Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Karel Michal

28.12.1932–01.07.1984

Teosed

· Arthur C. Clarke ·

Childhood`s End

(romaan aastast 1953)

eesti keeles: «Lapsepõlve lõpp»
Tartu «Elmatar» 1999 (Tempus fugit)

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
26
19
5
1
0
Keskmine hinne
4.373
Arvustused (51)
Jüri Kallas

Ilmselt Arthur C. Clarke`i parim romaan.

Soovitan soojalt kõigile. Olemuselt üsna kummalise meeleoluga raamat. Kuulub sinna Arthur C. Clarke`i filosoofilise kõrgpilotaazi hulka.

Mulle kui inimesele oli ajuti üsna vastik lugeda lõike, kus selgub, et inimene oma praegusel füüsilisel kujul on vaid mingi algetapp. Aga autori veendumus ning teostuse efektsus lõid ka minu kummuli. Selline mõnus tõsiteadusliku loogikaga kirjutatud filosoofilis-müstiline põnevusromaan.

Ühel päeval saabuvad Maale hiiglaslikud võõrad kosmoselaevad ning iga suurema pealinna kohale jääb üks selline õhku rippuma...

Romaan on selle, ühe efektseima ulmelise kujundi suurim propagandist: ilmselt võtsid teleseriaali «V» tegijad selle just Clarke`ilt ning siis «Iseseisvuspäeva» tegijad omakorda neilt. Tõtt-öelda arvasin ma tükk aega, et Arthur C. Clarke ongi selle kujundi väljamõtleja... aga kirjanik ise tunnistab, et sai selle Theodore Sturgeoni jutust «The Sky Was Full Of Ships» (1947).
Teksti loeti inglise ja eesti keeles
Andri Riid

Ma ei pea raamatut küll teab mis tippsaavutuseks, pisut kuiv ja kandiline teostus, ent mõjuda suudab ta küll.
Teksti loeti inglise keeles
Ats Miller

Raamatus kirjeldatu võib meeldida või mitte meeldida, ACC-le omaselt algupärane, julge ja meistriteos on ta ikkagi. "4" on võib-olla ebaõiglane, sest ei ole lihtne haarata jutustusse väga pikka ajavahemikku, ilma et süzee kohati rabedaks muutuks. Aga ega raamat ei meeldinud küll. Kõigepealt, nagu ka paljud teised ACC romaanid, põhineb ta mitte millegagi põhjendataval eelarvamusel, et teised mõistuslikud olendid on tingimusteta "head" (kuigi inimeste puhul see ju ilmselt ei kehti). Teiseks ei ole tema positiivsetena mõeldud tegelastes väärikust ja enesest lugupidamist. Lugesin teost ammu, ainsana on meeles - ACC poolt lootusetu reaktsionäärina mõeldud - pime mees, kes julges kosmosest tulnud kutsumata valitsejatele vastupanu osutada.
Teksti loeti inglise keeles
Katjusha

Mulle ei meeldinud. Oli sünge, lootusetu ja väljapääsuta. Nurkasurutud. Et see lapsepõlv iial ei lõppeks.....
Teksti loeti inglise keeles
Jaanis Tali

Seekord 100% Jyrkaga nõus. Just selline ulme, millepärast (muidugi mitte ainult) ise ulmesõber olen: püüab leida seletusi küsimusele, kes me oleme, kust tuleme, ja kas sellel kõigel ka mingi mõte on. Või on kõik üx tyhi töö ja vaimunärimine? .hr. Miller. Aga Clarke ju ei ütelnud, et teised on ilmtingimata head. Nad on tehniliselt ja sotsiaalselt kaugemale arenenud küll, aga head... See saatana väljanägemisega tegelaste tsivilisatsioon oli ju ainult vahendaja. Nende kohta, kes asja juhivad annab Clarke ainult väga uduseid viiteid. Me ei saa teada nende motiividest ega millestki muust peale selle aimduse, et ka ka nemad millegi (kellegi) poolt juhitud on.Ah jaa: Kes korraldas SUURE PAUGU? Ja kas ta oli Hea? Katjschaga olen rohkem nõus: ei tahaks küll, et minu eluajal niisugune värk käima läheks, või vähemalt tahax, et oma lapsed selleks momendiks täiskasvanux saaksid (tyypiline lapsevanemlik egoistlik reaktsioon muuseas peale kõige muu). Ja kui sehuke asi juhtuks, oleksin ilmselt nende seas, kes õigeks ajaks sinna saarele koliks ... või mine sa tea? .Teos oleks võinud anda tõuke uue religiooni tekkeks (või on see juba olemas?) aga on vist siiski filosoofiliselt natuke liiga keeruline, et masse haarata. .KOKKU: "Lapsepõlve lõpp" on kindlasti parimate hulgas, mis kunagi loetud ja mitte kitsalt ulmekirjanduse vallas.
Teksti loeti vene keeles
Indrek Jentson

Seoses eestikeelse tõlke ilmumisega sai kõnealune teos jälle läbi loetud ja tõepoolest - lugu ON väga hea. Seekord tekkis mul üks assotsiatsioon, mida ma eelmisel lugemisel ei täheldanud. Nimelt, kogu loo juures võib tõmmata paralleele kristliku maailmalõpu käsitlusega. Või siis new-age jutuga inimkonna üleminemisest kõrgemasse dimensiooni.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Urmas Muinasmaa

Vaevalt et keegi sellisest inimkonna tulevikust eriti vaimustuses on, nagu seda meile ACC ette maalib. Kuid hoolimata tühjast, ebameeldivast tundest, mis peale lugemist hinge pakitsema jääb, pakub loetu ohtralt ainet elu üle järele mõtisklemiseks. Ei nõustu Jürkaga, et asi just tõsiteadusliku loogikaga kirja pandud oleks, pigem vastupidi. Raamatus toimuv on pigem seletus-õigustus sensitiividele, nõidadele, new-agele ja religioonidele. Ning seletatakse asja sellega, et universumis valitseb mingi kõrgem mõistus, mille mõistmiseni inimene ei küüni, küll aga mille osaks ta kunagi saab. Loodetavasti mõistavad inimesed asja siiski ulmena mitte absoluutse tõena. Minu jaoks oli tegu igatahes üsna nauditava ning mitmeplaanilise ulmekaga, mis väärib maksimuhinnet.
Teksti loeti eesti keeles
Targo Tennisberg

