laused, mis jutumärkidesse pandud, ei ole raamatus esindatud. Seal on lihtsalt kõik fraasijupid üksteisest märkuste ja mõttepausidega eraldatud. Kuid mõte jääb samaks, allkirjuta lihtsalt oli konkreetsem.
Juttu on ladus lugeda. Selline olmeulme, millele on tehnilis-butafoorsete vihjetega kaubanduslik välimus on antud. Üldiselt võis juttu lugeda, kuid eetiline konflikt on tobe! Mingi ektsentrilise filosoofi ja tema ärapööranud tütre pärast ei hakka keegi ju progressi peatama.
Omaette lugu on veel selle kooliplika pilastamisega õpetaja poolt ... ehe näide kõlbelisuse puudumisest postmodernses kirjanduses. Kõlbelisuse puudumine seisneb selles, et perverdist «kangelase» vajakajäämisi esitatakse kui tundliku natuuri suurt kirge! Haige värk.
Tulemuseks ongi siis lugu, mis oma tiirasuses ja tagurlikkuses on kenaks kompanjoniks nii üsna mitmele Indrek Hargla jutule siinsamas Maarjamaal.
Ei midagi isiklikku, aga selliseid mõtteid see jutt tekitas. Ausaltölda oli see jutt paras seebikas! Nelja saab anda eelkõige lugemise ladususe eest.
Muidugi on selline elu raske, aga kes tahab nii väga lugeda sellest, et mehe "hinges valitseb tühjus" ja et "elu näib mõttetuna"?Millegipärast näib autor arvavat, et kahe luuseri afääri lugeja ette toomine on hea mõte.
Eriti raske on elada kaasa inimesele, keda absoluutselt ei morjenda oma õpilasega vahekorda astumise moraalne külg. See võiks olla antud ameti juures tabuks justkui. Vastasel korral võiks ju võimaluse koolitüdrukutega või -poistega magada kuulutada ametiga kaasnevaks lisaboonuseks. Veel enam, selle võiks õpilastele suisa kohustuslikuks, eraldi õppeaineks teha. Väheneks ka õpetajate rahulolematus madala palgaga.
Mõtlen, et kui taheti kirjutada juttu surematuse varjukülgedest, siis ei tulnud küll midagi eriti välja ja kui õnnetust armastusest, siis samahästi võinuks ka koertepulmast kirjutada ning antud lugu pole mitte depressiivne vaid halenaljakas.
Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.
Kriitikat on eespool juba piisavalt tehtud, ja enamjaolt õiget. Küll ei ole ma nõus Orcus K. väitega "autori positiivsest keelekasutusest". Otse vastupidi - pikad lohisevad osalaused, mis meenutavad halba tõlget ega kanna enam hästi mõtet, lausa kisendavad toimetaja käe järele. Samas ei ühine ma ka Musta Kassi arvamusega, et on "üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks". Märt Lauril on (ulme)kirjanduslikud eeldused ning ka võimed täiesti olemas, mida tõendavad varasemad "Inkubaator"Dekadents"" ja (kahe kolmandiku ulatuses) ka "Patukahetsuse lävi". Ka ei demonstreeri käesolev jutustus ilmselt mitte autori kirjanduslikku taandarengut (kuulu järgi olla tegu juba hulk varem kirjutatud jutuga), vaid tema liiga vähest nõudlikkust oma loomingu suhtes. Tulevikus tasuks lihtsalt oma juttude keelelise viimistlemisega rohkem vaeva näha, ebaõnnestunud mõtte- ja vormieksperimendid julgelt Trash kausta tõsta ja leida endas jõudu loobuda sellistest ahvatlustest, nagu pakkumine avaldada laialivalguv mustand respektaablis antoloogias, nimiloona veel pealegi.
Üks hinnet mittemõjutanud tähelepanek: soolikarappimise ja muu ihupurustamise stseeni naturalism mind otseselt ei häirinud, kuid tekitas küsimuse, kuidas paha mehe sisused nii kähku otsa said (oli vist kuus jalga või kuus meetrit, vahet pole; koolipingist mäletan nagu, et inimese kõhukoopas peituvate soolikate metraazh ulatub sirgeks tõmmatuna ikka kümneteni kui mitte sadadeni). Aga võib-olla sõltus see lihtsalt sellest, kustkohast need pooleks kaksati ja kuhupoole lahti harutama hakati...