Eelkirjutajad kurdavad, et see raamat on igati kole ja lootusetu ja sünge ja pessimistlik ja mida kõike veel... Mina isiklikult leian, et selline lõpptulemus oleks parim, mis inimkonnast kunagi saada võiks üldse (mitte et mul midagi inimkonna vastu oleks, aga kui üldse kusagile areneda, siis pigem sellises suunas). Kõige loogilisem ka tegelikult, iseasi, kas see just sellisel kujul peab toimuma. Igatahes on ACC seda liini väga ilusasti käsitlenud, au ja kiitus talle. Too kõiketeadva ja kõikjaloleva Mõistuse idee on talle üldse südamelähedane, "Odüsseias" on see üks olulistest teemadest, millele tähelepanu pööratakse, samuti semmivad selliste asjadega "Rama Revealed" ning "The City and The Stars". "Childhoodis" on see siiski vist kõige paremini õnnestunud - üdini fantastiline süzhee, mis samas üpris realistlikuna mõjub - selleks peab oskusi olema.
Teksti loeti eesti keeles
Indrek Hargla

Tuleb vist nõus olla, et ACC parim romaan, kuigi olen seni vaid kahte eestikeelset lugenud. Siin tundus kõik ühe "viie" väärilise jutu jaoks olemas olevat. Süzhee polnud kulunud, oli piisavalt huvitavaid ja ootamatuid käänakuid, tegelased olid päris inimesed, oli nauditavat fantaasialendu, põnevaid lahendusi ja mis peamine - keel, õigemini keelekasutus oli kirjanduslikult väga heal tasemel. St. polnud lihtsalt stoori üleskirjutus.

Kõige rohkem võlus mind aga loo mastaapsus ja selle tagant välja toodud idee! ACC kirjeldab ilmselt kõige sügavamat ja tõsisemat teemat üldse - inimeksistentsi mõtet ja inimrassi vajadust. Loo lahendus on julge, ütleksin isegi jõhkralt väljakutsuv. Aga ikkagi usutav.

Romaani keskel - kui kirjeldatakse seda uut ja head ilma, ilma kuritegevuse, sõdade ja muu halvata tundus autor noomima liigselt naiivne. Tegelikult paneb lõpp aga sellegi kenasti paika - mingit ülemäärast naiivsust loos pole, kõik eksisteerib oma loogilises süsteemis.
Teksti loeti eesti keeles
Arvi Nikkarev

90-ndate algul proovisin lugeda venekeelset "Lapsepõlve lõppu". Jõudsin Ruperti peo keskkohta, kui jätsin pooleli. Ainukeseks helgeks ideeks näis olevat Ülemvalitsejate välimus. Üsna tuim tekst.

Nüüd võtsin julguse kokku ja lugesin raamatu lõpuni (seekord eesti keeles). Teose teine pool oli hoopis parem. Clarke`i romaanid pole mus kunagi vaimustust äratanud. Ka seda ei paigutaks ma esimese saja soosikromaani hulka. Aga hinde 4 teenib ideede pärast auga ära.
Teksti loeti eesti keeles
Märt Laur

Veider, kuid ebameeldiv oli see Clarke`i kujutelm inimkonna saatusest. Võib-olla olin oma ootused üles kruvinud, lugedes eelnevalt "Childhoodi" arvustusi... igatahes pärast raamatu lugemist ei suutnud ma aru saada, kust otsast tegu ehk-isegi-parima-Clarke`i-teosega on.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Raamat, mis vastupidiselt mõnes eelnevas arvustuses avaldatule pole sugugi sünge ega masendav: kõik oleneb lähenemisest. Muutused inimkonna arengus, unistustes ja soovides ei ole ACC-l siin sugugi esiplaanil. Läbivaks ideeks on ikkagi usk edasiminekusse ja selle võimaluse tunnetamine. The show must go on - kas siis inimestega või siis ka inimesteta. Viga oleks raamatu lugemisel aluseks võtta mingi inimkonna pseudoväärikus ja "oma" asjade status quo säilitamine. Tuleb mõista, et on protsesse milles meie võimalused kaasa rääkida on mõõtmatult tühised, sebigu me kohapeal palju tahame. Ilmselt just see lähenemisnurk ongi jaganud praegused arvustajad siin, BAAS-i veergudel kahte lehte: ühed, kes lähenevad kirja pandule üksiku so inimese ja tema mina seisukohast ning teised, kes püüavad vaadelda asju tervikuna, süsteemselt, kus otsene rõhuasetus ja keskpunkt puuduvad.
Teksti loeti eesti keeles
Tarts

Esimest korda lugesin teost vene keeles ja kymme aastat tagasi. Tundus ilgelt cool. Nyyd kymme aastat hiljem, olles ise lapsevanem, lugesin eesti keeles yle ja siis tuli hirm peale. Inimese lõpp praegusel kujul. Ja sihukesed pehmelt öeldes õõvastavad vahendajad kõrgemale tasemele minekuks. Ma ei tea miks, aga meeleolu tuletas nagu pisut Bradbury Marsi kroonikaid meelde. Ilma happy end`ita, kus mingi suguvõsa võtab kätte ja jääb kõige kiuste hingitsema. Tunduvalt syngem ja hirmsam, kui suurem osa horrorist, mida ma lugenud olen. Järjekordselt yx häbematult hea romaan.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Dragofor

Ma ei ütleks, et tegu oli kohutavalt sünge teosega. Küll oli ta mõtlemapanev. Sest tekitab tunde, et kas sellel, mida me siin Maa peal teeme, omab tegelikult mingit väärtust? Või on kõik lihtsalt eelmäng millelegi suurele,palju võimsamale, kui inimmõistus seda iial haarata suudab. Võib-olla toimuva suurus ning arusaamatus ongi see, mis paljudele teevad sellisest Homo sapiens sapiens liigi tulevikust ühe hirmsaima võimalikest. Minu jaoks mitte. Mulle küll ei meeldi see idee Ülimast Mõistusest, kuid... Me keegi ei tea, mis on ja mis tuleb. Meie teadmised on piiratud ning mul on vaid soov, et see teadmiste laienemine ei alga veel minu eluajal. Tahan ise avastada ning maailmas uut leida!
Teksti loeti eesti keeles
Laur Salundi

Ei ole ta midagi sünge ja masendav, nagu ta mõnele paistab tunduvat. Seda raamatut võb mõnes mõttes pigem optimistlikuks pidada, kuna ta annab mõista, et inimkonnast võib veel midagi asja saada... Igal juhul oleks tore, kui inimesed oma pisikestest poliitilistest/kultuurilistest/religioossetest eelarvamustest üle saaksid ja natukenegi edasi areneksid. Igal juhul viievääriline raamat, kuigi inimkond võiks seal natuke teistmoodi areneda.
Teksti loeti eesti keeles
Markko Meriniit

  Millegi olemasoleva lõpp ei ole kunagi meeldiv, kui see ka su enda olemaolu puudutab. Raamat on hea, aga jätab jah, mingi kripeldava tunde peale läbilugemist. Kellel jätab, kellel mitte ja põhjus igalühel kindlasti erinev. Endal jäi selline tunne mitte inimkonna lõpu pärast vaid ülejäänud inimkonna passiivse alistumise pärast. Ja segaseks jäi laste mittesaamise seletus. Mingi psühholoogiline värk...? Kas näiteks 16 aastased kaotasid tõesti huvi seksi vastu nii lihtsalt? Segane igaljuhul.
Teksti loeti eesti keeles
Kalevipoeg

T6en2oliselt on see esimene ingliskeelne ulmeraamat, mis mulle pihku puuus, seega peab talle t2nus6nu 1tlema asjade eest, mis teosesse 1ldse ei puutu. Ideelt on raamat hea, teostusega on juba lugu kahtlasem. Kas l6pp saab ikka sedasi tulla? Aga kloonimine? Aga need, kes vanusepiiri 1letanud? Ja... ja veel mitu setukalist aga sinna otsa. Ohjah, ja tegelaste k2itumine oli ka suhteliselt konarlik, kuigi see Clarke teostest ehk Kuutolmu languse k6rval k6ige rohkem just sellele n2htusele p1hendatud. V6rdlus Iseseisvusp2evaga tuli k1ll ette jah, sealsete laevade kujundus n2is olevat t2pselt 1he selle raamatu ingliskeelse v2ljaande kaanelt maha v6etud olevat.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Maniakkide Tänav

Kui ma esimese hooga sellele raamatule arvustust kirjutama hakkasin, siis ei meenunudki mulle selle sisu ja pidin tuge otsima eelkirjutajatelt. Ja seda kui ma nüüd hästi järgi mõtlen, siis mitte sisu vaid kirjutamisviisi pärast. Clarki ideed on head aga kirjutab ta kuidagi puiselt. Seepärast ma nad läbi loen - uus ja huvitav, aga raske on ennast läbi vedada ja hiljem üle lugema ei kutsu. Ja tegevust on tema romaanides, ka selles, minu jaoks vist veidi vähe. Aga lugemata ka ei jäta. Vist ikka veidi meeldib siis.
Teksti loeti eesti keeles
Enn Hunt

viimase viie aasta parim raamat! a.c.c. on kummaline kirjanik ja ka tema raamatud on kummalised, mõnele ehk võõradki... a.c.c. teostes seguneb seiklus filosoofiaga, teaduse ja tehnika võidukäik müstikaga, usk inimkonna võimetesse arusaamisega sama inimkonna küündimatusest, jne. jne. sama lugu on ka selle raamatuga siin. ei taha hakata kedagi ülivõrretega vaevama - lugege ise, kes seda veel teinud ei ole! a.c.c. on igal juhul kirjanik, keda võib kasutada ulmekirjaniku tõelise headuse etalonina ja see siin on kahtlemata raamat, mis suudab anda aimu a.c.c. suurusest.
Teksti loeti eesti keeles
Dope

Vat nende "Tempus fugit" sarja raamatutegakipub mul olema nii , et oma välimuselt ( pean silmas koledaid kaanekujundusi) nad ennast lugema ei kutsu , aga kui julgus kokku võtta ja raamat avada siis ikka naljalt käest ei pane. Täpselt sama lugu ka selle teosega. Noh - igatahes on hea vahel mõelda selle peale , et inimesed eluvormina pole mingi A ja O.
Teksti loeti eesti keeles
Eilish

Clarke on kahtlemata üks mu lemmikutest ulmevallas ja üldse ka. Mulle meeldib ta just eelkõige seetõttu, et ta EI OLE sünge, seda eelkõige igasuguste kosmosesõdade, tapmiste ja muude õudukate puudumise tõttu. Tema teostes on alati mingi imeline rahu, hoolimata sellest, et ta üsnagi kurjakuulutavalt vihjab, et on olemas veel Keegi, keegi meist palju võimsam ja kõrgem. Kuid ühtlasi annab ta ka mõista, et see Keegi pole hoolimatu mängija, kes teeb inimkonnaga, mida soovib, vaid inimkond on tema jaoks äärmiselt oluline lüli. Mitte indiviid pole tema jaoks tähtis, vaid inimkond tervikuna. Just see tervik mängib olulist rolli ülima eesmärgi saavutamisel ja see peaks meid panema uhkust tundma eneste üle, aga ainult siis, kui me võtame õppust sellest ideest - me oleme väärtuslikud just KOOS tegutsedes, mitte üksteist maha nottides, varastades, valetades...
Teksti loeti eesti keeles
Saara

Masendav. Kas me siis polegi täiuslikud? Noh, arenguruumi on alati, aga niiiii hull see asi vast ka ei ole...
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Lõhmus

Kindlasti autori üks õnnestunumaid romaane, nii vähe kui neid tal ka tegelikult on. Päris parimaks ma ise seda ei pea, kuid raamatu eestindamine oli muidugi hädavajalik. Paneksin romaanile kindlasti "viie", kui lõpp oleks vähem radikaalne; allergia selliste lõppude suhtes on arusaadavalt mu isiklik traagika, kuid ega sinna suurt midagi parata kah ei ole.
Teksti loeti eesti keeles
Siim Espenberg

Raamat on väga sisukas. Olles sedavõrd mitmekihiline on teda võimalik iga lugemiskorraga uuesti avastada. Mulle endale teose lõpplahendus ei meeldinud, ent kui töö on meisterlikult kirjutatud, pole mõtet viriseda. Hindeks on loomulikult 5 plussiga.
Teksti loeti eesti keeles
Krister Haav

Kõigepealt niipalju, et minu ajas see raamat ikka tõsiselt karvaseks! See, et inimkond hukkub on minu jaoks ikka väga valus teema - ei ole me selle ju tegelikult kunagi kaugel olnud...

Aga raamat ise on hea, hästi kirjutatud. Esimene kord kui lugesin, siis ei pannud enne käest, kui läbi oli.