Omapärase kiiksuga lugu, mis "Books Of Blood" maailmaga esimest korda kokku puutudes mõjub päris edukalt. Neile, kes hindavad verist absurdimängu, on Barker kindlasti õige lugemisvalik. Doseerimine oleks siiski kasulik ettevaatusabinõu, sest Barkeri jutte ühtejutti lugedes sulab kõik peagi üheks amorfseks veriseks pudruks...
Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.
Keskmine korralik tondijutt, mis aga paraku nii ammu kirjutatud, et tollane stiil kipub aegumatut sisu lämmatama. 2,5 punkti ümardatud ülespoole, seega kolmeks.
Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...
Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.
Idee eest kindel viis, lõppresultaadi eest tugev neli.
Loo idee on muidugi kena ja pärismaalaste elu kujutavad stseenid korralikult kirja pandud. Laipu koguneb palju ja kättemaks teostub põhjalikult. Aga kuidagi õpitud ning puust tehtud tundub see kõik - ja see puu pole mitte araukaaria või mõni muu vihmametsade iludus, vaid pigem sihuke kidur lepapäss...
Jutu kirjutanud tädi näeb pildi peal ise küll sümpaatne välja, aga see hinnet ei mõjuta.
Koonduslaagri teema on ka õuduskirjanduses üsna ära leierdatud, aga viimasel ajal tihti ekspluateeritud vihmametsade pseudoeksootika taustal mõjub ikka küll.
Korralik stamplugu, mis ei vääri siiski eriti maakeelde tõlkimist.
Muide, kas keegi (Jyrka?) oskab öelda, miks seisab BAASis teose taga aastaarv 1989? Moshkowis on see kantud vendade kõige varasemate juttude nimekirja...
Nagu eelneva põhjal arvata võib, on tegu õuduslooga, mis üsnagi meenutab Poe terrorjutte, kuid milles ka üleloomulik element siiski olemas, nii et siinne arvustus ei ole päris kohatu. Hoolimata sajanditagusele ilukirjandusele - või vähemalt suurele osale sellest - tüüpilisest pateetikast ja uiutavast sissejuhatusest kulmineerub jutt päris õõvaselt ning sugestiivsed stseenid kõrtsi magamiskambris päästavad loo hindest, mis selles stiilis kirjutatud asjadele muidu kiire tulema oleks...
Raamat kubiseb kõikvõimalikest kildudest ja pullitegemisest hipiajastu Ühendriikide üle. Kohati päris vaimukas, aga paraku ei suuda minusugune mitte-ameeriklane seda asja kaua kaifida, vaid peagi saabub sarnane tüdimus, mis valdaks ilmselt ka mõnda elupõlist njuujorklast Kivirähu «Rehepappi» lugedes. Nii et hinne ei tulene antud juhul mitte niivõrd raamatust kui lugejast, õigemini totaalselt erinevast kultuurikontekstist. Teatud tüüpi kirjanduse puhul see nii lihtsalt paraku on...
Ja see suur raamat seal lõpus - see väärib eraldi viit.
Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.
Neljale + ka veel sappa!
The Magic Man meenutab oma koostiselt tüüpilist Bradbury jutukogu - siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Siin leidub psühhopatoloogilist terrorit (jutud Miss Gentilbelle, mis vägagi meenutab Bradbury lühijuttu Jack-in-the-Box, ja The New People), sedasama musta huumori kastmes (Open House), musta huumorit SF-garneeringus (The Last Caper ja The Monster Show) ja realistliku settinguga jutukesi (Fair Lady, A Death in the Country), milles pole midagi ulmelist. Kõike seda on kahjuks üsna tüütu lugeda. Asi läheb paremaks siis, kui Beaumont toob mängu sense of wonderi nagu näiteks urban fantasys The Vanishing American, mis lõhnab juba üsna hästi Bradbury järele. Ja samas võtmes on kirjutatud ka kogumiku parim lugu Last Rites, mis üsna omanäoliselt käsitleb robotiteemat, ja ainsana selles raamatus päriselt küündib Beaumonti klassikust sõbra - ning ka ilmse eeskuju - tasemele.
Aga kokkuvõtteks ei tunne ma mingit tahtmist Beaumonti rohkem lugeda. Parem võtan ja loen veel kord üle Ray`d.
Lugeda polnud paha, kuid suurem sära lool puudus. Kõhklesin seetõttu hinde panekul, aga jutu lõpuosa pani asja siiski paika. See, kuidas kaks ellujäänud kõva meest, ühel kõht sodi ja teine ribadeks, elu eest võidu üle kuumaastiku kosmoselaeva poole roomavad ja seejuures üksteisega sundimatult lobisevad, oli tõsiselt naljakas. Ja luugilahendus oli ka hea. Nii et ikkagi neli.