Teksti loeti eesti keeles
Shakti

jah, ei saa minagi aru mida on yhist arthur c. clarke`l ja filosoofilisel kõrgpilotaazhil... ideed on tal ju tavaliselt head, aga ega ta nyyd eriline jutuvestja kyll ei ole. Linn ja Tähed meeldis selles mõttes rohkem et filosoofilist kõrgpilotaazhi oli vähem, ja jutt jooksis kuidagi soravamalt ja oli mõnusamalt loetav. mis see ulmekirjandus muud ikka on kui yks seiklusjuttude zhanr?? muidu tahtsin kolme panna, aga kuna visioon oli suhteliselt hingemattev, siis sai 4.
Teksti loeti eesti keeles
mcpat ( naine )

Lugesil u aasta tagasi, aga isegi ei mäleta täpselt mis seal oli, igatahes vist ei köitnud, et meelde oleks jäänud ja see paneb mõtlema. Olen nüüd lugenud teisi arvustusi ja arvan et peaks uuesti lugema, ehk siis annan marema hinde.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Tunnistan, et ei ole kunagi kuulunud Clarke`i kui romaanikirjaniku eriliste austajate hulka. Mehel on küll rida suurepäraseid lühijutte, kuid tema pikemad asjad on minu jaoks tapvalt tehnitsistlikud, kuivad, väheeksootilised, Maa-lähedase lähituleviku külge ahistatud.

"Lapsepõlve lõpp" on mõnes mõttes erandlik, kuigi üsna mitmest aspektist ka mitte. Siiski on see mulle seniloetud Clarke`i romaanidest kõige sümpaatsem, eelkõige tänu oma nö. avaramale mõõtmele. Mastaapne tulevikuvisioon igatahes, ühtaegu inimliku piiratuse ja inimvõimete piirituse apoteoos. "Nelja" pälvib see vaid puhtsubjektiivsel põhjusel - romaani lõpplahendus tekitas minus kui omasajastus ja selle väärtushinnangutes vastikult kinni istuvas inimeses lihtsalt ebameeldiva tunde. Kirjaniku fantaasiat reaalsusse projitseerides - ei suudaks küll kuidagi siiralt vaimustuda totaalselt alienlike järelpõlvede tähelennust kuhugi aegruumi teise otsa, kui minu vana hea Emake Maa selle tagajärjel tükkideks laguneb nagu kõdunenud pähkel...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Orcus K.

Põnev ja ühtlasi kurb raamat meie suurusest ja saatusest kõiksuse mastaapides. Olen alati imetlenud ACC oskust jutustada n-ö jumala positsioonist. Enamasti kaldub ühe või teise autori sümpaatia kas siis minategelase või peategelase poole, kuid käsolev teos mõjub kui neutraalne kroonika. Mõned peategelased vilksavad teosest läbi, kuid erilisele sümpaatiale nad ei pretendeeri.

Teosest ohkub New Age´likku maailmakäsitlust. Tõsi, mitte küll otseselt, nagu meie seda teame, küll on aga finaalne hoiak selline: Inimese areng lõpeb uhkelt - olla rakuke jumalast (Ülemmõistusest), kus igasugune individuaalsus suubub kollekstiivseks... ma ei teagi... substantsiks (?)

Kui Universumil (või kuidas iganes seda nimetada) ongi mingi plaan ja inimesed on osa sellest, siis kahtlemata loodame oma inimlikus suurusehulluses, et see plaan seab meid kuidagi auväärsemale positsioonile, kui seda kirjeldab Clarke´i fantaasia.
Teksti loeti eesti keeles
Meelis Friedenthal

Ma pigem ei nimetaks Clarke’i loo ülesehitust New Ageilikuks vaid hoopis gnostitsistlikuks. Aioonide (Suur Pauk) alguses toimunud/tekkinud emanatsioonid (galaktikad, tähed) liiguvad järjest eemale oma keskmest (Jumalast/Abraxasest/vms) ja koos nendega ka olendid, kes on selle eemaldumise käigus tekkinud või loodud – näiteks – demiurgi poolt. Teatud aja jooksul suubub kõik aga algusesse tagasi (tihtipeale võttes abi ja õpetust teiste kõrgemate olendite poolt). Füüsilised kehad, kui kaduv vorm, jäetakse muidugi maha ning täiusesse jõuab vaid surematu hing või selle osa, mis on veel säilitanud oma jumaliku olemuse.

Nii saab seda teost pidada üsna heaks mõistujutuks igavese ringkäigu teemadel. Aga nagu tänapäeval kombeks, ei rüütata oma ideid enam religioossesse kostüümi vaid esitatakse nn demütologiseeritud kujul. St kujul, mis on tänapäeva lugeja jaoks palju mõistetavam kui oleks olnud mingi 2. sajandi tekst, mis kubiseb kummalistest terminitest ning ekstaatilistest aruteludest.

Seetõttu ei saa antud teost algupäraseks kuulutada. Küll aga väga heaks. Ja kindlasti kirjutatakse selliseid lugusid tulevikus veel, kuid siis juba sellele ajastule mõistetavas keeles, sest selleks hetkeks on Clarke’i üllitis muutunud samasuguseks arhailiseks visiooniks nagu varakristliku aja gnostikute inspiratsioonipuhangudki. – Ehh, kas läksin nüüd väga rappa?
Teksti loeti inglise keeles
Eevur Tumm

On ta nüüd new age`lik või gnostitsistlik müstika, ei suuda hinnata. Minu jaoks seal mingit alustugesid raputavat filosoofiat küll polnud. Raamat mõjus pigem emotsioonidele. Kurb hakkas nende vahendajate pärast, kes küll saavad peaaegu pihta, aga ainult peaaegu. Ehkki tegelikult, kui ikka ei tea, siis ei tea ka tahta. Vahest see ülimõistusesse ühinemine polegi asi, mida igatseda. Teisest küljest, läbi suremise saame selle ehk kõik teada:).Lugeda sai ja emotsioone tekkis. Võibolla u.10-15 aastat tagasi(muidugi minu isiklikul eluskaalal) oleks võimsamalt mõjunud.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Hindeks pandud 4 on saadud kahest osahindest: miinusega kolm selle osa eest mis jutustab ajast kui Ülemvalitsejate lõppeesmärk ei olnud veel selge ja miinusega viisteise osa eest.

Esimese osa juures ei meeldinud mulle põrmugi selle poliitiline naiivsus. Kes tänapäeval vähegi rahvusvahelisi uudiseid jälgib, sellel on ikka väga raske uskuda etisegi kõrgema tasemega võõrtsivilisatsiooni saabumine võiks ühe inimpõlve jooksul kogu sellele nääklemisele lõpu teha. Et mõõgad taotatakse atradeks japäevapealt saabub üleüldine õitseng. Lugedes meenus, kuidas meile, oktoobrilastele, koolis õpetati, milline saab olema elu kommunismis. Kuna kommunismiülesehitamisega läks nii nagu läks, on täna raske sellistesse tekstidesse muigeta suhtuda.

Õnneks ei jää see utoopia teose lõpuni kestma. Romaani teist poolt võib ehk tõesti nimetada üheks paremaks Clarke`i romaani teiseks pooleks. Clarke`i kujutatudmaailmalõpu idee võib kellelegi meeldida või mitte, aga kirja pandud on see igatahes hästi.
Teksti loeti eesti keeles
Lauri Heinsalu

Ma ajan seda raamatu sisu millegi pärast kogu aeg segi Ray Bradbury raamatuga "Vist on kuri tulekul". Ma ei tea isegi miks, sest sisud on ju täiesti erinevad! Aga arvatavasti selle tõttu, et selle raamatu pealkiri on ju "Lapsepõlve lõpp" ja "Vist on kuri tulekul" sisu(kaks noort poisikest on peategelaseks ja nad peavad võitu saama värdjalikust tsirkusest) meenutab rohkem "Lapsepõlve lõpu" pealkirja! Aga, kui natuke mälu pingutan, tuleb meelde, et tegevus oli ju täiesti teistsugune! :o

Aga nüüd "Lapsepõlve lõpu" kohta. Mulle meeldis see, et neid tulnukaid kirjeldati, kui inimeste nägemust kuradist! Selline kraam on lahe!
Teksti loeti eesti keeles
Olev Toom

Einojah, romaan saab minult kõrgeima hinde, selles pole kahtlust. Kuid ma pole siiani mõistnud, mida ACC selle kirjutamisega tahtis öelda, ja võimalikud on variandid.
A. Ülimalt helge nägemus inimkonna tulevikust -- meie kuulume äravalitute hulka ja meie päralt on ... universum.
B. Nägemus inimkonnast kui ahjul istuvast Ivanuška-duratšokist, kellele (kui ta ahju mööda kobades kogemata noa on kätte saanud) pannakse kohe saba, tiibade ja sarvedega njanja juurde, et imelaps ometi endale kogemata viga ei teeks, enne kui printsessi (Overmindi) juurde lubatakse.
C. (Tegelikult A teisendus). Kaastunne Ülemvalitsejatele, kes näevad midagi ülevat ja aitavad sellele kaasa, kuid iial selleni ei jõua (see on romaanis ka kõige otsesemalt välja öeldud).
D. Progressorlus või antiprogressorlus, võtke kumbapidi teil tuju parajasti on. Kas kõrgema astme tsivilisatsioon võib suunata madalama astme tsivilisatsiooni arengut? (Vt. ka Vendade vastavaid teoseid). 
Jne., jne. A' eks ta seepärast hea raamat ongi, et ei too kõike sinise lindiga kandikul ette. Pealegi ilmus
4 aastat enne esimest Maa tehiskaaslast,
8 aastat enne inimese esimest kosmoselendu,
16 aastat enne inimese esmakordset astumist teisele taevakehale.
P.S. Kohe saab 50 aastat sellest, kui inimesed esmakordselt pidasid jõule väljaspool Maad. Nii et Ülemvalitsejad on kuidagi hiljaks jäänud, kuid oma käitumisega oleme selle möödunud poolsajandi jooksul neid edukalt asendanud.    
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
Mart Pechter

Childhood's End on ulmelugu tulnukate saabumisest Maale. Lugu algab sellega, kui ühel päeval ilmuvad ilma igasuguse hoiatuseta kõigi Maa suurlinnade kohale tohutud kosmoselaevad ja inimkonnale antakse teada, et omavalitsuse aeg on möödas. Erinevad vastuhaku- või allumatusekatsed jooksevad tulnukate mõõtmatu tehnilise üleoleku ees täielikult liiva.
 
Esimese loo peategelaseks on Rikki Stormgren, ÜRO peasekretär, kes on Ülemvalitsejateks kutsutavate tulnukate (ja nende juhi Karelleni) ainus kontaktisik. Ülemvalitsejate juhtimise all on lahendatud suur hulk maailma majandus-poliitilistest probleemidest ja töötatakse ühendatud Maailmariigi loomise nimel - kuid nad ise ei näita end kunagi. Pärast kohtumist ühe revolutsioonilise rühmitusega aga hakkab Stormgrenil tekkima plaan, kuidas ta võiks Karellenit vähemalt üks kord näost-näkku näha...
 
Rohkem kui viiskümmend aastat pärast esimese loo toimumist on inimkond jõudnud kuldajastusse. Ülemvalitsejate juhtimisel on kõigile Maa peal tagatud täielik heaolu ja vabadus. Siiski on inimestele keelatud kosmoselennud, ainus ühendus tähtedega on Ülemvalitsejate isiklik transport. Kuid pärast ühel peol aset leidnud intsidenti juhtub kaks asja: noor astrofüüsik Jan Rodricks mõtleb välja plaani Ülemvalitsejate koduplaneedile sõitmiseks, Ülemvalitsejad aga võtavad jälgimise alla abielupaari George ja Jean Greggsoni ning nende lapsed...
 
Ma pean ütlema, et ma lugesin seda raamatut pärast tõlke ilmumist väga palju kordi üle, kuid praeguseks on see vähemalt kümme aastat avamata seisnud. Ning on üsna harukordne, et miski, millest on väga head mälestused, on pärast nii pikaajalist seismist tegelikult veel paremaks läinud.
 
Sest tegelikult on see raamat mul meeles olnud pigem väga hea ulmeloona. Seda see ka muidugi on - näiteks osad, mis kirjeldavad tähtedevaheliste kauguste ületamise raskust või seda, millises lõksus Ülemvalitsejad hoolimata kogu oma võimsusest on. Väheoluline pole ka tõdemus, kui igav (ja mõnes mõttes nüristav) võib saavutatud utoopiline heaolu olla.
 
Lõpplahenduses aga avaldub Clarke'i filosoofilisema poole sügavus, mida ma varem nii väga hinnata ei osanud. Huvitaval kombel tuli mul lugedes meelde üks mõte Viivi Luige "Seitsmendast rahukevadest", mis ütles, et laste nägudelt on täiskasvanutel võimalik lugeda märke omaenda hukatusest. Siin loos ilmubki see nii otseselt nagu tulikiri piiblikuningas Belsassari peosaali seinale.
 
Sest suuremas plaanis ongi see eelkõige lugu surmast - mitte üksikisiku vaid põlvkonna surmast. Ühel hetkel surevad alati kõik vanemad ja ainult lapsed on need, kes edasi elavad. Ning nemad valivad oma tee, mis jääb vanematele teadmatuks ja tundmatuks. Clarke'i kirjeldatud lapsepõlve lõpp on miski, mis on alati kestnud ja kestab lõppematult edasi.
 
Kui üldse koguteost kritiseerida, siis esimene kolmandik on pigem eraldiseisev lugu, millel on lõpuga väga vähe pistmist. Kuigi autor selle müsteeriumi oma käeosavusega lõpuks siiski kokku seob, on siiski selge, et alguses tahtis ta lihtsalt kirjutada põnevat lugu Ülemvalitsejatest. Kuid see on pisiasi - üldiselt olen ma rohkem kui kindel, et just seda teost peab lugema Clarke'i parimaks.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Valge Vares
1955
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:
Valge Vares

Hinne pigem nelja ja viie vahel. Tugev paralleel Clark Ashton Smithiga - mitte ainult temaatika, vaid ka ebaühtluse poolest. Osa lugusid (nagu "Liane The Wayfarer") on tõelised pärlid, osa kannatab paraku konstrueerituse või lihtsalt ebaloogilisuse käes. Rohkem kui poole sajandi taguse klassika kohta ometi täiesti tasemel kogumik - ehk ka tõlkimist väärt.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Ja-ha, iseenesest tore tekst. Aga kogu minu sümpaatia juures asjaliku vene ulme vastu ei ole Lukjanenko siiski sama mõõtu näiteks Simmonsi ega McDonaldiga. Võib-olla jääb puudu lihtsalt mastaabist, millele lisandub mingi venelaslikult igritsev sentimentalism, mis ei lase jäägitult nautida näiteks sama autori ühte enim hinnatud juttu "Provodnik otsjuda".

Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Masendav lugu tõepoolest, mille avaldamine antud antoloogias ainsana mõjub lugupidamatuseavaldusena lugeja suhtes.

Kriitikat on eespool juba piisavalt tehtud, ja enamjaolt õiget. Küll ei ole ma nõus Orcus K. väitega "autori positiivsest keelekasutusest". Otse vastupidi - pikad lohisevad osalaused, mis meenutavad halba tõlget ega kanna enam hästi mõtet, lausa kisendavad toimetaja käe järele. Samas ei ühine ma ka Musta Kassi arvamusega, et on "üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks". Märt Lauril on (ulme)kirjanduslikud eeldused ning ka võimed täiesti olemas, mida tõendavad varasemad "Inkubaator"Dekadents"" ja (kahe kolmandiku ulatuses) ka "Patukahetsuse lävi". Ka ei demonstreeri käesolev jutustus ilmselt mitte autori kirjanduslikku taandarengut (kuulu järgi olla tegu juba hulk varem kirjutatud jutuga), vaid tema liiga vähest nõudlikkust oma loomingu suhtes. Tulevikus tasuks lihtsalt oma juttude keelelise viimistlemisega rohkem vaeva näha, ebaõnnestunud mõtte- ja vormieksperimendid julgelt Trash kausta tõsta ja leida endas jõudu loobuda sellistest ahvatlustest, nagu pakkumine avaldada laialivalguv mustand respektaablis antoloogias, nimiloona veel pealegi.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Huvitav eksperiment - igavikulise mõõtme lisamine kosmosevesternile - jätab üsna sümpaatse mulje, olemata samas siiski midagi väga erilist, kuid tubli nelja teenib välja igatahes.

Üks hinnet mittemõjutanud tähelepanek: soolikarappimise ja muu ihupurustamise stseeni naturalism mind otseselt ei häirinud, kuid tekitas küsimuse, kuidas paha mehe sisused nii kähku otsa said (oli vist kuus jalga või kuus meetrit, vahet pole; koolipingist mäletan nagu, et inimese kõhukoopas peituvate soolikate metraazh ulatub sirgeks tõmmatuna ikka kümneteni kui mitte sadadeni). Aga võib-olla sõltus see lihtsalt sellest, kustkohast need pooleks kaksati ja kuhupoole lahti harutama hakati...
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Käed tõstavad mässu oma peremehe vastu. Esialgu vaid kaks (peategelase vasak ja parem), kuid sündmuste edenedes leidub ka kaaslasi. Ja tundub, et iseseisvust oma peremeesorganismidest ihkavad teisedki organid...

Omapärase kiiksuga lugu, mis "Books Of Blood" maailmaga esimest korda kokku puutudes mõjub päris edukalt. Neile, kes hindavad verist absurdimängu, on Barker kindlasti õige lugemisvalik. Doseerimine oleks siiski kasulik ettevaatusabinõu, sest Barkeri jutte ühtejutti lugedes sulab kõik peagi üheks amorfseks veriseks pudruks...
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Tunnistan, et olen Turtledove`ilt seni lugenud vaid "Hammer and Anvil"it Videssose-sarjast ja saadud mulje osutus üpris eemaletõukavaks... Antud lühem vorm jätab autorist tunduvalt soodsama mulje. Kõrgeima hinde saamiseks napib lool minu jaoks küll teravust, aga igal juhul on tegu sümpaatse lugemistväärt palaga.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Iseenest sümpaatne etüüd, kuigi ei enamat. Etüüdi-kategoorias võiks lugu väärida ka kõrgemat hinnet, mille aga rikub ära joonealune (antud juhul küll nihkega tärnitagune) kõrtsijutt koerakesest, mis ei anna põhiloole küll midagi juurde, pigem rikub sellest saadud fiilingut, täidab rohkem mahulist kui sisulist eesmärki (kuigi pole sellena ilmselt mõeldud). Brooklandi varasema «Tuulekallima» (mis oli tõeliselt särav lugu, klass omaette) kõrval oluliselt mannetum tükk.

Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles
Valge Vares

Tondijutt saksa üliõpilasest, kes satud 18. sajandi lõpul Prantsuse revolutsiooni veriste sündmuste tunnistajaks. Noormees hakkab nägema pidevaid unenägusid haruldasest ilusast naisolevusest ja ennäe - ühel õhtul giljotiini juurest möödudes näeb ta tapalava trepil istumas just sedasama oma unelmate naist...

Keskmine korralik tondijutt, mis aga paraku nii ammu kirjutatud, et tollane stiil kipub aegumatut sisu lämmatama. 2,5 punkti ümardatud ülespoole, seega kolmeks.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Lugu sellest, mis juhtub üürilistega majas, mis on ehitatud mingi muistse kalmistu kohale. Muidu üsna traditsiooniline ja erilise särata, kuid üks ilus detail päris lõpus kallutab hinde siiski neljaks.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Meeldivalt ebatraditsiooniline õudusjutt, mis algab humoristlikus (kohati lausa paroodialikus) võtmes, läheb edasi üpris karmiks (mitmed võikad detailid), kogub pinget klassikalise tondijutu vaimus ja kulmineerub ning lõpeb - kui mitte just omapäraselt, siis üllatavalt siiski. Sajanditaguste stiililiste iseärasuste eest küll üks hinne alla, kuid tubli neli igatahes. Benson on - vähemalt seni loetu põhjal - kvaliteedimärgiga kirjanik.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Ei olnud paha lugemine. Swanwick oli muidugi pettumus, mille McDonald aga kompenseeris. Ja Browni jutt mind ka nördimusest õhku ahmima ei pannud - Nabokovi «Lolita» ilmus ju juba ligi 40 aastat varem, nii et aega harjuda küll... Igatahes ei olnud RSi seekordses antoloogias ühtegi sellist teksti, mis oleks kõhu keerama pannud või erilist vaimset vastumeelsust tekitanud. Teisalt jäi ka sära väheks, aga tean omast käest, kui raskelt see pärlite püüdmine ühe antoloogia tarbeks käib... Nii et kui minu poolt «Süngetele varjudele» antud neli sisaldas endas teatud avanssi, siis nüüd võib selle küll kustutatuks lugeda!
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Selle jutu(stuse)ga on KS järjekordselt tõestanud, et oskab hästi kirjutada - tehnilises mõttes. Kas halvemini, sama hästi või paremini kui Strugatskid, keda antud juhul kloonitud on, jäägu ekspertidest tekstianalüütikute otsustada. Aga ühtlasi on KS järjekordselt demonstreerinud ka oma suutmatust (või tahtmatust) looga kuhugi välja jõuda, ja see peegeldub paratamatult ka hindes.

Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...

Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Oma aja - külm sõda - kontekstis vägagi vinge teos. Ega sisule nüüdki midagi ette heita ole. Ja tegevusvälja - inimorganismi - detailsed kirjeldused on vaimustavalt autentsed - Asimov käsitles ka oma ilukirjanduslikke teemasid tõsiteaduslikult. Pinge luuakse kohe alguses ja see tõuseb hüppeliselt, põnevust lisab spiooniromaanilik element, et kes seltskonnast siis ikkagi pahade käsilane on. Hinnet võtab maha ainult see pisike jamesbond, salaagent Grant, üsna värvitu ja ebaveenev kuju, ja tema sehkendamine kauni naisassistendi ümber, olgu allvepaadi akende taga parajasti süda, kops või aju. Ei pea, kurat, igasse ulmekasse ilmtingimata naistegelasi ja mingit armuliini sisse keevitama, et muidu äkki koduperenaised ei loe! Mõistlikud koduperenaised loevad ilma selletagi...

Idee eest kindel viis, lõppresultaadi eest tugev neli.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Jälle vihmametsad, issand halasta... Poliitiliselt korrektne ja kuum teema, millega loodetakse ka jubekirjanduses loorbereid lõigata... Loorberi asemel on antud juhul küll kobruleht välja kukkunud. Et siis jälle pahad valged Brasiilias ürgmetsa raiumas ja aborigeene mürgitamas, ei jää viimastel muud üle, kui saadavad süüdioleva firma asjamehi külastama isehakanud shamaani, kellel taskus taltsas, kuid tapvalt mürgine ja teadusele senitundmatu ämmelgas elik tarantel...

Loo idee on muidugi kena ja pärismaalaste elu kujutavad stseenid korralikult kirja pandud. Laipu koguneb palju ja kättemaks teostub põhjalikult. Aga kuidagi õpitud ning puust tehtud tundub see kõik - ja see puu pole mitte araukaaria või mõni muu vihmametsade iludus, vaid pigem sihuke kidur lepapäss...

Jutu kirjutanud tädi näeb pildi peal ise küll sümpaatne välja, aga see hinnet ei mõjuta.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Karm jutt. Seniilne - õigemini, seniilseks peetav - vanaproua, keda painavad koonduslaagri mälestused. Eriti kujutluspildid rottidest. Või kas need ongi kujutluspildid..?

Koonduslaagri teema on ka õuduskirjanduses üsna ära leierdatud, aga viimasel ajal tihti ekspluateeritud vihmametsade pseudoeksootika taustal mõjub ikka küll.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Horror-fantasy. Kangelane satub vaenlaste eest põgenedes koopasse, kus tal tekib probleeme aardeotsijate jõugu ja müstiliste olevustega, kelle järele jutule on ka nimi pandud. Koledaid asju juhtub, aga lõpp on - vähemalt kangelase jaoks - õnnelik.

Korralik stamplugu, mis ei vääri siiski eriti maakeelde tõlkimist.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Kas see on mingi kild vendade mingist muust, põhjalikumalt läbi kirjutatud maailmast? Allusioonid tekivad küll «Raske on olla jumalaga», aga... Igatahes on laast iseseisva teosena kirjas ja sellisena üpris nõrguke. Keskaegsel võõrplaneedil on toimumas riigipööre ja võimult tõugatav isevalitseja põgeneb templisse, paluma abi jumalalt, kelle kuju elustub ülempreestri käepuudutuse peale ja kelle inglid on juba mõnda aega maa peal viibinud ning oma tulenooltega vaenlase horde tagasi tõrjuda aidanud... Intriig niisiis huvitav, teostus aga jääb kahjuks laastulikuks.

Muide, kas keegi (Jyrka?) oskab öelda, miks seisab BAASis teose taga aastaarv 1989? Moshkowis on see kantud vendade kõige varasemate juttude nimekirja...
Teksti loeti vene keeles
Valge Vares

Jutu tegevus toimub aastal 1813, tegevuskohaks Hispaania, kus ühe rannaküla juures heidab ankrusse inglaste luup ja üks maale läinud meestest saadetakse mägedesse, et viia salasõnum seal prantsuse vägede eest redutavate geriljade juhile. Mitmed kahtlased vihjed ja veidrad asjaolud aga panevad missiooni koordineeriva ohvitseri Edgar Byrne`i kahtlema, kas teele saadetud mees ikka eluga tagasi jõuab. Sellepärast asub ta kaaslase kannul ka ise teele ja jõuab öö hakul kohta, mida üks külaelanikest on maininud kurjakõlalise nimega «Kahe nõia kõrts»...

Nagu eelneva põhjal arvata võib, on tegu õuduslooga, mis üsnagi meenutab Poe terrorjutte, kuid milles ka üleloomulik element siiski olemas, nii et siinne arvustus ei ole päris kohatu. Hoolimata sajanditagusele ilukirjandusele - või vähemalt suurele osale sellest - tüüpilisest pateetikast ja uiutavast sissejuhatusest kulmineerub jutt päris õõvaselt ning sugestiivsed stseenid kõrtsi magamiskambris päästavad loo hindest, mis selles stiilis kirjutatud asjadele muidu kiire tulema oleks...
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Vaga vesi, sügav põhi, võiks öelda lühikokkuvõtteks. Jah, sügavust on selles tekstis tõesti, on tundeid, veenvat sisseelamist... Aga selle sügavusega kaasnev vagurus on minu jaoks natuke liiga suur. Võiks olla siiski dünaamilisem! Ma ei mõtle muidugi sellist plakatlikku rabelemist nagu noore Silverbergi ühes esimestest romaanidest Invaders from Earth, kuid tegevuslikku pinget jäi siiski väheks. Eks Silverberg olegi muidugi suuresti selline mõtisklev ja rahulik kirjanik, aga paraku ei kuulu ta mu lemmikute hulka ja ka see - küll väga hästi kirjutatud - lühiromaan ei suutnud minu hoiakut kõigutada...
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Ameerikas korduvalt kultusraamatute mitteametlikesse nimekirjadesse kantud romaan, millel seost ulmega nii palju, et kui mingid tüübid panevad tee ääres püsti tasulise lõbustuskoha, mille atraktsiooniks on Jeesus Kristuse maised säilmed, siis eks see üks üsna speculative fiction ole ikka küll...

Raamat kubiseb kõikvõimalikest kildudest ja pullitegemisest hipiajastu Ühendriikide üle. Kohati päris vaimukas, aga paraku ei suuda minusugune mitte-ameeriklane seda asja kaua kaifida, vaid peagi saabub sarnane tüdimus, mis valdaks ilmselt ka mõnda elupõlist njuujorklast Kivirähu «Rehepappi» lugedes. Nii et hinne ei tulene antud juhul mitte niivõrd raamatust kui lugejast, õigemini totaalselt erinevast kultuurikontekstist. Teatud tüüpi kirjanduse puhul see nii lihtsalt paraku on...
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Kogumiku, kus jutt ilmunud, parim lugu! Vormilt pretensioonitu, kuid sisult bulgakovlik. Kujutan ette, millise laia muhelusega Woland & Co vend Rusi kloostris müttamist jälginud oleksid...

Ja see suur raamat seal lõpus - see väärib eraldi viit.
Teksti loeti eesti keeles
Valge Vares

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Ray Bradbury (kes on kirjutanud sellele kogumikule eessõna) ja Charles Beaumont olid sõbrad. Charles hakkas kirjutama hiljem kui Ray ja temast tuli üks pisike Bradbury. Ja ma ei usu hästi, et temast oleks midagi rohkemat saanudki, ehkki ta suri juba aastal 1967 ja vana Ray on siiani elus.

The Magic Man meenutab oma koostiselt tüüpilist Bradbury jutukogu - siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Siin leidub psühhopatoloogilist terrorit (jutud Miss Gentilbelle, mis vägagi meenutab Bradbury lühijuttu Jack-in-the-Box, ja The New People), sedasama musta huumori kastmes (Open House), musta huumorit SF-garneeringus (The Last Caper ja The Monster Show) ja realistliku settinguga jutukesi (Fair Lady, A Death in the Country), milles pole midagi ulmelist. Kõike seda on kahjuks üsna tüütu lugeda. Asi läheb paremaks siis, kui Beaumont toob mängu sense of wonderi nagu näiteks urban fantasys The Vanishing American, mis lõhnab juba üsna hästi Bradbury järele. Ja samas võtmes on kirjutatud ka kogumiku parim lugu Last Rites, mis üsna omanäoliselt käsitleb robotiteemat, ja ainsana selles raamatus päriselt küündib Beaumonti klassikust sõbra - ning ka ilmse eeskuju - tasemele.

Aga kokkuvõtteks ei tunne ma mingit tahtmist Beaumonti rohkem lugeda. Parem võtan ja loen veel kord üle Ray`d.
Teksti loeti inglise keeles
Valge Vares

Tuli jälle üle hulga aja tuju ketserlusega tegelda ja võrrelda (kuigivõrd) nimeka an-am autori juttu Lew R. Bergi loominguga... Ühiseid nimetajaid leidub mitu: esiplaanil on puhas action, lõpp jääb nö. õhku rippuma ja - mis antud juhul olulisim - siingi on autor oma tegelaskujudest (olgugi peategelane minavormis) distantseerunud, kasutades neid peamiselt vaid tegevuse arendamise vahenditena ega üritagi neid insightida ja lugejat neile kuidagi kaasa elama panna. Ja kas see, et Reynoldsi kirjutamislaad tundub mulle nimme distantseerituna ning omaenda tegelaste suhtes kergelt üleoleva-ironiseerivana, annab Bergiga võrreldes mingi lisaväärtuse..?

Lugeda polnud paha, kuid suurem sära lool puudus. Kõhklesin seetõttu hinde panekul, aga jutu lõpuosa pani asja siiski paika. See, kuidas kaks ellujäänud kõva meest, ühel kõht sodi ja teine ribadeks, elu eest võidu üle kuumaastiku kosmoselaeva poole roomavad ja seejuures üksteisega sundimatult lobisevad, oli tõsiselt naljakas. Ja luugilahendus oli ka hea. Nii et ikkagi neli.
Teksti loeti eesti keeles